Aga kui võib nõuda, siis tingimata mõni turakas nõuabki.
Kellele ja milleks me seda riiki teeme? Endale kasutamiseks või mingitele ülemustele ettenäitamiseks?
Jampsiga tuleb võidelda teadlikult ja plaanipäraselt nagu umbrohuga, pidamata seda eksikombel elurikkuseks.
Kunagi nii kolmkümmend aastat tagasi võisid nii seaduseelnõud, laenutaotlused kui koalitsioonilepingud olla lühidad kritseldused ruudulisel paberil. Metsavargale ei kutsutud mupot ega kapot, vaid anti tappa. Tulumaksumäära võis muuta kahe mehe kohtumine koridoris: „Kuule, paneks õige 26%, praegu ei vea muud moodi välja?“ – „Tont temaga, paneme.“ Tehti koguni põhiseadust: „Kas kirjutame nii?“ – „Ei, naa on parem.“ – „Ennäe, on jah.“
Mitte et ma seda kõike tingimata sellisel kujul tagasi tahaks. Ruudulisel paberil õiget pangandust ikkagi ei tee ja see sai mõne pankrotiga ka tõestatud. Kuid kanaleid, kust pääses läbi terve mõistus, otstarbekus ja kiire asjaajamine, oli tänasega võrreldes otsatult palju. Ja põhiseadus tuli täiesti talutav.
Tänapäeval tundub, et need terve mõistuse kanalid on ära ummistunud. Terve Eesti riik oleks kui umbe jooksnud. Riigikogu on umbes, valitsus on umbes, valitsusjuht on umbes, kohtud on umbes ja omavalitsused on umbes. Lihtne on öelda – poliitikud tegid. Või – ametnikud tegid. See on nii ja see pole ka. Aga keegi ometi tegi.
Keegi tegi näiteks hooneregistri. Ma tahaks tõesti teada selle inimese nime ja nägu, samuti seda, millise kehapiirkonnaga ta teostab mõttetegevust. Tahate näiteks oma krundile panna lihtsat aiamajakest ja peate selleks esitama taotluse. Kõigepealt küsitakse teie nime, isikukoodi, aadressi, veeväljasurvet, radiatsioonitaset, haridus, põetud haigusi, laste arvu, naise juuste värvi – hea küll, ma liialdan – , seejärel tulevad küsimused hoone kohta: kuhu, kui kõrge, kui lai, mis materjalist – ah puust? kas männi-, kuuse- või kasepuust? – kas vooderdatud või vooderatamata (kui vooderdatud, siis kas püsti või risti?), kas hööveldatud või hööveldamata, kas vihmaveerennid tulevad V-kujulised või U-kujulised, kas aknakremoonid on terasest, messingist või nikeldatud rauast? Paarkümmend lehekülge. Kui poleks olnud vastutulelikku vallaametnikku, kes mulle lihtsalt ette ütles, kuhu lahtrisse teha linnuke, poleks ma sellega iial valmis saanud.
Kuid lugu läheb edasi. Hoone sai valmis ja just nii, nagu taotluses kirjas. Nüüd tuli esitada vastav teade. Mida ütleb terve mõistus? Seda, et teade võiks olla ühelauseline: „Taotluses XY-489/b nimetatud hoone on valminud taotletud kujul ja kasutusele võetud. Hurraa. Allkiri.“ Kuid ei. Teates tuli… üles laduda nimi, isikukood, aadress, veeväljasurve, radiatsioonitase, haridus […] voodri materjal, vihmaveerennide kuju ja aknakremoonide materjal. Ühesõnaga, kõik seesama. Paarkümmend lehekülge.
Või siis teine näide. Perekond on renoveerinud 130-aastase rehielamu ja soovib maja sinnasamma neetud registrisse kanda, aga selleks loetleb vallaametnik terve hunniku auditeerimisi, kokku tuhandete eurode eest, mis olla vaja enne ära teha. Eriti teravmeelne: tuleb esitada ventilatsiooniaudit. Ministeeriumis üksnes ohatakse: seda ei pea nõudma, seda võib nõuda.
Aga kui võib nõuda, siis tingimata mõni turakas nõuabki. Sest mine tea, muidu viimati tuleb pahandus. Äsja oli sarnane lugu koolidest ära haihtunud ukraina õpilastega. Õpilased on kadunud, perega kontakti ei saa, kooli ei ilmu. Aga nimekirjast välja arvata ka ei saa, puudub seaduslik alus. Puudub perekonna vastav avaldus. Ministeeriumiametnik selgitab süüdimatult, et ei saa, sest et ei saa. On vaja seadusemuudatust, mis ütleks, et kui õpilast ei ole, siis teda ei ole. Vastasel korral ta on. Mis sest, et teda tegelikult ei ole, nagu selles võib veenduda iga kontaktne inimene.
