Ühiskond
Lauri Vahtre

Kuidas olla tark

04/07/1998
Jaga

Kuskil vene kirjandusklassikas esineb üks tegelane, kellel oli filosoofi maine. See tuli sellest, et ükskõik, millest seltskonnas ei kõneldud, esitas ta ikka ühe ja sama retoorilise küsimuse. Näiteks kui kõneldi surmast, siis küsis ta sügavmõtteliselt: “Aga, mu härrad, mis on üldse surm?” Ja kui viljalõikusest, siis: “Mis on üldse viljalõikus?” Keegi muidugi ei söandanud vastata, kõik vaikisid aupaklikult.

Näide Eestist. Kui poliitikud ning muud oma riigi käekäigu pärast muretsevad kodanikud hakkasid kõnelema kodakondsusnõuete lõdvendamise kavadest, küsis Tõnu Õnnepalu: Aga mis on üldse kodakondsus? Maad võtnud aupaklikus vaikuses selgitas ta, et eesti sõnal “rahvus” on kaks aspekti; et prantsuse nation vastab pigem eesti kodanikkonnale kui rahvusele; et inglise nationality‘ga on umbes sama lugu; et on ius sanguinis ja ius soli jne. jne.

Poliitikuile on see kõik ammu tuntud ja elementaarne teave. Nende väitlus sealt algaski, kus Õnnepalu oma järeleaitamistunni lõpetas. Vähegi haritud inimesel ei jää Õnnepalu lugemise järel muud teha kui õlgu kehitada ja küsida: Kõik on õige, aga mis siis?

 

Ent on muidki võimalusi. Eri aegadel ja eri ühiskondades sobivad selleks erinevad vahendid. Tänases Eestis on moes kuulutada järgmisi tõdesid:

  1. Kõik ideoloogiad moonutavad tõde. Pole oluline, kas ideoloogia ise on punane, valge, sinine või roheline oranžide mummudega.
  2. Uskumine on paha, kahtlemine hea. Uskumine ja kahtlemine välistavad teineteist; inimesel, kes millessegi usub, puudub võime kahelda ja järelikult ka mõelda. Siit omakorda järeldub, et kahtleja peab innukalt kahtlema ja oma kahtlemist kuulutades justkui tõde otsima, kuid tõe leidmist iga hinna eest vältima.
  3. Dualism on paha, pluralism on hea. On suguluses eelmisega ja seda tuleb mõista mitte algtähenduses (pluralism = erinevalt arvavate inimeste paljusus), vaid hoopis uutmoodi – pluralism = erinevate arvamuste paljusus ühe inimese peas, st. arvamuse puudumine.
  4. Intellektuaalid on ühiskonna (au, mõistus ja) südametunnistus. Seda tuleb kuulutada ettevaatlikult, et enesekiitus liiga selgelt välja ei paistaks. Sobib viidata kellelegi kaasaegsele iidolile (intellektuaalid, nagu Kaplinski, on ühiskonna südametunnistus) või tuua sisse vastandus (mitte moraalilagedad poliitikud, vaid intellektuaalid on… jne.)
  5. Poliitika on juba olemuslikult räpane. Seda võib kuulutada üsna julgelt igal pool ja igaühele, see tõstab nii ütelja kui kuulaja enesetunnet. Veelgi filosoofilisemalt kõlab, kui alustada vihjega oma pikale teemakohasele mõttetööle, nt Sest lõpuks on poliitika juba olemuslikult räpane või Ei maksa unustada, et poliitika on…vms.
  6. Inimene, kes kuulub mõnda parteisse, kannatab isikliku mõtlemisvõime vaeguse all. Sobivas seltskonnas võib lõpetada lause ka sõnadega …on nupust nikastanud. Üleskutsele selle või teise erakonna liikmeks hakata tuleb vastata kas üleolevalt (vene ajal ma juba ühes parteis olin, aitab sellest jamast) või pahaselt (vene ajal aeti parteisse, nüüd jälle – mis te paremad olete kui kommunistid?).
  7. Ükskõik, mida mingi partei ei kuuluta, on selle eesmärgiks “poliitilist profiiti lõigata”. Poliitiline profiit on aga hädavajalik oma parteilise kasu tagaajamiseks. Muud kaugemat eesmärki kui väga paheline parteiline kasu ühel erakonnal olla ei saa. See on välistatud (vt p 5).
  8. Soov teenida sõjaväes või hakatagi sõjaväelaseks on perversne. Sellised inimesed on mingil põhjusel väärastunud, nad ei saanud kas lapsepõlves sõjamängudest isu täis või jättis nende koolipõlve kallim nad mõne poksija pärast maha.
  9. Spordil, nagu sõjaväelgi, pole kultuuriga mingit pistmist. Sport on loomalik ja barbaarne, parimal juhul on sport pööbli destruktiivsete tungide kanaliseerimise vahend.
  10. Moraali lugegu pastorid, intelligentne inimene kõneleb ilust. Eetika jalad on sopa sees, aga esteetika hõljub vulgaarsustest vabades kõrgustes.

