Inimene See väike Eesti
Lauri Vahtre

Kust eestlased tulevad?

22/03/2016
Jaga

Eestlaseks ei sünnita, vaid eestlaseks kasvatakse – inimese rahvuse määrab kasvukeskkond.

Tarasjuk /…/ põrutas otsekoheselt: ega tundmatu mees, andku jumala pärast andeks, ta ei taha solvata, aga täiesti ilmselt juut, tea, kuidas oleks võimalik juudiks saada. Polnud midagi lihtsamat. Tuli sõita Riiga, maksta 5000 rubla ja saada selle eest ema sünnitunnistus, mis tõendas, et ema on religioossete juudi vanemate laps. Lõpuks veel üks altkäemaks Leningradis, ja Tarasjukist saigi juut. (M. Veller, «Relvameister Tarasjuk»)

Vereside ja mullapind

Loodetavasti ütleb lugeja nüüd endamisi justkui telereklaamis: «Sa teed vist nalja.» Eestlaseks sel kombel ikka ei saada? Ja vast ka mitte juudiks?

Jah, loomulikult mitte. Veller ju ironiseerib ning kogu jutt kirjeldab olukorda, kus juudina oli võimalik N Liidust emigreeruda. On ilmne, et see, mida me üldiselt ja enamasti mõistame inimese rahvuse all, on midagi muud kui sõnake kuskil lahtris, mille võib ära muuta fabritseeritud dokumendiga.

Kuid mis määrab inimese rahvusliku kuuluvuse? Mis õieti on rahvus ja mida tähendab «olla eestlane»? Traditsiooniliselt on ideedemaastikul võistelnud kaks kontseptsiooni, leides kajastuse ka seadustes: vereprintsiip ( jus sanguinis ) ja kohaprintsiip ( jus soli ). Esimene lähtub eeldusest, et eestlaseks sünnitakse (st Eesti kodakondsusest vanema(te) laps on Eesti kodanik); teine eeldusest, et rahvuse määrab sünnikoht (kes sünnib Ameerikas, on juriidilises mõttes ameeriklane).

Need printsiibid on kaua aega täiesti rahuldavalt toiminud. Ameerika Ühendriikides sündinud lastest said valdavalt läbi ja lõhki ameeriklased, Eesti kodanike lastest valdavalt eestlased. Mõlemad ühiskonnad säilitasid selle homogeensusmäära, mida omas ajas (peame Eesti puhul silmas 1920ndaid-30ndaid) ühiskonna koospüsimiseks vajalikuks peeti. On loomulik, et kohaõigust rakendasid ja rakendavad endised koloniaalmaad, kus ühiskond saigi alguse migrantidest, kelle sulatas kokku ühine kodu. Kuid neiski riikides vajab ühiskond, selleks et olla ühiskond, teatavat minimaalset ühtsusmäära, ning seetõttu tuleb Brasiilias osata portugali keelt ja armastada jalgpalli ning sambat (kui veidi lihtsustada), Ameerikas aga vallata inglise keelt ja olla truu teatud (vabadus)printsiipidele (kui jällegi lihtsustada).

Viirastuslik «multikulti»

21. sajand tõestab paraku, et mõlemad printsiibid võivad teatud tingimustel, eeskätt imelühikese ajaga tohutult avardunud kommunikatsioonivõimaluste mõjul logisema hakata. Suhtlus nii otsese reisimise ja elukohavahetuse kui infotehnoloogia vahendusel on kiirem ning massilisem kui iial varem. Tulemuseks on, et nii vereprintsiibi kui kohaprintsiibi alusel ühe ühiskonna liikmeks arvatud inimesed võivad olla üksteisele täiesti võõrad, neid ei ühenda enam peaaegu miski. Õieti on selline asi alati võimalik olnud, kuid juba 20. sajandi lõpp näitas, et see nähtus võib muutuda massiliseks ja kasvada määrani, kus ühiskond hakkab lagunema. Ühiskond, kus inimesed elavad küll kõrvuti, kuid massiliselt üksteisest mööda, järgides erinevaid või lausa vastandlikke kõlblusprintsiipe, pole enam ühiskond. Kusjuures asi pole tingimata milleski nii suures kui kõlblus. Ühiskonda lagundab seegi, kui mingi (suur) osa harrastab teisest (suurest) osast silmatorkavalt valjemat kõnemaneeri ja ägedamat žestikuleerimist. Tulemuseks pole mitte viirastuslik «multikulti», vaid fragmenteerumine ja getostumine.

