Sõgeduse mängumailt Tsensuurivabalt Ühiskond
Lauri Vahtre

Tsensuurivabalt 24.03.2023

24/03/2023
Jaga

Kuidas töötab progressivistlik mõistus? Selle kohta üks näide. Keegi Marvi Talts võttis nõuks mind analüüsida. Kõne all oli iidvana ja kõiki puudutava kultuurinormi – nimelt abielu – äramuutmine „abieluvõrdsuse“ sildi all. Analüüsimine käis nii:

Asi selles, et normi kaitsjad mitte “võivad tugineda” vaid tuginevadki (!!) argumendile “nii on alati olnud”! See ei olegi küsimuse all. Probleem on see, et kui normi muutjad toovad põhjendusi ja selgitusi ( nagu ka teie soovist nähtub ), siis normi kaitsjad ei pea neid millekski, ei põhjendatuteks ega vajalikeks. Miks?

Mõned lihtsad vastused on:

  1. Nad ei saa neist selgitustest aru.

See võib tuleneda vastava teema hariduse puudusest. Nagu praegu enamus normi kaitsjate teadmatus homoseksuaalsuse olemusest ja sellega kaasnevast rumaluse rääkimisest sellel teemal. See punkt isegi ei puuduta “abieluvõrdsuse” vajadust või mitte vajadust. See punkt on fakt omaette.

  1. Isiklikud huvid.

(Vanasti oli selleks näiteks orjus. Orjapidajale kasulik mitte kaotada orjus. Või siis naiste harimatus, et hoida neid kontrolli all jne.. )

  1. Egoism.

Mind see ei puuduta ja mina ei saa sellest muutusest mingit kasu.

  1. Hirm.

Nii pole kunagi olnud ja kui nüüd nii läheb, siis…!! Kui just maailma lõpp ei tule, siis midagi väga hullu kindlasti!

       5. Harjumus ja mugavus.

Minul on kõik hästi ja las nii jäädagi.. see, et kuskil kellelgi king pitsitab, ei mina sellest tea, tema probleem..

Jne..jne ..

 

Mida järeldame sest? Häda, häda igavest. Seda esiteks ja kõigepealt. Et kellegi mõtteviisi ja selle tagamaid analüüsida, selleks tuleb olla analüüsitavast intelligentsem. Marvi Taltsil see omadus paraku puudub. Kuid küsimus, nagu öeldakse, on laiem. Progressivist-aktivist ega tema võitluskaaslased nähtavasti ei tule selle pealegi, et see pole üldsegi kindel ega selge, kuhu liigub areng. Nemad on veendunud, et see viib uue, nn abieluvõrdse abieluni. Aga äkki ei vii? Ja teie olete hoopiski Ivan Sussaninid (kui see nimi teile midagi ütleb), kelle saatuseks on koos eksitatud armeega kuskil lumises metsas kõngeda? Olen ikka toonud näiteks, kuidas Taanis ja Rootsis olid progressiivsed noored ja neile pugevad keskealised kunagi veendunud, et avalikku ruumi võib reostada pornograafiaga, sest see on hea ja õige. Kui vanad inimesed ütlesid, et „nii ei sobi“, siis valati nad üle samasuguse ennasttäis mölaga nagu see seal ülal kursiivis. (Viimasel ajal sigib harrastuspsühhiaatreid ka nagu sitaseeni.)

Aga ei olnud hea ja õige, ning olles traumeerinud põlvkonnajagu noori, koristati see räigus Taanis ja Rootsis majaseintelt ning vaateakendelt ära. Ilma et keegi oleks tunnistanud, et sai tehtud viga – asjata lootus. Kuid vähemalt koristati ära.

Ennasttäis aktivistid pole sellest muidugi midagi õppinud. Ja nii nad siis tulevad jälle oma lapsikute mantratega, kuidas vastuseisjad „ei saa aru“, kuidas neil on „hirm“, kuidas neid motiveerib „omakasu“ jne. Iga hinna eest hoidudes nimetamast kõige ilmsemat, otsesemat ja inimlikumat põhjust – et see on paljudele inimestele lihtsalt ebameeldiv. Vastukarva. Tekitab tõrget. Prostalt öeldes: vastik. Pole mingit hirmu ega egoismi, arusaamisega pole ka midagi lahti, aga näe hakkab vastu.

