2022. aasta “Akadeemia” 6. numbris ilmunud artikkel ühest rahvuslikul ärkamisajal levinud ja tänaseni palju peamurdmist valmistanud laulust
Sarnased postitused
Kas vanaemad päästavad rahva?
See võib tunduda imelik – hakata praeguses pingelises, sõjaohtlikus olukorras arutlema eesti rahva iibe üle. Kuid samas miks mitte. Kui iive on negatiivne ja rahvast iga aastaga vähemaks jääb, siis peaks iga aeg sobima. Kui jääme ootama, millal Vene oht üle läheb, siis jäämegi ootama.
Loomulik iive on juba pikemat aega negatiive enam-vähem kõigis Euroopa rikastes riikides, samuti Jaapanis. Juba see tõsiasi üksi teeb tühjaks väited, nagu oleks eestlaste arvu kahanemises süüdi meie väidetav viletsus, madalad lastetoetused, sotsiaalne ebaturvalisus, mõni konkreetne poliitik, erakond vms. Euroopa viimase kolme-neljakümne aasta kogemus näitab hoopis, et heaolu vähendab iivet, mitte ei tõsta seda, ja kui teraselt jälgida, siis on see fenomen jälgitav juba mitmesaja aasta jooksul.
See on valdkond, kus kultuur ulatab käe inimloomuse ürgpragmaatilisele, et mitte öelda loomalikule poolele. Suure, kui mitte valdava osa kultuurinormidest võib taandada eesmärgile kanda edasi esiteks oma liiki kui tervikut, teiseks oma hõimu või populatsiooni ja lõpuks oma isiklikke geene. Need eesmärgid on meisse kodeeritud väga sügavale, neid järgib iga keel ja kultuur. Kõikjal luuakse laule ja monumente oma elu hinnaga oma hõimu või rahva päästnud kangelastest, kõigist rahvustest emasid-isasid peab lennukis eraldi hoiatama, et häda korral tuleb hapnikumask panne pähe kõigepealt endale ja alles siis lapsele (geenide edasikandmise instinkt nimelt sunnib vastupidi käituma).
Et inimkond, populatsioon ja isiklikud geenid kestaksid, on inimkond sadu tuhandeid aastaid järginud teatud reegleid, mille tuum on äärmiselt – või koguni ehmatavalt – ratsionaalne. Abielusid ei sõlmitud armastusest, vaid need olid sama vajalikud kui igapäevane töö. Otsiti terveid ja tugevaid; et emane oleks võimalikult emane ja isane võimalikult isane, tagamaks järglaste sünni ja nende jõudmise viljakasse ikka. Kuna lapsi suri palju, tuli neid sünnitada palju. Kuid oluline oli ka elujõud, töökus, intelligentsus – kas sinust ka (pere)meest ja isa on? kas sinust ka (pere)naist ja ema on?
Eelnev on triviaalsus. Kuid tegelikult ei lõppenud liigi/populatsiooni/individuaalsete geenide edasikandmise kohustused laste üleskasvatamisega ja see asjaolu on kuidagi unustusse vajunud.
Loodus on inimsoo varustanud ühe olulise omadusega. Naiste viljakus kaob eas, kus nad on veel täie tervise ja töövõime juures. See päästab nad nurgavoodist – kuid mõistab lapselapsi hoidma. Vähemalt aastatuhandeid on see nii olnud. Vanaema hoiab põnne, et ema saaks põllul rügada ja isa jahil käia. (Teiste liikide juures leiame mitmesuguseid muid variante; suhteliselt levinud on lasteaed, st järglaste kollektiivne kasvatamine: lõvid, kaelkirjakud jpt. Inimkond on sedagi rakendanud ilmselt juba sadu tuhandeid aastaid, kuid ka sel juhul valvab laste järele reeglina keegi vanem inimene.) Veidi liialdades võib nentida: emad pole kunagi ise lapsi kasvatanud, seda eksperimenti teeme me praegu esmakordselt. Ja imestame, miks nii raske on.