Nõnda näitas 20. sajandi lõpp, et ühiskonda ei tee ühiskonnaks mitte sünnikoht ega vanemate kodakondsus, vaid ühine kultuuriruum, mida ma juba mõnikümmend aastat eelistan kultuuriväljaks nimetada. Tegelikult on tegemist truismiga, mida me tähelegi ei pane. Just ühise kultuurivälja vajalikkus sunnib kõiki maailma ühiskondi sätestama teatud naturalisatsioonireegleid, mille hulgas on enamasti esikohal ametliku keele oskus. Eesti keele äraõppimine ei muuda kedagi veel eestlaseks, kuid annab vähemalt võimaluse järele uurida, kes need eestlased on ja mida nad omavahel olles maailmast arvavad.

Eestlaseks ei sünnita, vaid saadakse

Rahvuslik (või rahvuse) kultuuriväli on palju laiem nähtus kui kirjandus, kunst ja laulupeod või kui Kalevipoeg, Suur Tõll ja mitmuse osastav. Tänapäeva inimene ei anna endale sellest tavaliselt aru, uskudes, et rahvuse vahetus või üheaegselt mitmesse rahvusse kuulumine pole probleem, tuleb vaid telekanalit vahetada. Mõnele erandile see võib-olla nii ongi, kuid keskeltläbi suudab inimene olla vaid ühest rahvusest. Ta võib olla võrdse eduga mesinike seltsi ja jalgrattaseltsi liige, aga võrdse eduga nigeerlane ja lätlane ta siiski olla ei saa. Selleks on kultuuriväli liiga hõlmav, ta poeb inimese peaaegu igasse hingesoppi ja ihupoori. Lühidalt: rahvus on kultuuripõhine mõiste ja eestlane on see, kes elab, töötab, tegutseb, armastab ja kurjustab eesti kultuuriväljal; kes oma vaimus elab «eesti maailmas» ja kellele seesinane maailm on kodumaailm, mitte ajutine hotellituba.

Seda maailma – st rahvust – ei saada kaasa sünniga, vaid oma rahva sisse kasvab inimene keskkonna ja kasvatuse mõjul. Siin ongi vastus pealkirjas esitatud küsimusele ja nii lihtne see ongi. Tuleb eestlaste keskel üles kasvada. Sünnikoht, vanemate rahvus* ja rass pole oluline. Siit omakorda järeldub, et eestlane võib olla ka mustanahaline või muud moodi harjumatu välimusega. Mustanahalisi eestlasi on juba praegugi rohkem kui sõrmedel üles lugemiseks.

Kuid rahvusega võib siiski liituda ka hiljem. Inimene võib olla kasvanud venelaseks või nigeerlaseks, ent kui ta tõsiselt soovib sulada teise rahva sekka, siis on see võimalik. Ta ei saa küll lahti oma juurtest – ega peagi saama –, kuid võib üldiselt olla sama «oma» kui Muhumaale paikselt elama läinud mandrimees, kes jääb küll elu lõpuni mandrimeheks, aga kes mõne tühise aastakümne järel lõpuks ühtlasi ikkagi omakülameheks – omaküla mandrimeheks – arvatakse. Põhiline on, et ta muretseks muhulaste muresid ja rõõmustaks muhulaste rõõme.

Ohjeldatud tiigrid

Rahvuslik kuuluvus on üks paljudest «meiedest». Igal inimesel on mitu «meiet»: perekond, kolleegid, naabruskond, mõni selts või ühing jne. Pole raske näha, et perekonna-«meie» juured on bioloogilised. Ükskõik, mida ütlevad ideoloogiad, statistiliselt on veri ikkagi paksem kui vesi ja seda ei monteeri inimesest kuidagi välja. Kuid üllatav – ja paljude meelest võib-olla skandaalne – on tõsiasi, et ka kõigi teiste «meiede» juured on bioloogilised. Inimene elab, teostab ennast ja kannab oma geene edasi kollektiivina.

