KATKENUD LÕNG VÕI MÄLUSILD?
Nagu haritud inimene teab, asub Tartumaal, Alatskivil Kalevipoja säng – üks paljudest, kuid kõige tuntum ja kõige efektsem. Tegelikult muidugi muinaslinnus, muinasaegse vabaduse ja ühtlasi ka selle vabaduse kaotuse tunnismärk.
Pean tunnistama, et ma pole kunagi suutnud innustuda linnusemäega seotud Kalevipoja-legendist. See legend sümboliseerib mulle midagi, mis on veel kurvem kui vabaduse kaotus, nimelt unustamist. Tundub, nagu oleks meie rahva mälulõng mingil ajal nii põhjalikult katkenud, et muinaslinna hakati pidama mingi hiiglase magamisasemeks. Millesarnast on maailmas korduvalt juhtunud. Samasuguseks sekundaarseks folklooriks, mõistmatusest ja unustamisest tulenevaks fantaseerimiseks võib ju liigitada ka kreeklaste legendi labürindist ja Minotaurusest, kui see tõepoolest on välja mõeldud mõistmatul pilgul Knossose palee varemeid vaadates. Nõndasamuti on Kesk-Ameerika maajad unustanud, kuidas lugeda piltkirja, mille püramiidide seintesse kunagi raiusid inimesed, kes kõnelesid sama keelt kui nemad.
Kurbus unustamise pärast on emotsioon. Kui emotsioon kõrvale jätta, siis kerkib meie ette täiesti arutluskõlblik ja enam-vähem teaduslik probleem, kas üldse on õigustatud selliste terminite kasutamine nagu muinasaeg, muinasaegne vabadus ja eestlased, st. eesti rahvas (tolle aja kontekstis). Nende küsimuste vastustest sõltub omakorda, kas on õigustatud kõnelda eestlastest ja nende katkematust teekonnast (vabandust, ajaloost) läbi kesk- ja uusaja, mis päädis rahvusliku ärkamise ja omariiklusega. Kui polnud muinasaegset vabadust ega muinasaegset eesti rahvast, siis peaksime loobuma harjumusest nimetada Ümera või Madisepäeva lahingu üht osapoolt „meieks” või isegi meie esivanemaiks; võiksime vaid kõnelda tänase Eesti toonastest elanikest, kellel meiega otsene eellase-järglase vahekord – vähemalt kultuurilises mõttes – puudub.
Üks võimalus küsimusele vastust saada on süveneda 12.-13. sajandi olustikku ja püüda selgeks teha, kas tollal oli üldse olemas rahvaid/rahvusi ning kas tunti mõistet „vabadus”. Seda ongi üritatud ja kirjutatud kokku aukartust äratav hulk mõttetusi, eriti seoses akadeemilise Eesti ajaloo II köitega. Marek Tamm, Anti Selart jt. kinnitavad visalt, et rahvuse ja vabaduse mõisted olid tollal „hoopis teistsuguse” sisuga ja et eestlasi „tänapäeva mõttes” olemas ei olnud (ehkki keegi pole midagi nii rumalat väitnudki). Samas poevad nad otse nahast välja, et kirjutada Modena Wilhelmi nimi Guglielmoks, kuna ta olla olnud itaallane. Kui tõin rahvuse-mõiste olemasolu kohta tõendiks lõigu Henriku kroonikast (ordurüütel Arnoldi sõnad: „Koondugem ühtekokku, vennad sakslased, (…) ärgem tõmmakem süüd oma rahvale”), siis löödi lihtsalt käega. See polevat see, see olevat midagi hoopis muud. Vabaduse kohta öeldi aga, et mõisteti konkreetseid vabadusi, kuid keegi ei hakanud sõdima mingi abstraktse vabaduse pärast – ehkki taas pole keegi midagi taolist väitnud. Ei muistse vabadusvõitluse ega isegi mitte Vabadussõja kohta. Leian, et kui muinasaja lõpu eestlased sõdisid oma harjumuspäraste otsustus-, kauplemis- ja paraku ka röövimisvabaduse eest, oma kodu ja senise elukorralduse kaitseks, siis nad sõdisidki vabaduse eest. Ja muidugi olid nad olemas, needsinatsed eestlased, nii nagu itaallasedki, kelle hulka isegi Tamme ja Selarti arvates kuulus eelnimetatud Wilhelm/Guglielmo.
Kuid pole tarvidust seda vaidlust uuesti üles võtta. Eestlaste olemasolu või olematuse, samuti vabaduse ja orjuse mõistete uurimiseks muinasaja lõpul ning sellele järgnenud sajanditel leidub ka teine, mõnevõrra kaudsem, kuid mitte vähem huvitav võimalus. Nimelt üritada selgeks teha, kas 13. sajandi ja rahvuslikku ärkamist näinud 19. sajandi vahel eksisteerib pidev, katkematu mälusild ja kas eestlaste kultuuriväli on nende sajandite jooksul olnud järjepidev. Ehk teiste sõnadega: kas ärkamisaja eelõhtu eestlased mäletasid midagi 13. sajandil toimunust ja kui mäletasid, siis milliste tegurite ja allikate toel? Kui ei mäletanud, siis kas mäletati 13. sajandit näiteks 16. sajandil? 17. sajandil? 18. sajandil? Veidi lihtsustatult öeldes: kas tänapäevane eesti rahvas sai Lembitust ja muistsest vabadusvõitlusest teada alles Jakobsoni päevil ja peaasjalikult Jakobsoni käest, või oli rahvas neid mingil moel ja määral mäletanud kogu aeg, kõik need sajandid?