Need inimesed on selles tundes sama vähe süüdi kui homoseksuaalid oma sättumuses. Homoseksuaale tuleb mõista, ei vaidle – aga järelikult võiks mõista ka neid, kellele abielu „ümbermõtestamine“ (järjekordne terminoloogiline pettus) on lihtsalt vastumeelt. On, ja midagi pole teha. Ning seda ei ole vaja kellelegi selgitada ega õigustada, ammugi vabandust paluda, silma maha lüüa, ennast halvasti tunda. Progressivistid-aktivistid võiksid targutamise ja solvangute asemel lasta neil rahus ära surra, enne kui saabub ülemaailmne rahuldus, kus kõigil on nii vägev „õigus armastusele“, et kas pagan võtku ja tükid taga.

Sarnased postitused

Abieluvõrdsus on uue ühiskonnakorra võiduks lõppude lõpuks kõige tähtsam, kõige peamine

16/03/2023

Kõigepealt palve võimalikule lugejale: lugege see tekst tingimata lõpuni või jätke üldse lugemata

 

Eesti vajab abieluvõrdsust. Tõelist abieluvõrdsust. On käsitamatu, kuidas saab 21. sajandil ühes Euroopa Liidu riigis valitseda olukord, kus osa inimesi võib oma armastuse vormistada abieluinstitutsiooni näol, teine osa aga mitte. Miks? Põhjust õieti polegi. Viidatakse umbmääraselt mingitele traditsioonidele, ajaloole, hoiakutele, mis näitab üksnes, et vastuvaidlejad ei ole teemaga päriselt kursis. Abielu pole loodusnähtus, vaid inimestevaheline kokkulepe. Kui on võimalik kokku leppida üht moodi, siis on võimalik kokku leppida ka teistmoodi. Peab olema vaid head tahet, lugupidamist üksikisiku valikute ja erisuste vastu ning arusaamist progressi üldisest suunast. Ainult nii saab Eesti jätkata esirinnas, langemata sabassörkijate rolli. Maailm jälgib suure huviga, mida meie äsjaste valmiste tulemused praktikas kaasa toovad. Me ei pea ennast alahindama. Meie otsused võivad olla teenäitajaks mõnele teiselegi ühiskonnale.

Nende printsiipide ja lootuste taustal on täiesti arusaamatu, miks kobrutab ajakirjanduses vanameelsete, konservatiivide ja kultuuripidurite retooria. Marek Reinaas, Aili Kala, Alari Rammo, Erik Moora jpt. on mingil põhjusel valinud tagurluse tee ja esinevad üleskutsetega, mille realiseerimine paiskaks Eesti vähemalt keskaega, kui mitte kaugemale. Loeme:

Ja riigil ei ole mitte mingisugust õigustust aktsepteerida diskrimineerimist, ronida inimeste magamistubadesse ja otsustada, mis on kahe inimese vahelises suhtes õige ja vale. Selline käitumine ei ole vaba ühiskonna tunnus. (M. Reinaas)

Kas märkate, kus on viga? Loomulikult: siin räägitakse kahe inimese vahelistest suhetest. Kuid kus on kirjas, kes on otsustanud või millise füüsikaseaduse põhjal on determineeritud, et abielu peab ühendama just kaht inimest?

Hea küll, me oleme sellega harjunud. Meid on sel kombel programmeeritud sajandeid – ikka sellestsamast pimedast keskajast saadik. Nii et heasoovilikult võttes võiks Reinaasa vääratust pidada näpuveaks. Kuid samas on see väheusutav. Haritud inimesena teab ta hästi, mis on kaks, mis on kolm ja mis on palju. Ei, pigem on tegemist sihikindlaga ja julma vastuhakuga tuhandete inimeste õnnele, millesse ta nüüd, olles riigikokku valitud, tahab kaasata ka Eesti Vabariigi. Äärmiselt küsitava väärtusega teguviis.