Selle tõsiasja nentimine ei tähenda põrmugi indiviidi eitamist, nii nagu sõdureile vältimatult vajalik kollektiivsus ei tee olematuks vajadust individuaalse algatusvõime järele. Need kaks on teineteisele hädavajalikud. Tänapäevane liberalism on lihtsalt äärmusse kaldunud ja individualismi tähtsust rõhutades tema vastaspoolust – kollektiivsust – lausa eitama asunud, tembeldades seda üleolevalt karjamentaliteediks. Tegelikult on inimese kuuluvus mitmesuguste «meiede» hulka paratamatus, mis võrsub inimese olemusest.

Kusjuures rõhutagem: eespool öeldu on konstateering, mitte taotlus sõnastada mingit «transtsendentset, igavikulisi väärtusi kuulutavat tõde», nagu üks autor hiljuti kirjutas nendega seoses, kes arvavad, et mees on mees ja naine on naine. Kummalgi juhtumil pole väärtustega, ei igavikuliste ega ajalikega, mingit pistmist, vaid nenditakse tõsiasja. Inimene saab inimene olla vaid suhestudes ja suheldes teiste inimestega, millest tahes-tahtmata võrsuvad erinevad «meied», kaasa arvatud – teatud tingimustel – rahvuse-«meie».

Järelikult on ka rahvustunne kui selline täiesti loomulik ja inimlik tunne, mida jõuga välja juurida pole võimalik ning mida võib ja tuleb vaid ohjes hoida. Kuid see ei puuduta üksnes rahvustunnet. Ohjes hoida – ja mitte välja juurida – tuleb ka kõiki teisi inimlikke omadusi alates agressiivsusest kuni söögiisuni. See ongi inimeseks oleku igapäevatöö.

* Siinkohal on mõeldud bioloogiliste vanemate rahvust, juhul kui nad ise last üles ei kasvata. Kogu lõigu mõte on, et loeb see, kes lapse maast-madalast üles kasvatavad, st milline on tema tegelik perekond. (Märkus tehtud 8.03.21)

Ilmunud Postimehes 22. märtsil 2016

Sarnased postitused

Me oleme kohutavalt süüdi

16/06/2020

Tegelikult pole tarvis isegi pingutada, et ajaloolistele suurkujudele rassistisilte külge kleepida. See on ikkagi vaevarikas. Näiteks mõelda välja, kuidas siis Winston Churchill ikkagi oli rassist. Saab palju lihtsamalt. Näiteks võib üsna kindlalt väita, et kõik enne 1900. aastat sündinud suurmehed, kaasa arvatud seesama Churchill, olid meesšovinistid. Aeg oli selline. Isegi tolleaegsed naisõiguslased (soost sõltumata) järgisid igapäevaelus kümneid stereotüüpide ja konventsioone, mille peale tänased feministid minestusse langeksid. Aga see pole vabandus. Kui šovinistid, siis šovinistid ja punkt. Niisiis – kirves kätte ja maha-maha.

Või kui see teema ei sobi, siis annab suurkujusid süüdistada veel sajas surmapatus. Kindlasti hävitasid nad metsi ja loomaliike või vähemalt tarbisid sellise tegevuse (näiteks ahinguga kalapüügi ja alepõllunduse) vilju. Kuritegelikul viisil. Hoopis hull oli asi inimõigustega. Inimesed rikkusid neid vana-, kesk- ja uusajal hommikust õhtuni, seitse päeva nädalas, hulgakaupa ja suurtes kogustes. Püüdkem meiegi üle olla oma natsionalistlikust suletusest ja tunnistada tõsiasja, et meie suur kangelane Lembitu käis Pihkvas inimõigusi rikkumas, võib-olla koguni süstemaatiliselt, ja küllap tegi ta seda mujalgi. Kui selline Euroopa Inimõiguste kohtusse viia, tuleks pärast terves hoones kõva kadakasuitsu teha, et temast lõhnagi ei jääks. Nii et kirves kätte ja… teadagi.

