Eesti riik on umbe jooksmas

Keelata inimestel märgata, et ühed on mustad ja teised valged ning neid ka eri sõnadega nimetada, on lihtsalt represseerimine. Sellise antirassimiga jõuame uue türanniani, mida juhivad tolerantsust kuulutavad, kuid üdini sallimatud ja vihkamist täis hungveipingid.

Rassism iga nurga taga

Tundub, et läänemaailma idioodistumine kogub aina hoogu. Väljavahetamisele lähevad nii Aunt Jemima kui Uncle Beni kaubamärgid, sest need pidavat põhinema rassilistel stereotüüpidel, L’Oreal kustutab etikettidelt sõna „valgendav“ ja Mercedes võitleb rassismiga mustade autode abil. Küsimus, millal kuulutatakse rassistlikuks valge lumi, taliolümpiamängud ja võib-olla suusatamine kui selline, või millal tuleb hakata raamatuid trükkima valges kirjas mustale paberile, ei ole enam pelk lõõp. Nii võibki päriselt minna.

Inimlik lollus on otsatu nagu universum, selle haaret ja elujõudu ei maksa alahinnata. Ning ka mitte maskeerumisvõimet, sest lollus oskab meid lämmatada kõige lillelisemate üleskutsete ja argumentidega. Me oleme rõhumise vastu! Me likvideerime „süsteemset rassismi“! Siim Nestori ja Sass Henno rind lõhkeb masendusest, kuidas rumal eesti rahvas ei mõista rassismi kogu õudust ja üksnes irvitab kogu teema üle – aga selle taga on ju reaalsete inimeste mured ning kannatused!

Küsimus, millal kuulutatakse rassistlikuks valge lumi, taliolümpiamängud ja võib-olla suusatamine kui selline, või millal tuleb hakata raamatuid trükkima valges kirjas mustale paberile, ei ole enam pelk lõõp. Nii võibki päriselt minna.

Uimastatud lugeja ei küsigi enam ei endalt, Hennolt ega Nestorilt, mis kannatused need siis õigupoolest on, mis kaasnevad näiteks sellega, kui kaks eestlast omavahelises vestluses kasutavad sõna „neeger“. Kohutav solvang, jajah, ainult et… mis mõttes? Või mis me sellega peale peaksime hakkama? Kuhu ülepea tahetakse välja jõuda? Rassismi „väljajuurimiseni“? Ehk üritaks siis südantlõhestavate vagajuttude asemel kõigepealt selgeks teha, mida rassismi all mõista?

Ise olen alati arvanud, et rassism on see, kui omistada kõigile teatud rassitunnuste kandjatele mõni omadus. Näiteks: ta on neeger, järelikult laisk, sest kõik neegrid on laisad. Või: ta on kollane, järelikult usin, sest kõik pilusilmad on usinad. (Sama struktuuriga on ka primitiivsed üldistused sugude kohta, nagu „ta on naine, järelikult kana-aju“, või „ta on mees, järelikult ahistaja“.)

Põlgan seesugust rassismi sestsaadik, kui mõistus pähe tuli, ja senikaua, kuni ta peas püsib. Tegemist on kasvatuse ja hariduse küsimusega ning kasvatamatus ja harimatus on ikka ebameeldivad. Kasvatamine ja harimine ei lõpe kunagi, sellega tuleb tegeleda pidevalt. See on nagu hammaste pesemine. Päris puhtaks ei saa nad iial, aga pesemata jätta ka ei tohi, sest siis läheb asi hoopis hulluks.

Aga kasvatada ja harida saab inimest üksnes teatud piirini. Näiteks ei ole võimalik teda kasvatada ja harida kõrvade peal kõndima või magades lennukit juhtima. Inimene saab ennast muuta vaid üsna kitsas vahemikus. Ükskõik kui palju totrusi sotsiaalkonstruktivistid kokku ei kirjutaks, inimesel on teatud bioloogilised ja psühholoogilised rajajooned, mille ületamist nõuda on inimloomuse vastane.