Sest maailmas, kaasa arvatud Eestis, on tõepoolest tuhandeid, võib-olla miljoneid inimesi, kes sooviksid abielluda näiteks kolmekesi. Või X-kesi, kus X tähistab suvalist naturaalarvu. Milles on need inimesed süüdi, et neile keelata abieluõnne? Igaüks teab, et mitmikabielud on nii ajaloos kui tänapäevases maailmas täiesti tuntud nähtus. Siiski ühe täpsustusega: ajaloost tuntud mitmikabielud seisnevad ühe abielupoole abielus korraga mitme partneriga (mitmenaisepidamine, mitmemehepidamine), kuid tõeline abieluvõrdsus tähendaks, et abielus on kõik abielu osalised omavahel. Järelikult – nt kolmeliikmelise abielu puhul on kõik kolm, soost sõltumata, üksteise abikaasad. Selliseid abielusid on tänapäeva maailmas juba palju ja arv suurneneb, ainult et meie hädavõrdõiguslased sellest ei räägi.

Loomulikult pole kolm mingi piir. Me ei saa välistada võimalust, et näiteks hästi kokku töötanud jalgpallivõistkond, kes on aastaid jaganud ühiseid rõõme ja muresid, riietusruumi nurgas oma intiimseid muresid pihtinud, limonaadilonksu ja närimiskummipadjakest jaganud, duši all üksteiselt šampooni laenanud, soovib ühel päeval selle vormistada abieluna. Võib-olla sellist asja ei juhtu kunagi, aga miks me peaksime selle ette välistama? Armastus ei hoiata, ta kerkib teie ette ootamatult nagu mõrtsukas.

Nendele küsimustele hädavõrdõiguslased vastata ei oska. Oskavad vaid korrutada, et abielu on kahe inimese liit, sest et on kahe inimese liit. See ei ole ju tõsiseltvõetav jutt! „Kahe inimese liit“ on primitiivse duaalnormatiivsuse relikt, ja juba ammu on aeg liikuda edasi polünormatiivsuse juurde, millest aastakümneid hingestatult kirjutas Jaan Kaplinski – kas see kõik oli asjata? 21. sajand on käes, saage ometi üle!

Hirm on väga halb nõuandja ja teejuht. Konservatiivse maailmavaatega aktivistid hirmutavad meid sellega, et kui kehtestatakse tõeline, polünormatiivne abieluvõrdsus ja noortele pakutakse koolis seksuaalkasvatust, siis kukub taevas maa peale, me sureme välja ja noorus on lõplikult hukas. Meeleheitlik kinnihoidmine kiviaegsetest moraalinormidest sünnitab õige kummalisi mõtteavaldusi:

Pea kümme aastat kestnud ühiskondlik arutelu teemal, kas kõik perekonnad peaksid olema võrdselt kaitstud ja tunnustatud, võiks nüüd lõppeda otsusega, et abielluda saavad kõik täisealised inimesed sõltumata nende soost. Sellega saaksime lõpuks laualt maha ka sallimatust õhutavad jutupunktid, mida igal valimisperioodil jälle poliitilise omakasu saamiseks üles köetakse, tehes haiget ja liiga paljudele inimestele, keda need isiklikult või kaudselt puudutavad. Kui me seda praegu ei tee, siis millal veel? (Aili Kala)

Jällegi on meie ees osavalt maskeeritud demagoogia. Kõik täiskasvanud inimesed sõltumata soost? Aga miks jäetakse mainimata – sõltumata sugulusastmest? Loomariik toob kuhjaga näiteid nn inbriidingust, mille tulemused ei pruugi sugugi alati olla negatiivsed. Pealegi – mis see riigi asi on? Kaks täiskasvanud inimest on vabad otsustama, mida nad teevad või ei tee. Lapsed ei puutu üldse asjasse. Jätaks Kinder, Kirche, Küche-mentaliteedi ükskord seljataha? Lapsed ei sünni abielust ega sugulisest läbikäimisest, vaid armastusest. Abielu ja lapsed on kaks täiesti eri asja. On kahetsusväärne, et laste selja taha pugedes üritatakse keelata abieluõnne emale ja pojale, isale ja tütrele, emale ja tema kahele tütrele, õele, õele ja vennale – ja nii edasi, valik on teie. Parafraseerides Marek Reinaasa: riigil ei ole mitte mingisugust õigustust aktsepteerida diskrimineerimist, ronida inimeste magamistubadesse ja otsustada, mis on nende omavahelistes suhetes õige ja vale. Selline käitumine ei ole vaba ühiskonna tunnus.

