2022. aasta “Akadeemia” 6. numbris ilmunud artikkel ühest rahvuslikul ärkamisajal levinud ja tänaseni palju peamurdmist valmistanud laulust
Sarnased postitused
Kust lapsed tulevad ja kas meil on kriis?
Tegelikult ei sünni lapsed armastusest. Lapsed sünnivad hoopis seemne- ja munaraku ühinemisest. Olen seda vulgaarset fakti varemgi püüdnud laiemalt teatavaks teha, kuid nähtavasti suurema eduta. See lihtsalt ei kõla hästi. Ka ärritab see tundlikke noori naisi, kellele viirastuvad kilava pilguga keskealised mehed, kes piidlevad nende kõhtu ja küsivad, vähemalt mõttes, et – noh, kas saab juba? Toodangut, toodangut, seltsimehed naised!
Ebameeldiv. Armastusejutt kõlab palju paremini. Kui armastust pole, siis mitte üks sai. St laps. Vähe sellest. Lihtsalt armastusest ei piisa, see peab olema „õige“ armastus. Kuna aga õige armastus on umbes sama püüdmatu nagu õige eestlane, siis võib rahumeeli oodata, millal õige armastus peale tuleb, ja ootama jäädagi.
Pole eriti keeruline näha, et niimoodi mõistetuna mõjub „lapsed sünnivad armastusest“ hoopis vastupidiselt mõeldule – laste arvu vähendavalt. Kellel polnud armastust, kellel küll oli, aga polnud see õige, kellel oli armastust terve meretäis, aga lapsi ei tulnud ikkagi – partner oli juhtumisi samast soost või segas elukestev eneseteostus, mille juures lapsed olnuks vaid tüliks. Seetõttu oleks arukam see mantra kõrvale jätta. Armastus, nii ilus, ülev ja jumalik kui ta ongi, ei ole see korv, kuhu panna kõik munad. Elu ilma armastuseta on mõttetu, kuid elu, mis koosneks ainult armastusest, oleks sama võimatu kui supp, mis koosneb ainult soolast. Eks me tea sedagi, et armastusest vihkamiseni (ja vastupidi) on vaid üks samm.
Mis ei tähenda, et armastusest ei peaks rääkima. Aga rahulikult, ilma ärapööranu ekstaasita. Armastus ei ole tunne, mis kas on või ei ole. Armastust on mitmesugust, tugevamat ja nõrgemat, tundelisemat ja mõistuspärasemat. Armastus ei puutu üksnes elukaaslasse, armastada võib ka ema ja isa, õdesid-vendi, isamaad, merd ja Bachi muusikat. Ning loomulikult lapsi. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on armastust vaja kõige enam hoopis pärast laste sündi. Muidugi tahaks iga laps arvata, et vanemad armastavad teineteist või vähemalt armastasid siis, kui eostasid. Muidugi oleks tore, kui see nii olekski. Aga eelkõige vajavad nad teadmist, et neid armastatakse siin ja praegu. Paraku seda armastust ei tulegi, kui last ei sünni. Kui aina oodatakse õiget hetke, õiget inimest, õiget tähtede seisu, õiget ma ei tea mida. Ja nõnda me sulame, kiiremini veel kui liustikud. Liustike sulamine on vaieldamatu, kliimakriisis kahtlemine kuritegu, aga rahvastikukriisi üle me alles häbelikult arutame, kas on kriis või ei ole.
Mis jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Summaarne sündimuskordaja on alla kahe, on ju? Kui laeva voolab rohkem vett, kui välja jõutakse pumbata, siis kas laeval on kriis? Kas Titanicul oli kriis? Või oleks kapten pidanud ütlema: „Harjuge ära, see on uus reaalsus.“?
