Jaanipäev ja jaaniõhtu on midagi nii eestipärast, et pane või kirjatud õllekapa ja muhu susside kõrvale riiulisse. Või vähemalt nõnda me arvame ja küsime endalt, kas „meie” jaanipäeval on veel kohta üleilmastuvas-nivelleeruvas (euro)maailmas.
Ehkki me kõik ilmselt teame, et jaanipäevale on nime andnud Ristija Johannes, kes ei olnud mingist otsast Eestimaa mees, pole see küsimus ei rumal ega vale. Suurem osa maailmast ei tea jaanipäevast tõesti midagi, või peaaegu mitte midagi. Kunagi üritasin Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juhtidele selgeks teha, mis on jaanipäev ja miks ei ole ilus määrata suvist istungjärku – nagu kiusu pärast – igal aastal just jaanipäevanädalale. Võtsin ühe lätlase kampa ja seletasin, et see ei ole aus – kui on lihavõtted, siis puhkab kogu Euroopa Nõukogu, nii et ventilaator ka ei unda. Aga kui on jaanipäev, siis aetakse meid tööle.
Assamblee juhid kergitasid kulmu: kas seesinane päev tõesti teile nii tähtis on? Jah, ütlesin ma, ta on jõulude kõrval meie kõige tähtsam päev. Lätlane kinnitas mu sõnu. Kuid kokkuvõttes jäi asi siiski nii, nagu enne, sest eestlased-lätlased on väikesed rahvad ning kui iga rahva kalendrit ülearu respekteerima hakata, siis ei saaks ükski üle-euroopaline või ammugi ülemaailmne organisatsioon tööd teha.
Hea küll, ma sain assamblee juhtkonnast aru. Kuigi jaaniõhtu kuskil Strasbourg’is, kortermaja rõdul grillahjus lõket tehes – see pole siiski see. Kuid tõsiasi, et jaanipäev polegi ülemaailmne töötava ristirahva rõõmupäev, oli mulle selgeks tehtud ja iga teadmine on midagi väärt.
Kõige selle juures tuleb ometi meeles pidada, et jaanipäev ON rahvusvaheline nähtus, mitte mingi ürg-eesti või ürg-balti erisus. Jaanipäeva kombestikus ja jaanipäev mõttes, kui nii võib öelda, on võimalik eristada kaht peamist kihistust, mis mõlemad puudutavad paljusid rahvaid.
Esiteks pealmine, kristlik, mis annab päevale nime. Kõik rahvad, kelle kultuuri on kujundanud ristiusk, on jaanipäeval kirikus käinud. Vähemalt minevikus. Ristija Johannes oli ja on ristiusu õpetuses tähtis tegelane, Kristuse ettekuulutaja ja sissejuhataja, „hüüdja hääl kõrbes”. Lisaks ka Jeesuse kauge sugulane. Evangeeliumist ilmneb, et ta sündis pool aastat enne Jeesust. Kuna mingil ajal otsustas tärkav kristlik kirik – natuke hämaratel asjaoludel –, et Jeesus sündis 25. detsembril, siis järeldus sellest automaatselt, et Johannes sündis 24. juunil. (Miks mitte 25. juunil, on mulle ausalt öeldes teadmata, kuid antud juhul pole sellel erilist tähtsust. Aasta ei jagune nagunii täpselt pooleks.)
Märkigem, et kellegi sünnipäeva tähistamine ei ole kristlikus kalendris mitte reegel, vaid erand. Lisaks Jeesusele ja Johannesele langeb selline au osaks vaid Neitsi Maarjale (8. september).
Kuid Neitsi Maarja sünnipäev on nii meie kui enamiku teiste rahvaste rahvakalendreis teisejärguline tähtpäev ja see osutab teada-tuntud tõsiasijale: kristliku kalendri tähtpäevadest omandasid tõeliselt suure tähenduse ja „läksid rahva sekka” eeskätt need, mis seostusid inimeste rutiinse elurütmiga, sobitudes töökalendri, looduse sesoonsete muutuste või astronoomiliste rütmidega. Nii on lõunapoolses Euroopas aasta kõige tähtsamaks pühaks pigem lihavõtted kui jõulud, sest kevadine looduse tärkamine ja uue elu sünd on sealkandis olulisem, mõjuvam ja meelierutavam kui kidurama loodusega Põhja-Euroopas. Kus omakorda on olulisem hoopis see, mida teeb Päike – kord peaaegu olematuks kadudes, seejärel aga võimsuse tippu tõustes.