Ja ei ole mõtet tulla välja hädise kommentaariga, et siin ajab keegi küsimuse äärmusse ja üritab pilli lõhki puhuda. Mis mõttes äärmusse? Kui kahe mehe abielu on normaalne, siis miks peaks kolme mehe abielu olema ebanormaalne? Ei mingit äärmust, üksnes sallivus ja inimõigused.

Muidugi ronib rahvas põlevate luudadega Toompea platsile, opositsioon õlitab kõik relvad tuhandete muudatusettepanekute ja ööistungiteni, aga see tuleb üle elada. Julm diskrimineerimine peab lõppema. Õudne lõpp tundub lihtsam kui see tramburai lausa kaks korda läbi teha, mis juhtuks, kui sätestaksime kõigepealt duaalnormatiivse pseudo-abieluvõrdsuse, lootuses kunagi hiljem polünormatiivse ehk tõelise abieluvõrdsuseni jõuda. Koera saba ei ole mõtet raiuda jupphaaval. Küllap tuleks vastav eelnõu siduda riskantsevõitu usaldusküsimusega, sest kärarikkad vastased ei kao parlamendist ega valijate seast kuhugi. Aruteluta usaldushääletus pole kõige demokraatlikum, ent sisuliselt on arutelu kestnud ju kümme aastat.

—-

PS Palun lugejal mitte arvata, et olen mõistuse kaotanud. Käesoleva teksti autor võinuks olla professor Alfred Lepaotsast-Latsatas. See oli paroodia, mis juhib tähelepanu olulisele asjaolule: põhimõtted, millele toetudes nõutakse nn abieluvõrdsust, on ebaloogilised ja iseendale vastukäivad. Neid järjekindlalt rakendades jõuame absurdi. Loogiliselt võttes pole võimalik nõuda kahe mehe abielu ja olla samal ajal vastu kolme mehe abielule. Ja miks peaks kolmgi olema piir? Jalgpallivõistkond on muidugi üle võlli näide, aga mõni ususekt saab massiabieluga hakkama väga hästi. Mis alusel me keelduksime seda ametlikult abieluks tunnustamast? Nõndasamuti lähisugulaste abielu, kui oleme äsja postuleerinud, et kahe (kolme, kümne) täiskasvanud inimese omavaheline suhe on eranditult nende omavaheline asi?

Palun ka mitte arvata, nagu vaenaksin ma homoseksuaale. Mul pole nende vastu põhimõtteliselt midagi. Neid on alati olnud, neid on praegu, neid on ka tulevikus. Paljud neist on väga andekad inimesed. Isegi kooseluseaduse vastu ei protsessi, ehkki pean seda mittevajalikuks – asju saaks lahendada ka lepinguga. Ei tiku ma kellegi magamistuppa, ei taha kellelegi keelata kooselu ega armastust. Jutt käib üksnes ametlikust abielust. Nagu tavatsetakse rõhutada: abielu institutsioonist.

Võrdsuse nõudjatele tahan meenutada sedagi, et ka paljud heteroseksuaalid ei saa abielluda sellega, kellega tahavad. Mõnel, tõsi, see õnnestub – vähemalt mõneks ajaks – , aga keskeltläbi on maailm siiski ebaõiglane ja siin ei aita ükski seadus.

Oluline on ka mõista, et neil, kes on praegu taganõutava nn abieluvõrdsuse vastu, on täielik õigus lihtsalt vastu olla ja punkt. Nad ei pea selle kohta kellelegi aru andma, oma seisukohta põhjendama või ammugi välja vabandama. Ei meeldi ja kõik. Kuni sellised inimesed on enamuses, tuleb abielu rahule jätta. Ammugi veel praegu, sõja ajal, kui iga lisalõhe meie niigi lõhestunud rahva ihus on kurjast mis kurjast. Ja kuna küsimus tõesti kütab kirgi, ei ole arukas hakata abielu ümber defineerima enne, kui seda toetab veendunult mitte lihtsalt enamus, vaid rõhuv enamus rahvast. Kui selline aeg peaks tulema.

