Kui maamees linna satub, siis juhtub temaga ikka midagi, mida annab mäletada. Minuga juhtus nii, et kuulsin tahtmatult pealt võõrast vestlust. Õieti üht jupikest sellest. Ma ei ütle, kus, sest see pole oluline. Igatahes Eestis. Jupike aga kõlas nii: „…ja siis veel mõned vanema generatsiooni inimesed, kellel ei ole kokkupuudet rahvusvahelise üldsusega ja kes seetõttu kasutavad valesid sõnu. Selliseid, mis on solvavad.“ […]
Mitmekesisus on hea, ühetaolisus paha. Seda sõnumit kuuleme iga päev erisuguses sõnastuses ei tea kui mitu korda. See on tõde, mis ei kuulu vaidlustamisele. Seda määriti meile kaela isegi jalgpalli EM finaalmängu alguses, kui palli tõi kohale vikerkaarevärviline auto. Kes julgeb selles tões kahelda, näiteks väita, et on olemas normaalsus ja ebanormaalsus, või vähemalt et on üldreegel ja on erandid, see on […]
Seltsimehed, mina arenesin vahepeal. Kõigi dialektika reeglite kohaselt ja olen nüüd otsusele jõudnud. Aga kannatust. Seda ma eelmine kord juba kirjutasin, et on ennekuulmatult diskrimineeriv, kui abiellu astumine tehakse võimalikuks ainult kahele inimesele, sellal kui leidub arvukalt neid, kes tahaksid olla abielus õige mitmekesi. Ja see on muidugi kõik väga õige, mis ma kirjutasin, sest see toetub eesrindlikele ja progressiivsetele printsiipidele, mida […]
Seltsimehed, mina tervitan teid rahvusvahelise perekondade päeva puhul. Elagu abieluvõrdsus, elagi kõik perekonnad, olgu nad siis „traditsioonilised“ või mitte, nii lõpetab ka Eestimaa Roheliste aseesimees Kaspar Kurve 14. mai Eesti Päevalehes oma teemakohase loo. Lugu vestab sellest, kuidas eesti rahvas nõuab taga sooneutraalset abielu, sest see on hea, tervislik, õiglane ja üldse. Õige, seltsimehed. Elagu armastus, elagu võrdsus, elagu õigused. […]
Lugenud ERR uudisteportaalist ameerika kunstiteadlase Bart Pushaw usutlust, tekkis mul küsimus, kas tõesti tulebki kirjutada artiklisari „BP ei saa aru“, „BP ei saa ikka aru“, „BP ei kavatsegi aru saada“. Nagu mul muud teha poleks. Usutluses ajab üks vastuolu teist taga ja kui oled selle väsitava lektüüri läbi saanud, on tunne, nagu oleks sõelaga kuupmeetri vett ära kandnud. Minu vana kirjasaatja, sotsiaalkonstruktivistmist […]
Kes poleks kuulnud metafoori „maastik pärast lahingut“? Aga „maastik enne lahingut“? Mitte vist sageli. Praegune olukord nii Eesti kui tegelikult kogu maailma poliitikamaastikul lõhnab aga pigem just selle viimase järele. Esiteks muidugi sõna otseses mõttes. Maailma tähtsaim küsimus meie jaoks on loomulikult see, kas uus Estonia ehitada Lasnamäele, Paldiskisse või Kiviõlisse (peaasi, et mitte Tallinna kesklinna), aga selle kõrval pinisevad […]
Ma jätsin prints Harry ja Meghani kuulsa intervjuu teadlikult vaatamata. Nii nagu ma ei tahtnuks pealt vaadata Bamiani Buddha kujude purustamist ega üldse vandalismi. Samal põhjusel pelgan Ameerika märulifilme, kus järjekindlalt korraldatakse tulevahetus mõnes muuseumis, ja kui kuskil paistab mõni Stradivariuse viiul, siis lüüakse see tingimata katki. Kuid meedia eest nii kergesti ei page. Mis ei tule uksest, tuleb aknast ja üks […]
Lugesin 31. märtsi Eesti Ekspressist suure naudinguga Linda Kaljundi usutlust Bart Pushaw’ ja Aro Velmetiga. Juba osaliste koosseis tekitas meeldiva perspektiivi, kõlades sama paljutõotavalt nagu „Yehudi Menuhin esitab Stradivariusel Paganinit“. Noored ei petnud mu ootusi ja isegi professor Alfred L. Latsatas oleks rahul olnud. Ksenofoobne piiratus sai väärika vastulöögi, rassismi ja kolonialismi pärand nii põhjalikult ning samas üldarusaadavalt avatud kui napp […]
Ennast bioloogiks pidaval Raivo Männil ilmus läinud laupäevases Postimehe AK-s pikk ja targurlik jutt peakirjaga „Inimene ahvimajas“ (20.03.21). Seal märgib autor, raevukas tagurlane, aasta meesšovinisti nominent 2016, muude poliitiliste ebakorrektsuste ja rämedate biologismide seas, et inimene ei ole püüdnud või suutnud niivõrd ise kohaneda keskkonnaga kui on ennast keskkonnast isoleerinud. Näiteks kui keskkond on muutunud väidetavalt ebatervislikuks. (No mis jutt see […]
Pildiallkirjade poliitkorrektne väljavahetamine Kumus pole mingi tühiasi. Kumu on üks eesti kultuuri kroonijuveel ja mis seal sünnib, on enam-vähem kõigi asi. Seetõttu peaksid muuseumi juhid ja ideoloogid kuulama tähelepanelikult, mida nende töö kohta öeldakse, selle asemel et enesekindla eneseimetluse saatel kiita, kui hästi ja õigesti kõik on ning kuidas aina paremaks läheb. Kõige sihikindlamalt ja põhjalikumalt on ümbernimetamine läbi viidud ekspositsiooni ühes […]
End of content
No more pages to load
