2022. aasta “Akadeemia” 6. numbris ilmunud artikkel ühest rahvuslikul ärkamisajal levinud ja tänaseni palju peamurdmist valmistanud laulust
Sarnased postitused
…ei saa ikka aru
Lugenud ERR uudisteportaalist ameerika kunstiteadlase Bart Pushaw usutlust, tekkis mul küsimus, kas tõesti tulebki kirjutada artiklisari „BP ei saa aru“, „BP ei saa ikka aru“, „BP ei kavatsegi aru saada“. Nagu mul muud teha poleks. Usutluses ajab üks vastuolu teist taga ja kui oled selle väsitava lektüüri läbi saanud, on tunne, nagu oleks sõelaga kuupmeetri vett ära kandnud.
Minu vana kirjasaatja, sotsiaalkonstruktivistmist ja poliitkorrektsusest ammu lolliks läinud Afanassi Pirn kirjutas: Võtame näiteks Oskar Hoffmanni teose „Eesti talumees rohelise kuuega“. Pole ju raske näha, kui palju me kõik võidaksime, kui see rassistlik silt asendada korrektsega: „Jakob Kivi vaatab paremale“. Selle asemel et vihjet mõista, raiub Pushaw oma vana rauda edasi: Kas see on tõesti nii halb, et kutsume nüüd Wiiralti teost “Neegripeade” asemel lihtsalt “Peadeks”? (…) Me ei kaota sellega midagi, aga võidame nii palju. Ei, kulla kuraator, see on halb ja me ei võida sellega midagi, aga kaotame nii palju. Miks? Sellepärast, et teose pealkirjaga paneb autor oma tööle krooni ja i-le punkti. See on viimane pintslitõmme. Näiteks oli väga halb, et Johann Köhleri „Katkenud lõnga“ hakati vahepeal korrektselt ja neutraalselt „Ketrajaks“ nimetama, mis sulges töö traagilise sõnumi hooletuma vaataja jaoks kolme tabaluku taha.
Või teine näide: Ilmar Torni kuulus „Kaluri käed“. Ilmselt oleks võimalik tuvastada, mis oli Torni modelli nimi. Võib-olla Saamuel Peterson. Paneme siis pildile nimeks „Saamuel Peterson aerutamas“ – oh kui põnev, ah kui lugupidav. Ja kogu pildi idee, emotsioon ja sõnum on kokku käkerdatud ning nurka visatud.
Võiks vastu vaielda, et ketraja ketrajaks ja kalur kaluriks, aga mida hullu juhtub Viiralti konkreetse graafilise lehega? Aga juhtub see hull lugu, et tekib küsimus, miks kunstnik, va sindrinahk, on pildile „Pead“ valinud üksnes mustanahalisi. On siin mingi õel vihje? Mingi alavääristamine? Narritamine? Mustanahaliste abitud pead…? Kahtlane värk igatahes. Kindlam oleks mõni pea valgeks, mõni kollaseks võõbata. Või siis kollaseid ja valgeid juurde kleepida.
Kui iroonia kõrvale jätta, võiks lapski aru saada, et Viiralt ei kujuta sel lehel mitte lihtsalt päid, vaid just neegripäid, otsides neist midagi iseloomulikku. Neegripärasust. Neegerlikkust. Kastreeritud pealkiri aga salgab selle maha ja viib vaataja lõppkokkuvõttes segadusse.
Olen need argumendid esitanud juba mitu korda. Paraku ei taha diskussioon kuidagi käivituda – neile argumentidele ei reageerita kuidagi –, mistõttu on täitsa võimalik, et pean sama teksti sõna sõnalt üle kordama kirjutises „BP ei kavatsegi aru saada“. Üldse paistab diskussiooni algatajatel, st Kumul ja Pushaw’l diskussioonist eripärane arusaam olevat. Nagu kuraator ise ütleb: Ma tahan, et näitus paneks inimesi teistmoodi mõtlema. Vaat selline diskussioon siis. Hakka aga kõigepealt teistmoodi mõtlema. Õieti küll nii, nagu ette nähtud. Selle taustal on hoopis veider lugeda vagatsemisi nagu Ma püstitan küsimusi, aga mul pole vastuseid või Ka pealkirjade vahetamine on eksperimentaalne ajutine idee. Jaa-jah, sama ajutine kui nõukogude-aegne vineerist putka – vähemalt viieks viisaastakuks, sest: Väga veider oleks pärast seda nimed uuesti tagasi n-sõna juurde viia. See on Eesti kunstimuuseum. Eesti suurim ja prestiižsem muuseum. See loob pretsedendi Eesti muuseumitele.
Vaat nii on lood, sõbrakesed. Inimliku tarkuse kõrgemalt tasandilt saabus külvivolinik ja nüüd on nii, nagu tema ütleb. Ajutiselt, kõigest surmani ja veel paar põlve pärast seda.