Miks just vanavanemad, mitte keegi ega miski muu? Põhjus võib peituda kultuuris. Sedamööda, kuidas inimene loomariigist irdus, muutus talle aina olulisemaks see informatsioon, mida ei antud edasi mitte geenide, vaid õpetuse ja kasvatusega, nt tööoskused, aga ka sotsiaalsed oskused ja kõlblusnormid (mille lõppeesmärgiks on ikka ja jälle liigi/populatsiooni/geenide edasikandumine). Kokkuvõttes kultuur. Mida rohkem sellist informatsiooni akumuleerus, seda suuremaks muutus oht, et see edasiandmise käigus moondub. Nagu suust-suhu liikuv kuulujutt, millel lõpuks tegelikkusega enam seost pole. Seetõttu oli otstarbekas edasiandmiste arvu minimeerida ja korraldada kultuuri kõige põhilisemate osiste, eeskätt kõlbelise maailmapildi kandumine mitte põlvelt põlvele, vaid üht põlve vahele jättes – vanavanematelt lapselastele ja neilt omakorda nende lapselastele. Selline „õmblusmeetod“ põimib kultuurikanga kokku palju tihedamalt ja tugevamalt kui vanemailt-lastele süsteem.
Muidugi on eelöeldu lihtsustus. Vanemad on laste kasvatamisest ja õpetamisest alati osa võtnud; lisaks varieerub ema ja isa roll sõltuvalt lapse soost ja vanuseastmest. Kuid kellel on olnud õnn kasvada vanaema-vanaisa süles ja käekõrval, see mõistab, mida ma silmas pean.
Tänapäeval eelistavad paljud vanavanemad lapselaste kantseldamisele niinimetatud täisväärtuslikku elu, kultuurihuvide rahuldamist, reisimist, sportimist. Miks nad seda vanasti ei teinud ja teatri asemel kirikus käisid? Vastus on ilmne: lapselaste kantseldamine oli nende pensionifond ja matusekindlustus, ilma selleta ei saanud. Rõhuv enamik töid olid füüsilised ja kelle füüsis enam ei kandnud, selle võis ühiskond mõne mäe otsa surema saata või viletsusse mõista (nt külakorda käiv vallasant). Lapselaste hoidmine oli üks väheseid vanurile jõukohaseid töid, pealegi ülimalt oluline.
See ongi kolme põlvkonna lastekasvatusmudel. Läänemaailmas oli see üldine veel 20. sajandi keskpaiku ja hakkas siis taanduma sedamööda, kuidas arenes pensionisüsteem ja paranes vanade inimeste olukord.
Paar inimpõlve tundus kõik ilus olevat. Seeniorid võisid pensionile jäädes õhata: nüüd elu alles algab, ja maailma avastama sõita. Keskealisedki said tänu kodumasinatele ja lasteaedadele esialgu hakkama. Kuni kümme-kakskümmend aastat tagasi jõuti järgmise, sedakorda absoluutselt otsustava teelahkmeni. Viljakas eas mehed ja naised hakkasid endalt küsima: oot, aga miks me üldse lapsi peaks saama? Ilma on ju mugavam? Vanapõlve turvajaks neid vaja ei ole, selleks on pension. Kui nad väiksed on, siis nad kakavad ja kisavad, kui suuremaks saavad, hakkavad pätti tegema. Nad röövivad aega, nad segavad töötamist ja eneseteostust. Iseäranis juhul, kui ma olen naine. Parem ei. Või no olgu, üks. Igaks juhuks.
Lisandusid mõttetused. Lapsed peavad sündima armastusest, mitte vajadusest; naine ei ole sünnitusmasin; laste saamine või mittesaamine on igaühe isiklik asi. (Samas „inimväärne“ vanapõlv on justkui kõigi asi ja seda võib häälekalt nõuda.) Iga vihje, et laste saamine on kohustus, kasvõi moraalne, kutsub esile tohutu solvumise ja pahameele.
Paraku näitavad arvutused, et varsti ületab tööealiste/pensioniealiste suhe kriitilise piiri. Pensioniiga tuleb tõsta, kuid isegi see ei päästa, kui lapsi sünnib alla taastetaseme. Terendab olukord, kus raha enam ei aita, sest raha eest pole kedagi palgata. Pensionipõlve teeb mugavaks ja elamisväärseks siiski teine inimene, mitte rahapaber, mida väljasureva rahva viimased vanaätid parimal juhul tulehakatuseks võivad kasutada. Isegi 500-eurone ei ulata sulle öökapilt veeklaasi.