RUSSOWLIK IDÜLL
Leidub kaalukaid argumente, toetamaks väidet, et sellist mälusilda ajalugu ei tunne. Olgu selleks või eelmainitud Kalevipoja säng. Kuidas saab kõnelda järjepidevast rahvast, järjepidevast mälust ja järjepidevast kultuuriväljast, kui kunagist linnusemäge peetakse tema välimuse põhjal mingi hiiglase magamisasemeks? Fakt on ka see, et folklooris – juttudes, lauludes jms. – Eesti vallutamine ristisõdijate poolt otsesõnu ei kajastu (kui üks mõistatuslik erand välja arvata, mille juurde jõuame tagapool). Samuti mitte Jüriöö ülestõus, mis ometi toimus enam kui sada aastat hiljem. Me ei leia jutte ega lugulaule võidetud või kaotatud lahingutest, vapratest väejuhtidest ega põletatud küladest. Peame möönma, et 19. sajandiks, kui rahvaluulet talletama hakati, olid kõik need sündmused vajunud aja silmapiiri taha.
Kuid argumente on mõistagi rohkem. Nii võib Balthasar Russowi kroonikast leida mitu pikka lõiku ja arvukalt põgusamaid märkusi, mis näivat kinnitavat, et eestlaste-nimelist rahvast keskaegsel Liivimaal ei elanud, olid talupojad (alias mittesakslased või mittesaksa talupojad), kes koos linnakodanike ning aadlikega üpris sõbralikult ja üksteise olemasolu ning õigusi arvestades läbisegi elasid. Näiteks: Ning iga vakus oli kohustatud oma isandale või junkrule korraldama aastas uhke võõrustuse, kuhu siis kõigil neil maameestel ja vabatalupoegadel, kes selle vakuse alla kuulusid, tuli kohale tulla ja tasuda isandale või junkrule oma aastamaks ja andam. Mihklipäeval hakkasid orduhärrad vakupäevi pidama, kuhu siis ka kogu nende mõisapere koos terve ümbruskonna aadliga ja priitalunikkudega, sakslased ja mittesakslased, hulgaviisi kokku tulid. Ja kui kümnis oli makstud, siis prassiti ja elati kõigest väest lõbusasti.
Russowliku idülli tõenduseks sobib ka tõestisündinud lugu eesti talupojast, kes päästis Väikeses väinas uppumissurmast Liivi ordumeistri Wolter von Plettenbergi. Tema nimi oli Hanske, ta sai tasuks isikliku, pärandatava vabaduse ja 2,5 adramaalise valduse, millel tema järeltulijad elavad praeguseni. See on Koguva küla Muhus. Puhas loogika ütleb, et kui Plettenbergi ajal oleks eestlaste ja sakslaste vahel valitsenud vallutaja ja vallutatu vahekord, siis poleks Hanske ordumeistrit päästma tõtanud, või kui siiski oleks, siis oleks ta selle eest pälvinud oma suguvendade põlguse ja pahakspanu. Midagi sellist me aga ei tea. Koguva mehed – Schmuulid – olid oma staatuse üle sajand sajandi järel uhked ega häbenenud ka ordumeistri päästmist esiisa poolt.
Või järgmine seik. 1535. aastal hukati Tallinna Harju väravate vahel Riisipere mõisnik Johann von Uexküll, sest ta oli surnuks piinanud oma talupoja. Mitte linna põgenenud ja linnakodanikuks saanud endise talupoja, nagu „Verekivi“ mõjul ekslikult arvatakse, vaid lihtsalt oma talupoja. Tallinn ei oleks teda loomulikult Riisiperre hukkama läinud, kuid aadlimees tuli ise Tallinna, kus maksis reegel, et mõrtsukas peab karistatud saama. Ei lugenud, et ta oli rikas; ei lugenud, et ohver oli „kõigest“ talupoeg. Veel vähem oli tähtsust kummagi rahvusel. „Sündigu rikkaga samuti nagu vaesegagi!“ otsustas raad.
Päris otsesõnu nendib mälusilla katkemist pastor ja kroonikakirjutaja Paul Einhorn oma 1649. aastal ilmunud teoses „Historia Lettica“: Nad [sakslased] ütlevad, et kui nad [mittesakslased] peaksid kooli pääsema ja vabadeks inimesteks saama, ning jõudma nii kaugele, et nad selle maa kroonikaid ja ajalugu lugeda ning mõista suudaksid, ja peaksid neist teada saama, et nad iidsetest aegadest seda maad valdasid ja selle isandad olid, enne kui sakslased selle ära võtsid, nad sulase- ja orjapõlve sundisid, suure toorusega kohtlesid jne, peaksid nad kõigest väest püüdma, kuidas säherdusest sulasepõlvest vabaneda ja oma maa endine olukord kätte võita. Ja pole kahtlust, et nad siis kogu maal salaja salkadeks kogunevad, mässu tõstavad ja sakslased halastamatu mõrvamise ja tapmisega maalt minema kihutavad. Einhorn kõneleb küll Kuramaa talupoegadest, kuid sellel ei tohiks tähendust olla – kui unustati Kuramaal, küllap siis ka Liivi- ja Eestimaal.