Lühidalt: muidugi on kriis. Ainult et see jällegi haavab neid, kes kergesti haavuvad. Paneks kellelegi justkui mingi (moraalse) kohustuse ja kus selle häda ots. Üleüldse on iga kohustus kurjast, sest me oleme muutunud lapsikuteks, egoistlikeks ja pirtsakateks, iga jutt mingist kohustusest paneb meid teismelise kombel ust paugutama: „Kui te nii kangesti peale käite, siis mina, vaat, kiuste ei tee!“ Näib, et Pipi Pikksuka unistus on täitunud, Tommy ja Annika ei kasvanudki suureks.
Aga hea küll, te hellakesed. Kui kriis ei sobi, kuidas tuleks siis öelda? Surmakurss? Kas kõlaks malbemalt? Kahtlen sügavalt, ehkki sisuliselt on see isegi täpsem. Kriis kõlab ebamääraselt, surmakurss on selge ja ühene: kui me nii jätkame, siis põhja me läheme. Rahvus laguneb paari-kolme inimpõlve jooksul, lõppvaatuses toimub keelevahetus, mille käigus väga palju inimesi päise päeva ajal tänaval ära tapetakse. Kõik.
Küsitakse, et kahju küll, aga mida peaks riik siin tegema või teha saama? Inimesed on ju vabad, kui nad tahavad eluaeg õiget armastust oodata, kes võib neid keelata?
Muidugi ei või keegi neid keelata. Kuid see ei tähenda, et riik midagi teha ei saaks või vähemalt üritadagi ei tohiks. On ju palju noori inimesi, kes küll tahavad lapsi, kuid ei saa neid kas majanduslikel või muudel põhjustel. Pole raha, pole eluaset, pole aega. Kas sellises olukorras saavad teised inimesed (nii otse kui riigi vahendusel) aidata? Jah, kindlasti. Just selle jaoks oligi olemas rahvastikuministri ametikoht, mis nüüd ära kaotati täiesti ajuvaba jutu saatel, et sellisel ametkonnal pole mingit mõtet, kuna nagunii pole võimalik midagi teha. Arvates ilmselt, et rahvastikuministri ainus töö on aeg-ajalt mingi toetuse tõstmist nõuda. Kuid asi pole kaugeltki ainult rahas. Asi on ka sotsiaalses turvatundes, asi on ajaressursis, asi on maines ja moes. Kui riik tahab meie väljasuremist ellujäämiseks pöörata – täpsemalt öeldes sellele omalt poolt kaasa aidata – , siis on vägagi oluline, et suunataks oma tegevus ja vähesed ressursid õigesse punkti, et ei alustataks häid ettevõtmisi valest otsast jpm. Selleks ongi tarvis järjepidevalt rahvastikukriisiga tegelevat ajutrusti.
Loomulikult tekitab mu jutt pahameelt nende hulgas, kelle arvates pole vanadel meestel sel teemal üldse paslik sõna võtta. Vastan: on küll. Mitte kunagi ega kuskil pole lapsi kasvatanud üksnes nende vahetud vanemad, lapsed on alati olnud kõigi asi. Ja käesolev jutt ei olnud üldsegi mõeldud noorte inimeste manitsemiseks ega nende kallal tänitamiseks (kui seda pisut ka ette tuli), vaid vastuseks neile, kes arvavad, et mingit kriisi pole, et rahvastikuministrit pole tarvis ja et lapsed sünnivad armastusest. Lapsed hoopis toovad armastust.
Narva vanalinn tuleb üles ehitada
Euroopa on täis uuesti üles ehitatud linnasüdameid, mis on siis Narva vanalinna
taastamises sedavõrd võimatut? Mitte midagi. Segab vaid meie endi uskmatus.
Igatsus Narva vanalinna taastamise järele on linna hävitamisest saadik hingitsenud paljudes südametes. Selleks ei pea olema narvalane või narvalase järeltulija. Piisab, kui armastada ilusat linnakeskkonda ja mõista selle väärtust ka laiemalt, sotsiaalses ja majanduslikus mõttes. Lisaks mõned emotsionaalsemad – kuid samas ikkagi ka praktilised – põhjused, nagu näiteks (oodatav) uhkus muljet avaldava piirilinna üle, mis on idast tulijale ühtlasi Euroopa värav.
