Sõgeduse mängumailt Ukraina
Lauri Vahtre

Aga hull ta ikkagi on

24/03/2022
Jaga

Ikka ja jälle kerkib üles pealtnäha pisut koomilinegi vaidlus selle üle, kas Putin on hull või mitte. Koomiline selles mõttes, et pole ju tegu probleemiga, millele raisata aega ja närve, sellal kui pommid langevad ning inimesed surevad. Teisest küljest on probleem siiski oluline, sest see on osa küsimusest, kuidas teha nii, et pommid enam ei langeks. Hullu puhul tuleks käituda üht moodi, vaimselt terve inimese puhul teisiti.

Tegelikult sõltub vastus suuresti sellest, kas me kõneleme tavakeeles või püüame panna meditsiinilist diagnoosi. Tavakeeli öeldult on Putin kahtlemata hull, nii nagu me nimetame hulluks ka lamemaalast või paadunud vandenõuteoreetikut, kelle veendumuse kohaselt on kehtiva maailmakorra loonud vabamüürlased. Või seda kuulsat mutikest, kes kaelkirjakut nähes ütles: „Ei, sellist looma pole olemas“. Miks me neid inimesi hulludeks nimetame? Sest nende maailmapilt koosneb väljamõeldistest, viirastustest, kinnismõtetest; nad keelduvad tegelikkust tunnistamast ka juhul, kui seda saab käega katsuda. Muidugi leidub väljamõeldisi ja viirastusi igaühe maailmapildis – pole põhjust seda eitada – , kuid kuskil on ometi piir ja eksiarvamusest saab luul, arvamusest maania. On eriteadlase otsustada, kas Putini fantaasiad Vene maailmast, kolmandast Roomast, Euroopa vabastamisest jne on kõigest arvamused või juba luulud.

Paljudele Putini hulluks nimetamine ei meeldi. Tundub lausa, et mõni sooviks teda mingiks saatanlikuks professor Moriartyks pidada – intelligentsuse, läbinägelikkuse ja julmuse kehastuseks. Muide, sellist suhtumist kohtab ülepea kõigesse, mis on seotud KGB-ga. Salapärane, kõikenägev ja -teadev organisatsioon. Nooremast peast oli minulgi selline kujutelm. Ent kui KGB mind 1980ndail taga kiusama hakkas, kogesin, et pole nad nii kõiketeadjad midagi – sageli põhinesid nende teadmised lausa ekslikul infol. KGB, mis oli loodud selleks, et valitsejad teaks, mis toimub inimeste peades, tegelikult ei teadnud seda ja järelikult ei teadnud ka valitsejad. Jah, nad olid kavalad, nad teadsid palju, nad oskasid manipuleerida – aga siiski mitte nii hästi, kui arvati.

Teine asi on see, et hullu nimetuses nähakse vale signaali: vahetame hullu välja ja Venemaa muutub normaalseks. Jah, see signaal oleks tõesti vale ja selles mõttes on Sofi Oksase vastuväide („Putin ei ole hull“, Postimees 18. märts) väga õige ja vajalik, eriti Lääne inimesele, kes pole Vene traditsiooniliste luuludega (või ideedega, kui soovite) tuttav. Oksase sõnum on kaheldamatult õige ja oluline: asi pole Putinis, vaid kogu selles sajandite vältel kultiveeritud enesekuvandis, mis lubab, õigustab ja sünnitab selliseid kuritegusid nagu käesolev Ukraina sõda. Selle rahvusliku enesekuvandi või diskursuse raames Putin muidugi hull ei ole; sellest järeldub, et uute mastaapsete roimade ärahoidmiseks ei piisa Putini lahkumisest riigijuhi kohalt, vaid muuta tuleb tervet diskursust.

