Oleme põhjamaine rahvas ja kui see ei kajastu lumeoludes, siis talvises pimeduses ja suvises valguses ometi. Siin ongi meie kalendri ja ajatajumise vundament. Igal aastal tuleb raudse järjekindlusega üks hästi pime ja üks hästi valge aeg.
“Päike paistab siin maal ainult üks kord aastas ja siis ka otse silma,” kaebas ühe vabaõhuetenduse tegelanna südametäiega. (Tõsi, ta oli pärit Itaaliast, kus taevas ja meri ei ole mitte hallid, vaid sinised.) Kuid ikkagi paistab, olgu või silma, ja talvel peaaegu ei paista. See vastuolu on kasvanud meie luusse ja lihasse, meie hinge ja vaimu. Nii olulised käänupunktid tõmbavad enda külge kombeid, sündmusi ja tegevust nagu magnetiga.
Talvise pimedusega on kokku sulanud-sulatatud Kristuse sünnipäev ja suvise valgusega Eesti Vabadussõda; täpsemalt selle osasõda – või õis – Landesveeri purustamise kujul. Seega langevad mitmes mõttes tähtsad pühad õnnelikult kokku, üksteist vastastikku võimendades.
Jõuluöö ühendab inimesi, ja samasugune mõju on jaaniöölgi. Olen seda nooremast peast palju kordi kogenud teeservas hääletades. Pealesaamise tõenäosus on umbes 1267,5 % kõrgem kui muul ajal.
See oli nii ammu
Kuid nii nagu Kristuse sünnipäeval on oht muutuda talvise pööripäeva rutiinseks kaasaandeks, nii on ka Vabadussõjal oht muutuda suvise pööripäeva harjumuspäraseks, rituaalseks lisandiks. Millekski, mis tehakse kord aastas lihtsalt läbi – kui sedagi –, et siis puhta südamega õlle kallale asuda, millega ühel juhul kaasneb veri- ja teisel juhul grillvorst. Millekski, mille oli küll keegi väga kenasti teinud (keegi vist lunastas pärispatust, keegi tõi vabaduse), aga see juhtus õige-õige ammu. Nii et rahu nende põrmule, proosit.
Muidugi võib väita, et mis sellest. Jõululaps sündis tõesti mitme tuhande aasta eest, kaua siis jõuab sellesse suhtuda nagu rõõmsasse uudisesse – hea, kui me teda selgi viisil meenutame. Ja Vabadussõja kohta võib öelda, et saage aru, inimesed, see aeg, kus vandeseltslaslikult „Enne veel kui kustub eha“ (ehk siis „Ratsamehe-laulu“) lauldi, on praeguse keskealiste põlvkonna noorusmaile jäänud. See tähendab, peaaegu kiviaega. Juba teist põlve ei pea keegi enam “Nimesid marmortahvlil” lugema salaja pööningul; isegi film on tehtud, palun, vaadake kas või iga päev.
Aga selline eelhoiak poleks siiski põhjendatud. Traditsioonid muidugi muutuvad, hääbuvad ja sünnivad nagu kõik muu siin universumis, kuid inimsilma jaoks väga-väga aeglaselt, nii et isegi paar aastatuhandet ei pruugi olla näitaja, rääkimata paarist inimpõlvest. On olemas selline asi nagu inimloomus. Kui mingi traditsioon puudutab inimloomust, ütleb hingele midagi olulist, siis võib ta kesta põhimõtteliselt igavesti. Nüüd, võidupüha künnisel, jääb üle küsida – kas Vabadussõja meenutamine on selline traditsioon? Ehk teisisõnu: kas Vabadussõda ütleb meile ka täna midagi ja kui, siis mida?
Kes sa oled, Vabadussõda?
Vastus kumab vastu küsimusest endast, mis sisaldab sõna “vabadus”. Kuniks vabadus – vabadus rahvana – on meile tähtis, seniks peaks oluline olema ka Vabadussõda. Lisan: ja kui vabadus enam oluline ei ole, siis pole muul nagunii tähtsust. Kultuuriväli hajub, rahvas kaob. Jäävad vaid geenid mingi teise rahva ihus. Kõik.
Leidub muidugi mingi müütilise uue ajastu apologeete, kes väidavad, et nii ongi õige ja paratamatu. Rahvus olla kunstlik konstruktsioon, mis mõeldi välja 19. sajandil ja millel 21. sajandis enam kohta pole. See on lapsik ideoloogia. Rahvused, st rahvuslikud kultuuriväljad ja keeled jäävad – nii kauaks, kui meie silm nägema ulatub. Meie valida on vaid see, kas me saja või kahesaja aasta pärast oleme nende hulgas või mitte.