Riismed Vana-Liivimaa aegsest idüllilisest ühtsusest näikse olevat isegi 20. sajandini kandunud. Nii kirjutab Eduard von Stackelberg otsekui Russowi vakupeo jätkuks: Õige saks pidi vastama järgmistele nõuetele: ta ei tohtinud olla väiklane ega kohmetu; ta pidi kasvõi kehvasti, oskama eesti keelt ja igatahes olema mingit moodi „härrasmees”; aukraad ega rikkus, riietus ega elupaik ei olnud määrav. Nii oli see peaaegu kuni 1905. aastani. Veidi aega enne seda olin kord Peterburis ja külastasin üht mulle võõrast perekonda. Teenija, kes mulle ukse avas, oli eestlanna ja tundis minus mu aktsendiga vene keele tõttu kohe ära kaasmaalase. Ta vastas mulle särades: „Ometi kord üks saks!” – Jah, kuid mida see tähendab? Ta teenib ju peente härraste juures ja seal käivad ju ometi ka sakslased külas? – Oh ei, need ei olevat õiged saksad! – Ja miks ei ole? – Noh, nad ei räägi ju eesti keelt!
Eelöeldut kokku võttes võiks Eesti (põlis)elanike ajaloo 13.-20. sajandil kokku võtta järgmiselt.
Eesti elanikud, keda Henrik nimetab võõrsilt tulnud mehe pealiskaudsuses eestlasteks, kes aga tegelikult ühtset rahvast ei moodustanud, sõdisid ristisõdijatega oma sõdimised, jäid alla ja neist said Eestis ning Lätis (st Vana-Liivimaal) kehtestunud õigusruumi asukad. Nad moodustasid koos Läti maarahvaga orduriigi rahvastiku põhimassi, kes asetses küll ühiskondliku hierarhia alumistel korrustel, kuid kuulus orgaaniliselt selle ühiskonna juurde ja oli selle osa. Mõiste „meie“ hõlmas kõiki liivimaalasi ja kõik mõisaomanikud valdasid eesti keelt; mõistega „nemad“ tähistati venelasi, leedulasi jt. mitte-liivimaalasi.
2012. aastal ilmunud Eesti ajalugu II kirjutab sellest nõnda: Ei ole selget vastust küsimusele, millal hakkasid eestlased end tunnetama mitte enam kaotajaks jäänud poolena sõjas, vaid keskaegse Liivimaa elanikena. Uue haldus- või alluvusidentiteedi kujunemine toimus ilmselt üsna kiiresti (…) Võib arvata, et poliitilise vastandumise kadumisel oli oluliseks tähiseks viimase vallutussõdu mäletava põlvkonna lahkumine. (…) Nüüdsest rajanes teadmine „omast” ja „võõrast” poolest juba ristilippude all peetud sõjakogemusel – olgu siis vastaseks leedulased, venelased, kuralased või teise maaisanda sõjamehed. Võib arvata, et juba 13. sajandi teisel poolel olid toimunud muutused omaks võetud.
Niisiis juba 13. sajandi lõpuks. Järgnes ühine elu ühises riigi(kese)s, mille hiljem päris Rootsi ja seejärel Venemaa. Veel hiljem, 18. ja eriti 19. sajandil, toimus aga uusaegse eesti rahvuse sihikindel kujundamine (n-ö projekt „Natsioon”), mis kahetsusväärsel kombel rajati vastuseisule ja sakslaste-vaenule ning mis tähendas ühise Balti identiteedi hülgamist. Projekti vedasid üksikud haritlased, tegutsedes rahva enamuse vaikiva tahte ja parema arusaamise vastaselt, kuid paraku tõhusalt ja edukalt. Piltlikult öeldes määriti eesti rahvus maarahvale kaela. Mille avalduseks võib lugeda ka ordumeistri päästmisest jutustava pärimuse puudumise tänastelt infosaitidelt.
Umbes nii nägid asja balti aadlikud, kaasa arvatud Stackelberg: Selline rõõmus vastuvõtt võis meile osaks saada iga eestlase majas, välja arvatud eesti ajakirjanike, advokaatide ja juba poliitiliselt nakatunud linnainimeste juures. 1999. aastal ilmunud raamatus „Mõtteline Eesti“ propageeris seda nägemust jõuliselt Andrei Hvostov ja üldjoontes – ehkki ebaselgelt ja ebajärjekindlalt – järgib seda ka Eesti ajalugu II. On lausa liigutav jälgida, kuidas baltisakslaste arusaam eestlaste ajaloost seguneb viimase 20. sajandil üha laiemalt levinud marksistliku mõttekrambiga, mis postuleerib, et natsionalism ning rahvused sündisid 19. sajandil ning kõik, mis oli varem, oli „hoopis midagi muud“ – inimesi ei eristatud rahvuste kaupa, vaid sotsiaalse kuuluvuse ning õigusruumi põhjal.
700-AASTANE ORJAAEG
Kuid vähemalt sama kaalukaid argumente võib tuua ka vastupidise väite toetuseks, mille kohaselt eestlased olid 13. sajandil olemas, nad tundsid ennast rahvana ja ihalesid vabadust, ning ei unustanud oma ihalust mitte kunagi.
Seda toetavad kõigepealt muidugi Läti Henriku arvukad kroonikakatked, kus on ühemõtteliselt juttu eestlastest kui ühistunnet omavast rahvast. Neid on korduvalt refereeritud, kordame siinkohal vaid üht, kõige reljeefsemat: Siis eestlased, pöördunud tagasi oma maale ja mõnitades kristlasi, saatsid [käskjalgu] kõigisse Eesti maakondadesse, vannutasid ja heitsid liitu, et oleksid üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu. Seda lõiku ei tee olematuks ka kroonikas tagapool esinevad tõendid eestlaste omavahelisest sõdimisest. Muide, rahvad moodustuvadki hõimudest ja hõimude omavaheline sõdimine on teatavate asjaolude juures lausa reegel. Pigem võiksime imestada, et me eestlaste omavahelisest sõdimisest nii vähe teame.