Loomulikult on võimalik hakata tööealisi võõrsilt sisse vedama. Kuid see on variant, mida ma isegi arutada ei taha.
Osutub, et ainus võimalus iivet positiivseks pöörata on vanaisade ja vanaemade tagasitulek. „Kellele vanaema, kellele ämm“, ütleb vana võllanali ja tõepoolest – kes meist siis ikka tahaks pühapäevahommikul pesuväel kööki tatsates kohtuda rangepilgulise ämmaga? Kuid see on juba järgmise ringi küsimus, oluline kõigepealt teadvustada, et laste arv sõltub otseselt sellest, kui palju abi vanemad laste kasvatamisel saavad. Raha on hea, kuid lapsevanemad vajavad kõige rohkem hoopis aega, ja seda saab anda seeläbi, et hoida ja kasvatada nende lapsi.
Jõuline ja eesmärgistatud panustamine lasteaedadesse ja lastehoidu aitab, seda näitab Prantsusmaa kogemus. Kuid veelgi enam aitaks, kui laste kasvatamisse tuua tagasi kolmas põlvkond. Ilmselt võikski tegu olla mingi segasüsteemiga lasteaiast ja klassikalisest kodusest vanaemast.
Praegu ei aitaks meid demograafilisest august välja isegi see, kui eesti rahvas saavutaks sündimuskordaja 2,1. Lavale peaks astuma inimpõlv, kes võtab kätte ja hakkab saama kolm, neli, viis last naise kohta – et saavutada keskmiseks tasemeks, ütleme, 3,0. Mis oleks juba midagi.
Utoopia? Võib-olla tõesti. Ent fantaseerigem pisut. Ümberringi on palju mehi, kes ei leidnud õiget, ja palju naisi, kes ei leidnud õiget; suur osa neist jäi üldse lasteta, suur osa ühe lapsega. Võib-olla pole päris utoopiline hakata mõtlema mehhanismidele, mis võimaldaks (riigil? omavalitsusel? kodanikuühendustel?) neile öelda: kõik ei ole kadunud! te küll ei saanud isaks ega emaks, aga te võite veel saada vanaisaks või vanaemaks. Kui mitte geneetilises mõttes, siis praktiliselt ja emotsionaalselt – öeldes mõnele noorele perele: sigitage ja sünnitage rahus, küll ma kasvatan, käin jalutamas ja loomaaias, õpetan kuduma, räägin vanapõlve jutte, võtan päevadeks ja nädalateks enda juurde. Teie murdke tööd, arendage ennast ja puhake ka.
Midagi samasugust peaksid ütlema ka need, kellel on lapsed. „Andke minna! Tulevik on tume, ärge pensionifondidega eriti arvestage, ainus lootus on isiklikud lapsed. Kuningas Leari kogemus ütleb, et igal kolmandal on südametunnistus olemas, aga kuna alati on kasulik ka väike varu, siis soovitame kuut. Ärge muretsege, meie hoiame, me juba tahamegi neile edasi anda oma piiramatut elutarkust ja soovime neid kasvatada nii – nüüd me juba oskame –, et nad ei teeks kõiki neid rumalusi, mis teie tegite.“
Loodetavasti lugeja mõistab, et äsjased lõigud on emotsionaalsed vaid pinnapealselt. On üpris ilmne, et ilma kolmepõlve-peremudeli uuendatud versioonita – kuidas see siis konkreetselt ka välja nägema ei hakka – me oma rahvast ei päästa. Küsimus, kuidas, on ellujäämisküsimus. Võib-olla lahendab saabuv kitsikus olukorra ise – kes ei õpi ujuma, upub. Kuid oleks erakordselt kena, kui suudaksime kadumist vältida kuidagi tsiviliseeritumalt.
Ilmunud Postimehes 27. märtsil 2014
Narva vanalinn tuleb üles ehitada
Euroopa on täis uuesti üles ehitatud linnasüdameid, mis on siis Narva vanalinna
taastamises sedavõrd võimatut? Mitte midagi. Segab vaid meie endi uskmatus.
