1. detsembril möödub 95 aastat kommunistide mässukatsest Tallinnas, mille luhtumist võib lugeda ka maailmarevolutsiooni idee lõpuks. Nõukogude Liidu juhtkond pidi leppima mõttega, et demokraatliku maailma hävitamine „käigult“, oktoobrirevolutsiooni tuules, siiski ei õnnestunud ning selle ettevõtmise jaoks on vaja põhjalikku eriettevalmistust.
Detsembrimässu algatasid Eesti oma kommunistid. Nende masendus Vabadussõja lõpptulemuse ja Tartu rahu üle oli tunduvalt sügavam kui Vene enamlaste tippjuhtkonna oma. Leninile ja Trotskile jäi ka ilma Baltimaadeta kätte üüratu impeerium, kuid Anvelt ja Kingissepp olid kaotanud kõik. Täpsemalt öeldes nad keeldusid tunnistamast, et on kaotanud, olles selles osas sama jonnakad kui tänased Trumpi vaenajad. Ükskõik, kui paljusõnaliselt kommunistide propagandatrükised ka ei kinnitanud, et Tartu rahu tähendas töörahva võitu, selle tagant kumas frustratsioon. Viktor Kingissepp tabati ja hukati 1922. aastal ning ta laskis sel sündida kuidagi resigneerunult. Me ei saa kunagi teada, kas seetõttu, et ta sisimas mõistis lüüasaamist. Kuid kindlasti ei mõistnud seda Jaan Anvelt ega veel kümned ja sajad aktiivsed ning kompromissitud eesti kommunistid, keda Eestis rutiinselt kinni võeti, süüdi mõisteti ja Venemaale saadeti, kust nad sama järjekindlalt jälle tagasi imbusid, et põrandaalust õõnestustööd jätkata. Need inimesed elasid alles oktoobrituulte lainel, nad pürgisid tagasi võimule, mida olid lühikest aega maitsnud 1917. aasta lõpus ja 1918. aasta alguses. Uskudes pimesi, et töörahvaski seda võimu tagasi ihkab.
1919. aasta märtsis oli Moskvas asutatud maailmarevolutsiooni ametlik keskus, kommunistlike parteide ühendus Komintern. Eesti kommunistidest suhtles Kominterni juhtkonna ja selle esimehe Georgi Zinovjeviga vahetult kõige rohkem Otto Rästas, kelle kaudu Jaan Anvelt, Arnold Sommerling, vennad Vakmannid jt püüdsid kominterni liidreid veenda, et olukord relvastatud riigipöördeks on küps. Ja et nagu väikesest sädemest võib saada suur tulekahju, nii võib ka Eesti „töörahva ülestõus“ ülemaailmse revolutsiooniliikumise taas heledalt lõkendama lüüa.
Veel mõne aasta eest olnuks sellised kinnitused Kominternis igati teretulnud. Paraku hakkas usk maailmarevolutsiooni peatsesse puhkemisse just 1924. aasta paiku tuhmuma. Lenin, kes oli 1920. aasta paiku vähemalt kümmekond korda ennustanud, et homme-ülehomme see puhkebki, jõudis 1922. aastal otsusele, et nii see asi ilmselt ei käi, sest poolakatel õnnestus revolutsioon Vislal ikkagi peatada, ja maailma päästmine kodanluse ahelaist lükkub edasi. Lenin oli kiirelt ja küüniliselt loosungeid vahetava pragmatismi maestro, teistel enamlikel liidritel võttis ümberreastumine pisut kauem aega. Stalin tegi seda selsamal 1924. aasta sügisel, Tallinna mässu ettevalmistamise aegu. Esialgu ta toetas ideed, kuid muutus seejärel kõhklevaks ja tõmbus Zinovjevi varju. Kui õnnestub, on ta võitjate hulgas, kui ei, on see hoop Zinovjevile. (Viimane variant teostuski.) Umbes sama käitumismustrit järgis ka NSV Liit riigina. Mässu ettevalmistajatele pakuti küll abi ja toetust, kuid püüti vältida relvade jagamist otse Punaarmee ladudest jms.
Vene valitsusaparaat oli ning on nii suur ja kaootiline, et sageli ei tea üks käsi, mida teine teeb. See ilmnes ka Tartu rahulepingu täitmisel. Leping küll lubas (nt metsakontsessioone, ülikooli varasid), aga kohalik ülemus või asjaomane ministeerium ütles ei, ja oligi kõik. See ilmnes ka detsembrimässu ettevalmistamisel. Organiseeriti ja korraldati, kuid kõik toimus kuidagi kõhklevalt. Mässajatel endilgi polnud õiget ettekujutust, mis siis saab, kui neid peaks edu saatma.