Kuid astugem sammuke edasi ja lugegem vanemat riimkroonikat, kirja pandud 13. sajandi lõpul, mil Eesti ajaloo II köite arvates vanad vaenud kenasti unustatud olid. See kroonika kujutab Läänemaa eestlaste – keda kroonika justnimelt eestlasteks nimetab – arutlusviisi 1210. aastal järgmiselt: Milline piin! Peavad siis ristisõdijad meid pärusmaalt ära ajama koos lätlaste ja liivlastega? Parem asuda kaitsele, me teeme ühe suure sõjaretke, millest vist suuremat üritust pole veel Eestis ette võetud, ja kihutame nad üle mere, et nad meid enam kunagi ei rõhuks. Selle autentse 13. sajandi teksti kõrval kõlab Eesti ajaloo II köites kirjeldatud „alluvusidentiteet” pehmelt öeldes raskesti usutavalt. Vähe sellest. Tsiteeritud lõik oleks nagu pärit mõnest kehvapoolsest ärkamisaegsest romaanist, mida tänapäeval põlastavalt antihistoristlikuks rahvusromantismiks ja müüdiloomeks tembeldatakse. Kuid see on kirja pandud 700 aastat tagasi…
Alluvusidentiteedi ja russowliku idülli teooriale heidab omalt poolt kaika kodaraisse kuulus lõik Liivimaa nooremast riimkroonikast, mis Jüriöö ülestõusu kirjelduse: Aastal 1343 Püha Jüri ööl toimus suur tapmine Harjus, sest eestlased Harjus tahtsid oma kuningaid saada ja hakkasid asjaga nii peale. Ühel mäekünkal asus maja, selle tahtsid nad Püha Jüri ööl põlema süüdata; siis tahtsid nad korraga kallale tungida ja ära tappa kõik sakslased koos naiste ja lastega. Nii see siis ka sündis, sest nad hakkasid surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noor ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema. Kirja pandud mitte Eduard Bornhöhe poolt 19. sajandil, vaid 1340ndail aastail ordukaplan Bartholomeus Hoeneke poolt. Kõige tähtsamad on kuus sõna: eestlased Harjus tahtsid oma kuningaid saada. Sellega on öeldud, et olid olemas eestlased, kes elasid mitmes maakonnas, sealhulgas Harjus; sellega on öeldud, et nad tahtsid „oma” võimu kehtestada. Järgmine lause aga rõhutab selgesõnaliselt ülestõusu rahvuslikku iseloomu – kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema. Nii ühemõttelisele tekstile on raske vastu vaielda, mistõttu eesti rahva olematuse teooria toetajad on eelistanud selle kas lihtsalt maha vaikida või teinud väheveenvaid katseid seada kahtluse alla kroonikaridade autentsus.
Tõsi, noorem riimkroonika ei ütle kordagi, et eestlaste tegevusel oli mingi seos 13. sajandi alguskümnendi sündmustega. Hoeneke ei väida, et eestlased tahtsid oma endisaegset iseolemist tagasi saada, vaid ütleb lihtsalt, et nad soovisid iseolemist. Ent nüüd tekib küsimus, kust see identiteet ja iseolemise-soov nii ootamatult, keset 14. sajandit tekkis, kui seda juba varem olemas ei olnud? Arvestagem sedagi, et Saaremaa oli kõik need aastakümned säilitanud oma autonoomia ja teinud korduvalt katset võõras ülemvõim täielikult minema pühkida (nt. 1260. aastal). Meil ei tarvitse harjulasi alahinnates arvata, et nad kõigest sellest midagi ei teadnud või et poliitilise vastandumise kadumisel oli oluliseks tähiseks viimase vallutussõdu mäletava põlvkonna lahkumine. 14. sajandil, mil suuline traditsioon oli veel täies elujõus! Ei, kõik meie teadmised kultuuridest ja nende toimimisest kinnitavad üheselt, et Jüriöö ülestõusu aegu teati ja mäletati veel väga hästi, mis oli Eestis toimunud 13. sajandi kolme esimese kümnendi jooksul. Seda kinnitab kaudselt ka üks hilisem allikas, nimelt 1694. aastal ilmunud Christian Kelchi kroonika: Aga nagu mitte ainult liiga suur vabadus, vaid ka liiga suur rõhumine on üldiselt põhjuseks, mis võib pööbli ajada või viia ülestõusule, nõnda tõendab kurb kogemus viimast ka siin. Sest kui sakslaste ike muutus eestlastele sedamoodi ikka raskemaks, ja viimaks hoopis väljakannatamatuks, võtsid need nõuks end säherdusest orjusest väevõimuga lahti kiskuda. (…) Ja nüüd nägid hüvad sakslased ja taanlased, ehkki küll liiga hilja, kui kaugele nad olid oma türanniaga jõudnud ja kuidas suure kitsikuse tõttu meeleheitele viidud rahvas just nagu läbimurdev tulvavesi põhjustab suurt kahju ja laseb ennast hädavaevu vaigistada ka suure töö ja vaevaga. Sest nüüd olid eestlased umbes 10 000-kesi kokku tulnud, upitanud eneste seas üles pealikud ja väejuhid ning saanud nõnda jälle suhu kunagise vabaduse eelmaigu; seetõttu liikusid nad lõpuks Tallinna linna ja lossi alla, lootes selle vallutamisega orjuse köidikud täielikult maha raputada. On raske ette kujutada, kuidas Kelch, olles raamatutest endale selgeks teinud Eesti ajaloo põhisündmused, mõtles lakke vahtides välja sellised sõnad nagu kunagise vabaduse eelmaik. Pigem oli tegu üldteada asjaga: eestlased mäletasid ja mäletavad oma kunagist vabadust, olge nendega ettevaatlikud.