Näiteks mõni pelgab lapsest saadik madusid. Kasvatuse ja haridusega võib talle selgeks teha, et nastik on täiesti ohutu ja vaskuss pole isegi mitte madu, ent looduses ootamatult neid kohates ta ehmatab ikka. Umbes samal viisil on valgenahaliste keskel üles kasvanud inimesel raske vältida ebalust, kui tema käele pannakse süsimust kämmal, sest tema kogemuse järgi peaks see olema määrdunud, näiteks tahmane või tindine. Jah, ta on võimeline ära õppima, et käsi võib kuuluda mustanahalisele, olla täiesti puhas ja sõbralik – koguni päästev abikäsi – , aga refleks jääb kusagile alles.

Mistõttu võib juhtuda, et mingis ootamatus olukorras ei suuda ta seda refleksi esimese poole sekundi jooksul varjata. Võtab kätte ja võpatab. Mis see siis on? Rassism? Stereotüüp? Solvamine? Tegelikult mitte. See on miski, mis käib tema juurde nagu silmade värv või iseloomutüüp. Ja kui mustanahaline sõber tõesti solvub, siis on juba tema kord ennast kasvatada ja harida, mõistmaks, et too valgenahaline lihtsalt on selline ega saa sinna midagi parata.

Kus ometi on haritud psühholoogid, kes doktrinääridele selgitaks, et erinevuste märkamine ja ettevaatus „teistsuguste“ suhtes kuulub inimloomuse juurde ning on inimesele ning ühiskonnale eluspüsimiseks sama vajalikud kui bakterid loodusele? „Meie“ ja „nende“ eristamine on läbinisti fundamentaalne, väljajuurimatu inimlik sättumus, keegi uljaspea võiks selle ükskord välja öelda.

Veendunud multikulturist võib nüüd väita, et sellised probleemid kaovad, kui lapsed kasvavad segarassilises ja segakultuurses keskkonnas, sest siis neil taolisi reflekse ei tekigi. Polegi teistsuguseid, kõik on omasugused. Kahtlemata on selles mingi tera tõtt. Kui tumedapäine laps kasvab ühiskonnas, kus lisaks tumedapäistele on ka palju punapäid, kellega ta koos mängib ja koolis käib, siis punapead teda hilisemas elus ei üllata ega ehmata.

Kuid kokkuvõttes on see tee ikkagi viljatu ja tundub ratsionaalne vaid senikaua, kuni lähtume eeldusest, et lapsed kasvavad kuidagi ise, üksnes omaenda kogemuste varal. Paraku ei ole see mitte kunagi ega mitte kuskil nõnda, ja seegi on üks asjaolu, mida inimesest lahutada ei saa – nimelt pagas, mille lähedased talle esimesest eluhetkest alates (või koguni juba lootepõlvest) kuni täiskasvanuikka jõudmiseni järk-järgult kaasa annavad. See pagas kannab endaga kaasas arvukalt hoiakuid ja eelarvamusi, mille laps omandab ja peabki omandama valmis kujul. Vastasel korral sureks ta ammu enne täisikka jõudmist mõne õnnetuse läbi, sest pole vanemaid, kes keelaks masuuti juua või hunti kallistada.

Selles pagasis on kindlal kohal õpetus olla ettevaatlik võõra ja tundmatu suhtes. „Ära hüppa vette tundmatus kohas“ – seda hoiatust loetakse kiiduväärseks. Aga mis siis, kui vesi läheb kohtusse, väites et teda on solvatud? Ja nõudes vastust, miks kultiveeritakse vee suhtes eelarvamuslikku ja vaenulikku hoiakut? Mingit vedelikurassismi? Eelöeldu tundub totter, ent nn teistsuguste kärarikkal kaitsmisel käib ideoloogiline linnusirin just sellise loogika järgi.

Mõned asjad on paratamatud

Mis siis ikkagi on rassism? Nagu näete, kui liigitame selle alla igasuguse omasuguste ja teistsuguste eristamise ning kuulutame selle hälbeks, satume inimloomusega vastuollu. Keelata inimestel märgata, et ühed on mustad ja teised valged ning neid ka eri sõnadega nimetada, on lihtsalt represseerimine. Sellise antirassimiga jõuame uue türanniani, mida juhivad tolerantsust kuulutavad, kuid üdini sallimatud ja vihkamist täis hungveipingid.