Meie siin Eestis üldiselt teame seda või vähemalt tohib nüüd üle hulga aja seda vabalt välja öelda, mistõttu võime Putinit ilmselt rahumeeli hulluks edasi nimetada, see erilisi eksiarvamusi ei tekita. Hulluks nimetamisel on ka mõjuv õigustus: kui kinnitaksime, et ta ei ole hull – vaid väga ratsionaalne ja sihikindel, nagu kuulda on olnud – anname talle otsekui aktsepti: jah, kõik on ju suhteline, maailma võib näha mitut moodi, järelikult ka Putini moodi. Kui aga öelda, et hull, asetuvad asjad paika, õige on õige ja vale on vale. Pole siin mingit suhtelisust ega „alternatiivseid vaatekohti“ – Ukraina ründamine on irratsionaalse maailmapildi varjus (või selle sunnil) sooritatud hullumeelsus. Selles sedastuses ei ole alahindamise varjugi. Just selline hull ongi kõige ohtlikum, sest tema käitumist ei ole võimalik prognoosida. Ta võib käituda ka enda huvide vastaselt. Juba sõja alustamine ise oli üks selline üllatus tervele mõistusele. Milline maailmavallutaja õpetaks oma ohvrit kõigepealt kaheksa aastat sõdima, enne kui täismahus rünnakule läheb? Vastus: hull maailmavallutaja. Kes detailides võib tõepoolest olla ratsionaalne.

Nii et ehkki Putin on laias laastus hull, ei peaks teda tingimata hullumajja panema. Milleks kuritarvitada meedikute aega. Endale ja teistele ohtlikku inimest saab isoleerida ka teisiti.

Ilmus teise pealkirja all Delfi/EPL veebiväljaandes 23.03.2022

Sarnased postitused

Sallimatust liberalismist tagasi vabameelsuse poole

06/10/2016

Tuleks vabaneda liberalismist kui ideoloogiast, sest see on muutunud sama
sallimatuks kui enamlus, ja leida üles vana hea liberaalsus kui mõtteviis. Ehk siis
vabameelsus, mis oskaks leplik olla ka ühiskondadele vältimatult vajaliku
alalhoidliku meelsuse suhtes ega peaks ennast viimasest paremaks. Neid mõlemat
on vaja.

Kui hakkasin umbes 15 aastat tagasi «Suurt pettumust» kirjutama, ei osanud ma päriselt ette kujutada, kui raskeid kultuurikahjustusi on vasakliberalism ja sellest välja kasvanud postmodernism oma valitsusaja jooksul põhjustanud. Näen seda täie selgusega nüüd, jälgides, kui vaevaliselt kulgeb pseudoteaduse ja pseudotõdede hülgamine – kui üldse kulgeb. Sallimatu, kõrva karjuv tolerantsusideoloogia võimutseb, (rahvus)riigi käest palka saavad kultuuritegelased nimetavad iga rahvustunde ilmingut natsismiks.

Kujukalt avaldus see ka Eesti Rahva Muuseumi avamisel. Seni olin pidanud umbmäärast turtsumist meie rahvusmuuseumi aadressil vaid ülbe pealinliku maailmapildi avalduseks. Nüüd võis näha, kui suurt rolli mängib ka neurootiline suhtumine kõigesse, mis sisaldab sõnapaari «eesti rahvas». Jään huviga ootama, millal mõni vasakliberaal ka ERMi otsesõnu natslikuks ettevõtmiseks kuulutab, «millel 21. sajandis kohta ei ole».

Viimane poolsajand on kulgenud kultuurinormide, «dogmade», «stereotüüpide» jne eitamise ja lammutamise tähe all. Tegelikult ei midagi uut, kuid siiski. Kultuurinormide ümber võideldakse pidevalt ja aja jooksul need muutuvad. Kahtlemata ei sea tänased konservatiividki kahtluse alla möödunud sajandi võitlusi, mis tõid naistele õiguse kõrgharidust saada või mõnevõrra hiljem sama õiguse neegritele. See oli õiglane ja inimlik. Võiks ka öelda – kristlik. Ent viimane poolsajand ei piirdunud normide muutmisega, vaid asus põlustama norme kui selliseid, millest kasvaski välja postmodernism. Kõik on see, mis ta on, ja ühtlasi iseenda vastand, kokkuvõttes aga ei kumbki. Või umbes nii. Peenust teesklev sõnavaht. Mitte naiste vabastamine meeste orjusest, vaid naissoo ja meessoo ärakaotamine, sest «naiseks ei sünnita, vaid saadakse», nagu postuleeris Simone de Beauvoir. Tuleb vaid loobuda naiseks saamisest ja naisi polegi enam.