Igatsus Narva vanalinna taastamise järele on linna hävitamisest saadik hingitsenud paljudes südametes. Selleks ei pea olema narvalane või narvalase järeltulija. Piisab, kui armastada ilusat linnakeskkonda ja mõista selle väärtust ka laiemalt, sotsiaalses ja majanduslikus mõttes. Lisaks mõned emotsionaalsemad – kuid samas ikkagi ka praktilised – põhjused, nagu näiteks (oodatav) uhkus muljet avaldava piirilinna üle, mis on idast tulijale ühtlasi Euroopa värav.
Mäletan hästi, et nõukogude ajal tundus selline igatsus ühtlasi utoopiana, sama utoopilisena kui Eesti Vabariigi taastamine. Kümme-viisteist aastat tagasi mitte ehk enam utoopiana, vaid liiga ilusa ja kalli lõbuna, mida me endale lihtsalt lubada ei saa. Selles staadiumis on ka praegu paljud (potentsiaalsed) skeptikud-kriitikud. Kuid juba leidub üpris palju neid, kes kas lennult või lühikese mõtlemise järel ütlevad: «Mis siin võimatut on? Teeme ära!»
Miks?
Põhjusi on rohkelt. Kõigepealt on hruštšovkad lihtsalt inetud ja nende keskkond hall ning rõhuv. Tõsi, Narvas on kummalisel kombel isegi ilma vanade hooneteta säilinud mingi jäänus vanalinlikust aurast ja koos haljastusega päästab see midagi. Kuid kokkuvõttes on tegemist siiski troostitu nõukoguliku atmosfääriga, mille kohta vanasti oleks ehk öeldud, et ajab jooma. Linnal puudub süda, kuhu «minna linna» – jalutada, põigata läbi kohvikust või poekesest. Istuda mõnusa väljakukese ääres kuskil trepil, tänavamuusiku kõrval, ja nautida kevadpäikest. Sellist keskkonda on võimalik (taas)luua, selle elus tõestus on Rotermanni kvartal Tallinnas. Miks mitte Narvas?
Seega ei tõuseks vanalinna taastamise korral mitte üksnes taastatud majadesse elama asuvate, vaid kõigi narvalaste elukvaliteet, nii nagu see on kõigis Eesti linnades, kus on säilinud enam-vähem normaalne linnasüda. Kõigil tekib võimalus paneelelamute vahel uluva tõmbetuule käest minna inimväärsesse linna. Traditsioonilisel hoonestusel on muuseas ka tänavakuritegevust pärssiv mõju. Ma ei tea küll, et Narvas sellega lood iseäranis halvad oleksid, kuid paremat tasub alati püüelda. Inimlik, hubane keskkond mõjub pikemas perspektiivis korralekutsuvalt.
Ilu iluks, kuid vana Narva taastamine on ka majanduslikult otstarbekas. Vanalinna alale ehitatud hruštšovkad ja nende kommunikatsioonid hakkavad peagi ohtralt raha neelama. Tuleks teha suuri investeeringuid soojustusse, katustesse, ventilatsiooni- ja elektrisüsteemidesse, trassidesse. Siis püsiksid need majad veel 50 aastat ja tuleks seejärel ikkagi lammutada. Pole just populaarne idanaabrit eeskujuks tuua, kuid Moskvas on lammutamisele määratud 8000 hruštšovkat ja neid langeb nagu loogu, sest putitamine ei tasu ennast kokkuvõttes ära. Asi, millest Tartus aru ei saadud. Pean silmas Jaani kiriku kõrval laiutavat kaunitari.
