Paarikümne tuhande šaakali lõimimine saab olema komplitseeritud ülesanne.
Eesmärgiks tuleb seada, et Eestis on üks kool, mis peagi suletakse.
Et härjal kohe nii-öelda sarvest kinni haarata, ütlen: tuleb lõimida, siin ei ole nagu põhimõtteliselt mingit küsimust. Pole isegi väga tähtis, keda lõimida, peaasi on, et lõimida.
See on kahtlemata suur nii-öelda väljakutse, eriti kui võtta eesmärgiks lõimida Eesti ühiskonda näiteks, ütleme, paarikümne tuhande isendi suurune šaakalipopulatsioon, aga miks me ei peaks sellega nii-öelda hakkama saama. Tegelikult võiks neid nagu põhimõtteliselt isegi rohkem sisse lasta. Sest mida rohkem, seda paradigmaatilisema eurooplusega oleks tegu, sest euroopluse põhiliseks determineerivaks jooneks – nagu veenvalt on indikeerinud ka üks mu andekamaid õpilaseid Ahto Lobjakas – on immanentne tung iseendale näkku sülitada. Täpselt nii, te haledad maavillased poolharitlased: see on elaan! see on tõeline kultuur!
Jah, me saame hakkama (tsit. Angela nii-öelda Merkel). Kuid üksnes teatud, ütleme, eelduste korral. Kõigepealt on tarvis korrastada koolivõrk ja juurida kõigist õppeasutustest nagu põhimõtteliselt välja tagurlik õppimisdiskursus, mille sisuks on niinimetatud teadmiste andmine ja omandamine (loe: kaela määrimine, pähe tagumine). “Teadmine” kõlab muidugi nii-öelda säilenõtkelt ja petab ära väikekodanlikud vähearenenud subjektid, kes on üles kasvanud võimusüsteemide poolt kehtestatud tõdede terrori tingimustes. Sellised kreatuurid usuvad, et teadmistes on midagi nagu jätkusuutlikku või nii.
Aga võta nii-öelda näpust! Teadmine kui entiteet ja teadmine kui meem on kuritegu sotsiaalse õigluse vastu ja ühtlasi rassistlik relikt, mille on meile nii-öelda nagu kaela määrinud baltisaksa fašistlikud kolonistid, et meist iseenda parodeeritud varianti kujundada. Mingeid kuradi teadmiseid pole vaja, oskuseid on vaja! Üldpädevuseid! Kui inimesel on oskuseid, siis omandab ta ise teadmiseid. Nii-öelda, ütleme, nagu põhimõtteliselt. Sellega seoses korrastub ka koolivõrk, nii et niinimetatud teadmistest pole enam haisugi. Ja kui ise ei korrastu, siis korrastame. Postkolonialistlikult, intersektsionaalse feminismi printsiipide vaimus. Fašistid õgvendasid rindejoont, kommunistid reguleerisid hindu, meie korrastame koolivõrku. Plärtsti! Eesmärgiks tuleb seada, et Eestis on üks kool, mis peagi suletakse.
Hariduse mured algavad muidugi nii-öelda lastest. Poleks lapsi, poleks ka mingeid nagu kooliprobleeme. Ammugi õpetajaid. Olen juba varem nagu põhimõtteliselt indikeerinud, et õpetajate palgaprobleem kaob, kui kaovad õpetajad. Nii et Eesti Vabariigi aktiivil tuleb see asi nagu põhimõtteliselt korralikult käsile võtta. Laste saamine kui vulgaarne ja loomalik harrastus peab olema erand, mitte reegel. Ja rangelt reglementeeritud. Tuleb luua register ja sätestada kord, et lapse saamiseks tuleb taotleda luba, kus on täpselt ära näidatud, miks taotlejad last soovivad ja milline on kavandatava lapse ökoloogiline jalajälg (nii-öelda globaalne kinganumber), lisaks veel nipet-näpet – arstitõendid, pangakontode väljavõtted, iseloomustused töökohast ja kohalikust omavalitsusest jms. Ja siis me alles otsustame, kas võib või ei või last saada, nii põhimõtteliselt.
Millega me jõuame muidugi presidendi vastuvõtuni. Mina sinna põhimõtteliselt ei lähe, sest president nii-öelda ei kutsunud sinna ei Õie-Helbe Lumelille ega Afanassi Pirni. On vast tolgus. Mind ka ei kutsunud, aga ma ikkagi ei lähe. Tegelikult olen mina Eestimaa parim president. Millega ma ka nii-öelda nagu lõpetan.
Ilmunud Postimehes 27. jaanuaril 2024