Mäletan hästi, et nõukogude ajal tundus selline igatsus ühtlasi utoopiana, sama utoopilisena kui Eesti Vabariigi taastamine. Kümme-viisteist aastat tagasi mitte ehk enam utoopiana, vaid liiga ilusa ja kalli lõbuna, mida me endale lihtsalt lubada ei saa. Selles staadiumis on ka praegu paljud (potentsiaalsed) skeptikud-kriitikud. Kuid juba leidub üpris palju neid, kes kas lennult või lühikese mõtlemise järel ütlevad: «Mis siin võimatut on? Teeme ära!»
Miks?
Põhjusi on rohkelt. Kõigepealt on hruštšovkad lihtsalt inetud ja nende keskkond hall ning rõhuv. Tõsi, Narvas on kummalisel kombel isegi ilma vanade hooneteta säilinud mingi jäänus vanalinlikust aurast ja koos haljastusega päästab see midagi. Kuid kokkuvõttes on tegemist siiski troostitu nõukoguliku atmosfääriga, mille kohta vanasti oleks ehk öeldud, et ajab jooma. Linnal puudub süda, kuhu «minna linna» – jalutada, põigata läbi kohvikust või poekesest. Istuda mõnusa väljakukese ääres kuskil trepil, tänavamuusiku kõrval, ja nautida kevadpäikest. Sellist keskkonda on võimalik (taas)luua, selle elus tõestus on Rotermanni kvartal Tallinnas. Miks mitte Narvas?
Seega ei tõuseks vanalinna taastamise korral mitte üksnes taastatud majadesse elama asuvate, vaid kõigi narvalaste elukvaliteet, nii nagu see on kõigis Eesti linnades, kus on säilinud enam-vähem normaalne linnasüda. Kõigil tekib võimalus paneelelamute vahel uluva tõmbetuule käest minna inimväärsesse linna. Traditsioonilisel hoonestusel on muuseas ka tänavakuritegevust pärssiv mõju. Ma ei tea küll, et Narvas sellega lood iseäranis halvad oleksid, kuid paremat tasub alati püüelda. Inimlik, hubane keskkond mõjub pikemas perspektiivis korralekutsuvalt.
Ilu iluks, kuid vana Narva taastamine on ka majanduslikult otstarbekas. Vanalinna alale ehitatud hruštšovkad ja nende kommunikatsioonid hakkavad peagi ohtralt raha neelama. Tuleks teha suuri investeeringuid soojustusse, katustesse, ventilatsiooni- ja elektrisüsteemidesse, trassidesse. Siis püsiksid need majad veel 50 aastat ja tuleks seejärel ikkagi lammutada. Pole just populaarne idanaabrit eeskujuks tuua, kuid Moskvas on lammutamisele määratud 8000 hruštšovkat ja neid langeb nagu loogu, sest putitamine ei tasu ennast kokkuvõttes ära. Asi, millest Tartus aru ei saadud. Pean silmas Jaani kiriku kõrval laiutavat kaunitari.
Kusjuures mõjuvaid majanduslikke põhjusi on rohkemgi. Narva ei saa kunagi enam 80 000 elanikuga tööstuslinnaks. Kreenholm ei naase. Kuid linn on siiski omal kohal, sinna viivad teed, seal on töökohti ja potentsiaali, et edasi kesta. Mis võiks olla tulevik? Loomulikult turism. See raha, mida pööritab turism, on meeletu ja suureneb aina. Narva lööks õide juba siis, kui sealt praegu läbi sõitvad (Vene) turistid kasvõi üheks ööks kinni peaksid. Mida nad taastatud vanalinna korral kahtlemata teeksidki. Narva hakkaksid spetsiaalselt sõitma ka paljud mujalt saabunud turistid. Ülepea võiks sel projektil olla üleeuroopaline kõla. Mis meie mainele – ning julgeolekule – kindlasti ja mitmes mõttes kasuks tuleks. Lõpuks eesti rahvas ise, kes peamiselt tänu president Kaljulaiu ettevõtmistele viimase paari aasta jooksul üldse avastas, et meil on olemas ka selline koht nagu Narva. Me ise õpiksime Narvat taas Eesti linnaks pidama ja narvalased võib-olla ei ütleks enam, et «käisin Eestis», nagu praegu kipub juhtuma.