Ning kui õnnestukski leida mingi kummaline tegelane, keda ei vaevanud soolised stereotüübid ega alepõllundus, kes ei rikkunud inimõigusi ega parema käe reeglit, mida on küll suhteliselt raske uskuda, siis vähemalt hügieenireegleid rikkus ta kindlasti. Hea küll, kirjutas geniaalse poeemi, olgu või «Jumaliku komöödia», aga pärast kemmergus käiku käsi ikka ei pesnud! Kuidas me saame sellisest inimesest lugu pidada? Ei saagi. Kirves kätte. Ja poeem tuleriidale.  Lühidalt – kogu inimkonna senine ajalugu on üksainus õudus ja häbiplekk, millest meid on õnneks päästnud antifašismi päike. See päike tõuseb vääramatult, pleegitab Lindgreni raamatust välja neegrikuninga ja koogiletilt moorapea, ning kui on jõudnud seniiti, algab inimkonna ajalugu puhtalt lehelt. Algab, aga ei arene enam kusagile, vaid jääb samasse kohta seisma, nagu seesinane antifašismi päike oma seniiti. Ideaalse ühiskonna valem on leitud, mis arengut siin enam.

Ehk siis üldjoontes nii, nagu «Kommunistliku partei manifestis» ette nähtud. Kusjuures kommunism ei puutugi asjasse. Selleks oli vaja BLM sildiga vehkivaid märatsejaid ja põlvitavaid lambakarju, et saaks päris selgeks: asi ei ole sotsiaalses, rassilises ega soolises õigluses. Asi on lihtsalt vihas teiste inimeste, elu ja maailma vastu, asi on labases, kuid ürgses ja igikestvas hävitamiskires. Pole vahet, millise kaikaga äiata või mis ettekäändel. Alles mõne kuu eest pidi maailm iga hetk hävima CO2 ülekülluse käes ja et selle vastu midagi ette võtta, tuli isegi koolist puududa. Nüüd selgub, et maailma hävingu põhjustab hoopis rassism. Õieti mitte rassism, vaid valge rass. Preili Thunberg võib pensionile minna ja hakata mälestusi kirjutama, aga valged õppigu regulaarselt põlvitama, põlvitagu lausa vahetpidamata, söömata, koolis käimata ja tööd tegemata, sest plass nahavärv on nende pärispatt. Täna valge, homme rassist, ülehomme orjapidaja, üle-ülehomme massimõrvar. Küll me juba teame.

Kui iroonia kõrvale heita, siis kinnitab Ameerikas toimunud ja Euroopassegi jõudnud sambakarneval ammuteada tõde: ajalugu õpetab ja juhatab, aga ajalugu on ka omamoodi nuhtlus. Muuseas, nii nagu ka inimese isiklik mälu. Kes meist ei tahaks unustada tehtud vigu, rumalusi, eksiteid? Tegelikult me unustamegi neid, sest muidu me lämbuksime nende käes. Kuid mida teha kirjakultuuriga, eriti veel nüüdisaegsega, kus enam miski ei unune – kõik jääb arhiividesse ja küberruumi alles?

Üks võimalus on käituda nii, nagu märatsejad teevad: purustades. Küllap nad kujude juurest jõuavad varsti arhiivideni, vähemalt oleks see omast kohast loogiline. Teine võimalus: minevikuga rahu sõlmides. See on tsiviliseeritum, kuid tunduvalt raskem, sest tsivilisatsioon on üldse raske. Eriti neile, kes veedaksid elu meelsasti üksnes lõrisedes, murdes või määgides. Minevikuga rahu sõlmimine ei tähenda muud, kui et minevikku tuleb näha ja mõista koos kontekstiga. Iga isikut ja iga sündmust omas ajas. See nõuab muidugi teadmisi ja empaatiavõimet, mispärast ütlesingi, et raske. Kuid mitte võimatu.

