Ikka ja jälle kerkib üles pealtnäha pisut koomilinegi vaidlus selle üle, kas Putin on hull või mitte. Koomiline selles mõttes, et pole ju tegu probleemiga, millele raisata aega ja närve, sellal kui pommid langevad ning inimesed surevad. Teisest küljest on probleem siiski oluline, sest see on osa küsimusest, kuidas teha nii, et pommid enam ei langeks. Hullu puhul tuleks käituda üht moodi, vaimselt terve inimese puhul teisiti.
Tegelikult sõltub vastus suuresti sellest, kas me kõneleme tavakeeles või püüame panna meditsiinilist diagnoosi. Tavakeeli öeldult on Putin kahtlemata hull, nii nagu me nimetame hulluks ka lamemaalast või paadunud vandenõuteoreetikut, kelle veendumuse kohaselt on kehtiva maailmakorra loonud vabamüürlased. Või seda kuulsat mutikest, kes kaelkirjakut nähes ütles: „Ei, sellist looma pole olemas“. Miks me neid inimesi hulludeks nimetame? Sest nende maailmapilt koosneb väljamõeldistest, viirastustest, kinnismõtetest; nad keelduvad tegelikkust tunnistamast ka juhul, kui seda saab käega katsuda. Muidugi leidub väljamõeldisi ja viirastusi igaühe maailmapildis – pole põhjust seda eitada – , kuid kuskil on ometi piir ja eksiarvamusest saab luul, arvamusest maania. On eriteadlase otsustada, kas Putini fantaasiad Vene maailmast, kolmandast Roomast, Euroopa vabastamisest jne on kõigest arvamused või juba luulud.
Paljudele Putini hulluks nimetamine ei meeldi. Tundub lausa, et mõni sooviks teda mingiks saatanlikuks professor Moriartyks pidada – intelligentsuse, läbinägelikkuse ja julmuse kehastuseks. Muide, sellist suhtumist kohtab ülepea kõigesse, mis on seotud KGB-ga. Salapärane, kõikenägev ja -teadev organisatsioon. Nooremast peast oli minulgi selline kujutelm. Ent kui KGB mind 1980ndail taga kiusama hakkas, kogesin, et pole nad nii kõiketeadjad midagi – sageli põhinesid nende teadmised lausa ekslikul infol. KGB, mis oli loodud selleks, et valitsejad teaks, mis toimub inimeste peades, tegelikult ei teadnud seda ja järelikult ei teadnud ka valitsejad. Jah, nad olid kavalad, nad teadsid palju, nad oskasid manipuleerida – aga siiski mitte nii hästi, kui arvati.
Teine asi on see, et hullu nimetuses nähakse vale signaali: vahetame hullu välja ja Venemaa muutub normaalseks. Jah, see signaal oleks tõesti vale ja selles mõttes on Sofi Oksase vastuväide („Putin ei ole hull“, Postimees 18. märts) väga õige ja vajalik, eriti Lääne inimesele, kes pole Vene traditsiooniliste luuludega (või ideedega, kui soovite) tuttav. Oksase sõnum on kaheldamatult õige ja oluline: asi pole Putinis, vaid kogu selles sajandite vältel kultiveeritud enesekuvandis, mis lubab, õigustab ja sünnitab selliseid kuritegusid nagu käesolev Ukraina sõda. Selle rahvusliku enesekuvandi või diskursuse raames Putin muidugi hull ei ole; sellest järeldub, et uute mastaapsete roimade ärahoidmiseks ei piisa Putini lahkumisest riigijuhi kohalt, vaid muuta tuleb tervet diskursust.
Meie siin Eestis üldiselt teame seda või vähemalt tohib nüüd üle hulga aja seda vabalt välja öelda, mistõttu võime Putinit ilmselt rahumeeli hulluks edasi nimetada, see erilisi eksiarvamusi ei tekita. Hulluks nimetamisel on ka mõjuv õigustus: kui kinnitaksime, et ta ei ole hull – vaid väga ratsionaalne ja sihikindel, nagu kuulda on olnud – anname talle otsekui aktsepti: jah, kõik on ju suhteline, maailma võib näha mitut moodi, järelikult ka Putini moodi. Kui aga öelda, et hull, asetuvad asjad paika, õige on õige ja vale on vale. Pole siin mingit suhtelisust ega „alternatiivseid vaatekohti“ – Ukraina ründamine on irratsionaalse maailmapildi varjus (või selle sunnil) sooritatud hullumeelsus. Selles sedastuses ei ole alahindamise varjugi. Just selline hull ongi kõige ohtlikum, sest tema käitumist ei ole võimalik prognoosida. Ta võib käituda ka enda huvide vastaselt. Juba sõja alustamine ise oli üks selline üllatus tervele mõistusele. Milline maailmavallutaja õpetaks oma ohvrit kõigepealt kaheksa aastat sõdima, enne kui täismahus rünnakule läheb? Vastus: hull maailmavallutaja. Kes detailides võib tõepoolest olla ratsionaalne.
Nii et ehkki Putin on laias laastus hull, ei peaks teda tingimata hullumajja panema. Milleks kuritarvitada meedikute aega. Endale ja teistele ohtlikku inimest saab isoleerida ka teisiti.
Ilmus teise pealkirja all Delfi/EPL veebiväljaandes 23.03.2022