 

Muidugi pole see kõik, aga alustuseks piisab. Metoodilises mõttes on mõjus, kui mõnikord lisada sõnake “ju”. (Niisiis mitte …on perversne, vaid …on ju perversne.) Kui keegi julgeb kritiseerida mõnda ühiskonna südametunnistust esindavat vaimuhiiglast, siis sobib kirjutada vastuartikkel pealkirjaga Kas jesuiitlik ristisõda algamas? või Kas inkvisitsiooni tuleriidad tulekul? Kui mõni poliitik astub välja rahvusliku kapitulatsiooni vastu, siis artikkel Politikaan õhutab russofoobiat, milles näiteks nenditakse, et Eesti taksojuhilt eesti keele oskuse nõudmine on “inimese nöökimine”. Kui vaieldakse Suure Väina silla üle, sobib hästi kirjutis sellest, et sillad jagunevad puu-, kivi-, betoon-, kaar- ja rippsildadeks. Kui kõne all on vabadus, tasub eesti rahvale teada anda, et vabadusel on kolm vormi – koolivorm, koogivorm ja platvorm. Jne.

Sest ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoorem, tuleb tarkus tunnistada.

 

Kirjutatud 1998. aastal, aga kas ka kuskil ilmunud, ei tea

Sarnased postitused

Vastus Saartsi vastusele: ärge müüge patentravimi pähe searasva

12/02/2017

Kõiki Tõnis Saartsi vastulause huviväärsusi kommenteerima hakata läheks pikale.
Seepärast piirdume mõne kopsakamaga, mis võiks huvitada teisigi.

Saarts väidab: «Kui mina lähtun konstruktivismist (ühiskondlik reaalsus on meie peas ja läbi eri kõnelemisviiside ehk diskursuste, konstrueeritud), siis Vahtre on essentsialist (kõikidel asjadel on oma eripärane kaasasündinud olemus ja loomus).» Väite teise poole on ta võtnud laest. Ma pole iial midagi sellist mõelnud ega öelnud. Olen vaid
öelnud, et kõik ei ole konstrueeritud, mis on hoopis teine asi. Paraku Saarts miskipärast arvab, et kui inimene ütleb «kõik kassid ei ole hallid», siis ta ütleb «halle kasse pole olemas». Loogikaõpetaja paneks sellise võrdsustuse eest kahe. Kuid kahemees ajab oma jonni edasi ja nimetab mind korduvalt essentsialistiks, kelle jaoks inimtekkelisi sotsiaalseid konstruktsioone ei eksisteeri. Ehkki tunnistan korduvalt oma kirjutises konstruktsioonide olemasolu.

Edasi läheb veel piinlikumaks. Saarts esitab laest võetud väite, et Vahtre arvates eestlaseks sünnitakse (ehk teisisõnu: peab eksisteerima eestlase geen), ja esitab omaenda justkui alternatiivse seisukoha rahvuse olemusest – eestlaseks saadakse läbi kultuuri. Ainult et see tema seisukoht on nagu minu pealt maha kirjutatud. [1]
Kui Ernesto Laclau [2] ja Chantal Mouffe’i [3] mitteteadmine võib olla akadeemiline ignorantsus, siis oponendile väidete omistamine, mida too iial esitanud pole – olles öelnud lausa vastupidist –, on päris kindlasti akadeemiline alatus. Isegi kui see juhtub teadmatusest. Kedagi õpetama tulles oleks mõistlik enne järele uurida, mida too teine arvanud ja kirjutanud on. Või ei ole tarvis?