Sest pole lõpuks ületamatult raske mõista, et George Washingtoni tasub mäletada ikkagi kui Ameerika Ühendriikide esimest presidenti ja ameeriklaste vabadusvõitluse sangarit, aga mitte põlata kui orjapidajat. Omas ajas tegi Washingtoni eriliseks vabaduseideaali kandmine ja ellurakendamine, mitte istanduse omamine. Nõndasamuti on lood ka Lembitu ja pihkvalaste inimõigustega. Lembitu on Lembitu muul põhjusel kui see, et ta Pihkvas põletas ja rüüstas. Piiskop Albert, kellele me küll mälestussammast püstitama ei tõtta – ning õigus ka – , oli siiski märksa mitmetahulisem tegelane kui «kurjategija ja massimõrvar». Leopold Teisega on natuke teine lugu. Tema julmusi tauniti juba omal ajal, aga kui belglased talle ausamba püstitasid, siis otsustagu ise, mis nad sellega peale hakkavad. Ning Tšingis-khaani monumentide üle las otsustada mongolid.

Mis viib meid kirjatüki lõpetuseks Pandora laekani: kes peaks neid asju otsustama siis, kui belglasi, mongoleid, mehi, naisi, valgenahalisi ega neegreid enam pole? Ei ole, sest mingi eriti peen ülemkohus, mis on seadnud endale ülesandeks kaitsta kõigi õigusi kõikide ülejäänute eest, on langetanud vastava otsuse number df-8798/AXg. Kes siis? Ülemaailmne Feministeerium? Antifašistlik Huraal?

Ilmunud Postimehes 16. juuni 2020

Mõtlemise ja kultuuri nurgakividest

16/10/2020

Kultuuril on struktuur ja selle struktuuri lammutamine tähendab kultuuri hävitamist. Ja siinkohal ei käi jutt rahvuskultuurist ega kujutavast kunstist, jutt käib inimkultuurist kui sellisest – kõigest sellest, mille poolest me loomadest erineme.

Võiks väita, et Ferdinand de Saussure ja Claude Lévi-Strauss leiutasid strukturalismi näol kõigest jalgratta. See, et mõtlemine, keel, kultuur ja koguni maailm kui selline püsivad vastanditel, on inimkonnale ilmselt alati teada olnud. Raske on kujutleda, et ka kõige algelisem mõtlemine ei paneks tähele ega arvestaks näiteks olemise-mitteolemise või valguse-pimeduse vastandlikkust, aga ühtlasi lahutamatust. Oleme sellegipoolest Saussure’i ja Lévi-Straussi tänuvõlglased, sest sel viisil keelt ning kultuuri analüüsides lahkub meie arusaam traditsioonide ja müütide pinnalt ning me astume sammu lähemale iseenese ratsionaalsele mõistmisele. Kas see tingimata hea on, jäägu iseküsimuseks. Meie tsivilisatsioon on süütuse ammu kaotanud, uurib iseennast juba mitusada aastat pingsalt suure peegli ees, ja sellises olukorras on kõige arukam tahta, et vähemalt peegel oleks nii korralik kui võimalik.

Lévi-Strauss sai maailmakuulsaks, kuid ühtlasi tekitasid tema visioonid ja analüüsid vastuseisu, mille põhjuseks oli II maailmasõja järellainetes kujunenud vastumeelsus mistahes teravate vastanduste ja polariseerumise suhtes. Teadlikult või alateadlikult püüti leida „kolmandaid teid“, et vältida fataalseid konflikte isegi teoorias. Ka meie kultuuriväljal on olnud kuulda pahameelepurskeid „õhtumaise dualismi“ vastu, millele seati vastukaaluks väidetav hommikumaine harmooniataotlus, mahedad üleminekud, pooltoonid, nüansseeritus jne. Tõsi, viimased aastakümned tõendavad, et võitlus teravate vastanduste vastu viib kärmelt veelgi teravamate vastandusteni. Tundub, et inimkond näeb maailma ka 21. sajandil üldiselt sama moodi kui hämaratel barbaarsusaegadel, tapa või saa tapetud-võtmes. Vaevalt on mõtet selles süüdistada vastandipaaridena formuleeritud binaarseid opositsioone, mis seda kurba tõika pigem kajastavad kui põhjustavad.