Omamoodi tuge sellele seisukohale pakub muide ka Russowi kroonika. Rahvaste sõpruse vaimust kantud vakupeod on arvatavasti tõde, kuid mitte kogu tõde. Kogu tõde on nüansseeritum: Ning sakslasele, olgu ta kui tahes tähtsusetu ja vaene, pandi üpris pahaks, kui ta mõne härra või aadlimehe mõisast mööda läks: seal oli iga sakslane oma keele tõttu ikka armas ja teretulnud külaline ning sai kõik muidu. Kui aga sakslane midagi karistusväärset oli teinud või nuhtlust ära teeninud, siis käidi temaga tema saksa soo pärast õrnemalt ümber kui mittesakslasega. Nii et Johann von Uexkülli hukkamine ei olegi ehk tüüpnäide rahvusprobleemi puudumise kohta, vaid pigem terav erand keset tavakohast rahvuspõhist diskrimineerimist. Mis muuseas klapib ka Uexkülli enda tegevusega – enesekindlalt linna sisse ratsutades ei osanud ta uneski aimata, et Tallinna raad ta surma mõistab. Selline asi ei olnud tollal (ilmselt) lihtsalt kombeks. Viimati tsiteeritud lõik heidab heleda valgusvihu Eestis ja Lätis sisse kaevunud ning endale kivimüürid ümber ladunud saksa aadlike hingeellu: ka enam kui 300 aastat pärast maa vallutamist tundsid nad ennast siin võõralt ja nende linnused olid nagu saared vaenulikus meres. Või kui mitte lausa vaenulikus, siis kindlasti võõras. Kuidas see sobib soovmõlgutustega üle-liivimaalisest ühtsustundest? Mitte eriti. Inimesed on muidugi mitmekihilised. Seesama armsat saksa keelt igatsev aadlimees võis ju vakupeol talupoegade torupillide saatel lõbusalt tantsugi lüüa – aga nagu näeme, ei tähenda see veel, et rahvuspiire ega rahvuslikku võõristust ning küllap vaenugi poleks olnud. Eriti kui me paneme lauale Saksa kosmograafi Sebastian Münsteri 1541. aastal ilmunud kirjaread: Alamrahvas on sellel maal peamiselt pärisorjad ja oma ülemate, iseäranis mõningate rüütlite ja orduhärrade valitsejate ja kannupoiste raske sundimise all. (…) Läheb talupoegadest keegi põgenema, mida nälg, piinamine ja rist neid sagedasti tegema sunnib, siis raiuvad nad tal ühe jala otsast ära, et ta enam ei saaks põgenema. See on kõige armetum ja kurvem rahvas, kelle sarnast teist päikese all ei leidu. (…) Orduhärrad ei tee oma talupoegadega palju tegemist, vaid lasevad oma valitsejaid nendega teha, mis need aga soovivad. Peame muidugi silmas pidama, et kaugetest maadest kiputakse alati õudusjutte pajatama. Aga et kõnelda puhast absurdsust, pidanuks tegemist olema täiesti kättesaamatu maailmaotsaga, mida Liivimaa Münsterile ja tema lugejaile siiski ei olnud. Nii et…
Eelnevalt esitletud näited ei ütle midagi otsest mälusilla kohta. Kuid kõigest pool sajandit hiljem kirja pandud read Adam Oleariuselt küll: Arvatakse küll, et neile poleks kasulik palju vabadust ja raha jätta – nad võivat liiga tõrksateks muutuda. Sest neil on ikka veel meeles, et nende esiisad maad oma käes hoidsid, sakslaste poolt aga alistati ja orjadeks tehti. Seetõttu kui nad, iseäranis talve ajal, linnast tulevad ja purjus on, ei anna nad sakslasele, kes nendega kohtub, hea meelega teed ega ütle häid sõnu. Nende meelsust nähti ka mässu ajal, mis mõne vähese aasta eest [1639. aastal] väepealik Bothi sissetungi läbi puhkes, kui mõned talupojad oma isandate vastu üles tõusid ja kavatsesid needsinatsed, kus aga said, osalt vaenlase [st poolakate] kätte üle anda, osalt lausa maha tappa. Hiljem siis mõisteti mõned selle eest mitmel pool surma. Oleks väga oluline teada, kellelt pärinesid Oleariuse andmed talupoegade mõttemaailma kohta. Natuke raske on uskuda, et ta ise talupoegi küsitlemas käis. Olearius suhtles Eesti saksakeelse ülemkihiga ja kõige usutavam on, et selle ülemkihi jaoks oli tegemist triviaalsusega – talupojad? jaa, muidugi, need käivad ju ringi, rusikas taskus, juba nelisada aastat.
Ja see on juba vaieldamatult mälusild. Paraku teravas vastuolus Einhorniga, kes selgelt väidab, et talupojad ei mäletanud midagi. Täpsemalt küll ütleb, et kohalikud sakslased seda väidavad: talupojad ei mäleta ja meie ei tohi neile meelde tuletada. Võiks arvata, et Kuramaal sündinud ja tegutsenud Einhorn teadis asja paremini kui võõrsilt tulnud rännumees Olearius. Samas võime ette kujutada, et talupojad ei tõtanud pastorihärrale kuulutama, mida nad härrastest arvavad. Tõsi, kui tegemist oli triviaalsusega, nagu äsja nii Kelchi kui Oleariusega seoses välja pakutud, siis pidanuks Einhorn seda teadma nii või teisiti. Kas Põhja-Eesti ja Lõuna-Läti rahvapärimus oli siis tõesti nii erinev – ühel pool mäletati, teisel pool mitte? Küsimus jääbki vastuseta.