Kas vanaemad päästavad rahva?

27/03/2014

 

See võib tunduda imelik – hakata praeguses pingelises, sõjaohtlikus olukorras arutlema eesti rahva iibe üle. Kuid samas miks mitte. Kui iive on negatiivne ja rahvast iga aastaga vähemaks jääb, siis peaks iga aeg sobima. Kui jääme ootama, millal Vene oht üle läheb, siis jäämegi ootama.

Loomulik iive on juba pikemat aega negatiive enam-vähem kõigis Euroopa rikastes riikides, samuti Jaapanis. Juba see tõsiasi üksi teeb tühjaks väited, nagu oleks eestlaste arvu kahanemises süüdi meie väidetav viletsus, madalad lastetoetused, sotsiaalne ebaturvalisus, mõni konkreetne poliitik, erakond vms. Euroopa viimase kolme-neljakümne aasta kogemus näitab hoopis, et heaolu vähendab iivet, mitte ei tõsta seda, ja kui teraselt jälgida, siis on see fenomen jälgitav juba mitmesaja aasta jooksul.

See on valdkond, kus kultuur ulatab käe inimloomuse ürgpragmaatilisele, et mitte öelda loomalikule poolele. Suure, kui mitte valdava osa kultuurinormidest võib taandada eesmärgile kanda edasi esiteks oma liiki kui tervikut, teiseks oma hõimu või populatsiooni ja lõpuks oma isiklikke geene. Need eesmärgid on meisse kodeeritud väga sügavale, neid järgib iga keel ja kultuur. Kõikjal luuakse laule ja monumente oma elu hinnaga oma hõimu või rahva päästnud kangelastest, kõigist rahvustest emasid-isasid peab lennukis eraldi hoiatama, et häda korral tuleb hapnikumask panne pähe kõigepealt endale ja alles siis lapsele (geenide edasikandmise instinkt nimelt sunnib vastupidi käituma).

Et inimkond, populatsioon ja isiklikud geenid kestaksid, on inimkond sadu tuhandeid aastaid järginud teatud reegleid, mille tuum on äärmiselt – või koguni ehmatavalt – ratsionaalne. Abielusid ei sõlmitud armastusest, vaid need olid sama vajalikud kui igapäevane töö. Otsiti terveid ja tugevaid; et emane oleks võimalikult emane ja isane võimalikult isane, tagamaks järglaste sünni ja nende jõudmise viljakasse ikka. Kuna lapsi suri palju, tuli neid sünnitada palju. Kuid oluline oli ka elujõud, töökus, intelligentsus – kas sinust ka (pere)meest ja isa on? kas sinust ka (pere)naist ja ema on?

Eelnev on triviaalsus. Kuid tegelikult ei lõppenud liigi/populatsiooni/individuaalsete geenide edasikandmise kohustused laste üleskasvatamisega ja see asjaolu on kuidagi unustusse vajunud.

Loodus on inimsoo varustanud ühe olulise omadusega. Naiste viljakus kaob eas, kus nad on veel täie tervise ja töövõime juures. See päästab nad nurgavoodist – kuid mõistab lapselapsi hoidma. Vähemalt aastatuhandeid on see nii olnud. Vanaema hoiab põnne, et ema saaks põllul rügada ja isa jahil käia. (Teiste liikide juures leiame mitmesuguseid muid variante; suhteliselt levinud on lasteaed, st järglaste kollektiivne kasvatamine: lõvid, kaelkirjakud jpt. Inimkond on sedagi rakendanud ilmselt juba sadu tuhandeid aastaid, kuid ka sel juhul valvab laste järele reeglina keegi vanem inimene.) Veidi liialdades võib nentida: emad pole kunagi ise lapsi kasvatanud, seda eksperimenti teeme me praegu esmakordselt. Ja imestame, miks nii raske on.