Kusjuures mõjuvaid majanduslikke põhjusi on rohkemgi. Narva ei saa kunagi enam 80 000 elanikuga tööstuslinnaks. Kreenholm ei naase. Kuid linn on siiski omal kohal, sinna viivad teed, seal on töökohti ja potentsiaali, et edasi kesta. Mis võiks olla tulevik? Loomulikult turism. See raha, mida pööritab turism, on meeletu ja suureneb aina. Narva lööks õide juba siis, kui sealt praegu läbi sõitvad (Vene) turistid kasvõi üheks ööks kinni peaksid. Mida nad taastatud vanalinna korral kahtlemata teeksidki. Narva hakkaksid spetsiaalselt sõitma ka paljud mujalt saabunud turistid. Ülepea võiks sel projektil olla üleeuroopaline kõla. Mis meie mainele – ning julgeolekule – kindlasti ja mitmes mõttes kasuks tuleks. Lõpuks eesti rahvas ise, kes peamiselt tänu president Kaljulaiu ettevõtmistele viimase paari aasta jooksul üldse avastas, et meil on olemas ka selline koht nagu Narva. Me ise õpiksime Narvat taas Eesti linnaks pidama ja narvalased võib-olla ei ütleks enam, et «käisin Eestis», nagu praegu kipub juhtuma.
Turistidele on mõistagi vaja enamat kui ilusat vaadet apteegihoonele. Öömaja, toitlustust, meelelahutust. Kuid raha hotellide jms rajamiseks hakkab ringlema juba taastamistööde käigus. Taastamine ise annab kümneks või paarikümneks aastaks tööd ja leiba sadadele, kui mitte tuhandeile. Töökohad tekitavad töökohti. Majandustegevuse allakäiguspiraal hakkab ennast ülespoole kruvima. Tekib põhjus, miks kolida Narva elama, miks avada siin oma firma filiaal või peakontor. Tänastel venekeelsetel narvalastel pole põhjust karta, et keegi hakkaks nende linna forsseeritult ümber rahvastama, ent kui eestlaste osakaal Narvas tõuseks, siis sobiks see ilmselt ka neile. Oleks põhjust eesti keelt osata ja võimalusi seda praktiseerida; oleks, kuhu lõpuks kuuluda. Pole raske näha, et sellisel arengul on ka oma julgeolekupoliitiline mõõde.
Vastuväited
Nagu igal suurel ideel, on ka Narva taastamisel omad vastased ja vastuväited. Kui töö peaks käima minema, tuleb neid kindlasti juurdegi, kuid mõned (oletatavasti olulisemad) on teada juba praegu.
Kõigepealt leidub arhitekte, muud kunstirahvast ja muinsuskaitsjaid, kes on veendunud, et vundamendini hävinud linna taastamine ei ole võimalik. Tegemist on truismiga: loomulikult ei saaks väita, et taastatud linn ongi vana, 17. sajandi Narva. Mis ta siis on? Makett, vastavad oponendid, ja lisavad: makettide tegemine ei ole soovitav ja käib vastu Veneetsia harta põhimõtetele. Ajalooline atmosfäär ei taastu. Vastuväiteid vürtsitatakse ironiseerimisega: mis see siis on – bobarokk? Raudbetoonrenessanss?
Kõik need väited on kergesti kummutatavad. «Makett» on lihtsalt halvustav silt. Euroopa on täis rekonstrueeritud hooneid ja terveid vanalinnu, mis funktsioneerivad täiesti normaalselt ja pole mingid maketid.¹ Taasehitatav Narva vanalinn ei peaks salgama, et on rajatud 21. sajandil, kuid omaaegse Narva eeskujul ja kohati seda ka võimalikult täpselt jäljendades. Nii taastub ajalooline atmosfäär – vastupidiselt laialt levitatud valele, et see pole võimalik. Oluline on, et hooned paikneksid vanadel vundamentidel (need on alles) ja et katusejoon ja fassaad järgiksid hävingueelset; tähtsamate hoonete puhul tuleb järgida ka sisemist ruumijaotust. Selleks on piisavalt andmeid jooniste, projektide ja fotode näol. Loomulikult tehakse mööndusi tänapäevastele vajadustele kütte, ventilatsiooni ja sanitaarruumide osas – nii on see ju ka autentsetes keskaegsetes Tallinna majades.
