Sõgeduse mängumailt Ukraina
Lauri Vahtre

Aga hull ta ikkagi on

24/03/2022
Jaga

Ikka ja jälle kerkib üles pealtnäha pisut koomilinegi vaidlus selle üle, kas Putin on hull või mitte. Koomiline selles mõttes, et pole ju tegu probleemiga, millele raisata aega ja närve, sellal kui pommid langevad ning inimesed surevad. Teisest küljest on probleem siiski oluline, sest see on osa küsimusest, kuidas teha nii, et pommid enam ei langeks. Hullu puhul tuleks käituda üht moodi, vaimselt terve inimese puhul teisiti.

Tegelikult sõltub vastus suuresti sellest, kas me kõneleme tavakeeles või püüame panna meditsiinilist diagnoosi. Tavakeeli öeldult on Putin kahtlemata hull, nii nagu me nimetame hulluks ka lamemaalast või paadunud vandenõuteoreetikut, kelle veendumuse kohaselt on kehtiva maailmakorra loonud vabamüürlased. Või seda kuulsat mutikest, kes kaelkirjakut nähes ütles: „Ei, sellist looma pole olemas“. Miks me neid inimesi hulludeks nimetame? Sest nende maailmapilt koosneb väljamõeldistest, viirastustest, kinnismõtetest; nad keelduvad tegelikkust tunnistamast ka juhul, kui seda saab käega katsuda. Muidugi leidub väljamõeldisi ja viirastusi igaühe maailmapildis – pole põhjust seda eitada – , kuid kuskil on ometi piir ja eksiarvamusest saab luul, arvamusest maania. On eriteadlase otsustada, kas Putini fantaasiad Vene maailmast, kolmandast Roomast, Euroopa vabastamisest jne on kõigest arvamused või juba luulud.

Paljudele Putini hulluks nimetamine ei meeldi. Tundub lausa, et mõni sooviks teda mingiks saatanlikuks professor Moriartyks pidada – intelligentsuse, läbinägelikkuse ja julmuse kehastuseks. Muide, sellist suhtumist kohtab ülepea kõigesse, mis on seotud KGB-ga. Salapärane, kõikenägev ja -teadev organisatsioon. Nooremast peast oli minulgi selline kujutelm. Ent kui KGB mind 1980ndail taga kiusama hakkas, kogesin, et pole nad nii kõiketeadjad midagi – sageli põhinesid nende teadmised lausa ekslikul infol. KGB, mis oli loodud selleks, et valitsejad teaks, mis toimub inimeste peades, tegelikult ei teadnud seda ja järelikult ei teadnud ka valitsejad. Jah, nad olid kavalad, nad teadsid palju, nad oskasid manipuleerida – aga siiski mitte nii hästi, kui arvati.

Teine asi on see, et hullu nimetuses nähakse vale signaali: vahetame hullu välja ja Venemaa muutub normaalseks. Jah, see signaal oleks tõesti vale ja selles mõttes on Sofi Oksase vastuväide („Putin ei ole hull“, Postimees 18. märts) väga õige ja vajalik, eriti Lääne inimesele, kes pole Vene traditsiooniliste luuludega (või ideedega, kui soovite) tuttav. Oksase sõnum on kaheldamatult õige ja oluline: asi pole Putinis, vaid kogu selles sajandite vältel kultiveeritud enesekuvandis, mis lubab, õigustab ja sünnitab selliseid kuritegusid nagu käesolev Ukraina sõda. Selle rahvusliku enesekuvandi või diskursuse raames Putin muidugi hull ei ole; sellest järeldub, et uute mastaapsete roimade ärahoidmiseks ei piisa Putini lahkumisest riigijuhi kohalt, vaid muuta tuleb tervet diskursust.

Meie siin Eestis üldiselt teame seda või vähemalt tohib nüüd üle hulga aja seda vabalt välja öelda, mistõttu võime Putinit ilmselt rahumeeli hulluks edasi nimetada, see erilisi eksiarvamusi ei tekita. Hulluks nimetamisel on ka mõjuv õigustus: kui kinnitaksime, et ta ei ole hull – vaid väga ratsionaalne ja sihikindel, nagu kuulda on olnud – anname talle otsekui aktsepti: jah, kõik on ju suhteline, maailma võib näha mitut moodi, järelikult ka Putini moodi. Kui aga öelda, et hull, asetuvad asjad paika, õige on õige ja vale on vale. Pole siin mingit suhtelisust ega „alternatiivseid vaatekohti“ – Ukraina ründamine on irratsionaalse maailmapildi varjus (või selle sunnil) sooritatud hullumeelsus. Selles sedastuses ei ole alahindamise varjugi. Just selline hull ongi kõige ohtlikum, sest tema käitumist ei ole võimalik prognoosida. Ta võib käituda ka enda huvide vastaselt. Juba sõja alustamine ise oli üks selline üllatus tervele mõistusele. Milline maailmavallutaja õpetaks oma ohvrit kõigepealt kaheksa aastat sõdima, enne kui täismahus rünnakule läheb? Vastus: hull maailmavallutaja. Kes detailides võib tõepoolest olla ratsionaalne.