Kui aga rassismiks pidada seda, millele osutasin alguses (tervete rasside ühte patta panekut primitiivse sildistamise läbi), oleksime tagasi mõistusemaailmas, umbes seal, kus poole sajandi eest. Mis tähendaks, et laamendavad antifad ja BLM-löömamehed jääksid ilma oma ideoloogilisest kaikast ehk võimalusest kuulutada rassismiks peaaegu mida tahes. Paraku, seda kaigast nad loomulikult ei kavatsegi käest anda, vaid, vastupidi, keeravad vinti aina peale, leides rassismi nüüdseks juba täiesti uskumatutest kohtadest ja lähenedes oma väidetega hoogsalt vaimuhaiguse ühele vormile, nimelt paranoiale. Inimene, kes väidab, et moorapea on rassistlik, vajab ravi. Kui ta selle juures muutub agressiivseks, tuleb ta isoleerida, mitte temaga diskuteerida.

Kuid mida siis ikkagi teha laiemas plaanis, võib küsida maailma saatuse pärast muretsev lugeja. Maailm ju tõmbub väiksemaks, piire ei sulge päriselt isegi pandeemiad, liiklusvahendid on paremad kui kunagi varem – „teistsuguseid“ on igas ühiskonnas tahes-tahtmata rohkem kui kunagi varem. Kuidas sellise olukorraga hakkama saada? Kas pole mitte sihikindel võitlus ksenofoobia ja eelarvamustega see ainus, mida me teha saame?

Siiski mitte ainus. Põhjendamatu võõraviha ja nõmedate eelarvamustega tuleb tegelda nagunii, kuid sellest ei piisa. Esiteks peab sellekohast „võitlust“ ja „väljajuurimist“ talitsema, sest üle piiri minnes me asendame võõraviha üksnes omavihaga ja tulemuseks on veider vastassuunaline rassism, nagu täna näha: New York Times kirjutab „Black“ suure tähega, aga „white“ väiksega. Rääkimata sellest, et kui keegi julgeb poetada, et ka valged elud loevad, siis ajab see Andrus Karnau meeleheitele ja ütlejat tabab kui mitte füüsiline, siis vähemalt verbaalne hukkamine. Mis võib alati üle kasvada füüsiliseks.

Rassismi tuvastamisest ja häbiposti naelutamisest on juba kujunenud omaette majandusharu (nagu ka Donald Trumpi vihkamine), vähemalt Ameerikas. Parema ameti puudumisel saab sellega endale leiba või koguni leivale võid teenida. Selle majandusharu tagantkütmine ei vähenda rassismi ega tee maailma kuskilt otsast paremaks.

Kuid teiseks, nagu öeldud, on erinevuste märkamise ja teadvustamise näol tegemist nähtusega, mis ongi lõplikult väljajuurimatu ja vastavad katsed viivad üksnes terrorini, mistõttu tuleb hoopis mõelda, kuidas vähendada erinevate rasside, kultuuride ja isegi sugude hõõrdepinda. Ehk lihtsamalt öeldes, tuleks püüelda selle poole, et erinevad kultuurid, sood, vanused, usutunnistused jne üksteisele võimalikult vähe närvidele käiks, üksteisel elada laseks ja võimalikult harva avalikult tülli pööraks.

Kui kõnelda kujundlikult, siis – on vaja luua olukord, kus tikud ja tulemasinad võimalikult harva satuksid kuiva metsa. Sest nende potentsiaali mets põlema süüdata meil päriselt elimineerida ei õnnestu, selline katse on ette nurjumisele määratud.

Getosse varju?

Küsimus, mida oma rahva näägutamise asemel päriselt ära saaks teha, et inimkond fantaasiaküllaste süüdistuste saatel üksteisel kõri läbi ei lõikaks, on lai teema, mis vajab arutamist teises formaadis. Siin vaid mõni märkus.