Ent kui mees- ja naissugu kadumisele määrata, siis loomulikult ka isa ja ema, tõde ja vale, kuritöö ja karistus, headus ja kurjus jne. Igaüht, kes üritab binaarsusi sisaldavat kultuuristruktuuri kaitsta, tabab süüdistus: kas teie arvate, et teate lõplikku tõde? Ja edasi: lõplikku tõde ei tea keegi, sest seda pole olemas; igaühel oma tõde. Samas tolereerib selline relativistlik maailmavaade kummalisel kombel väga lahkelt kategoorilisi kirvehoope nagu «erinevus rikastab», «nii on 21. sajandil kombeks», «eestlased on rassistid». Siin lõpliku tõe kuulutamine ei kohuta.

Põliste kultuurikategooriate kõrval on põhjalikult ära rüüstatud ka kontseptid nagu rahvus, rahvustunded ja rahvuslik meelsus. Marksism, nähes neis oma klassiideoloogia põhivaenlast, tembeldas rahvustunded 19. sajandi leiutiseks ja 20. sajandi teisel poolel oli see arusaam lääne ülikoolides juba üldine. Juttu ühe või teise rahvuse «konstrueerimisest» võetakse täie enesestmõistetavusega. Kui öelda, et rahvustunded on inimesega kaasas käiva kollektiivsusvajaduse ilming, mis on mingil kujul alati olemas olnud, liigitab parem seltskond ütleja viivitamatult padurahvuslaseks, keda iseloomustavad piiratud mõistus ja ajast mahajäämine. Rahvuslus – see on Jakobsoni isamaakõned ja muu selline piinlik kraam. Saagem üle, mingem edasi.

Mis on väga kahetsusväärne. Sel lihtsal põhjusel, et tegemist on stereotüübiga, mis pole karvavõrdki targem kui arvamus, et naine on rumal, sest ta on naine. Või et muhameedlane on terrorist, sest ta on muhameedlane. Maailm on täis tõestusi, et rahvuslane saab olla, olemata padurahvuslane; et rahvuslane saab olla teisi rahvaid vaenamata; et rahvuslane saab olla isegi oma rahvast ja keelt maailma parimaiks pidamata; et rahvuslik meelsus ei pruugi olla refleksi- ega emotsioonipõhine, vaid võib rajaneda täiesti ratsionaalsel arusaamal iseenda ja oma rahva – ning teistegi rahvaste – olemasolu asjaoludest ning kultuurivälja funktsioneerimise põhitõdedest. Lühidalt: et rahvuslane ei ole a priori mingi ullike, nii nagu seda ei ole ka naine või usklik.

Krampunud mõtete rägastikud

Olles rahvustundeid omavate inimeste alavääristamise jälgimisest tüdinud, otsustasin uurida rahvusluse kriitikute ja multikultuursuse propageerijate vaimset taset, konkreetsemalt elementaarse loogilise mõtlemise võimet. Seda saab teha lihtsate loogikaülesannete abil, kus palutakse leida üles eeldustes sisalduv vastus. Näiteks: kui kõik vanapoisid suitsetavad ja mina olen vanapoiss, siis kas ma suitsetan?

Uuringu tulemused olid järgmised.

Ajakirjanik E. B. juhtum. Küsimus kõlas järgmiselt: kui muhameedlaste terroristideks nimetamine on taunitav põhjusel, et nad kõik ei ole terroristid, siis kas on õige nimetada eestlasti rassistideks, ehkki on teada, et nad kõik ei ole rassistid? Ajakirjanik E. B. ei suutnud küsimusele vastata, vaid küsis vastu: kas tahate väita, et eestlaste hulgas pole rassiste? Mida keegi loomulikult ei olnud väitnud. E. B. jäi veendumusele, et muhameedlasi terroristideks nimetada pole õige, kuid eestlasi rassistideks nimetada võib.

