Ära tüütavad need ülesblufitud skandaalikesed. Keegi kandis Hitleri pildiga särki? Kõik ei armastagi alkohoolikuid ega pederaste? See on ühiskonna toimimisega kaasnev müra, ei enamat. Tõelisi probleeme on meil ainult kaks, tänapäeval vaata et üksainus. Esimene neist on Vene hädaoht, mis ei kao kunagi, aga on praegu lahendatud paremini kui eales varem. Teine on meie loomulik iive, millega, vastupidi, on halvemini kui kunagi varem. Oleme väljasuremiskursil.
Kostab tüüpilist soigumist, et kõiges on süüdi poliitikud, kes olla elu nii õudseks teinud, et ei taha enam lapsi saadagi. Teisalt ärplevad mõned praegused poliitikud, et nad on lapsepuhkuse rahade suurendamisega eesti rahva peaaegu et ära päästnud.
Tõsi, sündide arv on tõusnud ja ei ole põhjust väita, et rahasumma suurendamine sellele kaasa ei aidanud. Aitas ikka. Konks on selles, et väljasuremine jätkub. Eesti naine ei sünnita elu jooksul keskmiselt mitte 2,1 last, vaid 1,2. Toetuste suurendamise abil võib-olla 1,6 või isegi 1,8, aga ikkagi vähem kui rahvusliku kultuurivälja ülevalhoidmiseks vaja. Ja seegi mõju on ajutine.
Näiteks Rootsis suurendati toetusi 1980-ndail drastiliselt. Iive tõusis korraks nulli, kuid on nüüdseks taas negatiivne. Hea-olu-Euroopa on juba ligi pool sajandit näinud hällide tühjenemist, sellega võidelnud ja selle põhjusi otsinud. Vastus on ühene: põhjus peitub väärtushinnangutes. Kogu Euroopa sureb tasapisi välja.
Põhjus peitub meis endis
Kui tänapäeva noor pere väidab, et enam kui ühe (või kahe) lapse soetamine pole majanduslikult võimalik, siis on see väide vaid kooruke. Sisu on mujal. Doktor Guido Arro märkis hiljaaegu, et eesti rahvas pole materiaalses mõttes iial nii hästi elanud kui praegu. Õige. Samas pole me kunagi varem nii intensiivselt oma elujärje üle virisenud.
Miks? Esiteks sellepärast, et teised elavad paremini. Raske on olla vaene, kui sind ümbritsevad rahvad, kes on saanud oma majanduselu rahus üles ehitada ja rikkust akumuleerida ning kes seda nüüd meie nina ees tarbivad. Ometi ei sünni lapsi enam nendelgi maadel. Nii siin kui seal tuntakse ennast järjest vaesemana, ilmajäetumana, võrkusattununa, liigatehtuna. Tahaks seda ja tahaks teist. Aga kõik maksab. Lühidalt – teine ja peamine põhjus peitub meis, meie eelistustes.
Me nõuame elult palju rohkem kui alles paarikümne aasta eest. Siis oli auto vähestel, nüüd peaks ta olema justkui igal täiskasvanud pereliikmel. Siis oli kahetoaline “mugavustega korter” küllaldane kahe-kolme lapse soetamiseks, tänapäeval mahub sellisesse vaevalt üks. Siis sõideti Siguldasse, ja sedagi kord aastas, nüüd sõidetakse paari kuu tagant Sigtunasse ja Singapuri.
Tappev võimalusteküllus
Väga lihtne on kilgata, et näe, iibe tõstmiseks polegi raha vaja, muutkem vaid väärtushinnanguid. Lõõpides võiks vastata, et just väärtushinnangute muutmine ongi väga kallis. Lõõpimata aga, et väärtushinnanguid ei saagi muuta. Nad muutuvad ise, nende inerts on tohutu ja vääramatu. Neid saab ainult kahjustada, soosides teotahte asemel näiteks kommunistlikku viha või sotsialistlikku virinat. Kuid meie, eestlaste, väärtushinnangute põhihäda ei peitugi mitte kommunistlikus poolsajandis, vaid kattub kogu Euroopa omaga: meie ees laiub enneolematu aineliste ja kultuuriliste võimaluste küllus, ja kogu meie aeg kulub esiteks selle tarbimiseks vajaliku raha teenimisele ja seejärel tarbimisele endale.
Tublilt noorelt eesti perelt ei saa nõuda, et ta elaks saunas ja muudkui paljuneks. Ei, kõik tahavad minna Soomaale matkama, Viljandi folgile, mõnele vabaõhuetendusele, oma autoga Norra fjordidesse. Kõik tahaksid kasutada avarat kööki ja põrandaküttega vannituba. Tahaksid, et nende laps käiks rulluisutamas, kandlemängu õppimas, ujumas. Need on kõik head ja toredad asjad, aga kõige selle juures neli-viis last üles kasvatada suudavad vähesed.
Ei maksa tõtata süüdistama neid, kes võimalusi kasutada soovivad. Terved aastatuhanded on vaeva nähtud, et elu oleks parem, et oleks süüa, eluaset ja rõivast, et võiks pisut lõbutseda ja reisida. Nüüd saab. Tegelikult isegi peab, sest inimene on ühiskondlik loom ja et olla ühiskonna täisväärtuslik liige, selleks peab ta tegema enam-vähema sama mis teisedki. Kui reisimine muutub sama igapäevaseks ja üldiseks kui hammastepesu, siis hakatakse sellesse, kes ei reisi, suhtuma sama halvasti kui sellesse, kes ei pese hambaid. Jõhker, aga paratamatu.
Nii et laste arvu tõstmiseks on tegelikult vaid üks võimalus: luua sunnivõimu abil olukord, kus laps ei oleks täiskasvanule mitte tülinaks ja eneseteostuse takistajaks, vaid hädavajalikuks sotsiaaltagatiseks.
Lühidalt – pensionid tuleks ära kaotada. Siis sõltuks igaühest endast, kas tal on vanaduses kedagi, kes viskiklaasi suu veerde tõstab. Veidi lihtsustatult öeldes: sigi või sure. Aga kuna see lahendus on võimatu nii praktiliselt kui sotsiaalpsühholoogiliselt, siis jääb vaid üle oodata imet. Mina igatahes ootan seda imet, sest mu silmad on üht imet – Eesti vabanemist – juba näinud.
Ilmunud Eesti Päevalehes 30.07.2004