Kultuuridele (sugudele, rassidele, uskudele) tuleb anda ruumi. Kõik nad eksisteerivad ja realiseerivad ennast küll koos- ja vastastoimes teistega – nt meessool pole mingit mõtet naissoota ja vastupidi, ning veidi kujundlikult väljendudes on sama lugu ka eestlaste ja lätlastega – , kuid on mingis mõttes ka iseseisvad, omaette maailmad. Igas sellises maailmas kehtivad omad reeglid, millel on oma loogika. Ja just see on koht, kus moodne vasakpoolitsev ja pseudoliberaalne ideoloogia kõige suurema, lausa kuritegeliku vea teeb, nõudes erinevuste ignoreerimist, allasurumist, eri keelte, kultuuride, uskude jne mehaanilist segamist.

Ehkki isegi ilma erihariduseta inimene võiks teada, et eriusulised, erikultuursed ja ka eri rassist inimesed võivad üksteisega küll hästi läbi saada konverentsilaua taga või kuskil festivalil, kuid ühes toas elades minna tülli olmeliste pisiasjade üle, nagu hügieeniharjumused, viisakusreeglid, söömiskombed jms. Mõnikord ka põhimõttelisemates küsimustes, mis ulatuvad seaduse või vähemalt kirjutamata seaduse tasemele (nt millised on vanemate õigused järeltulija abikaasavalikul või milline toit on roojane).

Mida siis teha, kui tüli tekib? Mõista pidevalt kohut ja tembeldada kedagi rassistiks? Või oleks arukam anda igaühele oma tuba, kui vähegi võimalik? Seades ühisruumi jaoks sisse kindlad ühisreeglid ja jätta omas toas tehtav igaühe omaks asjaks, kuni sealt ei alga prussakate invasioon, kõiki tappev tümps või tulekahju.

Praeguse avatud uste poliitika loogiliseks tulemuseks on seadusetus ja anarhia. Ühest küljest nõuavad riigid oma seaduste järgimist, teisest küljest tüürib kohtupraktika sinnapoole, et seaduste rakendamisel tuleb arvestada inimeste kultuuritausta. Külmrelva kanda ei tohi, aga sikhid võivad (Kanada). Siit veel samm ja me saame ebardliku ühiskonna, kus jonnaka lapse tutistamine on kuritegu, aga inimesel pea maha lõikamine ei ole, juhul kui tegemist on truudusetu naisega ja lõikaja on fundamentalistist muhameedlane. See on absurdne. Absurdist väljumiseks tuleks ka õigusruum eraldi tubadeks jaotada ja avalikult tunnistada, et meil on ühtedele ühed ja teistele teised seadused. Ja universaalsed inimõigused on otsatult universaalsed, et kehtivad ainult teatud territooriumil ja teatud inimeste suhtes.

Iseenesest võikski sellise elukorralduse poole liikuda – seda on ajaloos korduvalt nähtud, et eri seisustele, usutunnistustele vms on eri koodeksid –, kuid nagu öeldud, need inimesed ei saa elada päris läbisegi. Nad peavad olema üksteisest vähemalt mingil määral ka ruumiliselt eraldatud.

Nii et kui tahate multikultuursust, siis palun väga, rajage ka getod, kaasa arvatud omadele. Ühes getos ei sööda sealiha, sest see on roojane, teises ei sööda veiseliha, sest see on püha. Ühes visatakse praht prügikasti, teises tänavale. Ühes saabub uus aasta kell 12, teises tund aega varem. Ühes on sõnal „must“ halvustav tähendus, teises mitte. Ühes on Kolumbus sangar, teises kurjategija.

Getod ei ole müüriga piiratud, inimesi ei hoita seal vangis, kuid võõrasse getosse minnes vannub inimene oma hingeõnnistuse juures, et allub seal kehtivatele seadustele ja reeglitele; nende rikkumise korral aga kannab karistust vastavalt geto seadustele. Meeste ja naistega on muidugi veidi teine lugu, nemad ikkagi peavad elama läbisegi – aga mitte tingimata nii läbisegi, nagu praegu õigeks peetakse. Miks vaenatakse soopõhiseid seltsinguid? Neid tuleks hoopis soodustada, et naistel oleks kohti, kus puhata meestest, ja meestel kohti, kus naistest. Ennevanasti oli kirikuski meeste pool ja naiste pool.