Muuseas ei ole isegi «vundamendini hävinud vanalinn» täielikult hävinud. Kui üritaksime Narvat üles ehitada Sahara kõrbes või isegi Sõrve säärel, oleks tõesti tegemist millegi väga kurioossega. Kuid olemasolev ettepanek näeb ette linna taastamist vanas asukohas, senini suuresti säilinud tänavavõrgu embuses, nendesamade vaadetega üle jõe ja Hermanni kindluse tornile. Nagu öeldud, hõljub midagi sellest seal veel praegugi. Vanalinna ase on linna tagasitulekuks valmis.
Arhitektide skeptitsism on natuke teise värvinguga kui muinsuskaitsjate oma, kuid sama põhimõtteline: arhitekti loova idee asemel hakkaks Narvas ehitajat juhtima mingi vana plaan või foto. Kaduma läheb lustakas mänguplats, kus eksperimenteerida ja oma ideid välja elada. Kavad selleks on olemas ja nende põhipuudus on, et keskendutakse hoonetele, mitte keskkonnale tervikuna. Tulemuseks oleks n-ö arhitektuuriliste skulptuuride teemapark, mitte
linn ega ammugi vanalinn.
Veel üks kimp vastuväiteid lähtub retoorilisest küsimusest: kust selle jaoks küll raha võetakse? Seda küsimust puudutan veidi allpool. Raha on täiesti olemas ja isegi mitte eriti kaugel. Kolmas liik vastuväiteid võrsub õigusküsimustest. Kas te kavatsete inimesed kodudest välja ajada? Kas on oodata uut küüditamist, laste ja vanurite nuttu? Vastan kohe: ei midagi sellist. Probleemid on lahendatavad viisil, mis rahuldab kõiki normaalseid inimesi.
Lõpuks jäävad veendunud eitajad, kes on vastu sellepärast, et olla vastu. Või siis natuke ratsionaalsemal, kuid mitte eriti auväärsel põhjusel: miks nemad saavad, kui mina ei saa?! See on nende õigus, aga lõpuks ei pea terve riik ja rahvas tantsima selliste inimeste pilli järgi. Nendega võivad liituda isepärase ideoloogilise haistmismeelega isikud, kelle jaoks kogu projektist aimub konservatiivsuse ja traditsioonide hõngu ning kes seda vaistlikult pelgavad. Taas võib vaid õlgu kehitada. Nagu ka võimalike kaika-rahvuslaste peale, kelle silmis on tegu ilusa linna ehitamisega venelastele paljukannatanud eesti rahva raha eest. Sellised väited oleks muidugi maiuspala meie rämpsajakirjandusele.
Kuidas peaks see toimuma
Üldjoontes järgmiselt. Kõigepealt valitakse Narva vanalinna kontakttsoonis välja alad, kuhu rajada uus, traditsiooniliselt linnalik (mitte vabaplaneeringuline) hoonestus lammutatavate hoonete elanike jaoks. Sedamööda, kuidas uued majad valmivad, alustatakse inimeste väljakolimist vanalinna alal asuvatest hruštšovkadest. Inimesed saavad senisest elukohast kiviviske kaugusel samaväärse suurusega elamispinna – aga uue ja parema kvaliteediga. Kui esimesed hruštšovkad on tühjaks kolitud, saab nad lammutada ja alustada vundamentide lahtikaevamisega, kaasates arheoloogid. Kui uuringud on tehtud, saab asuda rekonstrueerimisele.
Vanalinn tuleb jagada tsoonideks vastavalt taastamise järjekorrale ja taotletava sarnasuse (autentsuse) astmele. Raekoja platsi ümbrus ja tähtsamad tänavad tuleks üles ehitada võimalikult originaalilähedaselt (n-ö tsoon A). Tsoon B võiks tähistada piirkonda, kus järgitakse originaali fassaade ja ligilähedaselt ka materjale; tsoonis C (peamiselt vanalinna põhjaosa) aga lubada veelgi enam vabadust nii fassaadi kui ehitusmaterjalide osas, pidades siiski kinni tänava- ja katusejoonest ning kinnistujaotusest. Kindlasti tuleb taastatavate ja/või rajatavate hoonete puhul ette näha ka nõuded otstarbele: millises piirkonnas (või milliste kinnistute puhul) näiteks peab esimese korruse jätma äripinnaks, kus mitte. Vanalinnas peab olema nii elanikke kui äritegevust.
