Olen jälginud Eesti ja iseäranis eesti rahva demograafilisi näitajaid juba oma pool sajandit. Esialgu olid need kehvapoolsed, kuid on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud lausa hirmuäratavaks. Sellegipoolest valitseb suhtumine, mis meenutab üht nõuka-aegset anekdooti erinevate riigijuhtide reaktsioonist olukorrale, kus rong sõitis, aga siis peatus, kuna raudtee sai otsa. Lenin käskis hakata paljakäsi raudteetammi kokku kuhjama, Stalin käskis vedurijuhi maha lasta, Hruštšov lasi kolhoosnikel vagunit kõigutada ja puuokstega akendest mööda joosta, et oleks sõitmise tunne, Brežnev aga ütles: “Tõmbame kardinad ette ja hakkame teed jooma”.
Ühesõnaga: pole häda midagi, küll ta mööda läheb, küll me hakkama saame.
See suhtumine meenus vastlapäeval, vaadates ETV saadet “Antibeebibuum”, kus Mailis Reps kordas üht igivana ja igieksitavat argumenti: pärast Põhjasõda oli meid vähem kui sada tuhat (tegelikult pigem u 170 000), aga ei surnud me välja midagi, ei sure ka nüüd. Lea Danilson-Järg püüdis küll kommenteerida, et siis sünnitasid eesti naised kümme last ja selle tagasitulekut pole põhjust prognoosida, kuid tema õgvendus uppus üldisse verbaalsesse teejoomsse – ah, pole häda, küll kõik korda saab.
Mailis Reps on meie rahva kestmisse panustanud palju rohkem kui valdav enamik, mis väärib siirast lugupidamist. Eriti kui kõrvutada teda mõne paatoslikke märtripoose võtva elukunstnikuga, kelle arvates on tänapäevane Eesti nii õudne paik, et siia lapsi sünnitada on lausa kuritegu. (Ning eesti rahva kestmisele mõtlemine nii inetu tegevus, et selle üle võib vaid pilklikult muiata.) Kuid nn Põhjasõja argumendi lagedaletoomine on sellegipoolest mõtlematu ja suurendab üksnes võimalust, et Repsi enda lapsed või lapselapsed peavad ükskord elama teiskeelses ja -meelses Eestis, juhul kui nad siia peaksid jääma.
Esimese põhjuse, miks see argument vale on, ütles Lea Danilson-Järg juba välja: pärast Põhjasõda oli eesti naiste sündimuskäitumine hoopis teistsugune kui praegu. Sünnitati nii palju, kui jumal andis, reguleerides laste arvu vaid minimaalselt (peamiselt pika imetamisajaga). Muidugi juhtus ka hullemat, mõni laps lõpetas soos või meres, suure hulga viisid ka haigused varases lapsepõlves. Ent sünnituste arv oli nii suur, et täisikka jõudnute arv ületas ikkagi mitmekordselt taastetaseme ja sõjaeelne rahvaarv taastus juba mõne inimpõlvega; kaasa aitas ka ulatuslik hajus sisseränne, nii et sisserännanud assimileerusid kiirelt.
Pole vähimatki alust oodata mingit ulmelist pööret meie reproduktiivkäitumises, mis võimaldaks toonast demograafilist kangelastegu korrata. Eriti kui avalik inforuum on täis elukogemuseta “arvamusliidreid”, kes laste ja sündide jutu peale kas lausa vihastavad või siis ei suuda peita põlastavat muiet. Igaühel on õigus jääda lastetuks ja nõuda vanaduses endale pensioni neilt, kelle sünnitasid ja kasvatasid teised.
Kuid on veel üks asjaolu, mis kipub statistika varju jääma. Eestlaste arv küll taastus 18. sajandi keskpaigaks ja jätkas seejärel hoogsat kasvu, ent meenutagem sedagi, milline oli see Eesti, kus meie rahvas end taaslõi, ja millises olukorras me tollal olime.
Teatavasti eestlastel ei olnud tollal oma riiki, vaid maad valitses saksakeelne ülemklass, kes omakorda allus Vene keisrivõimule. Valdav osa eestlasi elas maal ja haris põldu, tarvitsemata oma raskete töökohustuste kõrvalt muret tunda kaubanduse, riigiaparaadi ega 18. sajandil ka sõjaväe pärast. Riik oli tollal muidugi väga õhuke, polnud merevahu teadusliku kordineerimise ja tundetaipliku säilenõtkuse instituute ega lemmikloomaregistreid, kuid sellisegi riikluse ülalpidamine nõudnuks inimressurssi, mida pärisorjadelt ei küsitud. Nõuti kündjaid ja tehepeksjaid, kuid mitte ametnikke, haritlasi ega sõjaväelasi. Tööd tuli murda, mitte pead. Eestlaste arv võis lühiajaliselt jääda väikeseks, ühiskond ei kukkunud sellest veel kokku.
Tänapäeval on meil aga oma riik ja pole vaja eriti pingutada, mõistmaks, et mõnesaja tuhande inimesega seda üleval ei pea. Väikesel rahvakillul võib olla küll valitseja, olgu või keiser, ent tal ei saa olla tõsiseltvõetavat ülikooli, sõjaväge, teadust, filmikunsti ega isegi spordielu, kui nimetada huupi vaid mõnd. (Ja ärge tulge siinkohal rääkima islandlastest, vähemalt seni, kuni Eestist pole leitud massiliselt kuumaveeallikaid.)
Rahvaarvu vähenedes hakkavad institutsioonid ja elualad lihtsalt kokku varisema. See juba toimubki, esialgu peamiselt majanduses, kuid ka nt tervishoius. Seda püütakse lihtsameelselt või ka küünilise ükskõiksusega korvata immigrantide abil, ignoreerides tõsiasja, et see on sama otstarbekas kui püksipissimine soojasaamise eesmärgil. (Taas märkus: jutt käib suuremahulisest immigratsioonist, mitte üksikutest sisserändajatest, keda vajab iga kultuur.) Kui toit saab otsa, saab söömaaeg läbi; kui inimesed saavad otsa, saab riik läbi.
Lühidalt öeldes – kui eestlaste arv langeb allapoole kriitilist piiri, lakkab meie ühiskond funktsioneerimast ja meie riik võetakse üle. Kelle poolt, ma ei tea. Tean vaid, et 1989. aastal Balti ketis seistes ma sellist tulevikku küll silmas ei pidanud.
Seetõttu palun ja soovitan, et enam ei eksitataks inimesi jutuga „oh, pole viga, meid oli Põhjasõja järel nii vähe ja me saime hakkama, saame ka nüüd.“ Ei saa. Vähemalt mitte kardinaid ette tõmmates ja teed juues.
Ilmunud pisut teise pealkirja all Postimehes 15. veebruaril 2024