Miks just vanavanemad, mitte keegi ega miski muu? Põhjus võib peituda kultuuris. Sedamööda, kuidas inimene loomariigist irdus, muutus talle aina olulisemaks see informatsioon, mida ei antud edasi mitte geenide, vaid õpetuse ja kasvatusega, nt tööoskused, aga ka sotsiaalsed oskused ja kõlblusnormid (mille lõppeesmärgiks on ikka ja jälle liigi/populatsiooni/geenide edasikandumine). Kokkuvõttes kultuur. Mida rohkem sellist informatsiooni akumuleerus, seda suuremaks muutus oht, et see edasiandmise käigus moondub. Nagu suust-suhu liikuv kuulujutt, millel lõpuks tegelikkusega enam seost pole. Seetõttu oli otstarbekas edasiandmiste arvu minimeerida ja korraldada kultuuri kõige põhilisemate osiste, eeskätt kõlbelise maailmapildi kandumine mitte põlvelt põlvele, vaid üht põlve vahele jättes – vanavanematelt lapselastele ja neilt omakorda nende lapselastele. Selline „õmblusmeetod“ põimib kultuurikanga kokku palju tihedamalt ja tugevamalt kui vanemailt-lastele süsteem.

Muidugi on eelöeldu lihtsustus. Vanemad on laste kasvatamisest ja õpetamisest alati osa võtnud; lisaks varieerub ema ja isa roll sõltuvalt lapse soost ja vanuseastmest. Kuid kellel on olnud õnn kasvada vanaema-vanaisa süles ja käekõrval, see mõistab, mida ma silmas pean.

Tänapäeval eelistavad paljud vanavanemad lapselaste kantseldamisele niinimetatud täisväärtuslikku elu, kultuurihuvide rahuldamist, reisimist, sportimist. Miks nad seda vanasti ei teinud ja teatri asemel kirikus käisid? Vastus on ilmne: lapselaste kantseldamine oli nende pensionifond ja matusekindlustus, ilma selleta ei saanud. Rõhuv enamik töid olid füüsilised ja kelle füüsis enam ei kandnud, selle võis ühiskond mõne mäe otsa surema saata või viletsusse mõista (nt külakorda käiv vallasant). Lapselaste hoidmine oli üks väheseid vanurile jõukohaseid töid, pealegi ülimalt oluline.

See ongi kolme põlvkonna lastekasvatusmudel. Läänemaailmas oli see üldine veel 20. sajandi keskpaiku ja hakkas siis taanduma sedamööda, kuidas arenes pensionisüsteem ja paranes vanade inimeste olukord.

Paar inimpõlve tundus kõik ilus olevat. Seeniorid võisid pensionile jäädes õhata: nüüd elu alles algab, ja maailma avastama sõita. Keskealisedki said tänu kodumasinatele ja lasteaedadele esialgu hakkama. Kuni kümme-kakskümmend aastat tagasi jõuti järgmise, sedakorda absoluutselt otsustava teelahkmeni. Viljakas eas mehed ja naised hakkasid endalt küsima: oot, aga miks me üldse lapsi peaks saama? Ilma on ju mugavam? Vanapõlve turvajaks neid vaja ei ole, selleks on pension. Kui nad väiksed on, siis nad kakavad ja kisavad, kui suuremaks saavad, hakkavad pätti tegema. Nad röövivad aega, nad segavad töötamist ja eneseteostust. Iseäranis juhul, kui ma olen naine. Parem ei. Või no olgu, üks. Igaks juhuks.

Lisandusid mõttetused. Lapsed peavad sündima armastusest, mitte vajadusest; naine ei ole sünnitusmasin; laste saamine või mittesaamine on igaühe isiklik asi. (Samas „inimväärne“ vanapõlv on justkui kõigi asi ja seda võib häälekalt nõuda.) Iga vihje, et laste saamine on kohustus, kasvõi moraalne, kutsub esile tohutu solvumise ja pahameele.