Mida see kõik meenutab? Apartheidi ja segregatsiooni, aga tegelikult ka rahvusriikide õitseaega 1920-1930ndail aastail, õieti kuni 1960ndateni. Igal maal omad seadused ja tavad. Kui tahad tulla, pead neile alluma. Ja tegelikult pole kõik segregatsiooniilmingud ka tänapäeval üheselt põlu all. Ameerikas on olemas indiaanlaste reservaadid. Šveitsis on neli riigikeelt, aga probleemi ei ole, sest nende kõnelejad on segregeeritud kantonite kaupa. Kolid teise kantonisse, kõnele ka teist keelt. Veel on olemas eraldi WC-d meestele ja naistele. Klassikaline rahvusriik on sellise leebe ja ratsionaalse segregatsiooni seni kõige tõhusam ja viljakam vorm, mille 20. sajandil diskrediteeris Adolf Hitler.

Just sellist karmi, kuid õiglast ja kokkuvõttes ratsionaalset elukorraldust on pseudoliberalism väsimatult õõnestanud, uuristanud ja hävitanud nüüd juba üle poole sajandi. Kõik ühte patta ja segamini – rahvad, usud, sood, keeled. Tulemus on see, et läänemaailm istub püssirohutünni otsas. Piisab ühest eksisammust, ühest tapetud George Floydist, kui algab rüüstamine ja laamendamine. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub Prantsusmaal, kui samal kombel peaks hukkuma mõni tumeda minevikuga mees, kes on juhtumisi moslem.

Ameerikat muidugi rahvusriikideks ei jaota. Aga midagi peavad nad oma rassipingega ette võtma. Kuidagi tuleks igale kultuurilisele või rassilisele grupile tagada legaalne võimalus soovi korral isekeskis olla, ehk see aitaks. Teema on nii tundlik, et võib-olla ongi mõistuspärane arutelu sel teemal juba võimatu, lubatud on üksnes lärmakas ja vägivaldne „võitlus rassismiga“.

Euroopas tuleks päästa rahvusriikidest see, mis veel päästa on. Vähemalt lõpetada nende sihikindel hävitamine. Rahvusriikide vaenajad on ikka põhjendanud ja põhjendavad tänagi oma hoiakut natsionalismiohuga: rahvusriikidel on kalduvus üksteisele kallale tungida. Aga kas elu püssirohutünni otsas on parem ja turvalisem?

Võib-olla oleks aeg tunnistada, et rahvusriigid on kõigi oma vigade juures siiski ainus enam-vähem usutav mehhanism üleüldise kaose ja huupi tulistamise ärahoidmiseks? Iseküsimuseks jäägu, kas Euroopa rahvad enam tahavadki kesta. Heaoluühiskond loob soovi ja võimaluse elada sisseveetavast odavast tööjõust, mis paratamatult need ühiskonnad ükskord enda alla matab. Ka Eesti on sellele teele asunud.

Solvav nimi

Kuid see on kaugem tulevik ja esialgu tuleks tegeleda püssirohutünniga. Plahvatusoht süveneb iga hetkega. Varsti pole rahutusteks vaja enam isegi uue George Floydi tapmist, uue kodusõja vallandamiseks piisab ilmselt sellestki, kui mõni valge prominent kasutaks mustanahaliste kohta sõna „niggers“. Millega jõuame tagasi küsimuseni solvamisest, solvumisest ja nimest.

Tänapäeva läänes on ametlikul tasandil omaks võetud, et nimi on selle kandja teha. Kohanime puhul annab nime vastava koha elanikkond, st omanikud. Inimesed, rahvad, rassid ja usud ütlevad ise, kuidas neid tuleb nimetada. Selle veendumuse kinnistumisel oli oluliseks verstapostiks Pärsia šahhi Reza Pahlavi pöördumine maailma riikide poole 1932. aastal, mil ta palus oma riiki nimetada edaspidi Iraaniks. Rahvusvaheline üldsus tuli palvele vastu.