Nii et ehkki Putin on laias laastus hull, ei peaks teda tingimata hullumajja panema. Milleks kuritarvitada meedikute aega. Endale ja teistele ohtlikku inimest saab isoleerida ka teisiti.

Ilmus teise pealkirja all Delfi/EPL veebiväljaandes 23.03.2022

Sarnased postitused

Enesetapp Dorian Gray stiilis

25/04/2022

Mu kunstnikust vend Silver avaldas hiljaaegu tabava postituse, mille mõte oli umbes selline: jutt sellest, kuidas rahvus on sotsiaalne konstruktsioon, on „progressiivsete liberaalide“ loba, mille najalt on mõnus normaalset rahvuslust pilgata, kusjuures keeldutakse märkamast üht sotsiaalset konstruktsiooni, kes praegu Ukrainas märatseb, nimelt venelasi. Ometigi just see on tõesti „sotsiaalne konstruktsioon, millesse on ehitatud teadmine, et teiste maade allutamine ja teiste rahvaste hävitamine on õige, varastamine, vägistamine ja tapmine „russki miri” nimel õiglane“.

Rääkisime sellest ja imestasime ühiselt seda kummalist viha, mis nii „number üht“ ehk Putinit kui reaokupante ja nende ergutuskoori kannustab. Selles on midagi perversset, enesehävituslikku. Sest tapmise ja hävitamisega käib kaasas jutt, kuidas ukrainlased polegi omaette rahvas või et Venemaa ei tunne ennast ilma Ukrainata terviklik olevat. Mis tähendab, et nuheldakse justkui omaenda ihuliiget või, veel enam, oma hingesaali tagumist soppi – oma keele ja kultuuri lapsepõlve.

Ja selles on ka midagi Dorian Gray´likku. Venemaa silmis on Ukraina muutunud millekski koledaks, „natslikuks“. Dorian Vladimirovitš põrnitseb nüüd seda koletist, mõistmata, et koletise on ta loonud ise. Veelgi enam – et see koletis ongi tema ise – julm, alatu ja reetlik. 24. veebruaril haaras ta noa, et koletis tappa. Mäletate, millega „Dorian Gray portree“ lõpeb? Sellega, et päris Dorian – inetu ja jälestusväärne – lebab vereloigus, olles iseennast surnuks pussitanud. Portreelt aga vaatab vastu selge pilguga noormees, kellel kõik on alles ees.

Me kõik väidame, et me muinasjutte ei usu, ja me kõik usume neid. Niisiis miks mitte ka seda.

Tsensuurivabalt 4.05.21

04/05/2021

 

 

Kes poleks kuulnud metafoori „maastik pärast lahingut“? Aga „maastik enne lahingut“? Mitte vist sageli. Praegune olukord nii Eesti kui tegelikult kogu maailma poliitikamaastikul lõhnab aga pigem just selle viimase järele.

Esiteks muidugi sõna otseses mõttes. Maailma tähtsaim küsimus meie jaoks on loomulikult see, kas uus Estonia ehitada Lasnamäele, Paldiskisse või Kiviõlisse (peaasi, et mitte Tallinna kesklinna), aga selle kõrval pinisevad ka sellised pisiküsimused, nagu näiteks kas Venemaa ründab Ukrainat või mitte. Aga teiseks ka kaudsemas mõttes. Kas puhkeb üleüldine sõda natsismi, sallimatuse, homofoobia, vihakõnelejate ja essentsialistide vastu, nii et kivi ei jää kivi peale? Kas saame ükskord lahti valge rassi ülemvõimust ja kolonialismi pärandist, kurat võtaks?