Kuid antirahvuslus on ometi olemas ja üritab üle võõbata ka ajalugu. Mõne aasta eest tehti piinlik katse mõelda olematuks eestlaste muistne vabadusvõitlus, ja seda kahel laest võetud põhjusel: 13. sajandil polevat eestlasi olemas olnud ja need, kes olid, polevat osanud opereerida sellise abstraktse mõistega nagu “vabadus”.
Mõlema väite sisutühjuse kohta võib tuua terve jõetäie tõendeid. Kuid see episood osutab, et küllap peagi ilmub välja – või õieti on juba ilmunudki – poosetajaid, kes väidavad, et Vabadussõda oli vaid üks pärast I maailmasõda Ida-Euroopas toimunud lokaalsetest konfliktidest. Nii nagu muistne vabadusvõitlus oli vaid episood suures ristisõdade-saagas.
Sõda, mis on suurem, kui pealt paistab
Muidugi on tõsi, et nii vabadusvõitlus kui Vabadussõda asetuvad laiemasse konteksti. Küsimus sellest, kas need on (ka) omaette sõjad sõltub sellest, kas peame eestlasi rahvaks, kellel on koht päikese all. Isiklikult ühinen nendega, kes nõustuvad Hannes Walteri öelduga koguteose Eesti Vabadussõda I-II kordustrüki järelsõnas: “Üks on ometi selge – Vabadussõda polnud mingi poolikult korraldatud sissivõitlus, partisanitsemine, vaid korrapärane, oma ajastu moodne sõda. Ühtlasi oli Vabadussõda ühegi kahtluseta kõige tähtsam sündmus eesti rahva ajaloos üldse.”
Kuid mitte ainult. Asi polegi vaid eestlastes. Vabadussõja tähendus on laiem. Ühtlasi peitub siin seletus, miks Eesti Vabadussõda ei olnud kitsalt eestlaste sõda oma keele ja eluviisi eest, vaid ühendas paljude rahvaste esindajaid ühise eesmärgi nimel.
1918. aastal arvas Nõukogude Venemaa juhtkond, et kohe puhkeb maailmarevolutsioon. Et sellele kaasa aidata, pidi Punaarmee jõudma vähemalt Euroopa piiridele, aga soovitavalt kaugemalegi. Balti provintsid olid grandioosse ettevõtmise kolmandajärguline kõrvallava, kust oli plaan vormi täiteks ja tagala kindlustamise huvides läbi jalutada. Kuid 1918. aasta detsembris juhtus midagi ootamatut – rinne jäi Tallinna alla pidama. Vähe sellest, hakkas varsti tagasi veerema.
Kuid lõuna pool pahandused jätkusid. Juba praktiliselt hõivatud Läti läks kummalisel kombel tagasi kodanlaste kätte. Püüdmatuks jäi ka Leedu. Kõik see tegi punastele strateegidele reljeefselt selgeks, et Euroopat vallutama minnes ei tohi oma seljataha jätta lapikestki hõivamata maad ega ainsatki relvastatud eestlast (kui kõmisevat tooni kasutada).
Õppetund kajas 1944. aastal vastu Sinimägede ja Kuramaa tapatalgutes. Eestlased ja lätlased jäid tookord alla, aga esiteks oli vastupanu Sinimägedes abiks soomlastele ja teiseks oli maailmarevolutsioon selleks ajaks nii ehk naa ära hoitud – vähemalt Kominterni kujutletud viisil –, ja seda Eesti Vabadussõja kaasabil.
Tegelikult aitas Eesti kommunistlikku maailmarevolutsiooni peatada koguni kaks korda – ka 1924. aasta detsembrimässu mahasurumine oli strateegilise väärtusega saavutus. Niisiis on Vene karu Eestis vähemalt kaks korda okka otsa astunud. Kahjurõõmu tunda pole ilus, kuid rõõm, et oleme kaasa aidanud paljude rahvaste vabaduse püsimisele, tohiks ehk olla lubatav.
Õppursõdur ja soomusrong
Aeg on Vabadussõja mälestuste ja asjaolude seast välja selitanud kangelasi ja väejuhte, kuid ka kaks võimast sümbolit: õppursõduri ja soomusrongi. Õppursõdur on sündiva rahva võrdkuju: noor, silmis ühtaegu kartlik ja trotslik pilk, valmis mängu panema oma noore elu ja sündimata lapsed – vabaduse nimel.
Ja soomusrong: jõud, energia, tarkus ja tarmukus. Miski, mille saab kokku võtta sõnadega – me tulime ja tegime! Õppursõduritest on raamat ja film, soomusrong ootab järge. Loodetavasti sõidab ta sel või teisel kujul sisse Eesti vabariigi 100. sünnipäeva sündmustesse.
Mida Vabadussõda siis ikkagi ütleb? Lihtsat asja: meie vabadus on meie kätes. Nii inimese kui rahvana.
Ilmunud Õhtulehes 19. juunil 2015
