VAAGIKOJAS KOMMENTAARITI MARODÖÖRITSEMIST
Õigekeelsuse sõnaraamat ei kao kusagile, kinnitab Eesti Keele Instituudi direktor Arvi Tavast. Ainult et selle kõrvale ilmub suur tekstikogum, nn korpus, mis justkui on ka midagi, aga ei ole ka. Ja ikkagi on. Sellist selget sihiseadet nimetatakse vananenud „keelekorralduse“ asemel „keelearenduseks“. Kogu reformi juht Tavast oskab ühe hingetõmbega öelda, et pole õiget ega valet keelt, vaid kõneldakse nii nagu kõneldakse, aga „normeeringu“ asemel „norm“ öelda on ikkagi vale. Nii et aina selgemaks läheb.
Et asi lõplikult selge oleks, on loodud Sõnaveeb, milles sisaldub nn EKI ühendsõnastik. Sõnaveebi tiitelleht küll ütleb, et kirjakeele normi aluseks on 2018. aasta Õigekeelsuse sõnaraamat, mitte sõnaveeb ega ühendsõnastik, aga selle info saab kätte alles väikese otsimisega. Seevastu ilma otsimata antakse kasutajale tühi lahter, kuhu otsitav sõna sisse toksida ja saada sealt n-ö õige vastus – kuidas kirjutada, kuidas mõista ja kus kasutada. Täpselt nii mõistab seda iga terve aruga internetikasutaja, lugedes päisest „Sõnaveeb. Eesti Keele Instituut.“ On ka eraldi sõnastik keeleõppijale. Kõik peaks selge olema.
Paraku saab just siin selgust juba nii palju, et silme eest võtab kirjuks. Ühe hiljuti toimunud vaidluse tuules toon näiteks sõna „trükkima“.
Trükikunst on üle poole aastatuhande vana ja inimesed üldiselt teavad, mida see tähendab. Juba ammusest ajast olid trükitud tekstid ja olid kirjutatud tekstid. Natuke segasemaks läks olukord kirjutusmasina leiutamisega, millel töötamist 20. sajandil mõnikord ka trükkimiseks hakati nimetama. Paraku ekslikult ja keeletundlikud inimesed sel juhul alati parandasid ütlejat: kirjutusmasinal – nagu nimigi ütleb – kirjutatakse, mitte ei trükita. Ja seda lihtsal põhjusel: tähed ilmuvad paberile ükshaaval ja ühes eksemplaris. Täpselt sama kehtib ka tänase arvuti ja tema klaviatuuri kohta: sellel kirjutatakse, mitte ei trükita.
20. sajand tekitas trükkimise ja kirjutamise vahele ka kolmanda tegevuse, mis eesti keelde jõudis lõpuks printimisena ja seda võõrsõna võiks õigustatuks pidada. Tegemist ei ole ei trükkimise ega kirjutamisega, vaid justnimelt printimisega. Trükkimine jääb aga trükkimiseks ja kirjutamine kirjutamiseks. Nõnda ütlebki ÕS 2018 täiesti asjakohaselt: „Trükkimine on polügraafiline paljundamine, printimine on info automaatväljastus arvutist paberile, kirjutamine on teksti tähthaaval ülesmärkimine käsitsi, kirjutusmasina või arvutiga.“
Kõik võikski korras olla, aga ei ole. Sest on Sõnaveeb, mis teatab: „trükkima – trükimenetlusega tõmmiseid saama (nt trükivormilt paberile paljundatuna, digitrükina), trükitooteid valmistama; kirjutusmasinal, arvutiklaviatuuril kirjutama.“ Taas võiks öelda, et mis seal ikka, Sõnaveeb kajastab tegelikku keelekasutust, ÕS aga normi. Ainult et Sõnaveebi juurde kuulub ka Keeleõppija Sõnaveeb, mis ütleb sama asja kohta: „trükkima – sõnu ja pilte vastava masina abil paberile panema; midagi klaviatuuril kirjutama.“
Mida saab kokku võtta vaid ühtmoodi: Sõnaveeb mitte üksnes ei luba, vaid lausa õpetab kõnelema ja – khm – trükkima teisiti kui ütleb kirjakeele norm, ehk siis valesti. Ning just Sõnaveebile toetuvad mõned iseäranis ennasttäis keelegurud, kelle arvates on tegemist millegi vahvalt uue, noortepärase ja progressiivsega, iseäranis vananenud ÕSi kõrval, mis on, oh häda, tervelt neli aastat vana.