Ühesõnaga – klimaatiliste, geograafiliste ja astronoomiliste asjaolude koosmõjul on sajandite jooksul kujunenud nii, et lõunapoolsemas Euroopas on tähtsaimaks pühaks lihavõtted, millele järgnevad jõulud; Põhja-Euroopas aga pigem jõulud, millele järgnevad lihavõtted – välja arvatud Eesti ja Läti, kus teisel kohal on jaanipäev, lihavõtted tihedalt kannul.
Miks meist põhjapoolsemad soomlased selles osas pigem sakslastega sarnanevad ja meist lõunapoolsemad lätlased eriti tugevalt n-ö põhjamaist joont hoiavad, on hea küsimus. Üldiselt – asjad pole kunagi sirgjoonelised ega täisnurksed, eriti kultuurivallas. Vahel on nad lausa ebaloogilised – ehkki vaid esmapilgul. Jaanipäeva puhul on selle näilise ebaloogika põhjus ilmselt selles, et soomlased on rootslaste kaudu tugevamalt hõlmatud skandinaavialikku kalendrikorraldusse, mille südamaa asub aga Taanis ja Lõuna-Rootsis. See on ikkagi selgelt lõunapoolsem piirkond kui näiteks Eesti ja talvine kaamos ei ründa inimesi nii julmalt. Ja teisalt ei saa põrmugi öelda, et soomlased või rootslased jaanipäeva üldse ei tunneks ega tähistaks. Kuid nad on ta lähimale nädalavahetusele lükanud, mis meil ega lätlastel pähegi ei tuleks.
Seega oleme jõudnud jaanipäeva alumise, vanema ja sügavama kihistuseni, mida võib nimetada päikesekalendriks ja mis on palju vanem – aga ka palju algelisem ja lihtsam – kui kristlik kalender. Piirkondades, kus erinevus talvise pimeduse ja suvise valguse vahel on eriti tugev, hakkavad inimesed tahes-tahtmata aega arvama pööripäevade järgi. (Kordan siinkohal üht oma vana palvet: lõpetage see mõttetu ja sisutu jutt, et 21. juunil kell 8.04 „algas suvi”. Suvi on ammu käes! 21. juuni on aga täpne, astronoomiline pööripäev.)
Kusjuures pööripäeva määramine koduste vahenditega ei ole teab kui keeruline. Piisab vaid, kui astuda iga päev oma rehielamu – või püstkoja – uksele ja vaadata, millisest silmapiiri punktist Päike tõuseb (või kuhu loojub). Eriti hea on seda teha sakilise horisondi, näiteks kuusemetsa olemasolul. Iga päev on tõusmise ja loojumise punkt veidi erinev. Päikesetõus nihkub jõuludest alates aina vasemale ja loojumine aina paremale – kuni pööripäevani, mil kõik vastupidises suunas veerema hakkab. Muidugi, kui pilved vaatepilti näha lubavad.
Iga rahvas kujundab rahvusvahelisest kultuurimaterjalist midagi eripärast. Meie oleme võtnud astronoomilise kalendri – mis on paljude põhjarahvaste ajaarvamise vundamendiks – ja kirikukalendri – mida kasutab väga suur osa maailmast – ning pannud neist kokku omaenda eesti kalendri. Sealhulgas eesti jaanipäeva.
Algusse tagasi tulles – kas „meie” jaanipäeval on siis või ei ole kohta üleilmastuvas-nivelleeruvas (euro)maailmas?
Küllap on. Päike käib Eestis ju suviti sama kõrgelt (või pigemini küll pikalt) ja talviti sama madalalt kui ennemuiste. Kuid tõsi on ka see, et tehisvalgus on meie olmet oluliselt muutnud ja seda isegi hirmkalli elektrihinna juures. Me pole enam talvel nii pimedas kui vanasti, peeruvalguse aegu. Me ei pea ka talve mööda saatma reheahju suitsu käes silmi vesistades. Järelikult pole kevadine pääsemistunne nii kõikehõlmav kui paarisaja või isegi viiekümne aasta eest – kui mõelda tuledes säravatele ostukeskustele või erivalgustuse saanud hoonetele linnasüdametes.
Kuid… midagi siiski jääb, millest ei saa jagu ei reklaamisära ega euroopalik nivelleerumine. Kultuur on visa. Oma eluaja jooksul – mida on juba üle poole sajandi – olen näinud pigem jaanipäeva tagasitulekut. Me ilmselt vajame oma jaanipäeva – hing nõuab. Miks peaks see vajadus kaduma. Järelikult püsib meie jaanipäev seni, kuni me ise püsime.
Millega sobibki lõpetada: noored inimesed, tehke nüüd nii, et me ikka püsiksime. Jaaniöö kõlbab selleks suurepäraselt.
Ilmunud Õhtulehes 22. juunil 2013