Igatahes ei saa Oleariuse teksti niisama lihtsalt kõrvale heita, sest peaaegu sedasama ütleb veidi enam kui saja aasta pärast (1765) kindralkuberner George von Browne: …talupojad on oma mõistmatuses arusaamisel, nagu kuulunuks kogu maa varem neile, nüüd olevat see aga täielikult usurpeeritud. See on sünnitanud nendes vaenu, mida nad isalt pojale edasi kannavad. Browne võis muidugi olla lugenud Oleariuse reisikirja – miks mitte –, kuid ta tundis olusid hästi ning poleks hakanud kirjutama midagi täiesti eluvõõrast. Pigem ikkagi üldteatut, nii nagu see kajab vastu ka parun Georg von Nolckeni repliigist, mille ta poetas vaidluses Faehlmanniga 1842. aastal: Jah-jah! Öelge ainult, et kõige parem oleks meid maalt välja visata ja maa eestlastele tagasi anda, ohoo! Ei, meil on omad õigused. Carl Robert Jakobson ei olnud siis veel aastane, esimese isamaakõneni jäi 26 aastat ja Sakala esimese numbrini 36 aastat – huvitav, huvitav, kust võttis parun sellise mõtte? Merkelilt? Või oli väike kahtluseuss puurinud balti aadli rinda juba 13. sajandist saadik?
Millega me oleme jõudnud ärkamisaja künnisele. Siin kohtume ühe mõistatusliku ajalooallikaga, lõppriimilise rahvalauluga „Eesti mees ja tema sugu”, mis levis ärkamisajal kulutulena. Laulus leiduvad järgmised read:
Ajast aiga säitse sadda
Naksi hallastus ja hädda
Kui se riisja suggu tulli
Kõrgen maijun eesmast olli (…)
Eesmalt usku meile anti
Perrast orjust pääle panti
Ni me jäme neide võrku
Ni kui lammas hunti kurku (…)
Pola kuningas sis tulli
Ots sis meije lossil olli
Tahtse omma ehk es tahha
Pola kuul sis pörrut mahha
Selgituseks: „hallastus” peaks tähendama haledust, õnnetust; „kõrgen maijun” aga mitte kõrgeid majasid, vaid kõrgeid maid, st. kõrgemaid kohti, kuhu vallutajad oma lossid ja linnused rajasid. Esmapilgul näib tegu olevat ärkamisaegset paatost kandva, Jakobsoni isamaakõnedest inspiratsiooni ammutanud vemmalvärsiga. Kuid laulu eraldi uurinud Ülo Tedre hinnangul on see loodud juba 1820ndail aastail ja esmakordselt üles kirjutatud 1854. või 1855. aastal. Jällegi enne eestikeelseid ajalehti, isamaakõnesid ja laulupidusid. Kust need ideed? Lauluread sellest, kuidas „poola kuul” Liivimaa aadlimehi maha põrutas, põhinevad üpris kindlasti rahvaehtsal ajaloopärimusel. Poola-Rootsi sõja sündmused 16. sajandi algul ongi vanimad dateeritavad ajaloolised mälestused, milliseid kirjutati üles veel 1920ndail aastail. Kuidas aga suhtuda sõnadesse „ajast aiga säitse sada”? Laulu oletataval loomisajal oli muistsest vabadusvõitlusest möödas ju mitte seitsesada, vaid kuussada aastat. Ning asi, millest pole eriti kõneldud: ka Jakobsoni I isamaakõne aegu ei olnud Eesti alistamisest möödas mitte 700, vaid 641 aastat. Jakobson teadis seda suurepäraselt, sest ta oli Läti Henrikut põhjalikult lugenud ning tsiteeris teda (aastaarve lisades) pikalt oma kõnes. Võimalik, et ta ümmardas orjaaja pikemaks puhtalt efekti pärast, aga veel usutava on, et ta selsamal põhjusel kasutas väljendit, mis juba ringles rahva seas. Ükskõik siis, mis põhjusel see tekkinud oli – võib-olla eksituse tõttu, võib-olla laulurea värsisunni tõttu (seitse – 2 silpi, kuus – 1 silp). Kokkuvõttes jäävad „Eesti mees ja tema sugu” tekke asjaolud salapärasteks, kuid võimalust, et siin on kasvõi osaliselt tegemist eheda mälusilla elementidega, ei saa välistada. Kui nii, siis väide, et Jakobson lõi müüdi 700-aastasest orjaajast, osutub… müüdiks. Jakobson mitte ei külvanud seda rahva sekka, vaid korjas rahva seast üles.
Vastuväidete lõpetuseks: jah, meil on küll Kalevipoja säng, kuid on ka Saaremaa maalinnad ja Varbola Jaanilinn. Pluss lugematud linnamäed. Oluline on sõna „linn”, mis tähendab kindlust. Seegi tõendab mälusilla olemasolu. Saarlased ei mõelnud oma maalinnadele välja mingeid kummalisi seletusi, vaid need olid ja jäid maalinnadeks, maarahva kindlusteks, muinasaja tummadeks tunnistajateks, nagu kombeks öelda. Seda väljendit võib pilgata paatoslikuks või äraleierdatuks, kuid tal on sisu olemas. Kokkuvõttes kangastub „Kalevipoja säng” pigem väikese naljana, kohalike hambameeste poeetilise pilana.