Kominterni ja Vene valitsuse ebamäärasus sundis eesti kommuniste esinema aina kirglikumate kinnitustega, et Eestis valitseb revolutsiooniline situatsioon ja töölised liituvad ülestõusuga niipea kui punalippu näevad. See oli suurel määral ka eneseveenmine, mis leidis tuge tõsiasjast, et tollal kuulus Eesti kommunistlikku parteisse oma 2000 inimest, sama palju kui sotsiaaldemokraatide ridadesse. See oli 1917. aasta haputaigen – vähemuses, nurka surutud, aga ohtlik.
Niisiis väljusid 1. detsembri varahommikul kell 5.15 salakortereist punaste löögisalgad, et vastavalt plaanile rünnata võimu haaramiseks vajalikke sihtmärke: Balti jaama, Tondi kasarmuid, sõjaministeeriumi, riigivanema residentsi, telegraafi keskjaama ja mitmeid teisi. Rünnaku käigus tapeti 20 inimest, nende hulgas oli Balti jaama segadust klaarima läinud teedeminister Karl Kark. Üks, kolonelleitnant Hermann Rossländer, langes valitsusvägede vastutegevuse käigus. Mässajad ise kaotasid lahinguis 12 meest, hiljem hukati välikohtute otsuse põhjal veel 97.
Mässukatse kukkus läbi, sest tegevus oli halvasti organiseeritud ja mis kõige tähtsam – mingit massilist ega isegi mittemassilist liitumist punastega ei toimunud. Kommunistlikul põrandaalusel polnud arusaamist, mis oli juhtunud eesti rahva valitsevate hoiakutega Vabadussõja käigus. 1924. aastal võis rahulolematust olla kasvõi kuhjaga, see ei tähendanud veel soovi pöörduda tagasi enamlaste võimu alla.
Kokkuvõttes lasid punased endale jalga. Eesti ühiskond ehmatas ennast viimseist revolutsiooniuimadest kaineks ja poolehoid kommunistidele haihtus enam-vähem sootuks. Vedas neil punastel, kes olid 1924. aasta algul nn 149 protsessi käigus vanglasse mõistetud. Vastasel korral oleksid nad osalenud mässus ja hukatud või siis pääsenud Venemaale ja samuti hukatud, nagu juhtus Anveldi ja paljude teistega.
Raske on otsustada, kas või kui palju osati Eestis mässust õppust võtta. Moraali oli kerge lugeda: „Erakondade vaheline viha on olnud nii äge, nii leppimatu, et kõrvalt vaataja tahtmatult pidi järeldama: riigi huvid on täiesti unustatud, riigi saatusest ei küsi keegi. Sarnane seisukord provotseeris riigivastaseid tegevusele. Meie tõime juba toona kommunistide lehest näiteid, et nemad oma plaani rajavad kodanliste erakondade isekeskise riiu peale. Ja kui nüüd ilmsüüta verd on voolanud ning kuriteoline katse ohvrid nõudnud, siis on asjata pahandada kommunistide üle: selleks on nemad ju olemas, see on nende eesmärk ja seda ei ole nad iialgi salanud. Aga pahandama peame nende üle, kes seda pidid ära hoidma, aga siiski lasksid sündida. Süüdi ei ole siin mitte kommunistide tugevus, vaid meie oma hoolimatus, meie tähelepanematus, et lasti ennast üllatada.“ (Päevaleht, 2. dets. 1924)
Kuldsed (ja väga aktuaalsed) sõnad muidugi, kuid demokraatia oma arvamuste paljususega jääb demokraatiaks, jäi ka toona, ja tõelise poliitilise kõrtsikakluseni jõuti seitse-kaheksa aastat hiljem. Pole sugugi võimatu, et Pätsi lahendus olukorrale, vähemalt esimeses faasis, oli ikkagi kõigist halbadest väikseim.
Nii nagu Jüriöö ülestõusu võib pidada muistse vabadusvõitluse epiloogiks, nii võib detsembrimässu pidada Vabadussõja epiloogiks. Veel korra oli ametis ülemjuhataja, veel jagati vabadusriste. Järgnes poolteist aastakümmet armuaega, mille intressid meid läbi II maailmasõja ja nõukogude poolsajandi tänasesse päeva on kandnud.
Lõpetuseks. 1940-41 hukkas NSV Liidu NKVD 12 inimest detsembrimässu mahasurumisele kaasaaitamise eest. See on kaudne, kuid kindel tõend, kes siiski oli selle mässu ja verevalamise tegelik organisaator.
Ilmunud Postimehes 29. novembril 2019