Tegelikult ei keela fundamentaalsete vastandipaaride olemasolu (olgu nad siis inimese konstrueeritud või iseseisvalt eksisteerivad) maailmal värviline ega pooltooniline olemast. Pole vaja eriti teravat mõistust, taipamaks kasvõi seda, et kuigi noor ja vana teineteist välistavad, võib nende üleminek olla väga sujuv; vähe sellest, nimetatud omadused võivad korraga iseloomustada ka üht ja sama entiteeti. Kõik sõltub taustast. Ja nagu korduvalt osutatud, põhineb kogu digitehnoloogia kahel elemendil, kuid annab sellest hoolimata välja kogu värvigamma, milles võite veenduda kasvõi oma arvutiekraanile vaadates. Teiseks on kultuurides küllalt neidki konstante, mille puhul selge vastand puudub – näiteks omand. On minu oma, on võõras, on meie oma, on eikellegi oma. Kolmandaks ei ole kõik vastandipaarid sugugi teineteist välistavad, on ka neid, mis teineteist täiendavad (nt ema – isa, naine – mees).

Seega pole vaja opositsioone karta ega püüdlikult eitada, pooltoonid ja sujuvad üleminekud on olemas nagunii, kultuur ei ole malelaud. Kuid seda mööndes ärgem siiski unustagem, kui fundamentaalsed mõned sellised paarid ikkagi on.

Võtkem näiteks opositsioon all – üleval. Selle vastanduse tekitab mõistagi gravitatsioonijõud ja järelikult on kõik maapealsed kultuurid tekkinud ning arenenud selle dihhotoomia tingimustes. Absoluutselt kõikjal on täheldatud, et kõrgemal asuva keha potentsiaalne energia on suurem, mis inimkeeli öeldult tähendab, et need, kes asuvad madalamal, nende meelevallas, kes asuvad kõrgemal. Olla üleval on seega ihaldusväärne. Nendest asjaoludest on võrsunud terve leegion mõisteid ja arusaamu: on ülemad ja on alamad, on alluvussuhted, on hingeülendus, on ülendamine ja ülistamine, on alandamine ja alistamine, on üleolek ja on alaväärsus. On taevane paradiis ja allmaailm ehk põrgu.

Me võime ükskõik kui hästi teada, et on olemas ka kaalutus või et kui maakera eemalt vaadata, siis pole mingit ülemist ega alumist, kuid meie igapäev möödub endiselt raskusjõu mõjuväljas ja sellega pole kohanenud mitte üksnes meie vaim, vaid ka keha. Enamgi – nii me vaim kui keha lausa vajavad raskusjõudu. Nii on asjad paigas, nii on maailm hoomatav. Pole mingit lootust pagendada mõisteid üleval ja all meie mõtlemisest. Isegi kaua kaalutuses hulpinud astronaut arvab endiselt, et tema pea on kõrgemal kui kõht. Rääkimata neist, kes on kahe jalaga maa peal.

Kuid üleval ja all on üksnes üks sellistest paaridest, mis on meie mõtlemisse – võiks öelda, meie olemisse – nii sügavalt sisse juurdunud, et ilma iseennast hävitamata neid sealt välja rebida on sama hästi kui võimatu. On ka soe ja külm, valge ja pime, mees ja naine või ema ja isa. Nad kõik puudutavad meid otseselt ja tuhande niidiga, kirjeldades keskkonda (kaks esimest paari) ja inimest (kaks viimast). Esmapilgul võiks tunduda, et inimest kirjeldavatest opositsioonidest on baasilisem ja üldisem mees ja naine, sest traditsioonilise arusaama kohaselt oleme me kõik vältimatult kas mehed või naised, aga mitte tingimata kas emad või isad. Hiinlaste kaksainus yin ja yang sümboliseerib paljude muude paaride kõrval samuti just meheliku ja naiseliku alge lahutamatust.