Saarts ütleb: «Ei tasu otsida tõde ja tegelikkust.» Sel juhul jääb arusaamatuks, miks ta püüab eesti rahvale selgitada, kuidas asjad Eesti ajaloos «tegelikult» käisid – kui tõde ja tegelikkust otsida ei tasu? Loogilisem oleks öelda see lause ja suu igaveseks sulgeda. Saartsi väide, et konstruktsionism ja essentsialism on ühitamatud, meenutab usufanatismi, sest mingit tõestust ei ole ega saagi olla. Neid kaht ühendab iga surelik iga päev, püüdes iga nähtuse puhul selgust saada, mis see «päriselt on» ja teisalt mida inimesed sellest «asjast arvavad». Ka Saarts arvab salamisi nõnda ja näeb vastulauses pikalt vaeva, selgitamaks, mida ta tegelikult mõtles ja mida tema lausest arvati; kusjuures arvati muidugi valesti. Mis on iseenesest naljakas inimese puhul, kes äsja postuleeris, et kõik on konstruktsioon ja ainult konstruktsioon, järelikult valesti polegi võimalik aru saada, sest üks arusaamine pole halvem teisest ja tegelikkust otsida ei tasu. Võib koguni tekkida mulje, et Saartsi näol on tegemist kapiessentsialistiga, kes usub, et tema tekstil on olemas eripärane kaasasündinud olemus ja loomus. Ai-ai.

Oma vastulause lõpus küsib Saarts, kas kritiseerisin teda poliitiku või ajaloolasena. Vastus on: ei esimese ega teisena. Kõigest kodanikuna, kes tunneb kohustust sekkuda, nähes, kuidas turuplatsil juba pikemat aega müüakse inimestele patentravimi pähe searasva, millele on lisatud tilk lõhnaõli.

[1] Vt nt L. Vahtre, Suur pettumus (2002 ja 2016) ja «Lauri Vahtre: Kust eestlased tulevad» (leitav ka siinses blogis)
[2] Ernesto Laclau (1935-2014) – Argentiina poliitikateoreetik
[3] Chantal Mouffe (sündinud 1943) – Belgia poliitikateoreetik

 

Ilmunud Postimehes 12. veebruaril 2017

Sallimatust liberalismist tagasi vabameelsuse poole

06/10/2016

Tuleks vabaneda liberalismist kui ideoloogiast, sest see on muutunud sama
sallimatuks kui enamlus, ja leida üles vana hea liberaalsus kui mõtteviis. Ehk siis
vabameelsus, mis oskaks leplik olla ka ühiskondadele vältimatult vajaliku
alalhoidliku meelsuse suhtes ega peaks ennast viimasest paremaks. Neid mõlemat
on vaja.

Kui hakkasin umbes 15 aastat tagasi «Suurt pettumust» kirjutama, ei osanud ma päriselt ette kujutada, kui raskeid kultuurikahjustusi on vasakliberalism ja sellest välja kasvanud postmodernism oma valitsusaja jooksul põhjustanud. Näen seda täie selgusega nüüd, jälgides, kui vaevaliselt kulgeb pseudoteaduse ja pseudotõdede hülgamine – kui üldse kulgeb. Sallimatu, kõrva karjuv tolerantsusideoloogia võimutseb, (rahvus)riigi käest palka saavad kultuuritegelased nimetavad iga rahvustunde ilmingut natsismiks.

Kujukalt avaldus see ka Eesti Rahva Muuseumi avamisel. Seni olin pidanud umbmäärast turtsumist meie rahvusmuuseumi aadressil vaid ülbe pealinliku maailmapildi avalduseks. Nüüd võis näha, kui suurt rolli mängib ka neurootiline suhtumine kõigesse, mis sisaldab sõnapaari «eesti rahvas». Jään huviga ootama, millal mõni vasakliberaal ka ERMi otsesõnu natslikuks ettevõtmiseks kuulutab, «millel 21. sajandis kohta ei ole».

Viimane poolsajand on kulgenud kultuurinormide, «dogmade», «stereotüüpide» jne eitamise ja lammutamise tähe all. Tegelikult ei midagi uut, kuid siiski. Kultuurinormide ümber võideldakse pidevalt ja aja jooksul need muutuvad. Kahtlemata ei sea tänased konservatiividki kahtluse alla möödunud sajandi võitlusi, mis tõid naistele õiguse kõrgharidust saada või mõnevõrra hiljem sama õiguse neegritele. See oli õiglane ja inimlik. Võiks ka öelda – kristlik. Ent viimane poolsajand ei piirdunud normide muutmisega, vaid asus põlustama norme kui selliseid, millest kasvaski välja postmodernism. Kõik on see, mis ta on, ja ühtlasi iseenda vastand, kokkuvõttes aga ei kumbki. Või umbes nii. Peenust teesklev sõnavaht. Mitte naiste vabastamine meeste orjusest, vaid naissoo ja meessoo ärakaotamine, sest «naiseks ei sünnita, vaid saadakse», nagu postuleeris Simone de Beauvoir. Tuleb vaid loobuda naiseks saamisest ja naisi polegi enam.

