2022. aasta “Akadeemia” 6. numbris ilmunud artikkel ühest rahvuslikul ärkamisajal levinud ja tänaseni palju peamurdmist valmistanud laulust
Sarnased postitused
Kui räägiks õige ajaloost tõtt
Mihklipäevases Postimehes oli Venemaa järjekordseid ajaloovalesid kommenteerides välja öeldud mõtlemapanev väide: 1944. aasta sõjasündmused, iseäranis Sinimäed, on meie nõrk koht eelkõige seetõttu, et me ise oleme oma hinnangutes kõhklevad.
Kas oleme? Pikkadel anneksiooniaastakümnetel usuti vargsi, et Sinimägedes aeti õiget asja. Vähemalt et vaenlane oli õige. Nüüd oleme liidus nendega, kes omal ajal olid liidus Staliniga, ja on tekkinud segadus. Segadus ulatub väiteni, et tollased lahingud olid Eesti seisukohast võttes hoopiski «piinlik avantüür», mida tuleb häbeneda.
Enam-vähem samal seisukohal on ka tsiteeritud juhtkiri, leides, et ausameelsed eesti mehed «meelitati valelikke lootusi õhutades kahurilihaks juba ette kaotusele määratud võitluses». Väide tahab kommenteerimist. Esiteks ei meelitanud keegi eesti mehi kahurilihaks, veel vähem kaotusele määratud võitluses. Üleskutse üksmeelselt relvile tõusta tegi Jüri Uluots, kes ütles selgelt välja, et eesmärgiks on hoida Eesti pind kommunismist puhas kuni sõja lõpuni. Teisisõnu kuni Saksamaa lüüasaamiseni.
Mida see meile ütleb? Ütleb, et uskudes Atlandi hartasse kirja pandud sõnu, loodeti, et lääneriigid kauplevad Stalinilt pärast Hitleri purustamist välja Balti riikide taastamise. Selle juures tundus olevat esmatähtis, kas Punaarmee on need riigid selleks ajaks hõivanud või mitte. Terve mõistus ütles: mis hundi suus, see hundi kõhus. Kuni pole suus, on kõik veel võimalik.
Väita, et selliselt mõtestatud võitlus Punaarmee vastu oli ette kaotusele määratud, on tühi tagantjärele targutamine. Mitte keegi ei oska öelda, kuidas oleks Jaltas sõlmitud kokkulepetele mõjunud see, kui Baltimaad oleks konverentsi ajal ikka alles vallutamata olnud. Selline asjade käik pole hullumeelne luul. Kuramaa ju jäigi vallutamata, ja seda ründas Punaarmee raevukalt, ehkki sellel Berliini hõivamisele ja Saksamaa purustamisele enam mingit mõju ei olnud. Minagi ei taibanud kaua, mis mõte Kuramaa tapatalgutel õieti oli. Vastus on tegelikult lihtne: vaid territooriumi praktiline okupeerimine andis Stalinile enam-vähem kindla garantii, et maa ka talle jääb.
Ainult nõnda langesid ära igasugused häirivad stsenaariumid. Näiteks et sõja lõppedes lehvivad Vilniuses, Riias ja Tallinnas rahvuslipud ja ametis on rahvuslikud valitsused, kes on pealegi viimasel hetkel jõudnud Saksamaale sõja kuulutada. Sellises olukorras olnuks Rooseveltil võrdlemisi raske «onu Joega» reaalpoliitikat harrastada, vaid tulnuks ka Atlandi harta ideaalidest kõnelda.
Eelöeldust järeldub midagi ülimalt olulist: Sinimägedes võitlesid mõlemad pooled Eesti ja just nimelt Eesti pärast. Punaarmee eesmärgiks ei olnud Sinimägedes mitte Saksamaa purustamine, vaid Eesti hõivamine. (Sama kehtib Kuramaa ja Läti kohta.) Eesti sõdurid tegid kõik, et säilitada kas või mikroskoopiline lootus iseseisvuse taastamisele, Stalin tegi kõik, et lootus eos kustutada.