Märke sellesuunalisest liikumisest ju on. Üleüldine vabadus kumab silmapiiril, ees terendab maailm, kus saab ise määrata oma sugu, vanust, rahvust, sugupuud ja veeväljasurvet. (Välja arvatud valged keskealised mehed muidugi, kes peavad lunastama kõik inimkonna patud alates Kaini mõrtsukatööst.) Kohustusi pole, lapsi saama ei pea, millegi ega kellegi eest vastutada pole vaja, oma soove ja ihasid kellegi teise nimel piirata – see on lausa pfui, sellest viisakas seltskonnas isegi ei mõelda. Koguni need, kes ennast ise ja keda ka teised konservatiivideks peavad, sõdivad mõnes eriti südamelähedases valdkonnas, näiteks vaktsiini vastu võideldes indiviidi pühade õiguste eest. Mina! Mina! Mina! kajab vastu kogu läänemaailmast. Ja eks ole sellel ju oma mõtegi. Sest kui Põhja-Koreast või uiguuride maalt karjutakse vastu Meie! Meie! Meie!, siis pole parata, et sümpaatia kaldub esimeste poole.

Ainult et see on kõigest fatamorgaana ja filmitrikk. Lääne minatamine on oma sisemuses samasugune kambapsühhoos kui Põhja-Korea meietamine. Ka indiviidi õiguste taganõudjad koonduvad viivitamatult kampadeks, ka nemad hakkavad otsekohe maailma jagama meieks ja nendeks. Ülepea on Lääne äärmusliberalismile omased kõik kesk- ja vanaaegsed ning neo- ja mesoliitilised inimlikud koledused, lisaks neile aga ka silmakirjalikkus, mida varemalt nii laialdaselt ei harrastatud. Ei nimetatud vihkamist sallivuseks ega enamuse represseerimist vähemuse kaitsmiseks. Nüüd seda tehakse, mis arusaadaval kombel suurendab pingeid, venitab vedrusid ja paneb murenema alustalasid ning nurgakive. Millega jõuame tagasi küsimuse juurde, kas peaksime praegu valitsevat olukorda pidama maastikuks enne lahingut.

Kes tahaks lahingut? Mina igatahes mitte. Seetõttu klammerdun väheste helgete laikude külge, mida sombuses taevas aeg-ajalt näha võib. Siin-seal kukub kokku mõni paduliberalismi torn või stuupa. Taanis nõuavad sotsiaaldemokraadid (kordan: sotsiaaldemokraadid) pagulaste kojusaatmist – ennekuulmatu lugu. „Hoolivuse, avatuse ja kaasamise“ lalin sellest ometigi ei peatu, vaid tugevneb aina. Politoloogid armastavad seda nimetada pingete eskalatsiooniks. Nad armastavad seda sõna kohe väga. Niisuguse verbaalse eputamise taga peitub aga tõepoolest hirmuäratav tõsiasi: pool sajandit võidumarssi pidanud paduliberalism muutub päriselt kurjaks ja ettearvamatuks siis, kui ta tajub, et kõik ei lähegi enam nii libedalt ega lepase reega – et esineb üksikuid väärnähtusi ja rahvavaenlased tõstavad pead.

Mõlemad pooled koguvad jõudu. Tervemõistuslased võivad saavutada siin-seal võite, näiteks otsustatakse Šveitsis, et abielu jäägu siiski ühe mehe ja ühe naise liiduks, mitte näiteks institutsiooniks, mis ühendab pühade peresidemetega terve jalgpallimeeskonna. Kuid sealsamas karjutakse maha ja vilistatakse välja professor, kes üritab tudengitele rääkida Shakespeare’ist, sest Shakespeare on rassist ja meesšovinist. Ning Eesti koolides levib aina jõulisemalt soodüsfooria, mille ohvreid ootavad, nagu ämblikud kärbseid, LGBT ühingu „nõustajad“.

Spordikommentaator nimetaks praegust olukorda võib-olla „sumbuurseks keskväljamänguks“, sõjaväelane rindejooneta geriljasõjaks, kus ei või iial teada, kas pomm lõhkeb su nina ees või selja taga.

Peaks nagu selge olema, et kui me tahame maailma säilitada, tuleks pahempoolse hulluse kantse ükshaaval tagasi võtma hakata. Hakata ülikoolides taas klassikalist haridust andma, lõpetada idiootlik võitlus „kolonialismi pärandiga“, panna teadus taas otsima tõde, mitte tõestama etteantud ideoloogilisi dogmasid jpm. Kuid seda on raske teha, sest puudub väejuhatus, puudub plaan ja strateegia. Isegi eesmärki on raske sõnastada. On vaid üksteisest äralõigatud vastupanukolded, kus kodanikud on malakad kätte võtnud ja tapvale poliitkorrektsusele vastu hakanud. Võib-olla see on lõpp, võib-olla algus.

Arvate, et liialdan? Loodan südamest, et teil on õigus.