Bart Pushaw’l on siiski ette näidata üks kõva kaart: eestlased ise kutsusid. Mis vastab tõele. See täiesti sümpaatne noormees ei ole ennast vägisi Kumule ega eesti rahvale kaela määrinud, vaid teda kutsuti. Hüääni kombel naerma ajab ainult see, et… „eestlased kutsusid“. Kohe kogu eesti rahvas? Kui neegrite kohta midagi üldistavat otsida on surmapatt, igaüks on ju isemoodi ja mistahes üldistamine tuleb pealkirjade võltsimise hinnaga maha salata, siis eestlased võib kõik ühte patta panna ja koer ka ei haugu. Eestlased kutsusid, eestlased tahtsid, eestlased soovisid nendest asjadest rääkida: Samuti tõstatab näitus küsimusi, mida eestlased ei ole varem ei küsinud ega arutanud. Minu eesmärk oligi näidata globaalseid ühenduspunkte ja koloniaalajaloo keerukust.
Nagu näha, on asjatundjad kindlaks teinud, et seesinane rahvakild kuulis kolonialismist, neegritest, orjusest jne eila, kõige varem üleeila, enne seda elasid nad koopas ja sõid vaklu. Vaimupimeduse vähendamiseks on tarvis neile tutvustada koloniaalajaloo keerukust.
Loomulikult on lühinägelik kogu selle jama eest nahutada kultuuriministrit, nagu on üritatud. Tõesti, mida tema siis teha saab, kui mõni kultuuriametnik on otsustanud nahast välja pugeda. Aga kunstnikud? Muuseumitöötajad? Nemad võiksid ju protestida, kui kunsti ja museaale hakatakse poliitkorrektsuse Prokrustese sängi suruma. See oleks isegi nende kohus. Kas Kunstnike Liit on tõesti selleks loodud, et üksmeelselt aplodeerida, kui progressiprohvetid asuvad mineviku kultuuripärandi „kõlvatusi“ likvideerima?
Ärgu siis virisegu, kui neile ühel päeval enam ei dikteerita mitte üksnes seda, mis peab pildi nimi olema, vaid ka seda, mida pilt peab kujutama.
Hea vene soldat ja kuri eesti küüditaja
Küüditamistega seoses kerkib ikka ja jälle pinnale mõni lugu, mis räägib sellest, kuidas lihtne vene sõdur näitas üles suuremat inimlikkust kui eestlasest küüditaja, sageli sama küla inimene. Nii juhtus ka tänavu Maalehes, kus taasavaldati 2014. aastast pärit artikkel „Omad eestlased viskasid nutva imiku küüdimasina kastist lumme“.
Pole kahtlust, et sellised lood vastavad tõele, samuti kui meenutused paljude siberlaste osavõtlikkusest küüditatute suhtes. Ent inimeste maailmatajule on omane otsida igast loost moraali („jutt on see kooruke, õpetus on see iva“, ütleb vanasõna), mistõttu on neil teemadel juba aastakümnete eest jõutud teatavale üldistusastmele, mis on kokku võetav järgmiselt: nimekirjade koostajad ja küüditamise korraldajad olid eestlased ise ning süüdistada küüditamise suurkuriteos „venelasi“ on natsionalistlik laim. Selle jätkuna: venelased on stalinismi esimesed ja suurimad ohvrid, mis muudab nende seostamise stalinistlike kuritegudega eriti inetuks. Kui kasutada sotsiaalkonstruktivismi terminoloogiat, siis on konstrueeritud müüt heast konvoisoldatist ja kurjast eesti küüditajast. Ning kui küsida, kellele seda müüti vaja on ja milleks, siis võib taas sotsiaalkonstruktivismi printsiipe rakendades vastata, et seda müüti vajab marksismist ja välja kasvanud vasakliberalistlik ideoloogia rahvustunnete naeruvääristamiseks ja nende ohtlikkuse tõestamiseks. Müüdi levitajad ise usuvad, et võitlevad pead tõstva natsismiga.
Umbes samasugust mütoloogiat viljeles NSV Liidu lõpuaegadel ka põhiliselt stalinistliku maailmavaatega akadeemik Gustav Naan. Naanile meeldis rahvuslikult meelestatud inimesi pilgata tõsiasjaga, et kaebused, mille alusel NKVD ja KGB inimesi piinakambritesse, vangilaagritesse või surma saatsid, olid samuti valdavas enamuses kirjutatud eestlaste endi käega. Niisiis – oleme ise süüdi? Kaebasime üksteise peale ja heitsime imikuid lumme, kust venelasest konvoisoldatid neid päästma pidid? Ja kogu see leinamine ning küüditamispäevade mälestamine, mille juures süüditav pilk on pööratud ida poole, on silmakirjalik?