Sisu on olemas ka „700-aastasel orjaajal”. Kui võtate vaevaks lasta pilgul üle libiseda kõigist eeltoodud katkenditest, siis leiate enamikust neist viite rõhumisele, orjusele, vabaduse puudumisele või millelegi ligilähedasele. 700-aastane orjaaeg ei olnud 700-aastane, kuid orjaaeg siiski oli. Vastasel korral tekib küsimus, kellest või millest õnnis keiser Aleksander I eesti ja läti talupojad siis vabastas. Vastust ootaksin nende ärplejate käest, kes üleoleval toonil kõnelevad müüdist. Millisest müüdist? Mille poolest müüdist? Kui te mõistate orjuse all vaid onu Tomi-tüüpi orjust, siis annab see tunnistust ajaloo halvast tundmisest ega õigusta mingil määral eestlaste orjapõlve tituleerimist müüdiks.
MIDAGI VAHEPEALSET?
Niisiis on meil kaks täiesti vastandlikku arusaama Eesti ja eestlaste ajaloost. Mööndes, et tõde ei asu sugugi alati „vahepeal”, nagu mõni kuulutada armastab, tundub siiski arukas teda seekord otsida just sealt „vahepealt”.
Kapitaalset kivist ja kõrgete käsipuudega mälusilda, mis 19. sajandist otsejoones 13. sajandisse ulatuks, ei ole. See on vaieldamatu kultuurilooline tõsiasi. 19. sajandi vanaätid ei pajatanud jutte Ümera lahingust 1210. aastal, Tartu piiramisest 1224. aastal või Valjala maalinna alistumisest 1227. aastal. Ka mitte mõisate põletamisest ja sakslaste nottimisest 1343. aastal; üksiku tammena püsis vaid Sõjamäe nimi. Naised ei laulnud regilaule Dietrich Damerowi Tartu konföderatsioonist, vitaalivendadest ega Johann Blankenfeldi katsetest tõrjuda reformatsiooni. Kui Muhu saare ühes külas mäletati sellist isikut nagu ordumeister, siis oli see erand ja püsis pealegi käegakatsutava ja silmaga loetava pärgamendist üriku toel. Ülejäänud eestlaste hulgas olid need isikud ja sündmused mälupiiri taha vajunud ning viimane, mis napilt ära paistis, oli 300 aasta tagune Poola-Rootsi sõda. On tõenäoline, et selle mälupiiri tekitas 17. sajandi algusaastate demograafiline katastroof, mil kohutav kolmik Sõda, Katk ja Kallis Aeg rahvuskehasse nii suure augu lõi, et see kahjustas juba ka mälu. Sestpeale oli mälu korras, elas üle Põhjasõjaga kaasnenud õudused ja kandis mälestuse kolme sajandi taha. Millest saab teha tagurpidise järelduse: eeldusel, et mälusild oli pidev muinasajast kuni 16. sajandi lõpuni, pidi konkreetseid sündmusi sisaldav pärimus maa vallutamisest Liivi sõja päevil veel elus olema.
Niisiis kivist ja kõrgete käsipuudega mälusild, mille keskel haigutab auk – millest siiski sirutub üle ahtake, puust purre. Midagi ju pääses üle, kusjuures midagi väga olulist: mälestus, et „meie oleme siin kogu aeg olnud, nemad aga on tulnud ja võtnud meilt meie maa ülekohtuga”. Pluss hulgaliselt fragmentaarset, kohalikku mälestusainest, sealhulgas maalinnad ja linnamäed. Seda pole palju, kuid seda pole ka vähe. Igatahes piisavalt, et kõnelda eestlaste kultuurivälja järjepidevusest ja järelikult ka „meist” 13. sajandil.
Pidagem seejuures silmas, et öeldu käib vaid maarahva, st talupoegade/eestlaste kohta. Eestlastel oli oma kultuuriväli, oma maailm ja oma luuleilm, millest saksad suurt ei teadnud. Jakobson märgib, et eestlased ei laula oma vanu laule kunagi sakslaste kuuldes, sest et neil see vana kuldne pärandus, mis neile nende vanast aeast üksi veel üle jäänud, seega kui oma rinna salamast peidu-kohast välja näitab heidetud riisumise vola alla. Peidus võis olla rohkemgi kui laulud. Oleme võib-olla suuresti sakslaste ja nende loodud kirjalike allikate mõjul hakanud suhtuma kesk- ja eriti uusaegsetesse eestlastesse kui enam-vähem ühtsesse talupojamassi, mis jagunes vaid peremeesteks ja sulasteks. Mõnes mõttes see nii oligi. Kuid seestpoolt vaadates pigem mitte. Olid ju näiteks möldrid, kõrtsmikud, külakupjad. Peeti pikki ja põhjalikke pulmi, kus tegutses arvukalt tähtsaid ametimehi, mõned neist ratsa ja mõõkadega – võib-olla muinasaegsetega –, ning kus kehtestati detailne hierarhia. Tegelik ühiskondlik hierarhia oli eestlastelt suuremalt jaolt võetud ja seda oli tarvis millegagi kompenseerida.
Kuid eksisteeris ka sakslaste kultuuriväli, milles 17. sajandi algus mingit lünka ei tekitanud, sest siin oli abiks kirjakultuur. Baltisakslastel ei olnud vaja oma laule varjata ega sotsiaalse hierarhia defektsusele kompensatsiooni otsida. Just Eesti ja Läti sakslased olid need, kes kõige kindlamalt ja püsivamalt mäletasid, et nad kunagi siia tulid, selle maa ära vallutasid ja seda valitsema asusid. Vaadakem veelkord üle kasvõi Paul Einhorni tsitaat, et veenduda, kui püsivalt ja kindlalt – lausa piinava selgusega – nad seda mäletasid.