Sellest kujunes reegel, ehkki võinuks jääda erandiks, sest igasugune nimeloogika on kõigis kultuurides vastupidine: nime annavad teised. Tõsi, inimesel võib olla mingi päris oma nimi, milles sisaldub ka tema (nimi)hing, kuid see hoitakse saladuses ja suhtluses on käibel mõni teine, millega teised teda sõna otseses mõttes hüüavad (call, zovut). Nimi, nagu me seda tavatähenduses mõistame, ongi seesama mis hüüdnimi. See on sõna, millega nimetatakse, sõna millega hüütakse. Ja hüüdnime puhul pole enam mingit kahtlust, et selle annavad teised.

Sellel on omad põhjused. Kunagi üks noormees, kelle nimi oli Taal, tahtis kangesti, et tema hüüdnimeks oleks Feodaal, kuid asjatu lootus – hüüdnimeks sai hoopis Sandaal ja midagi polnud teha.

Ka mina võiks ju tahta, et mind hüütaks Õilsaks Noormeheks või Poola kuningaks, aga… Lühidalt – meeldiv nimi tuleb ära teenida. Ainult et pingutust on vaja. See on hästi teada indiaanihõimude juurest, kus Arast Koiotist võib pärast mehetegusid saada Julge Pühvel. Soov parem nimi saada või ka määrdunud nimi puhtaks pesta paneb inimest parema poole püüdlema. Üks paljudest motivaatoritest, mida me vajame, et jalgu kõhu alt välja võtta.

Muidugi võib nimi olla ka sihilikult ja teenimatult solvav. Ükski kultuur ei saa selliste nimede andmist lõpuni ära keelata, võib vaid manitseda, et seda ei tehtaks kergekäeliselt. Näiteks hoiatades, et kes teisele nime annab, see ise seda kannab (mida oleks võinud arvestada ka Rein Raud, kui tituleeris ühe osa eesti rahvast moraalseteks värdjateks).

Solvava pilkenimega pole ohvril kuigi palju peale hakata, katse seda käsu või palve abil välja juurida võib lõppeda vastupidisega. Kuid pilkenime võib kanda ka sellise uhkusega, et see muutub aunimeks. Nii tegid näiteks göösid Hollandis. Ning samuti on mulgid oma algse pilkenime täitnud väärika sisuga, selle asemel et minna lätlaste rinnale nutma ja endale ilusamat nime nõudma.

Paraku käituvad just nõnda BLM-aktivistid, eriti aga mustanahaliste valgenahalised suuvoodrid, muuhulgas Eestis. Kusjuures – mis eriti absurdne – olukorras, kus „neeger“ ei olegi üldse halvasti mõeldud. Sellises olukorras oleks kõige loomulikum solvujatele lihtsalt öelda: teate, selline lugu, aga seesinane nimi on meie keeles neutraalne. Punkt.

Ja kui keegi ikka visalt solvub, ei jää muud üle, kui öelda, et – solvu terviseks, aga targem oleks hambad kokku suruda ja üle saada. Elada, õppida, töötada ja lugupidamist pälvida. Eks ole eestlasedki „süsteemset rassismi“ tunda saanud, olnud kulled ja tšuhnaad, aga nemad nii tegid. Ei saa öelda, et lausa edutult.

Kõige eelnevaga ei tahtnud ma öelda palju rohkem kui seda, kõik mis liigub, pole veel rassism. Kellele sellegipoolest tundub, et on, eks see nutku mõni padi märjaks. Sest kes keeldub inimloomust võtmast nii, nagu see on – põhiliselt kollektivistlik – , sellel muud eriti üle ei jää. Peale rusikate käikulaskmise muidugi, aga nii küll maailma paremaks ei tehta.

Ilmunud 9. juulil Objektiivis

PS Ahto Lobjaka arvates väljendab käesolev kirjutis “bioloogilist rassismi” ja tuleks seetõttu keelata.