Ennast bioloogiks pidaval Raivo Männil ilmus läinud laupäevases Postimehe AK-s pikk ja targurlik jutt peakirjaga „Inimene ahvimajas“ (20.03.21). Seal märgib autor, raevukas tagurlane, aasta meesšovinisti nominent 2016, muude poliitiliste ebakorrektsuste ja rämedate biologismide seas, et inimene ei ole püüdnud või suutnud niivõrd ise kohaneda keskkonnaga kui on ennast keskkonnast isoleerinud. Näiteks kui keskkond on muutunud väidetavalt ebatervislikuks. (No mis jutt see on? Ebatervislikuks?) Äraseletatult – kui kliima külmenes, siis hakkas inimene keha katma. Millega? Muidugi kehakatetega, lingvistid on selle ammu selgeks teinud. Jalgu hakkas tema varjama jalavarjudega ning pead katma peakatetega. Vähe sellest, peakene ei tahtnud üksi katmist vaid koguni varjamist ja sel ettekäändel ehitas ta peavarju ehk onni.
Tänapäevaste progressiivsete ja ainuõigete põhimõtete taustal, millele allumine on õnneks nagu Saksa sõjaväkke minek II maailmasõja ajal – vabatahtlik, aga seejuures sunniviisiline – tuleb sellist käitumist mõistagi igati taunida. Inimene peab olema avatud ja kaasav. Inimene peab olema salliv, põrgu värk! Ei tohi ennast isoleerida. Ei tohi olla välistav. Põhjus on ilmne. Nagu armastas öelda minu kadunud mentor, professor Alfred L. Latsatas: täna ei talu teistsugust ilma, homme ei salli teistsugust inimest. Sest, vaadake, ta ehitab omale onni, aga varsti juba onnile ukse ja siis, va nurjatu, paneb ukse pulka! Ei lase kedagi sisse, ei ole avatud. Niimoodi sünnivadki natsionalistid ja mitmesugused -foobid.
Ja nii nad tõepoolest sündisidki, kogu maailma on neid nüüd täis. Harrastavad süsteemset rassismi ja on veel uhked takkapihta. Kui aga mõelda sellele, et onne ja urge ehitavad juba loomadki, läheb pilt veel palju pahaendelisemaks. Kusjuures seda ei tee mitte üksnes kõrgesti arenenud organismid nagu näiteks imetajad (palun väga – koprad, rebased jt), vaid ka pisikesed ja algelised sipelgad ning mesilased. Oleme sunnitud tegema ebameeldiva järelduse, et inimõigusi ja humanismi printsiipe ei rikuta mitte üksnes inimühiskonnas, vaid väga laialdaselt ka loomariigis. Väga paljud loomaliigid on oma evolutsioonilises arengus asunud hukatuslikule teele, nii et kui nad ükskord intelligentseteks, mõtlemisvõimelisteks ja ennast peegeldavateks olenditeks arenevad, on nad lootusetult läbi imbunud konservatiiv-natsionalistlikest hoiakutest, mis viib neid suletuse ja ksenofoobia perspektiivitutesse mülgastesse. Tulevane EKRE siblib otse meie nina all ja selle asemel et selle sündi takistada, vaatame me heldinult pealt ja räägime mingitest sipelgate kaitsealadest. Me paigaldame lindudele pesakaste, me õpetame seda koguni lastele! Milline juhm lühinägelikkus.
Mida teha? Praegu vastutame planeedi tuleviku eest meie. Mina, sina, tema, nemad, Greta Thunberg, Feministeerium ja Eesti LGBT Ühing. Meie kohus on sekkuda, et meie imeilus helesinine planeet ei aretaks oma pinnal üht suletud ja ksenofoobset liiki teise järel. Kui kunagi vene narodnikud mõistsid, et tuleb minna rahva sekka, siis tänased aktivistid peavad minema loodusesse. Rebasekutsikad ja koprapojad tuleb õigele teele juhatada, sipelgatele ja mesilastele tuleb kujundada uut tüüpi, avatud ja salliv eluviis.
See töö on kolossaalne ja nõuab paar-kolm miljonit aastat. Maakera vanuse kõrval on see siiski tühine ja mis peaasi – see tasub ennast ära, nagu ütles Raja talu vanaperemees, Teele isa. Nii et – julgesti, vennad, nüüd tööle! Kuna tööd on palju, alustagem juba täna.