Ning nüüd võib-olla kõige olulisem märkus: kui sakslased võisid elada sajand sajandi järel õndsas teadmatuses eestlaste rahvalauludest või ajaloomälust, siis vastupidist väita ei saa. Midagi sakslaste hoiakutest ja arusaamadest kajas paratamatult ka eestlasteni ja jäi meelde. Isegi kui oletada, et pikkade sajandite jooksul ei leidunud ainsatki eestlast, kes oleks ise lugenud Henriku või Russowi kroonikat ja ajaloosündmusi oma suguvendadele meelde tuletanud. Hädapärast võib sellise oletuse teha. Palju raskem on aga oletada, et nende sajandite jooksul ei leidunud ühtki mõisahärrat, kes poleks südametäiega mõnele oma tõrksale orjale käratanud: „Meie valitseme siin juba (…) sajandit, ja nii see jääb!” Või et ei leidunud ühtki teenijatüdrukut ega toapoissi, kes mõistnuks niipaljukest saksa keelt, et saada aru, mida tema härra teiste härradega õlleklaasi taga räägib. Küllap leidus. Härrad on ikka alahinnanud oma teenijate taiplikkust. On tüüpiline, et vallutajad teavad vallutatutest vähem kui vallutatud vallutajaist. Seda tõestab kirkalt muide ka nõukogude aeg. Mida teadsid siia valgunud venelased eestlaste mõttemaailmast ja ajaloomälust? Veidi liialdatult öeldes mitte midagi. Mida teadsid eestlased venelaste mõttemaailmast ja ajaloomälust? Vähe, aga midagi siiski.
Erinevus baltisakslaste ja nõukogude kolonistide vahel seisneb siinkohal selles, et kui viimased kandsid endaga ajaloolist valet, siis esimesed ajaloolist tõde. Lihtsustatult öeldes. Nad kandsid läbi sajandite täiesti adekvaatset mälestust, et maa on vallutatud, kuid ilustasid seda ideoloogilise arabeskiga kultuuri toomisest ja Lääne viimsest bastionist metsiku Ida piiril, mille nad rajasid ja mida nad pikki sajandeid vapralt kaitsesid. Eduard von Stackelberg: Teispool jõge Sarmaatia lagendike serval on Ivangorod – müüriga ühendatud ühekõrguste tornide rida, mis ümbritseb ruumi Moskva hirmuvalitsejatest vürstide massiarmeede jaoks. Siinpool seevastu – kunstipäraselt liigendatud, kõrgusse püüdlev, kaugusse vaatav, järsul kaljuserval seisev saksa isandate Hermanni kindlus, mida vaenlane nimetab veel tänapäevalti „s a k s a t o r n i k s”. Võimas, ülev kontrast! Ja nende kahe justkui erinevast pinnasest välja kasvanud mälestusmärgi vahel – sügavik!
Selles ideoloogilises arabeskis peitub muidugi tõetera, kuid võib haista ka eneseõigustuse hõngu. Millest võiks järeldada, et baltisaksa kultuuritraditsioon ei kandnud läbi sajandite mitte ainult mälestust maa vallutamisest, vaid ka alateadlikku, represseeritud ebamugavust, ähmast süütunnet. See viimane on küll hüpotees, vähemalt esialgu. Kuid eks lugege uuesti parun Nolckeni repliiki. Kas teile ei tundu…? Või vaadakem uuesti otsa Russowi ridadele sellest, kuidas maal oma mõisates elavad sakslased nägid kallist külalist igas möödarändavas, ka alamast seisusest suguvennas. Miks neil oli kergem suhelda sakslasega? Miks eestlasega suhtlemine oli ebamugav? Kas tõesti ainult keele pärast? Meenutagem, mida kirjutas Sebastian Münster – kui sellest väikegi osa tõele vastab, oli ebamugavustundeks põhjust küllaga.
18. sajandil lisandusid süüdistavatele välis- ja sisehäältele romantismiajastu tegelased nagu Garlieb Merkel, Christoph Petri jt. Nende etteheited baltisakslastele olid teravad, selgesõnalised ja saksakeelsed. Hoopis midagi muud, kui peksasaanud pärisorja mõmin või purujoobnud talumehe meeleheitlik, klaasistunud pilk. Lühidalt, selge mäletamine ja udune süütunne ühelt poolt, udune mäletamine ja selge vimm teiselt poolt. Need ei kadunud kunagi.
Seega jääb uurijaid ootama probleem, mis määral, mis moel, millistel asjaoludel jne. baltisakslaste ajaloomälu avaldus ja eestlasteni peegeldus ning milles see peegeldumine avaldus või avalduda võis. Rahvariiete puhul on selliseid peegeldusi uuritud, rahvamuusika ja –tantsu puhul samuti, ainelise kultuuri esemete, ornamentide jne uurimise juures on taoliste mõjude otsimine ja leidmine triviaalsus. Miks mitte sama teha ka rahvapärimuse, hoiakute, väärtushinnangute jms suhtes?
Meie mälusild on pidev, ehkki keskelt kahjustatud ja purdega parandatud. Selle järjepidevust on endalegi teadmata ja seda soovimata aidanud hoida baltisakslased. Niisugune järeldus selle pika jutu kokkuvõtteks.
Ilmunud ajakirjas Akadeemia nr 12, 2013