Sotsioloog M. L-i juhtum. Küsimus kõlas järgmiselt: kui teise kultuuri esindajatelt, kes asuvad elama Euroopasse, ei ole õige seadusega nõuda oma kultuurinormidest (nt burkast) loobumist, siis kas on õige keelata neil tapmast oma patustanud naisi, mis on samuti kultuurinorm? Loogiline vastus olnuks taas eitav, sest kui eelduseks on kultuurinormide puutumatus, ei saa keelata ka kultuurinormilist hukkamist. Et sellist kommet Euroopas siiski keelustada, tuleks muuta eeldust ja sõnastada see ümber: kultuurinormidest loobumist võib siiski seadusega nõuda, millele järgneks selgitus, kus selline nõue on õigustatud, kus mitte. Millest selguks ühtlasi, kummale poolele tuleks liigitada burka. Kuid sotsioloog M. L. ei suutnud vastata ja andis pika usutlemise peale mõista, et tapmise keelamine on ju enesestmõistetav. Milles peitus kapitaalne loogikaviga, sest leidub kultuure, kus tapmine on lubatud, ja kui kui seada eesmärgiks multikulturalism ja kõigi kultuurireeglite võrdsus, siis ei ole miski enam enesestmõistetav, vaid kõik on suhteline. Millest järeldub, et meile jääb vaid kaks võimalust: peame kas ebatruude naiste kividega surnuks pildumist «tolereerima» või siis julgema välja öelda, et ei, see on kõigile keelatud, kultuuritaustast sõltumata, sest siin maksavad meie reeglid – sel lihtsal põhjusel, et siin maksavad meie reeglid. Seda ei suutnud sotsioloog M. L. välja öelda, sest siis tulnuks tema põhimõtete kokkusobimatus ilmsiks.

Inimõiguste aktivisti K. K. juhtum. Inimõiguste aktivist ei saanud süllogismi lahendamisele asudagi, sest ta ei suutnud lahti mõtestada lauset «erinevus rikastab», mis loogikaterminitesse teisendatuna tähendab «iga erinevus (või: erinevus kui selline) rikastab». Olles selle loosungi autor ja kaitsja, küsis ta: olen ma kunagi öelnud, et iga erinevus rikastab? Ehk teisisõnu, K. K. ei suutnud õigesti vastata küsimusele: kui te väidate, et iga erinevus rikastab, siis kas te väidate, et iga erinevus rikastab? Õige vastus olnuks jaatav, tema vastas eitavalt. Mis osutab juba päris ehmatavale loogikapuudusele.

Näitusekuraator A. H. juhtum. Küsimus kõlas järgmiselt: kui inimene väidab, et kommunism ja natsism on ühevõrra kuritegelikud, siis kas teda saab nimetada kommunismi või natsismi pooldajaks? Õige vastus on muidugi eitav – eeldusel, et kuritegelikuks pidamine välistab heakskiidu. Kuid näitusekuraator vastas: jah, saab küll, sest see, kes kommunismi kuritegelikuks peab, on nats. Antud näites läheb loogikapuudus üle skisofreeniaks. Natsismivastane osutub natsismi pooldajaks, kui ta vaid on ühtlasi kommunismivastane. Ilmselt võib siis karsklane olla ka joodik ja valetamine võib olla tõerääkimine.

Tagasi vabameelsuse juurde

Kokkuvõttes on pilt kurb, sest juhtumite jada võiks jätkata. Näiteks ei suutnud ühe kõrge riigiametniku pressiesindaja J. L. vahet teha avaldustel «liigne sool rikub supi» ja «sool rikub supi», pidades mõlemat ühtviisi ekslikuks, ehkki ekslik on neist vaid teine. (Tundub uskumatuna, aga asendame mõttes sõna «sool» sõnaga «mitmekesisus» ja sõna «supp» sõnaga «ühiskond» – ja sama mõttekramp tabab võib-olla mõnd lugejatki.) Pseudoteaduslikust mürast kurdistatud lääs laseb end juhtida ideoloogiatel, milles puudub loogika, ja inimestel, kes ei suuda mõelda. Usutakse pimesi, et x² = 4 iga x väärtuse korral, suutmata mõista, et võrrand kehtib vaid teatud x väärtuste korral. Normaalset meietunnet (sest seda rahvuslus oma algolemuselt on), millega kaasneb ka tõrjuv hoiak võõra ja vaenuliku suhtes, peetakse piinlikuks atavismiks või halvemal juhul natsismiks. Suutmata mõista, mis erinevus on liigsel tõrjuvusel ja põhjendatud tõrjuvusel.

Ainus viis sellest õudusest pääseda on teha endale taas selgeks, kes õieti on inimene ja kuidas ta töötab. Tuleks vabaneda liberalismist kui ideoloogiast, sest see on muutunud sama sallimatuks kui enamlus, ja leida üles vana hea liberaalsus kui mõtteviis. Ehk siis vabameelsus, mis oskaks leplik olla ka ühiskondadele vältimatult vajaliku alalhoidliku meelsuse suhtes ega peaks ennast viimasest paremaks. Neid mõlemat on vaja.

Ilmunud Postimehes 6. oktoobril 2016