Kusjuures on omaette ime, et „trükkima“-sõna valekasutus veel ÕS-i jõudnud ei ole, sest viimase revisjoniga siirdati sinna hulk sõnavorme, mida ei saa pidada muuks kui valeks. Näiteks „vaagima“. Ilus vanapärane sõna, mis ei tähenda mitte mõne küsimuse arutamist, nagu tänapäeval arvatakse, vaid kaalumist. See pöördus kuni viimase ajani: vaagima, mina vaen, sina vaed jne. Kuid ometi on keelde tunginud värdvorm „mina vaagin“ (meie vaagime jne) ja ÕS ongi selle omaks võtnud ning paralleelvormina õigeks kuulutanud. Nii et edaspidi võiks arutleda, kas tasub taastada Tallinna vaagikoda ja asetada see küsimus vaagikausile.
Laadivahelduse taandumine on muidugi üldisem nähtus. Kunagi lausa keelati ära „vähk – vähja“, kadumas on „nõbu – nõo“ jpm. Laadivaheldus on minu silmis eesti keele ilus eripära, kui ta ise kaob ja me hakkame käänama „kuld – kuldi“ ning ütlema, et „vihma sadab“, siis pole midagi parata, kuid sellele protsessile ei peaks ometi keelearenduse sildi all hoogu andma.
Vaagimine vaagimiseks, aga hoopis masendav on, kui ÕS kuulutab normipäraseks nii koleda värdsõna kui „marodööritsema“. Eesti keeles on hulk sama tüüpi laensõnu ja kõigi nende tuletised on analoogilised: desertöör deserteerib, stažöör stažeerib, fantasöör fantaseerib, hüpnotisöör hüpnotiseerib ja … marodöör marodeerib. Marodeeris kuni 2007. aastani, kui Tundmatu Ajakirjanik pronksiöid kirjeldades avastas mõnusalt võõrapärase peensõna „marodöör“, mida ta varem kuulnudki ei olnud, ja tuletas sellest tegusõna „marodööritsema“. Selles haarati kinni ja nii ta läks. Nüüd on ta kirjas nii ÕSis kui Sõnaveebis. Sõnaveeb solgib seejuures keelt veel eriti uljalt, andes valele vormile lisaks ka vale sisu: „Marodööritsema, sünonüüm „marodeerima“: tänavatel või mujal märatsema, kellegi vara röövima ja lõhkuma.“ Vabandust, aga marodeerimisega tegelevad sõdurid, kui nad röövivad tsiviilelanikke. Marodeerimine toimub siis, kui sõdur talumehe kana kotti topib, mitte siis, kui pätt tänaval laamedab. Tänavatel laamendamine on „tänavatel laamendamine“. Või täpsemalt öeldes – oli. Nüüd on ta siis „marodööritsemine“. Avalduvad juba kõrvalmõjud – Aktuaalsest Kaamerast lipsas läbi sõnavorm „fantasöörima“.
Jällegi võiks küsida, mis siin ikka nii väga lahti – tähendused ja sõnavormid muutuvad ning arenevad, rängalt solvavast „võrukaelast“ saab hellitusnimi ja süütust „jobust“ ränk solvang. Hea küll, aga miks puudub siis Sõnaveebist ja viimati ka ÕSist kaunis eestikeelne sõna „kommentaarima“? Mispoolest on „ma ei kommentaari“ hullem või naeruväärsem kui „marodööritsemine“? Paraku kuulutatakse üks õigeks ja teine mitte, mis on ilmne ülekohus. Kui Sõnabeebi on jõudnud üks, siis peaks jõudma ka teine. Nii ju kõneldakse?
Millega me jõuamegi käimasoleva „hiiliva keelereformi“ põhihädani: see on järjekindlusetu, ebaloogiline ja seetõttu kirjakeelele otseselt kahjulik. Teisiti ei saa nimetada olukorda, kus keelearenduse üks ots ütleb üht ja teine teist (nagu „trükkima“ puhul) või õpetab lausa koledusi (nagu „marodööritsema“), tegemata seejuures selgeks, miks üks koledus on soovitav ja teine (nagu „kommentaarima“) mitte. Keegi kuskil otsustab, mis on õige ja mis on vale, kusjuures kõik on õige, sest rahvas kõneleb nii, ainult et mitte kõik, vaid üksnes see, mille kohta keegi, kes otsustab, mis on õige ja mis vale, otsustab, et see on õige. Aga laias laastus liigume selles suunas, et eesti keele normi hakkavad kujundama kõik, kes suudavad suu lahti teha.
Eesti keel, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel.
Ilmunud Postimehes 24.10.2022 lühendatult pealkirja all “EKI sõnaveeb õpetab eesti keelt valesti kasutama”
