Kuni tõde pole kõva häälega välja öeldud, asjad ei parane. Niikaua, kuni me ninnunännutame noori venelasi vagajuttudega sellest, kuidas venelased ja Venemaa milleski süüdi ei ole, üksnes Putin ja tema klikk, senikaua on pind uue Putini tulekuks jätkuvalt valmis. Sest kõrvaldamata jäävad allikad, mis toidavad tema taastulekut. Suurest delikaatsusest jätame niiviisi ellu šovinismi ja vägivalla lätted.
Venelastele tuleb hakata ükskord tõtt rääkima. Nad on selle tegelikult ära teeninud, sest nende hulgas on palju korralikke, ausaid, töökaid, õiglasi ja ülepea toredaid inimesi.
Tõde on lihtne: selles, et Putin on võimule lastud, et tal on lubatud kogu Venemaa kokku varastada, et ta nüüd võib noori mehi mõttetusse surma saata – selles pole süüdi mitte keegi teine peale vene rahva. Just vene rahvas on ainus jõud maailmas, kes suudab panna Venemaa troonile hullu diktaatori, ja vene rahvas on ka ainus jõud, kes suudaks ta sealt maha võtta. Miks peavad seda tegema teised rahvad, ohverdades oma poegi ja tütreid?
Kui Saksamaa II maailmasõjas puruks löödi, algas sakslaste järk-järguline ümbersünd. Selleks kulus mitu inimpõlve ja tagajärjed on tegelikult teadmata. Vahel tundub, et sakslaste uhkus on liigagi maha trambitud, teisalt pistab aeg-ajalt pea välja vana hea Übermensch, kes ei tee väikseid rahvaid endiselt nägemagi. Kuid laias laastus näib vaev olevat vilja kandnud, vähemalt teavad sakslased nüüd, milleni nende ülbus viis. Selle teadmise juurutamiseks kulus palju teraapilisi ekskursioone koonduslaagritesse, hulk filme ja raamatuid ning jõhkraid ülesvõtteid ohvrite moonutatud surnukehadest.
On äärmiselt naiivne loota, et vene rahvas oma vabastajakompleksist (ja kümnest muust kompleksist) lihtsalt iseenesest üle saaks. Ei, ka neile on vaja teraapilisi ekskursioone koonduslaagritesse ja vennashaudadele ning jõhkraid ülesvõtteid ohvritest. Nii Krediitkassa keldrist kui Ukrainas viimastel päevadel toimunust, KGB piinakambritest kui venestamise, kollektiviseerimise, kodanlike natsionalistide väljajuurimise kui Siberi koloniseerimise ohvritest.
Aeg oleks rääkida ka ausalt kogu Venemaa ajaloost. Karakorumis Kuldhordi khaani juures pugemas käivatest Vene vürstidest, tatarlaste abiga vastastikku valatud vene verest, hävitavast tungist Läände, mille ohvriks langes ka Liivimaa, sajanditepikkusest alaväärsuskompleksist, mis sunnib kõikjal vaenlasi nägema, naeruväärsetest teooriatest nagu „põline Vene maa“ või „Kolmas Rooma“, mida võtavad tõsiselt üksnes venelased ise, noormehest, kes pronksööl Tallinnas röökis: „Eto vsjo naše!“.
Ainult sel viisil võime pisutki ära seletada mõistatuse – mis meie jaoks eriline mõistatus polegi – , kust tuli Putin ja kes tema tulekus süüdi on. Või miks kõik naaberrahvad Venemaad kardavad ja üldsegi „lugu ei pea“, et mitte halvemini öelda. Ja alles siis, kui need asjad on vähegi ära klaaritud, võib asuda teravmeelitsema ja vastata pealkirjas esitatud küsimusele, et Putini sünnitas mõistagi Putina.