Terve mõistus ütleb, et nii see siiski ei ole. Ja seda kinnitab ka põgus analüüs. Tegemist on ajalooseikadega, mille kohta tuleb rakendada vormelit: tõde, aga mitte kogu tõde. Ehk siis poolik tõde. Ja poolikul tõel on kalduvus valeks moonduda.
Kõigepealt esitagem endale lihtne küsimus: kui eestlase lemmiktoit oleks tõesti teine eestlane, kui eestlase lemmiktegevus oleks naabrite peale kaebamine ja imikute mõrvamine – ning lisaks veel ka juutide tapmine, sest seegi olevat Eestis toime pandud eestlaste kätega – , siis miks seda kõike ei juhtunud tol ajalooperioodil, mil eestlased ennast ise valitsesid? See tähendab 1920-30ndatel aastatel? Ega ole juhtunud nüüdki, uuel iseseisvusajal?
Vastus on ilmne: need hälbelise kõlblustundega inimesed, kes kõike eelöeldut teha suudavad ja teha tahavad, ning kes kahtlemata on meie rahva hulgas täiesti olemas, ei ole enamuses. Nad ei juhi ega ole kunagi juhtinud meie rahvast, nad ei kehtesta kõlblusnorme ega seadusi. Otse vastupidi, nad on olnud alla surutud, nad on sunnitud oma alaväärsuskompleksi ja sellest võrsuvaid hävitavaid tunge peitma, piirdudes seaduste piiresse jääva õelutsemisega. Kuid see pooleldi latentne kurjus pääseb vallale niipea, kui mingi kõrgem võim vanad kõlblusnormid jalge alla trambib ja kuriteod kiiduväärseks või koguni kohustuslikuks kuulutab. Just see juhtus 1940.-41. aastal, Saksa okupatsiooni ajal ja hiljem taas Stalini võimu all; ning loomulikult ka kogu järgneva nõukogude aja jooksul, ehkki mõneti leebemas vormis.
Siit aga võrsub küsimus, mis võim see oli, mis Eestis kurjuse vallale päästis, ja kes selle võimu rajas? Vastus on eespool juba antud: see oli võõras võim. Ühel juhul kommunistlik, teisel juhul natslik režiim, millest esimese aitas maailma suur ja suure südamega vene rahvas, teise tark ja kultuurne saksa rahvas.
Paraku ei saa ei sakslased ega venelased sama moodi öelda. Venemaal ei sätestanud mitte ükski võõras võim stalinistlikku terrorit, ei rajanud orjalaagrite saarestikku nimega GULAG ega tüürinud riiki suurveneliku šovinismi inetusteni. Kõige vähem suutis seda käputäis eesti, vabandust, jätiseid, kes omaenda rahva mõrvamises agaralt kaasa lõid. Samas panna süüd tollele vene konvoisoldatile, kes Siberisse saadetuile head nõu andis ja nutva lapse lumehangest üles korjas, oleks samuti mõeldamatu. Kes siis on süüdi? Aleksandr Solženitsõn ütleb: süüdi on need, kes vaikisid. Ehk siis „meie kõik“, mõeldes selle all vene rahvast. Kuid süü panemine tervele rahvale on ohtlik ja võib-olla isegi vale. Tänapäeval näeme, mida on kollektiivse süü fenomen teinud sakslastega. Oma kunagiste pattude lunastamine on viinud sellise ülekompensatsioonini, et see ohustab juba Euroopat tervikuna. Täpselt samuti kui Putini Venemaa, kus mingist üldrahvalikust süütundest muidugi juttugi ei ole. Olukord teeb lausa nõutuks. Kes siis ikkagi on süüdi ja kuidas ta kahjutuks teha? Kuidas teha ta kahjutuks nii, et sellest ei võrsuks ei natsionalistlikku ega antinatsionalistlikku terrorit?
Kuid siinkohal tuleb punkt panna. Lihtsameelne oleks soovidagi, et üks lüheldane võrguväljaande artikkel võiks lahendada nii kapitaalse probleemi, millele pealegi on juba tuhandeid erinevas sõnastuses vastuseid antud. Meie dilemma tuum on õnneks lihtsam: kas küüditamises oleme süüdi meie, eestlased, ise? Vastus on: ei. Rahvana mitte. Selle kuriteo korraldas võõras ja vaenulik võim, tõmmates kaasa kõige halvema osa meie endi seast, ning seda tõsiasja ei ole vaja hägustada mingite „ühest küljest – teisest küljest“ targutustega. Kes oli süüdi selle võõra ja vaenuliku võimu sünnis ning kuidas selle kordumist vältida – see on küsimus kellelegi teisele.
Ilmunud Maalehes 28. märtsil 2020