Turistidele on mõistagi vaja enamat kui ilusat vaadet apteegihoonele. Öömaja, toitlustust, meelelahutust. Kuid raha hotellide jms rajamiseks hakkab ringlema juba taastamistööde käigus. Taastamine ise annab kümneks või paarikümneks aastaks tööd ja leiba sadadele, kui mitte tuhandeile. Töökohad tekitavad töökohti. Majandustegevuse allakäiguspiraal hakkab ennast ülespoole kruvima. Tekib põhjus, miks kolida Narva elama, miks avada siin oma firma filiaal või peakontor. Tänastel venekeelsetel narvalastel pole põhjust karta, et keegi hakkaks nende linna forsseeritult ümber rahvastama, ent kui eestlaste osakaal Narvas tõuseks, siis sobiks see ilmselt ka neile. Oleks põhjust eesti keelt osata ja võimalusi seda praktiseerida; oleks, kuhu lõpuks kuuluda. Pole raske näha, et sellisel arengul on ka oma julgeolekupoliitiline mõõde.
Vastuväited
Nagu igal suurel ideel, on ka Narva taastamisel omad vastased ja vastuväited. Kui töö peaks käima minema, tuleb neid kindlasti juurdegi, kuid mõned (oletatavasti olulisemad) on teada juba praegu.
Kõigepealt leidub arhitekte, muud kunstirahvast ja muinsuskaitsjaid, kes on veendunud, et vundamendini hävinud linna taastamine ei ole võimalik. Tegemist on truismiga: loomulikult ei saaks väita, et taastatud linn ongi vana, 17. sajandi Narva. Mis ta siis on? Makett, vastavad oponendid, ja lisavad: makettide tegemine ei ole soovitav ja käib vastu Veneetsia harta põhimõtetele. Ajalooline atmosfäär ei taastu. Vastuväiteid vürtsitatakse ironiseerimisega: mis see siis on – bobarokk? Raudbetoonrenessanss?
Kõik need väited on kergesti kummutatavad. «Makett» on lihtsalt halvustav silt. Euroopa on täis rekonstrueeritud hooneid ja terveid vanalinnu, mis funktsioneerivad täiesti normaalselt ja pole mingid maketid.¹ Taasehitatav Narva vanalinn ei peaks salgama, et on rajatud 21. sajandil, kuid omaaegse Narva eeskujul ja kohati seda ka võimalikult täpselt jäljendades. Nii taastub ajalooline atmosfäär – vastupidiselt laialt levitatud valele, et see pole võimalik. Oluline on, et hooned paikneksid vanadel vundamentidel (need on alles) ja et katusejoon ja fassaad järgiksid hävingueelset; tähtsamate hoonete puhul tuleb järgida ka sisemist ruumijaotust. Selleks on piisavalt andmeid jooniste, projektide ja fotode näol. Loomulikult tehakse mööndusi tänapäevastele vajadustele kütte, ventilatsiooni ja sanitaarruumide osas – nii on see ju ka autentsetes keskaegsetes Tallinna majades.
Muuseas ei ole isegi «vundamendini hävinud vanalinn» täielikult hävinud. Kui üritaksime Narvat üles ehitada Sahara kõrbes või isegi Sõrve säärel, oleks tõesti tegemist millegi väga kurioossega. Kuid olemasolev ettepanek näeb ette linna taastamist vanas asukohas, senini suuresti säilinud tänavavõrgu embuses, nendesamade vaadetega üle jõe ja Hermanni kindluse tornile. Nagu öeldud, hõljub midagi sellest seal veel praegugi. Vanalinna ase on linna tagasitulekuks valmis.
