Rubriik: Sõgeduse mängumailt

Süvalollusele tuleb vastu hakata. Aga kuidas?

Lumehelbekestel, sooneutraalidel ja võitlevatel vikerkaarlastel pole ilmselt aimugi, kui pingule on nad oma rumaluses ja eneseimetluses tõmmanud teatud ühiskondlikud vedrud, kirjutab Lauri Vahtre. Viimasel ajal on ilmunud rida silmapaistvalt arukaid ja arukusele kutsuvaid kirjutisi. Näiteks Mihkel Mutt selgitas Postimehes kannatlikult, mis mõte on rahvastepallil või teistel sarnastel sportmängudel, kuidas need isiksuse arengule kaasa aitavad ja inimest eluks ette valmistavad. Rahvastepalli keelamine tähendaks sisuliselt vähemuse […]

Loe edasi

Liberalismi surmakorinate aegu

  Ajad muutuvad ja meie ühes nendega. Veel kümnekonna aasta eest heitis meedia peavool konservatiivsed mõtteavaldused lihtsalt kõrvale. Jutt massilises immigratsioonis peituvatest ohtudest pidi olema jama (sest meie tütrega samas klassis käib kaks araablast ja mitte midagi ei juhtu), väited meeste ja naiste olemuslikust erinevusest olid meesšovinistlik jauramine (katse ajalooratast tagasi pöörata ja naisi taas pliidi külge aheldada) ning nõnda edasi. Ei […]

Loe edasi

Alfred Lepaotsast-Latsatas: koalitsioon kui narratiivne populism

Poliitika konstruktiivsus versus poliitika konstrueeritus – selles on meie ajastu au, mõistus ja põhiküsimus. Mis on veel suurem küsimus, kui konstrueeritusse politiseeritus, mis on tegelikult kõige suurem küsimus narratiivsuse kõrval. Ehkki küsimus pole tegelikult põhiosas üldse selles, vaid subjektide frustreerivas lineaarsuses, mis suretab viljastava paradokslemise juba eos, see tähendab enne eostamist. Just selles on tegelikult küsimus. Nats on kapist välja lastud. Vähe […]

Loe edasi

Alfred Lepaotsast-Latsatas: eesti keel – natslik nurikonstruktsioon

  Pole vaja olla hüoosise pinnakulaarse mudeli tundja, hoomamaks, et erineva sissetuleku, hariduse ja kainusastmega inimesed kõnelevad sageli või isegi enamasti täiesti erinevat keelt. Isegi kui nad kroonuideoloogi perspektiivist võttes kõnelevad sedasama keelt. Selle asjaolu kirjutas arhüksose tasemel, kuid metafoorselt lahti G. B. Shaw oma „Pygmalionis“, mida tunnevad isegi meie poolharitlased („Minu veetleva leedina“). Paraku ei taha sellest aru saada Joseph Goebbelsi […]

Loe edasi

Alfred Lepaotsast-Latsatas: must leib – natside toit

Must leib ja „õige“ eestlane Must leib on leidnud fašistlikel üritustel sooja koha. Kui jälgime tähelepanelikult mõnd järjekordset Eesti natside kogunemist, võime täheldada, et kokkutulnud alati söövad üheskoos. Söögikorra juurde kuulub tingimata must leib. Tõsi, seda püütakse mõnevõrra varjata teiste toitudega, näiteks tarvitatakse ja propageeritakse musta leiba kiluvõileiva nime all, mis peab juhtima tähelepanu leivalt kilule. Kuid sellegipoolest kostab nagu kammertoonina (musta) […]

Loe edasi

Kelle päralt on tulevik?

Midagi on valesti, kui end just kui liberaalideks kuulutanud arvamusliidrid sildistavad, ähvardavad ja alavääristavad kogu ülejäänud eesti ühiskonda. See, mis toimus, ei olnud mitte mineviku retsidiiv, vaid tuleviku ettekuulutus. Ja siit ka mõne ideoloogilise isatapja ahastus. Võim hakkab käest libisema. Sotsiaalkonstruktivistlik hobuseunenägu on lõppemas. Vandenõupõllud lokkavad Vandenõusõpradel on head päevad, materjali leidub külluslikult. Koguni nii külluslikult, et hakka või ise uskuma. Näiteks […]

Loe edasi

Sallimatust liberalismist tagasi vabameelsuse poole

Tuleks vabaneda liberalismist kui ideoloogiast, sest see on muutunud sama sallimatuks kui enamlus, ja leida üles vana hea liberaalsus kui mõtteviis. Ehk siis vabameelsus, mis oskaks leplik olla ka ühiskondadele vältimatult vajaliku alalhoidliku meelsuse suhtes ega peaks ennast viimasest paremaks. Neid mõlemat on vaja. Kui hakkasin umbes 15 aastat tagasi «Suurt pettumust» kirjutama, ei osanud ma päriselt ette kujutada, kui raskeid kultuurikahjustusi […]

Loe edasi

Aitab ideoloogilistest šarlatanidest

Kui sinimustvalge lipp 1988. aastal uuesti lehvima lõi, oli impeeriumimeelsetel – see tähendab vene šovinistidel – ainult üks kõikehõlmav diagnoos: fašistid. Mäletan hästi, kuidas see meid siis ja hiljem solvas. Kuidas pidime ikka ja jälle kinnitama: me nõuame vabadust ja sellel pole fašismiga vähimatki pistmist. Kuid interrindelane vaatas meie lippe ja tõrvikuid (1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevade legendaarses rongkäigus kandsin üht ise) ja ütles […]

Loe edasi

Kooseluseadus pole minevik, vaid stardipauk

Kooseluseaduse debatid on minevik, loodab peaminister Taavi Rõivas. Seadus võetakse vastu ja Eesti sammub tõelisi euroopalikke väärtusi järgides helge tuleviku poole. Milline naiivsus. Kooseluseadus pole lõpp, vaid algus ja vastavad debatid on võrreldavad „stardipauguga valges saalis“ ehk avaliku fosforiidisõja vallapuhkemisega 1987. aasta algul. Mis tookord edasi juhtus, me teame. Iga asi, mis juhtus, kutsus edasi järgmise juhtumise, kuni Eesti 1991. aastal oma […]

Loe edasi

Rumalust seadusega keelata ei saa

On hästi teada, et ametnikud armastavad pabereid. Nad on silmapaistvalt andekad välja mõtlema põhjusi, miks tuleb esitada veel üks aruanne või tõend – näiteks selle kohta, et kõik tõendid ja aruanded on esitatud. Kusjuures viimati nimetatud tõend peab olema notariaalselt kinnitatud ja selle kohta omakorda riigilõivu maksekviitung esitatud. Mida aga arvata olukorrast, kus kõrgem ametnik – riigikontrolli peakontrolör – ütleb, et aruanded […]

Loe edasi

End of content

No more pages to load