Seltsimehed, mina arenesin vahepeal. Kõigi dialektika reeglite kohaselt ja olen nüüd otsusele jõudnud. Aga kannatust.
Seda ma eelmine kord juba kirjutasin, et on ennekuulmatult diskrimineeriv, kui abiellu astumine tehakse võimalikuks ainult kahele inimesele, sellal kui leidub arvukalt neid, kes tahaksid olla abielus õige mitmekesi. Ja see on muidugi kõik väga õige, mis ma kirjutasin, sest see toetub eesrindlikele ja progressiivsetele printsiipidele, mida ei ole võimalik kummutada, sest nad on õiged.
Ent täna hommikul jorjeneid kastes taipasin, et olen nende printsiipide rakendamisel ja mõtestamisel jäänud pidama poolele teele. Mis on muidugi arusaadav ja omast kohast isegi vältimatu, sest muidu poleks mul enam kusagile areneda. Kõigis teistes valdkondades olengi ma juba täiuslikkuse saavutanud, mis tekitab minus sügavat aukartust iseenese ees, ent on ühtlasi ka paradigmaatiliselt pelutav. On’s mu terrestiaalne eksistents siis lõppemas?
Aga nagu te juba mõistsite, taipasin täna hommikul teatava kergendustundega, et mu eksistents ei ole siiski lõppenud ega lõppemas, sest ees on palju päikeses kiiskavaid lumiseid mäetippe.
Konkreetsemalt: kui inimese abieluõigust ei saa piirata 1) üksnes vastassooga ega 2) üksnes ühe abikaasaga, siis puudub mistahes loogiline põhjus sundida inimest 3) olema korraga vaid ühesainsas abielus. Miks näiteks mina, Afanassi Pirn, aga miks mitte ka Greete P või Andrus K ei võiks olla üheaegselt mitmes abielus? Lugege palun tähelepanelikult: mitte üheaegselt mitme inimesega, vaid üheaegselt mitmes abielus.
Sinna suunda maailm ju liigub. Kunagi valitses primitiivne arusaam, et inimene võib olla vaid ühe riigi kodanik. Sellest on õnneks ammu üle saadud ja tänapäeval võib inimene olla korraga ka mitme riigi kodanik, vähemalt demokraatlikus, inimõigusi austavas maailmas. Tuleb mõista arengusuunda, seltsimehed! Kui ikka inimene saab olla korraga Vene ja Eesti kodanik, siis saab ta olla abielus nii Greete kui Andrusega, kusjuures Greete ja Andrus omavahel abielus ei ole. Küll aga on mõlemad abielus sellesinase Inimesega, kes on läbi viinud täieliku emantsipeerumise toimepaneku teostamise ja on saanud vabaks nagu too soome tüdruk Berliinis.[1]
Vulgaarne küsimus: „Kas olete abielus?“ peab asenduma küsimusega „Mitmes abielus te olete?“ või „Mitut abielu harrastate?“ ja vastuseks saavad olla kõik naturaalarvud alates nullist. Kas peaks olema võimalik väljendada vastust ka murdudes (näiteks olla 2,35 abielus), selle üle pean veel mõtlema. Võimalik, et siin leidub teatud arenguvõimalusi.
Võite mind ja muidugi ka iseennast õnnitleda, seltsimehed. Olen taas tuvastanud ühe toksilise konventsiooni, mis tuleb kõrvaldada. Kusjuures siin toimib teatav kahe peegli efekt – see avastus heidab tagasipeegeldusena uutmoodi valgust ka sellele valdkonnale, mida oleme harjunud pidama juba läbi uurituks ja progressiivselt rafineerituks. Pean silmas iseäranis sugusid, nii gender- kui sex-tähenduses. Oleme kaua võidelnud selle nimel, et sugu oleks fakultatiivne – igaüks valib ise – , kusjuures valida võib ka sootuse. Olla neutraalne. Kuid oleme kahe silma vahele jätnud võimaluse, kus noor, või ka vana, aga igal juhul edumeelne ja demokraatlik inimene tahab olla korraga mitmest soost. Kuidas me ometi sellise eksituse sisse lasime? Eksitus tuleb kindlasti kõrvaldada ja kõiksugu ankeetidesse-formularidesse tekitada lahter: Sood. Mitte sugu, vaid sood. Taas võib vastus olla null, aga ka mistahes muu naturaalarv; olenevalt formulari tüübist võib ette näha ka oma sugude üleslugemise nimepidi. Siin, ütleb minu kõhutunne (emotio ventralis), on juba üsna usutav, et mängu saab võtta ka murdarvud. Näiteks võib inimene olla 1. mees, 2. naine ja lõpuks veel 50% ulatuses sootu. Miks mitte?
See võib tunduda tarbetu lahterdamisena, kuid tähendab tegelikult lahterdamise, piiritlemise ja sildistamise lõppu. Oo, ja ees ootavad veel ka rassid. Miks peaks inimene olema kas must või valge? Või siis 50% must ja 50% valge? Kui ta ometi tunneb, et ta on üheaegselt nii 100% must kui 100% valge? On viimane aeg omaks võtta mittelineaarne loogika, nagu seda filigraanselt valdab Eesti suurim filosoof Peeter Selg, mille vundamendiks on lihtne lausung: olemise ülima tasandi saavutanud varblane on ühtlasi mittevarblane, lakkamata sealjuures olemast varblane.
Need perspektiivid võtavad mind sõnatuks. Tunne on, nagu piiludes sisse müüripraost, mille taga on see, mida nimetatakse iluks. Fantastiline maailm, mis meid ees ootab!
Lähen nüüd edasi mõtlema. Eks ma teinekord kirjutan jälle.
[1] https://arvamus.postimees.ee/7255867/juri-reinvere-sookusimuse-agressiivne-pale