Ent kui mees- ja naissugu kadumisele määrata, siis loomulikult ka isa ja ema, tõde ja vale, kuritöö ja karistus, headus ja kurjus jne. Igaüht, kes üritab binaarsusi sisaldavat kultuuristruktuuri kaitsta, tabab süüdistus: kas teie arvate, et teate lõplikku tõde? Ja edasi: lõplikku tõde ei tea keegi, sest seda pole olemas; igaühel oma tõde. Samas tolereerib selline relativistlik maailmavaade kummalisel kombel väga lahkelt kategoorilisi kirvehoope nagu «erinevus rikastab», «nii on 21. sajandil kombeks», «eestlased on rassistid». Siin lõpliku tõe kuulutamine ei kohuta.

Põliste kultuurikategooriate kõrval on põhjalikult ära rüüstatud ka kontseptid nagu rahvus, rahvustunded ja rahvuslik meelsus. Marksism, nähes neis oma klassiideoloogia põhivaenlast, tembeldas rahvustunded 19. sajandi leiutiseks ja 20. sajandi teisel poolel oli see arusaam lääne ülikoolides juba üldine. Juttu ühe või teise rahvuse «konstrueerimisest» võetakse täie enesestmõistetavusega. Kui öelda, et rahvustunded on inimesega kaasas käiva kollektiivsusvajaduse ilming, mis on mingil kujul alati olemas olnud, liigitab parem seltskond ütleja viivitamatult padurahvuslaseks, keda iseloomustavad piiratud mõistus ja ajast mahajäämine. Rahvuslus – see on Jakobsoni isamaakõned ja muu selline piinlik kraam. Saagem üle, mingem edasi.

Mis on väga kahetsusväärne. Sel lihtsal põhjusel, et tegemist on stereotüübiga, mis pole karvavõrdki targem kui arvamus, et naine on rumal, sest ta on naine. Või et muhameedlane on terrorist, sest ta on muhameedlane. Maailm on täis tõestusi, et rahvuslane saab olla, olemata padurahvuslane; et rahvuslane saab olla teisi rahvaid vaenamata; et rahvuslane saab olla isegi oma rahvast ja keelt maailma parimaiks pidamata; et rahvuslik meelsus ei pruugi olla refleksi- ega emotsioonipõhine, vaid võib rajaneda täiesti ratsionaalsel arusaamal iseenda ja oma rahva – ning teistegi rahvaste – olemasolu asjaoludest ning kultuurivälja funktsioneerimise põhitõdedest. Lühidalt: et rahvuslane ei ole a priori mingi ullike, nii nagu seda ei ole ka naine või usklik.

Krampunud mõtete rägastikud

Olles rahvustundeid omavate inimeste alavääristamise jälgimisest tüdinud, otsustasin uurida rahvusluse kriitikute ja multikultuursuse propageerijate vaimset taset, konkreetsemalt elementaarse loogilise mõtlemise võimet. Seda saab teha lihtsate loogikaülesannete abil, kus palutakse leida üles eeldustes sisalduv vastus. Näiteks: kui kõik vanapoisid suitsetavad ja mina olen vanapoiss, siis kas ma suitsetan?

Uuringu tulemused olid järgmised.

Ajakirjanik E. B. juhtum. Küsimus kõlas järgmiselt: kui muhameedlaste terroristideks nimetamine on taunitav põhjusel, et nad kõik ei ole terroristid, siis kas on õige nimetada eestlasti rassistideks, ehkki on teada, et nad kõik ei ole rassistid? Ajakirjanik E. B. ei suutnud küsimusele vastata, vaid küsis vastu: kas tahate väita, et eestlaste hulgas pole rassiste? Mida keegi loomulikult ei olnud väitnud. E. B. jäi veendumusele, et muhameedlasi terroristideks nimetada pole õige, kuid eestlasi rassistideks nimetada võib.

