Ma ei tea mille mõjul, kuid millegi mõjul on avalikus arvamuses ja inimeste hoiakutes tunda aina süvenevat polariseerumist. Nii kogu maailmas, kogu läänemaailmas kui Eestis. Näib, et kui me kunagi olime enam-vähem keskpõrandal koos – või oli meil selline illusioon – , siis nüüd oleks keskpõrand otsekui ära neetud. Sealt lahkutakse, et tõmbuda ühte või teise nurka ja sealt oponente võimalikult raskete sõnadega pommitada. Vaid ühes näib valitsevat üksmeel: võidavad need, kelle nurk lõpuks kõik teised nurgad üles kaalub.
Et kommunistliku inimese aretamine ebaõnnestus, seda me teame. Aga et ka demokraatliku inimese loomine tõenäoliselt ebaõnnestub, seda väga laialt veel ei teata ega omaks ei võeta. Demokraatlik inimene, nagu selgub, ei ole iial piisavalt demokraatlik, teda vaevavad igandid ja hingesopis pesitseb konservatiivsuseuss. Ta ei kipu lahti saama kombest eristada omasid ja võõraid, vanu ja noori, punaseid ja rohelisi. Seetõttu ei saa demokraatlik inimene kunagi valmis, alati on tal vaja veel natuke areneda, et nõustuda selle või teise uudse vabaduse, kombe või praktikaga. Esialgu käsukorras, aga sellest ei piisa – tuleb saavutada, et ta kõiki neid kombeid ja praktikaid ka südamest armastaks.
Areng justkui toimubki, aga paraku mitte suurema demokraatlikkuse suunas, vaid ringiratast nagu oma saba taga ajav koer. Ehk teisisõnu, arengut tegelikult ei olegi. Sallimatust juuritakse välja sallimatusega, stereotüüpidega võideldes kehtestatakse uusi ja hullemaid, nagu nüüdseks juba paljud on õnneks märkama hakanud. Võitlevad feministid oma meeste halvustamisega, samuti võitlevad antirassistid oma valgete halvustamisega on selle kirkaks näiteks.
See võib lausa meeleheitele ajada: sa ajad sallimatuse uksest välja, ta tuleb aknast tagasi. Puudub vaid senikaua, kuni ta ukse juurest akna alla jõuab. Näiteks pärast suuri Euroopa ususõdasid valitses mõnda aega suhteline ususallivus. Kuid siis kadus usk ja sallimatus tuli tagasi, nõudes erandi kuulutamist reegliks, rõhutute seadmist rõhujaiks, ebaloomulikkuse pidamist loomulikuks. Nagu märgib Bruno Latour, kriitikat hakkasid tegema kriitilise mõtlemise võimeta dogmaatikud[1] – kui just peab mõnele autoriteedile viitama. Selliste dogmaatikute käes muutub dekonstrueerimine malakaks, mis pole parem vandenõuteooriate levitamisest. Kes meist poleks kuulnud lõplikke, tapvaid hinnanguid: „tegemist on vaenlase kuju loomisega“, „ta ei talu teistsugust arvamust“, „ta arvab, et ainult tema valdab absoluutset tõde“, „eesmärgiks on valitseda ajalugu (vastassugu, ühiskonda)“ ja nii edasi. Dogmatism ja sallimatus on ebameeldivad, kuid samas inimesele ürgomased ning mõõdukal määral millekski ka vajalikud. Kuid käesoleval juhul muudan nad eriti ebameeldivaks tõik, et nad tulevad dogmade lõhkumise ja sallivuse lipu all.
Tasuks lausa küsida, kus või kuidas üldse võis tekkida illusioon, et inimene suudab taluda teistsugust arvamust, sõnavabadust, demokraatiat? Üksikud suudavad seda kindlasti, aga ma mõtlen massiliselt, ühiskond tervikuna? Ja nii, ilma et represseeritud ja mahasalatud sallimatusvajadus aeg-ajalt välja ei purskaks? Mis ei pea tingimata tähendama immigrantide eluasemete põletamist ega purjuspäi tehtud natsitervitust, võib ka nii-öelda tsiviliseeritumalt. Näiteks võtavad rahva valitud ja seatud esindajad kätte ning lähevad kambakesi kallale ministrile, kes kasutas väljendit „kanakarja kambakas“, et öeldu asjakohasust otsekui tõestada. Või siis olen tähele pannud, et need, kes kinnitavad, et teksti tähenduse loob lugeja, on esimesed, kes hädakisa tõstavad, et neid on valesti mõistetud. Ning need, kes näevad pikalt vaeva, tõestamaks, et eesti komberuumi pole olemas, on esimesed hädaldama, et neid pole koheldud kombekohaselt. Justkui kehtiks reegel, et igaüks mõistku asju nagu tahab, aga kes valesti mõistab, selle nokime ribadeks. Maha rassism ja vastikud valged mehed. Sugusid pole olemas, aga naistele tehakse liiga.
„Sa arvad, et ainult sinul on õigus!“ Levinud süüdistus, kas pole? Aga kui järele mõelda, siis niisugused me olemegi kõik. Kui me midagi arvame, siis justnimelt nii arvamegi, ja mitte teisiti. Eestikeelne „arvama“ on muidugi kaval sõna, sel on vähemalt kaks selgesti eristatavat tähendust: 1) ma arvan, aga kindel ei ole, 2) ma arvan nii, sest olen kindel, et nii ongi. Viimasel juhul on inimene milleski veendunud ja see tähendab, et ta arvab endal õiguse olevat, sellal kui need, kes arvavad teisiti, eksivad. Näiteks need, kes arvavad, et kägu on lind, arvavad ühtlasi täiesti loomulikul kombel, et eksivad need, kelle arvates kägu on imetaja. Veider on sellist olukorda klassifitseerida absoluutse tõe omamise ambitsiooniks, aga hädafilosoofid saavad sellega hakkama.
Sest oma arvamuse omamine oleks tänapäeval otsekui kuritegu. Vähemalt juhul, kui tegemist on millegi konservatiivsepoolsega. Ehkki tegelikult ei tuleks inimestele ette heita seda, et nad midagi arvavad, vaid seda, kui nad oma arvamust ilmsete tõsiasjade survel ei muuda. Vaid korrutavad – näiteks – tänase päevani, et multikultuursus on hüve ja massiline immigratsioon selle saavutamise parim vahend, ehkki tuhanded tõigad tõestavad vastupidist. Vaielda nendega ei saa, sest nad ütlevad: „Sa ei salli teistsugust arvamust“ ja jutul lõpp. Koer sai sabaotsa kätte ja haukas sellest suure jupi.
Hüva, võib-olla olen ma üleliia pessimistlik ja mingi areng on viimaste sajandite jooksul siiski toimunud. Aga justnimelt „mingi“ ja kaugeltki mitte nii kõikehõlmav kui uutmoodi inimese konstruktorid kiitlevad. Kokkuvõttes tekib pigem mulje, et sõnavabadus, demokraatia ja arvamuste paljusus on võimalikud üksnes lühiajaliselt mingis õnnelikus või eufoorilises ajaloolises olukorras, mis meenutab ajutist kaaluta olekut kukkuvas lennukis.
[1] Vt Akadeemia nr 2, 2020.