Linn tuleks taastada mitte kvartalite, vaid tänavate kaupa, sest nii hakkaks üsna algusest peale taastuma miljöö ja valminud osa võiks juba vanalinnana funktsioneerima hakata. Mingil etapil saab lammutatavate majade elanikke hakata ümber kolima ka juba vanalinna territooriumile kerkinud hoonetesse, kui selline eesmärk seada. Inimestele tuleks pakkuda valikuvõimalusi (uus korter mujal, uus korter võimalikult vana lähedal, rahaline kompensatsioon vms). Tõenäoliselt leidub jonnakaid, kes millegagi ei nõustu. Neist käib seadus siiski üle, võimaldades omandi võõrandada üldistes huvides kohese ja õiglase tasu eest. Kui linnavõimust ei piisa (see on Narvas praegu üldse ebamäärane), siis sekkub riik. Milleks meil riik üldse on. Vajadusel võib kogu projekti jaoks vastu võtta eriseaduse.
Raha
Raha osas kõigepealt üks selgitus. Riigi ja/või omavalitsuse raha on tarvis vaid projekti esimeses etapis: kogu projekti põhjalikuks planeerimiseks, vajalike paberite koostamiseks, esimeste asenduspindade ehitamiseks, vanade majade lammutamiseks ja arheoloogilisteks kaevamisteks. Edasi läheb asi erakapitali kätte. Krundid müüakse ja hoonestatakse vastavalt ettenähtud nõuetele ning ettenähtud aja jooksul eraisikute ja rmade poolt. Neile jäävad piirangud, kuid nad on eraomandis. Kui mõnel juhul teevad nõuded ehituse mittetasuvaks, annab riik sihtotstarbelist toetust või vahendab seda.
Nüüd arvutame pisut. Narva vanalinna territooriumil elab praegu 5000 inimest, kelle käsutuses on 55 000 ruutmeetrit pinda, mille ruutmeeter maksab hetkel umbes 500 eurot. Kui ehitada asemele 60 000 ruutmeetrit hinnaga 2000 eurot ruutmeeter, kuluks selleks 120 miljonit. Liidame siia helde käega 10 miljonit planeerimiseks ja lammutamiseks (lammutamine ise u 50 eurot ruutmeeter) ning 10 miljonit arheoloogilisteks kaevamisteks, ning saame 140 miljonit. Korrutame selle lihtsalt asja ees, teist taga läbi Tambovi koetsiendiga ja saame 300 miljonit.
300 miljonit 15 aasta peale (sest olgem realistid) teeb 20 miljonit aastas. Üle kümne korra vähem, kui läks kaotsi rumala aktsiisipoliitikaga. 20 miljonit aastas on kahtlemata suur summa ühele inimesele, kuid isegi väikesele Eesti riigile mitte midagi astronoomilist. Täpsemad arvutused on teinud nende küsimustega põhjalikult tegelenud arhitekt Kert Kits, kelle töövili peaks varsti laiemale avalikkusele kättesaadavaks saama.
Pealegi pole riik siin üksinda. On olemas veel Narva linn, Rootsi kuningriik ja lõpuks Euroopa Liit, kes kõik saaksid panustada projekti eri etappidel ja/või üksikute hoonete puhul. Rootslastele võib pakkuda mõne kiriku taastamist, kuhu võib teha näiteks Rootsi aja muuseumi. Ent küllap sugeneb häid ideid, kelle käest ja kui palju abi küsida, ilma minutagi nagu seeni pärast vihma.
Kõigeks selleks on vaja eeskätt usku ja tahtmist. Narva vanalinna taastamine võiks olla meie suur projekt, Eesti Nokia, Eurovisiooni võit ja Nobeli preemia lähimateks aastakümneteks. Kui vaid üle saada mõtteviisist, et see pole võimalik, sest see pole võimalik». On küll võimalik. Ja erinevalt ühest paari nädala tagusest artiklist, mis oli tõesti nali, on käesolev jutt mõeldud ja kirjutatud päris tõsiselt.
1 Ilus näide Freiburgi näol: https://heideblog.com/2014/11/27/the-day-freiburg-was-destroyed/
Ilmunud Postimehes 6. aprillil 2019