Tallinna juhtimine ei ole kohaliku elu küsimus

Jaga

 

Kas võtta mittekodanikelt nende senine õigus kaasa hääletada kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel?

Aktuaalses Kaameras eksponeeris ERR peamiselt inimesi, kes leidsid, et «pole vaja, nad siin nii kaua elanud», Jüri Raidla aga meenutas, et Põhiseaduse Assamblee pidas silmas just praegust korraldust, kui kirjutas põhiseaduse nii, nagu ta kirjutas. Ehk teisisõnu – Vene kodanikelt hääleõiguse äravõtmiseks tuleks muuta põhiseadust. Ja pealegi on kohalikud volikogud kohalike asjade ajamiseks, kus kellegi kodakondsus asjasse ei puutu.

Kõigepealt «kohalike asjade» argument. See ei pea vett. Esiteks teame, et sageli valitakse Eesti presidenti valimiskogus. Valimiskogu koosneb riigikogu liikmetest ja volikogude liikmete hulgast valitud esindajatest. Need esindajad on küll vältimatult Eesti kodanikud, aga Eesti kodanikke on mitmesuguseid. Kui mittekodanike tahe otsustab, kas Eesti presidenti sõidab valima Mihhail Stalnuhhin või keegi teine, siis see tähendab, et presidendi valimisel mängib oma osa ka mittekodanike tahe.

Kuid mis veel olulisem: Tallinn. Väide, et Tallinna juhtimine on üksnes kohaliku elu küsimus ja seisneb tänavavalgustuse ning prügiveo korraldamises, kõlab vägisi sedamoodi, et keegi peab kedagi lolliks. Vabariigi President ja Vabariigi pealinn on kogu vabariigi asjad, siin pole mõtet hämada, ning seega oleks kodakondsuskriteerium täiesti õigustatud.

Kui mittekodanike tahe otsustab, kas Eesti presidenti sõidab valima Mihhail Stalnuhhin või keegi teine, siis see tähendab, et presidendi valimisel mängib oma osa ka mittekodanike tahe.

Muuseas – ja see pole sugugi pisiasi – ei lase mitte-EL-kodanikke valimisurnide juurde ka suurem osa demokraatlikke lääneriike; erandlikult suuremeelsed on selles osas üksnes Põhjamaad ja jääb üle vaid huviga jälgida, kui kauaks neil seda suuremeelsust jätkub. Niisiis, kui jätaksime kellegi puuduva kodakondsuse pärast hääleõigusest ilma, ei rikuks me sellega ühtki püha printsiipi.

Kuid nüüd öeldakse (nagu AK-s): nad on ju nii kaua siin elanud, neil on õigustatud ootus. Nuriseb ka Vene kodanikust restoranipidaja: kuidas nii, siin on mu kodu, tahan ka otsustamises kaasa lüüa. Tehes seda puhtas vene keeles. Iga terve mõistusega inimene küsiks vastu: miks te siis eesti keeltki pole ära õppinud? Ka kohalik elu käib mingis keeles, olgu ta nii kohalik kui tahes. Leidub muidugi suurepäraselt eesti keelt valdavaid Vene kodanikke, aga… miks on õigupoolest vaja elada 30 aastat võõrsil ja nimetada seda enda koduks, säilitades «mitte-kodu» kodakondsuse?

Lõpuks argument, et kodakondsuspiirangu kehtestamiseks tuleks muuta põhiseadust. See pole aga sugugi üheselt selge, nagu on tähelepanu juhtinud ka Rait Maruste. Põhiseadus viitab piirangute seadmise võimalusele tavalise seadusega. Huvitava kompromissvariandi on pakkunud välja ka Eerik-Niiles Kross, nimelt hääleõiguse peatamise Vene ja Valgevene kodanikele, «kuni kuritegu kestab», st kuni kestab Vene agressioon Ukrainas ja kuni Valgevene seda toetab. Tõsi, see ei lahendaks eelnimetatud küsimust «kohaliku elu» juhtimisest Tallinnas.

Lühidalt: kohalike omavalitsuste valimise korralduse muutmine on esiteks vajalik, teiseks ka võimalik. Ceterum censeo: Tallinn on Eesti pealinn.

Ilmunud Postimehes 26. septembril 2022

Sarnased postitused