Eesti andis 1993. aastal mittekodanikele hääleõiguse kohalikel valimistel. Nüüd, tagantjärele, võib vist välja öelda, et ehkki see järeleandmine oli mõnes mõttes paratamatu niikuinii, pressiti see Eestilt ka välja. Euroopas ei tuntud eestlaste mentaliteeti ja kardeti, et Eestis käivitub venelaste räige rahvuslik rõhumine, mida Vene propaganda väitiski ja väidab tänase päevani. Tegelikult rõhumist ega ülekohut ei olnud ega polnud kellelgi kavas seda ka rakendada, ent järeleandmine häälõiguse osas tehti ja jäi seadusse alles. Lätlased näiteks hoidsid varju, neid Euroopa ideoloogide otserünnak 1990ndail millegipärast ei tabanud ja nad pääsesid ilma sellise möönduseta. Euroopa Liitu mittekuuluvate võõrriikide kodanikud ei saa seal valida tänini – täpselt nii, nagu enamikus teistes Euroopa Liidu riikides.
Eestis on teema taas teravalt päevakorda tõusnud seoses Ukraina sõjaga ja nüüd viimati ka seoses uue valitsuse moodustamisega. Olukorras, kus Vene sportlasi ei lasta rahvusvahelistele võistlustele, on äärmiselt veider, et meil mõjutavad Venemaa kodanikud samal ajal otseselt Eesti pealinna valitsemist ning kaudselt koguni presidendivalimisi (kui president valitakse valimiskogus). See on äärmiselt ebaloogiline.
Hanno Pevkuri ja Maris Lauri väited, et Vene kodanikelt hääleõiguse äravõtmine nõuab põhiseaduse muutmist, on visa, küüniline vale. Põhiseaduse paragrahv 156 jätab valijaskonna piiritlemise küsimused selgesõnaliselt seaduse otsustada, nii nagu see praegu ongi. (Muuseas, kui tegu oleks põhiseadusest tuleneva nõudega, poleks 1993. aastal mingit arutelu toimuda saanudki ja Max van der Stoelil poleks tarvis olnud kedagi survestada.) Kehtivat seadust saab ilma suuremate sekeldusteta muuta. Pevkur viitab ka nimetatud paragrahvis justkui sisalduvale normile, et kohalikku elu juhtigu kohalikud elanikud. Ta jätab seejuures selgitamata, miks Reformierakond siis 2007. aastal koos Keskerakonnaga tühistas sätte, mille kohaselt hääleõiguslik inimene pidi olema elanud teatud aja vastava omavalitsuse piires (paiksustsensus). Praeguses seaduses pole kohalikkusest enam juttugi ja selle üle muretsemine on silmakirjalik.
Tanel Kiik apelleerib kaastundele „vanaproua“ suhtes, kellelt võetakse hääleõigus, kuna ta pole ära teinud keeleeksamit. Kurb tõesti, ainult et vanaproua oli 30 aasta eest siiski 30 aastat noorem ja võinuks keeleeksami kindlasti sooritada, kuid valis selle asemel Vene kodakondsuse ja see valik oli teadlik. Maris Lauri kurvastus selle üle, kuidas seadusemuudatusega kaotaksid hääleõiguse ka Eestis elavad Briti, Norra ja USA kodanikud, on aga demagoogia. See pole küll probleem, mille pärast muretseda. Nende inimeste hääleõigus ei ole päris kindlasti suurem väärtus kui see, et Eesti pealinna juhitaks Eesti ja mitte Vene kodanike häältega.
Ka Lauri Läänemetsa argumentatsioon on jõuetu. Läänemets osutab, et hääleõiguse äravõtmine ei kasvata nende inimeste lojaalsust Eesti suhtes ja väidab, et küsida tuleks hoopis, kuidas neid lojaalsemaks muuta. Millega ta tahtmatult lobiseb välja, et isegi tema meelest ei ole nad praegu piisavalt lojaalsed. See on kahtlemata hea küsimus, ainult et naiivne. Riik ei ole lasteaiatädi ega peagi kedagi kasvatama. Riik lihtsalt peab tagama, et hääleõigus oleks neil, kes on oma lojaalsust millegagi näidanud või kelle puhul saab seda eeldada mingite üldiste näitajate põhjal. Kes aga on 30 aasta jooksul veenvalt tõestanud, et nende arvates eesti keel õppimist ega Eesti kodakondsus taotlemist ei vääri, olgu ilma.
Märkus: Täpselt samal ajal, kui seda teksti blogisse riputasin, avaldati see ka ERRs, kuhu olin selle eelmisel päeval saatnud. Siinse teksti tegin ülesriputamise käigus ühes kohas pisut krõbedamaks ja lisasin ühe lause.