Kui aga võrrelda vastandipaaride siirdeid meie maailmatajusse tervikuna, osutub, et sügavamalt ja tugevamalt on juurdunud hoopis ema ja isa. Teiste sõnadega – olemise mõistmisel ja mõtestamisel kasutame me vähemalt eesti keeles ja eesti meeles emaduse/isaduse kujundit sagedamini kui mehelikkuse/naiselikkuse oma. See ei puuduta üksnes tava-, vaid ka teaduskeelt. Näiteks jagunevad elusolendid mitte „mehesteks“ ja „naisesteks“, vaid isasteks ja emasteks ning elektrikud eristavad samade sõnade abil pistikuid. Sellises sõnakasutuses kajastub ürgne enesestmõistetavus, et naise asi on saada emaks, mehe asi isaks. Isadusele ja iseäranis emadusele viitavaid mõisteid ning metafoore on otsatult: isalikkus ja emalikkus, isand ja emand, isamaa ja emakeel, emamaa, emapuu, emalaev, helde ema (alma mater) jne. Tähendusrikas paar on taevaisa ja maaema. Isa pole taevane ja ema maine mitte seetõttu, et isad on emadest tavaliselt pikemad, vaid seetõttu, et taevas sigitab ja maa sünnitab. Kuid isad sõdivad selle maa pärast, siit isade maa ja isamaa. Emad õpetavad rääkima, siit emakeel. Ning ilmataadist rääkides räägime tegelikult taeva(sest)isast. Lühidalt, kogu meie mõistete süsteem on emadust ja isadust täis. Nagu alatihti dotseerivalt meelde tuletatakse – me kõik pole küll isad või emad, kuid meil kõigil on isa ja ema; isegi neil, kellele on antud sündida mitte mehe ega naise, vaid kellegi kolmandana. Akadeemilistes ühesoolistes organisatsioonides moodustatud akadeemilised perekonnad koosnevad sama sugupoole esindajaist, kuid üht vanemat nimetatakse sellegipoolest (akadeemiliseks) isaks ja teist emaks. Sest mis perekond see muidu oleks. Universaalsusküsimus laheneb seega oodatule vastupidiselt: ilmneb, et isa ja ema on universaalsemad kui mees ja naine.

See toob meid kuidagi ootamatult tänasesse Eesti poliitikasse. Üleval on küsimus, kas sätestada põhiseadusse, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, millel on paratamatu jätkuküsimus: kui rahvas peaks arvama teisiti ja nõustuma „sooneutraalse“ abieluga (muutes siis juba perekonnaseadust), mis saab sel juhul „emast“ ja „isast“ juriidilises mõttes? On ju ilmne, et kui abielu sõlmitakse lihtsalt kahe täiskasvanud inimese vahel, siis tähendab see ka lapsendamisõigust, mis omakorda tähendab, et mõnel lapsel saab olema kaks samast soost vanemat. Kuidas neid seaduse järgi nimetada, mida kirjutada ankeetidesse, kuidas pidada emadepäeva? Või hakkab see kedagi solvama ja tuleb rangelt keelata?

Küsimus on juba üleval neis riikides, kus samasooliste abielu on seadustatud. Naiivne oleks arvata, et probleem ja tüli meist mööda läheb, ükskõik kuidas Eestis lõpuks defineeritakse abielu või mis saab samasooliste paaride lapsendamisõigusest.

Eelneva põhjal võiks ju öelda, et kui ema ja isa on nii baasilised ning hävimatud mõisted, siis on üsna ükskõik, kuidas nad kajastuvad seadustes või kas üldse kajastuvad. Ja nii ongi väidetud – ärge muretsege, uus aeg tekitab uued perekonnavormid, emadus ja isadus sellest ei kao. Kahtlemata ei kao, vähemalt mitte ettenähtavas tulevikus. Kuid probleem siiski jääb, sest ükskõik, kuidas edasi liikuda, ikka tuleks kultuuripärandit ja mõistetesüsteemi nii põhjalikult rookida, et pole teada, kas midagi sidusat üldse alles jääks. Ilmselt mitte. Ema ja isa kallale minek on kokkuvõttes midagi sama kohutavat kui ema ja isa kallale minek ning sõna „perekonnalõhkuja“ on omandamas hoopis uut ja senisest kurjakuulutavamat tähendust. Silmakirjalik on väita, et tegemist on pseudoprobleemiga. Ei ole. Hoolt ei vaja üksnes lapsed või koolid või maanteed, vaid hoolitseda tuleb ka meie inimeseks-olemise nurgakivide eest.

 

Ilmunud Maalehes 16. oktoobril 2020 pealkirja all “Hoolitseda tuleb meie inimeseks-olemise nurgakivide eest”.