Muide, ta polnud ka Eesti hõivamise järel päris kindel. Sestap käskis ta suurema osa Setumaast kiirelt Vene NFSV külge õmmelda – mine tea, viimati tuleb Eestist siiski kas või vormiliselt iseseisev riik teha ja siis jääks Petseri eestlastele. Sellised on ajaloolised tõsiasjad, ja veider on väita, et kui me neid tõsiasju tunnistame, siis «üritame kaitsta seisukohti, mis ei ole kaitstavad». Esiteks, tõde ei ole «seisukoht». Teiseks, tõde ei saa olla mittekaitstav. Me ei tohi ennast asetada koolitundi hilinenud nagamanni olukorda, kes luuletab kokku võimalikult usutava hädavale. Me ei pea, müts näpus, sakslastelt ja venelastelt pidevalt vabandust paluma, et me neil jalus oleme. Meil on õigus oma ajaloole! Ärgu tulgu meie õue peale kaklema see on ainus, mida me palume.
See kõik kõlab pateetiliselt ja propagandistlikult, kuid on tegelikult täiesti pragmaatiline. Oma ajalugu ei ole mitte ilu-, vaid tarbeasi. Me vajame seda.
Lõpuks, ei maksa alahinnata Lääne inimeste mõistmisvõimet. Kes mõista ei taha, nagu Schröder või van der Linden, nendega pole midagi teha. Kuid kes tahab, see saab väga hästi aru, et Sinimägedes ei sõditud Saksamaa, vaid Eesti nimel.
Ilmunud Postimehes 3. oktoobril 2007
…ei saa ikka aru
Lugenud ERR uudisteportaalist ameerika kunstiteadlase Bart Pushaw usutlust, tekkis mul küsimus, kas tõesti tulebki kirjutada artiklisari „BP ei saa aru“, „BP ei saa ikka aru“, „BP ei kavatsegi aru saada“. Nagu mul muud teha poleks. Usutluses ajab üks vastuolu teist taga ja kui oled selle väsitava lektüüri läbi saanud, on tunne, nagu oleks sõelaga kuupmeetri vett ära kandnud.
Minu vana kirjasaatja, sotsiaalkonstruktivistmist ja poliitkorrektsusest ammu lolliks läinud Afanassi Pirn kirjutas: Võtame näiteks Oskar Hoffmanni teose „Eesti talumees rohelise kuuega“. Pole ju raske näha, kui palju me kõik võidaksime, kui see rassistlik silt asendada korrektsega: „Jakob Kivi vaatab paremale“. Selle asemel et vihjet mõista, raiub Pushaw oma vana rauda edasi: Kas see on tõesti nii halb, et kutsume nüüd Wiiralti teost “Neegripeade” asemel lihtsalt “Peadeks”? (…) Me ei kaota sellega midagi, aga võidame nii palju. Ei, kulla kuraator, see on halb ja me ei võida sellega midagi, aga kaotame nii palju. Miks? Sellepärast, et teose pealkirjaga paneb autor oma tööle krooni ja i-le punkti. See on viimane pintslitõmme. Näiteks oli väga halb, et Johann Köhleri „Katkenud lõnga“ hakati vahepeal korrektselt ja neutraalselt „Ketrajaks“ nimetama, mis sulges töö traagilise sõnumi hooletuma vaataja jaoks kolme tabaluku taha.
Või teine näide: Ilmar Torni kuulus „Kaluri käed“. Ilmselt oleks võimalik tuvastada, mis oli Torni modelli nimi. Võib-olla Saamuel Peterson. Paneme siis pildile nimeks „Saamuel Peterson aerutamas“ – oh kui põnev, ah kui lugupidav. Ja kogu pildi idee, emotsioon ja sõnum on kokku käkerdatud ning nurka visatud.
Võiks vastu vaielda, et ketraja ketrajaks ja kalur kaluriks, aga mida hullu juhtub Viiralti konkreetse graafilise lehega? Aga juhtub see hull lugu, et tekib küsimus, miks kunstnik, va sindrinahk, on pildile „Pead“ valinud üksnes mustanahalisi. On siin mingi õel vihje? Mingi alavääristamine? Narritamine? Mustanahaliste abitud pead…? Kahtlane värk igatahes. Kindlam oleks mõni pea valgeks, mõni kollaseks võõbata. Või siis kollaseid ja valgeid juurde kleepida.
