Vaadeldes rändavaid pilvi, ups, vaadeldes vikerkaarekoalitsiooni rassimisi raha „leidmisel“ ja maakera seest teise maakera välja urgitsemisel, hiilib hinge kahtlane tunne, et küll minu koduerakonnal (mis on vanast armust ikka Isamaa) seekord vedas. Vedas ka mul endal. Mind ei ole Toompea lossis, kuhu ma olen matnud liigagi palju aastaid oma hinnalisest elust, ja mu erakonda ei ole Stenbocki majas raha leidmas. Või otsimas, visalt nagu Pipi spunki. Pole vaja tõtt vahtida inimestega, kelle arvates naine võib olla mees ja mees võib olla naine ning nad mõlemad võivad samal ajal olla ka iseenda vanavanemad. Vahtida tõtt ja mitte välja öelda, et nad on – ee – alternatiivse vaimse tasemega. Selline olukord oleks raske, sõbrad, nii raske. Ja kui sellises olukorras olema ei pea, siis on jällegi nii kerge, nii kerge.
Päike hakkab lausa heledamalt paistma.
Üks asi teeb muret ka. 2033. aastal peaks kõik elamud olema mingis klassis, kuuldavasti d-klassis, aga ma pole kindel, kas ma oma vana armsat rehielamut veel selles vanuses (ikkagi sada aastat) enam koolipinki vedada jõuan. Ise olin küll d-klassis tervelt kaheksa aastat (see oli tol hallil ajal, 1967-1975, kui käisin Tartu 5. keskkoolis), aga seda vist ei võeta arvesse. Nii et siis nad tulevad, aastal 2033, ja viivad mu vangi, naise ka, ja panevad maja põlema. Või ei pane? Aga kuidas teisiti? Kuidagi tuleb ju direktiivi täita. Kui maja püsti jätta, siis nagunii ronib keegi sisse elama ja säh sulle siis d-klass. Maakera atmosfäär lämbub, mandrite triivimine peatub, meri tõuseb üle kallaste.
Peab vist püssi ostma.