Vabandust, see on jabur. Kellele ja milleks me seda riiki teeme? Endale kasutamiseks või mingitele ülemustele ettenäitamiseks? Öeldakse, et Vene kodanikelt ei saa hääleõigust ära võtta. Sellepärast et ei saa. Ainult et kes seda õigupoolest keelab? Põhiseadus? Esiteks on see vaieldav, teiseks on ka põhiseadus kunagi kellegi tehtud. Kõike, mida saab teha, saab ka ümber teha. Järelikult rääkigem sellest. Päriselt loeb üksnes see, kas meie midagi tõsiselt tahame. Kui tahame, siis võime seda teha, kuni tegemine on meie võimuses. Vene kodanike hääleõigus kindlasti on.
Aga kõik algab, nagu öeldakse, rohujuuretasandilt. Ostukeskuses seisab invatualeti uksel kiri: Küsige võtit kauplusest Instrumentarium Optika. Miks mitte lihtsalt „prillipoest“, sest see asub otse üle koridori? Ei, kodanikud, see pole piisavalt täpne. Viimati mõni läheb teise linnaotsa, kus on juhtumisi Pro Optika prillipood, ja küsib võtit sealt… Tuleb olla täpne, nii täpne, et poleks kaksipidi mõtlemist. Veel parem: et poleks üldse mõtlemist. Kõik jamad teatavasti tulevadki mõtlemisest.
Seadustel ja reeglitel on mingi sisemine tung minna aina täpsemaks ja tüütumaks. Keegi võtab kuskil vastu seaduse, et tänaval ei tohi purjuspäi ringi kakerdada. Tore, muidugi ei tohi. Seadus kehtib natuke aega täiesti edukalt, aga siis tekib küsimus, mida tähendab õieti „purjus“ ja mida tähendab „tänav“? Võetakse vastu seadusemuudatus, mis täpsustab, et „purjus“ tähendab nii ja nii mitut alkoholiühikut veres Richteri või Kelvini skaala järgi ja sõna „tänav“ asendatakse määratlusega „tänavatel (kaasa arvatud kõnniteed), haljasaladel, väljakutel, skvääridel, kangialustes ja avalikel mänguväljakutel“. Mõne aja järel selgub siiski, et ka sellest ei piisa. Miks ainult alkohol? Inimene võib joobes olla ka eetrist, rääkimata uimastitest. Seadusse tehakse mahukas täpsustus, millest seaduse vastuvõtjad enam aru ei saa, sest see on nii keeruline, selle valmistavad ette spetsialistid ja seda tutvustavad parlamendikomisjonis eksperdid. Ka asukoha määramine tunnistatakse puudulikuks, sest, mu daamid ja härrad, märkimata on jäänud ju sadamakaid?! Ega’s sealgi tohi purjuspäi – vabandust, joobes – ringi kakerdada – vabandust, viibida. Ja siis on veel parkimisplatsid! Kuidas need ometi kahe silma vahele jäid?
Mis muud, kui kääri käised ülesse ja asu tööle kallale. Seadusteveski jahvatab täistuuridel, ministeeriumide seadusloome osakonnad ei saa aega silmagi sügada, riigikogujatel higi lausa tilgub. Võtab aega, mis võtab, aga ükskord saab kunagisest ühelauselisest reeglist pontsakas brošüür, kui mitte terve koodeks, mille keerdkäikudes oskavad orienteeruda üksnes kõige kallimad ja kavalamad advokaadid.
Seda jampsi ei tooda keegi tahtlikult ega teadlikult. Iga täpsustaja peab oma täpsustust väga vajalikuks ja mis kõige hullem, mõni ongi vajalik. Mõni üksik, kui vaid teaks, milline. Nii on bürokraatia ja seadustikud arenenud paljudes riikides ja impeeriumites, kuni need lihtsalt kinni jooksid. Seadusi saab liiga palju, riik läheb liiga keeruliseks. Kunagi suutis Rooma riiki valitseda üksainus keiser, lõpupoole ei piisanud enam neljastki.
Millest võiks järelduda, et jampsiga tuleb võidelda teadlikult ja plaanipäraselt nagu umbrohuga, pidamata seda eksikombel elurikkuseks. Meil on kaelas inflatsioon, Euroopat närib immigrantide sissevool, Putin ründab Ukrainat, sündimus on aastaid alla vajaliku taseme, noori meelitab välismaa, sõda „sotsiaalse õigluse nimel“ sööb tervet mõistust nagu ajuparasiit. Ja nüüd veel see umbejooksmine nagu pomm jala küljes. Vaja oleks suurpuhastust. Kuid – stopp! – mitte nii, et moodustame suure komisjoni, siis kümme alakomisjoni ja palkame sada nõunikku, et hakata uurima, miks meil on nii palju komisjone. Ei, inventuuri tuleks teha kuidagi talguliku lustiga, vabast ajast ja ruudulise paberi peale tehtud kritselduste abil. Et, näete, kaotaks õige selle pügala ära, saaks riigi lihtsamaks. Sellega on ainult üks probleem – siis tuleb rohkem oma peaga mõelda.
Ilmunud Postimehes 7. septembril 2023