Sotsioloog M. L-i juhtum. Küsimus kõlas järgmiselt: kui teise kultuuri esindajatelt, kes asuvad elama Euroopasse, ei ole õige seadusega nõuda oma kultuurinormidest (nt burkast) loobumist, siis kas on õige keelata neil tapmast oma patustanud naisi, mis on samuti kultuurinorm? Loogiline vastus olnuks taas eitav, sest kui eelduseks on kultuurinormide puutumatus, ei saa keelata ka kultuurinormilist hukkamist. Et sellist kommet Euroopas siiski keelustada, tuleks muuta eeldust ja sõnastada see ümber: kultuurinormidest loobumist võib siiski seadusega nõuda, millele järgneks selgitus, kus selline nõue on õigustatud, kus mitte. Millest selguks ühtlasi, kummale poolele tuleks liigitada burka. Kuid sotsioloog M. L. ei suutnud vastata ja andis pika usutlemise peale mõista, et tapmise keelamine on ju enesestmõistetav. Milles peitus kapitaalne loogikaviga, sest leidub kultuure, kus tapmine on lubatud, ja kui kui seada eesmärgiks multikulturalism ja kõigi kultuurireeglite võrdsus, siis ei ole miski enam enesestmõistetav, vaid kõik on suhteline. Millest järeldub, et meile jääb vaid kaks võimalust: peame kas ebatruude naiste kividega surnuks pildumist «tolereerima» või siis julgema välja öelda, et ei, see on kõigile keelatud, kultuuritaustast sõltumata, sest siin maksavad meie reeglid – sel lihtsal põhjusel, et siin maksavad meie reeglid. Seda ei suutnud sotsioloog M. L. välja öelda, sest siis tulnuks tema põhimõtete kokkusobimatus ilmsiks.

Inimõiguste aktivisti K. K. juhtum. Inimõiguste aktivist ei saanud süllogismi lahendamisele asudagi, sest ta ei suutnud lahti mõtestada lauset «erinevus rikastab», mis loogikaterminitesse teisendatuna tähendab «iga erinevus (või: erinevus kui selline) rikastab». Olles selle loosungi autor ja kaitsja, küsis ta: olen ma kunagi öelnud, et iga erinevus rikastab? Ehk teisisõnu, K. K. ei suutnud õigesti vastata küsimusele: kui te väidate, et iga erinevus rikastab, siis kas te väidate, et iga erinevus rikastab? Õige vastus olnuks jaatav, tema vastas eitavalt. Mis osutab juba päris ehmatavale loogikapuudusele.

Näitusekuraator A. H. juhtum. Küsimus kõlas järgmiselt: kui inimene väidab, et kommunism ja natsism on ühevõrra kuritegelikud, siis kas teda saab nimetada kommunismi või natsismi pooldajaks? Õige vastus on muidugi eitav – eeldusel, et kuritegelikuks pidamine välistab heakskiidu. Kuid näitusekuraator vastas: jah, saab küll, sest see, kes kommunismi kuritegelikuks peab, on nats. Antud näites läheb loogikapuudus üle skisofreeniaks. Natsismivastane osutub natsismi pooldajaks, kui ta vaid on ühtlasi kommunismivastane. Ilmselt võib siis karsklane olla ka joodik ja valetamine võib olla tõerääkimine.

Tagasi vabameelsuse juurde

Kokkuvõttes on pilt kurb, sest juhtumite jada võiks jätkata. Näiteks ei suutnud ühe kõrge riigiametniku pressiesindaja J. L. vahet teha avaldustel «liigne sool rikub supi» ja «sool rikub supi», pidades mõlemat ühtviisi ekslikuks, ehkki ekslik on neist vaid teine. (Tundub uskumatuna, aga asendame mõttes sõna «sool» sõnaga «mitmekesisus» ja sõna «supp» sõnaga «ühiskond» – ja sama mõttekramp tabab võib-olla mõnd lugejatki.) Pseudoteaduslikust mürast kurdistatud lääs laseb end juhtida ideoloogiatel, milles puudub loogika, ja inimestel, kes ei suuda mõelda. Usutakse pimesi, et x² = 4 iga x väärtuse korral, suutmata mõista, et võrrand kehtib vaid teatud x väärtuste korral. Normaalset meietunnet (sest seda rahvuslus oma algolemuselt on), millega kaasneb ka tõrjuv hoiak võõra ja vaenuliku suhtes, peetakse piinlikuks atavismiks või halvemal juhul natsismiks. Suutmata mõista, mis erinevus on liigsel tõrjuvusel ja põhjendatud tõrjuvusel.

Ainus viis sellest õudusest pääseda on teha endale taas selgeks, kes õieti on inimene ja kuidas ta töötab. Tuleks vabaneda liberalismist kui ideoloogiast, sest see on muutunud sama sallimatuks kui enamlus, ja leida üles vana hea liberaalsus kui mõtteviis. Ehk siis vabameelsus, mis oskaks leplik olla ka ühiskondadele vältimatult vajaliku alalhoidliku meelsuse suhtes ega peaks ennast viimasest paremaks. Neid mõlemat on vaja.

Ilmunud Postimehes 6. oktoobril 2016