Kui iroonia kõrvale jätta, võiks lapski aru saada, et Viiralt ei kujuta sel lehel mitte lihtsalt päid, vaid just neegripäid, otsides neist midagi iseloomulikku. Neegripärasust. Neegerlikkust. Kastreeritud pealkiri aga salgab selle maha ja viib vaataja lõppkokkuvõttes segadusse.
Olen need argumendid esitanud juba mitu korda. Paraku ei taha diskussioon kuidagi käivituda – neile argumentidele ei reageerita kuidagi –, mistõttu on täitsa võimalik, et pean sama teksti sõna sõnalt üle kordama kirjutises „BP ei kavatsegi aru saada“. Üldse paistab diskussiooni algatajatel, st Kumul ja Pushaw’l diskussioonist eripärane arusaam olevat. Nagu kuraator ise ütleb: Ma tahan, et näitus paneks inimesi teistmoodi mõtlema. Vaat selline diskussioon siis. Hakka aga kõigepealt teistmoodi mõtlema. Õieti küll nii, nagu ette nähtud. Selle taustal on hoopis veider lugeda vagatsemisi nagu Ma püstitan küsimusi, aga mul pole vastuseid või Ka pealkirjade vahetamine on eksperimentaalne ajutine idee. Jaa-jah, sama ajutine kui nõukogude-aegne vineerist putka – vähemalt viieks viisaastakuks, sest: Väga veider oleks pärast seda nimed uuesti tagasi n-sõna juurde viia. See on Eesti kunstimuuseum. Eesti suurim ja prestiižsem muuseum. See loob pretsedendi Eesti muuseumitele.
Vaat nii on lood, sõbrakesed. Inimliku tarkuse kõrgemalt tasandilt saabus külvivolinik ja nüüd on nii, nagu tema ütleb. Ajutiselt, kõigest surmani ja veel paar põlve pärast seda.
Bart Pushaw’l on siiski ette näidata üks kõva kaart: eestlased ise kutsusid. Mis vastab tõele. See täiesti sümpaatne noormees ei ole ennast vägisi Kumule ega eesti rahvale kaela määrinud, vaid teda kutsuti. Hüääni kombel naerma ajab ainult see, et… „eestlased kutsusid“. Kohe kogu eesti rahvas? Kui neegrite kohta midagi üldistavat otsida on surmapatt, igaüks on ju isemoodi ja mistahes üldistamine tuleb pealkirjade võltsimise hinnaga maha salata, siis eestlased võib kõik ühte patta panna ja koer ka ei haugu. Eestlased kutsusid, eestlased tahtsid, eestlased soovisid nendest asjadest rääkida: Samuti tõstatab näitus küsimusi, mida eestlased ei ole varem ei küsinud ega arutanud. Minu eesmärk oligi näidata globaalseid ühenduspunkte ja koloniaalajaloo keerukust.
Nagu näha, on asjatundjad kindlaks teinud, et seesinane rahvakild kuulis kolonialismist, neegritest, orjusest jne eila, kõige varem üleeila, enne seda elasid nad koopas ja sõid vaklu. Vaimupimeduse vähendamiseks on tarvis neile tutvustada koloniaalajaloo keerukust.
Loomulikult on lühinägelik kogu selle jama eest nahutada kultuuriministrit, nagu on üritatud. Tõesti, mida tema siis teha saab, kui mõni kultuuriametnik on otsustanud nahast välja pugeda. Aga kunstnikud? Muuseumitöötajad? Nemad võiksid ju protestida, kui kunsti ja museaale hakatakse poliitkorrektsuse Prokrustese sängi suruma. See oleks isegi nende kohus. Kas Kunstnike Liit on tõesti selleks loodud, et üksmeelselt aplodeerida, kui progressiprohvetid asuvad mineviku kultuuripärandi „kõlvatusi“ likvideerima?
Ärgu siis virisegu, kui neile ühel päeval enam ei dikteerita mitte üksnes seda, mis peab pildi nimi olema, vaid ka seda, mida pilt peab kujutama.