Arhitektide skeptitsism on natuke teise värvinguga kui muinsuskaitsjate oma, kuid sama põhimõtteline: arhitekti loova idee asemel hakkaks Narvas ehitajat juhtima mingi vana plaan või foto. Kaduma läheb lustakas mänguplats, kus eksperimenteerida ja oma ideid välja elada. Kavad selleks on olemas ja nende põhipuudus on, et keskendutakse hoonetele, mitte keskkonnale tervikuna. Tulemuseks oleks n-ö arhitektuuriliste skulptuuride teemapark, mitte
linn ega ammugi vanalinn.
Veel üks kimp vastuväiteid lähtub retoorilisest küsimusest: kust selle jaoks küll raha võetakse? Seda küsimust puudutan veidi allpool. Raha on täiesti olemas ja isegi mitte eriti kaugel. Kolmas liik vastuväiteid võrsub õigusküsimustest. Kas te kavatsete inimesed kodudest välja ajada? Kas on oodata uut küüditamist, laste ja vanurite nuttu? Vastan kohe: ei midagi sellist. Probleemid on lahendatavad viisil, mis rahuldab kõiki normaalseid inimesi.
Lõpuks jäävad veendunud eitajad, kes on vastu sellepärast, et olla vastu. Või siis natuke ratsionaalsemal, kuid mitte eriti auväärsel põhjusel: miks nemad saavad, kui mina ei saa?! See on nende õigus, aga lõpuks ei pea terve riik ja rahvas tantsima selliste inimeste pilli järgi. Nendega võivad liituda isepärase ideoloogilise haistmismeelega isikud, kelle jaoks kogu projektist aimub konservatiivsuse ja traditsioonide hõngu ning kes seda vaistlikult pelgavad. Taas võib vaid õlgu kehitada. Nagu ka võimalike kaika-rahvuslaste peale, kelle silmis on tegu ilusa linna ehitamisega venelastele paljukannatanud eesti rahva raha eest. Sellised väited oleks muidugi maiuspala meie rämpsajakirjandusele.
Kuidas peaks see toimuma
Üldjoontes järgmiselt. Kõigepealt valitakse Narva vanalinna kontakttsoonis välja alad, kuhu rajada uus, traditsiooniliselt linnalik (mitte vabaplaneeringuline) hoonestus lammutatavate hoonete elanike jaoks. Sedamööda, kuidas uued majad valmivad, alustatakse inimeste väljakolimist vanalinna alal asuvatest hruštšovkadest. Inimesed saavad senisest elukohast kiviviske kaugusel samaväärse suurusega elamispinna – aga uue ja parema kvaliteediga. Kui esimesed hruštšovkad on tühjaks kolitud, saab nad lammutada ja alustada vundamentide lahtikaevamisega, kaasates arheoloogid. Kui uuringud on tehtud, saab asuda rekonstrueerimisele.
Vanalinn tuleb jagada tsoonideks vastavalt taastamise järjekorrale ja taotletava sarnasuse (autentsuse) astmele. Raekoja platsi ümbrus ja tähtsamad tänavad tuleks üles ehitada võimalikult originaalilähedaselt (n-ö tsoon A). Tsoon B võiks tähistada piirkonda, kus järgitakse originaali fassaade ja ligilähedaselt ka materjale; tsoonis C (peamiselt vanalinna põhjaosa) aga lubada veelgi enam vabadust nii fassaadi kui ehitusmaterjalide osas, pidades siiski kinni tänava- ja katusejoonest ning kinnistujaotusest. Kindlasti tuleb taastatavate ja/või rajatavate hoonete puhul ette näha ka nõuded otstarbele: millises piirkonnas (või milliste kinnistute puhul) näiteks peab esimese korruse jätma äripinnaks, kus mitte. Vanalinnas peab olema nii elanikke kui äritegevust.