Paraku näitavad arvutused, et varsti ületab tööealiste/pensioniealiste suhe kriitilise piiri. Pensioniiga tuleb tõsta, kuid isegi see ei päästa, kui lapsi sünnib alla taastetaseme. Terendab olukord, kus raha enam ei aita, sest raha eest pole kedagi palgata. Pensionipõlve teeb mugavaks ja elamisväärseks siiski teine inimene, mitte rahapaber, mida väljasureva rahva viimased vanaätid parimal juhul tulehakatuseks võivad kasutada. Isegi 500-eurone ei ulata sulle öökapilt veeklaasi.

Loomulikult on võimalik hakata tööealisi võõrsilt sisse vedama. Kuid see on variant, mida ma isegi arutada ei taha.

Osutub, et ainus võimalus iivet positiivseks pöörata on vanaisade ja vanaemade tagasitulek. „Kellele vanaema, kellele ämm“, ütleb vana võllanali ja tõepoolest – kes meist siis ikka tahaks pühapäevahommikul pesuväel kööki tatsates kohtuda rangepilgulise ämmaga? Kuid see on juba järgmise ringi küsimus, oluline kõigepealt teadvustada, et laste arv sõltub otseselt sellest, kui palju abi vanemad laste kasvatamisel saavad. Raha on hea, kuid lapsevanemad vajavad kõige rohkem hoopis aega, ja seda saab anda seeläbi, et hoida ja kasvatada nende lapsi.

Jõuline ja eesmärgistatud panustamine lasteaedadesse ja lastehoidu aitab, seda näitab Prantsusmaa kogemus. Kuid veelgi enam aitaks, kui laste kasvatamisse tuua tagasi kolmas põlvkond. Ilmselt võikski tegu olla mingi segasüsteemiga lasteaiast ja klassikalisest kodusest vanaemast.

Praegu ei aitaks meid demograafilisest august välja isegi see, kui eesti rahvas saavutaks sündimuskordaja 2,1. Lavale peaks astuma inimpõlv, kes võtab kätte ja hakkab saama kolm, neli, viis last naise kohta – et saavutada keskmiseks tasemeks, ütleme, 3,0. Mis oleks juba midagi.

Utoopia? Võib-olla tõesti. Ent fantaseerigem pisut. Ümberringi on palju mehi, kes ei leidnud õiget, ja palju naisi, kes ei leidnud õiget; suur osa neist jäi üldse lasteta, suur osa ühe lapsega. Võib-olla pole päris utoopiline hakata mõtlema mehhanismidele, mis võimaldaks (riigil? omavalitsusel? kodanikuühendustel?) neile öelda: kõik ei ole kadunud! te küll ei saanud isaks ega emaks, aga te võite veel saada vanaisaks või vanaemaks. Kui mitte geneetilises mõttes, siis praktiliselt ja emotsionaalselt – öeldes mõnele noorele perele: sigitage ja sünnitage rahus, küll ma kasvatan, käin jalutamas ja loomaaias, õpetan kuduma, räägin vanapõlve jutte, võtan päevadeks ja nädalateks enda juurde. Teie murdke tööd, arendage ennast ja puhake ka.

Midagi samasugust peaksid ütlema ka need, kellel on lapsed. „Andke minna! Tulevik on tume, ärge pensionifondidega eriti arvestage, ainus lootus on isiklikud lapsed. Kuningas Leari kogemus ütleb, et igal kolmandal on südametunnistus olemas, aga kuna alati on kasulik ka väike varu, siis soovitame kuut. Ärge muretsege, meie hoiame, me juba tahamegi neile edasi anda oma piiramatut elutarkust ja soovime neid kasvatada nii – nüüd me juba oskame –, et nad ei teeks kõiki neid rumalusi, mis teie tegite.“

Loodetavasti lugeja mõistab, et äsjased lõigud on emotsionaalsed vaid pinnapealselt. On üpris ilmne, et ilma kolmepõlve-peremudeli uuendatud versioonita – kuidas see siis konkreetselt ka välja nägema ei hakka – me oma rahvast ei päästa. Küsimus, kuidas, on ellujäämisküsimus. Võib-olla lahendab saabuv kitsikus olukorra ise – kes ei õpi ujuma, upub. Kuid oleks erakordselt kena, kui suudaksime kadumist vältida kuidagi tsiviliseeritumalt.

 

Ilmunud Postimehes 27. märtsil 2014