Abieluvõrdsuse kõrgeim aste on õigus abielluda iseendaga.
Tuleb kehtestada maksude tõstmise maks ehk nii-öelda maksumaks.
Inimesed peavad mõistma, et „lihtsalt niisama rohkem maksu maksta“ ikkagi ei saa, sest tasuta lõunaid ei ole olemas. Maksu maksmine on puhas lõbu, kui tahad rohkem maksu maksta, siis maksa! Riigieelarve oleks paari kuuga jonksus ja näeks välja priske ning punapõskne nagu sotsiaalse sidususe teaduskond Merevahu Teadusliku Uurimise Instituudis.
Sõjardite ülbus on ületanud igasuguse nii-öelda piiri. Selle asemel, et tegeleda õiglase, salliva ja avatud ühiskonna ülesehitamisega, kaasata kogukondi ja tugevdada nende säilenõtkust, eraldab Eesti riik raha relvade ostmiseks. Aga relvad on rassistide, kolonialistide ja imperialistide – eriti Ameerika imperialistide – toit. Lausa hüoosist tekitab mõte, kui mastaapselt võiks sama nii-öelda raha eest tõhustada laiaulatuslikku ja valdkondadevahelist lähenemist võrdõiguslikkuse küsimusele, kui palju jätkusuutlikke toetusmeetmeid võiks luua diskrimineerimise ennetamiseks ja sallimatuse, rassismi ja ksenofoobia tõrjumisesks. Kui palju feministliku ökoloogia kateedreid võiks rajada, kui palju võtta tööle intersektsionaalsuse dekonstrueerimise spetsialiste!
Selge see, et süüdi on juu…, vabandust, julm Iisraeli riik ja selle peremehed Washingtonis. Aga süü juured on sügavamal, need peituvad olemasoleva võimudünaamika pidevas taastootmises valitsevate diskursuste poolt. Palun väga – annab mingi treener sõnakuulmatule poisile võmmu kuklasse ja arvab, et nii peabki. Aga Eesti on juba sallivuse ja kaasamise maitse suhu saanud, meil on valutegemine keelatud isegi poksis. Kuid vähe sellest. Haiget võib teha ka pilguga, sõnaga, isegi vaikimisega. Põhjustada hingelisi kannatusi, ahastust, maohaavandeid, paanikahooge. Kas treenerid mõtlevad sellele? Ei! Toksilisest maskuliinsusest pakatades korrutavad nad nagu papagoid: „Mehed ei nuta!“ – mõistmata, et me oleme 21. sajandisse jõudnud. 21. sajandil nutavad mehed küll ja veel, nutavad lahinal, vääksuvad nagu tited, kannavad roosasid kleidikesi ja võitlevad solvajate vastu. Vaat nii teevad mehed, tõelised mehed 21. sajandil.
Mistõttu tuleks kõik džuudo, karate, jalgpalli, korvpalli, poksi jne jne treenerid kohe profülaktika mõttes vangi panna. Tegelikult, kui nii-öelda järele mõelda, siis miks ainult treenerid – üldse tuleks kõik kohe sünni järel vangi panna. Vanemaks saades teevad nagunii mingi sigaduse, milleks oodata. Käisin hiljaaegu Veneetsias, seal oli miskisuguste totside palee ja palee kõrval vangla, kuhu sai mingi ohkimise või õhkimise silla kaudu – vangla täitsa tühi. Tühi nagu rahvusfundamentalisti bensiinipaak. Milleks nii-öelda ressurssi raisata, vanglatesse tuleb tuua elu! Kongid igatsevad konservatiivseid julmureid, ksenofoobe ja rassiste, et neid oma rõskesse embusse võtta. Vaid sel viisil suudame dekonstrueerida ja seejärel demonteerida panetunud võimudiskursuse, mis ei luba Hamasil rahulikult juu…, vabandust, juubeldavaid Iisraeli inimesi valimatult tap…, vabandust, tapetseerida Palestiina lippudega.
Taas tuleb nentida, et siin ei aita muud, kui paar abieluvõrdsust vastu vahtimist. Mõtlesin sellegi üle nii-öelda järele. Abieluvõrdsuse kõrgeim aste ei ole mitte õigus abielluda omasoolisega ega ka mitte kolmejalgse taburetiga, vaid iseendaga. Meil on ju ometi 21. sajand! Inimene otsustab, kas ta on mees, naine, kuutõbine või spanjel – miks ta siis ei või otsustada, et ta on nii-öelda singulaarabielus? Piinlik loogikaviga, mis tahab kiiremas korras nii-öelda parandamist. Meil pole mingit moraalset õigust keelata õnne inimesele, kes südamest ja siiralt armastab iseennast ja tahab oma armastatuga abielluda. Mõni võib ennast armastada lausa kirglikult, tean seda omast käest. Nii et õnn kaasa! Põnevat pulmaööd ja seiklusrikast abielu!
Millega olemegi jõudnud õlitehase juurde. Õlitehase juures pole õieti midagi teha, õlitehase juurest tuleb edasi minna. Olles tehase projekteerijad ja ehitajad muidugi vangi pannud, sest nad nii-öelda hävitasid kõik Eesti kännuämblikud. Näete ise, oleks nad kohe alguses vangi pandud, poleks mingit kahju sündinud. Ma muidugi saan aru, et inimesi vaevavad iganenud diskursused ja 19. sajandi mõttekrambid, mõni isegi kasutab sõpradega kõneldes mõttetut eesti keelt. (Murettegev tendents.) Kõiki vangi panna ei juleta, leitakse igasugu vabandusi ja ettekäändeid. Olgu, ütlen mina, sel juhul tuleb karmistada nõudeid. Tuleb elu korralikult ära reguleerida. Inimesed panevad selga, mis tahavad, värvivad oma maju, nagu tahavad, ostavad endale suvalise pesumasina… Õudne. On vaja registreid! Näiteks peakatete register. Tahab inimene endale mütsi osta, riik on lahke, ütleb, et osta pealegi, ainult et müts tuleb omavalitsuses registreerida: mis värvi, mis materjalist, mis otstarbeline, mis mõõtu, milliste eritunnustega, mis lõikega (lisada joonised) jpm. No ja väike riigilõiv ikka ka, nii tuhande ja kahe tuhande vahel. Kui müts ostetud, tuleb taotleda kasutusluba, täita jälle paarkümmend formulari, esitada keskkonnamõjude hindamise akt, maksta lõivu ja luba käes nagu naksti. Ja nii peab see olema kõikide asjadega. Tahad aknaraame värvida – registreeri, tahad nii-öelda peenart teha – registreeri. Kompostihunnikutest ma ei räägi, vastava registri, mõjude hindamise, lõivude ja järelevalve vajalikkus on niigi ilmne.
Mis viib meid nii-öelda tänase lühiloengu piduliku lõppakordini. Eelnevast on näha, kui palju kõik need registrid, riigilõivud ja vajalike tegevuste disainimine jne tööjõudu neelavad. Nagu ka automaks, uutmoodi tulumaks, tõusev käibemaks jne. Inimesed peavad mõistma, et „lihtsalt niisama rohkem maksu maksta“ ikkagi ei saa, sest tasuta lõunaid ei ole olemas. Kui tahad rohkem maksu maksta, siis maksa! Ehk lühidalt öeldes: tuleb kehtestada maksude tõstmise maks ehk nii-öelda maksumaks, millega tasustada suurevaevanägijaid. Riigieelarve oleks paari kuuga jonksus ja näeks välja priske ning punapõskne nagu sotsiaalse sidususe teaduskond Merevahu Teadusliku Uurimise Instituudis.