Linn tuleks taastada mitte kvartalite, vaid tänavate kaupa, sest nii hakkaks üsna algusest peale taastuma miljöö ja valminud osa võiks juba vanalinnana funktsioneerima hakata. Mingil etapil saab lammutatavate majade elanikke hakata ümber kolima ka juba vanalinna territooriumile kerkinud hoonetesse, kui selline eesmärk seada. Inimestele tuleks pakkuda valikuvõimalusi (uus korter mujal, uus korter võimalikult vana lähedal, rahaline kompensatsioon vms). Tõenäoliselt leidub jonnakaid, kes millegagi ei nõustu. Neist käib seadus siiski üle, võimaldades omandi võõrandada üldistes huvides kohese ja õiglase tasu eest. Kui linnavõimust ei piisa (see on Narvas praegu üldse ebamäärane), siis sekkub riik. Milleks meil riik üldse on. Vajadusel võib kogu projekti jaoks vastu võtta eriseaduse.
Raha
Raha osas kõigepealt üks selgitus. Riigi ja/või omavalitsuse raha on tarvis vaid projekti esimeses etapis: kogu projekti põhjalikuks planeerimiseks, vajalike paberite koostamiseks, esimeste asenduspindade ehitamiseks, vanade majade lammutamiseks ja arheoloogilisteks kaevamisteks. Edasi läheb asi erakapitali kätte. Krundid müüakse ja hoonestatakse vastavalt ettenähtud nõuetele ning ettenähtud aja jooksul eraisikute ja rmade poolt. Neile jäävad piirangud, kuid nad on eraomandis. Kui mõnel juhul teevad nõuded ehituse mittetasuvaks, annab riik sihtotstarbelist toetust või vahendab seda.
Nüüd arvutame pisut. Narva vanalinna territooriumil elab praegu 5000 inimest, kelle käsutuses on 55 000 ruutmeetrit pinda, mille ruutmeeter maksab hetkel umbes 500 eurot. Kui ehitada asemele 60 000 ruutmeetrit hinnaga 2000 eurot ruutmeeter, kuluks selleks 120 miljonit. Liidame siia helde käega 10 miljonit planeerimiseks ja lammutamiseks (lammutamine ise u 50 eurot ruutmeeter) ning 10 miljonit arheoloogilisteks kaevamisteks, ning saame 140 miljonit. Korrutame selle lihtsalt asja ees, teist taga läbi Tambovi koetsiendiga ja saame 300 miljonit.
300 miljonit 15 aasta peale (sest olgem realistid) teeb 20 miljonit aastas. Üle kümne korra vähem, kui läks kaotsi rumala aktsiisipoliitikaga. 20 miljonit aastas on kahtlemata suur summa ühele inimesele, kuid isegi väikesele Eesti riigile mitte midagi astronoomilist. Täpsemad arvutused on teinud nende küsimustega põhjalikult tegelenud arhitekt Kert Kits, kelle töövili peaks varsti laiemale avalikkusele kättesaadavaks saama.
Pealegi pole riik siin üksinda. On olemas veel Narva linn, Rootsi kuningriik ja lõpuks Euroopa Liit, kes kõik saaksid panustada projekti eri etappidel ja/või üksikute hoonete puhul. Rootslastele võib pakkuda mõne kiriku taastamist, kuhu võib teha näiteks Rootsi aja muuseumi. Ent küllap sugeneb häid ideid, kelle käest ja kui palju abi küsida, ilma minutagi nagu seeni pärast vihma.
Kõigeks selleks on vaja eeskätt usku ja tahtmist. Narva vanalinna taastamine võiks olla meie suur projekt, Eesti Nokia, Eurovisiooni võit ja Nobeli preemia lähimateks aastakümneteks. Kui vaid üle saada mõtteviisist, et see pole võimalik, sest see pole võimalik». On küll võimalik. Ja erinevalt ühest paari nädala tagusest artiklist, mis oli tõesti nali, on käesolev jutt mõeldud ja kirjutatud päris tõsiselt.
1 Ilus näide Freiburgi näol: https://heideblog.com/2014/11/27/the-day-freiburg-was-destroyed/
Ilmunud Postimehes 6. aprillil 2019