2022. aasta “Akadeemia” 6. numbris ilmunud artikkel ühest rahvuslikul ärkamisajal levinud ja tänaseni palju peamurdmist valmistanud laulust
Sarnased postitused
Kelle päralt on tulevik?
Midagi on valesti, kui end just kui liberaalideks kuulutanud arvamusliidrid sildistavad, ähvardavad ja alavääristavad kogu ülejäänud eesti ühiskonda.
See, mis toimus, ei olnud mitte mineviku retsidiiv, vaid tuleviku ettekuulutus. Ja siit ka mõne ideoloogilise isatapja ahastus. Võim hakkab käest libisema. Sotsiaalkonstruktivistlik hobuseunenägu on lõppemas.
Vandenõupõllud lokkavad
Vandenõusõpradel on head päevad, materjali leidub külluslikult. Koguni nii külluslikult, et hakka või ise uskuma. Näiteks võib igaüks esitada küsimuse, kuidas juhtus, et just siis, kui oli puhkenud Vene propagandakanalite lausrünnak – natsismisüüdistusega aukohal – NATO egiidi all vändatud metsavendi tutvustava pooldokumentaalfilmi pärast, ilmub artikkel, milles arvukate absurdsuste kõrval laimatakse eestlaste rahumeelseid rahvustundeid ja tembeldatakse neid russofoobseteks ning natslikeks. (vt: ERR 15.07.17)
Kuidas juhtus, et selle valeliku artikli korjas üles Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaal? Kusjuures mitte tööõnnetuse korras, vaid hiljem kinnitades, et see oli «õigustatud». Kuidas juhtus, et laimulugu nimetab värske õhu sõõmuks ajakirjanik, kes importis Eestisse kellegi Itaalia fotograafi (või peaks ütlema «fotograafi»?) ja püüdis innukalt kaasa aidata, et too saaks pildistada relvadega lapsi ning omakorda mingi laimuloo kokku klopsida?
Kuidas kõlab see kõik tõsiasja taustal, et Vene propaganda on juba aastakümneid püüdnud Eestile külge kleepida pisikese tigeda natsiriigi mainet? Kui naiivne tuleks olla, et keelduda uskumast, et selle eesmärgi nimel arendatakse ka plaanipärast tegevust, selleks kulutatakse raha, selleks kohtutakse inimestega, selleks tehakse veel palju muudki – mitte ei lahmita niisama, umbropsu, kui tuju tuleb?
Pole narri ilma publikuta
Kuid pidagem hoogu. Kuldreegel ütleb, et põhjused on alati lihtsamad, probleem ise aga laiem. Raske on uskuda ju sedagi, et ükski arukas infodiversant valiks oma rünnaku teravikuks ullikese, kelles pole raske ära tunda püünele ihkavat edevat luuserit ja kes natsikuvandi levitamise pühale üritusele pigem kahju kui kasu toob. Jah, võib-olla kuskil on süsteem ja korrapära, aga mitte kõikjal.
Ajalookangas on lähedalt vaadatuna alati märksa kaootilisem, kui arvatakse. Kangast kaugenedes hakkavad kumama mingid mustrid, ent need moodustuvad meie otsustest pigem loodusjõulise stiihilisusega, mitte kellegi plaani järgi. Inimlik plaan ilmneb harva ja ka siis on see vaid sündmuste kaasmõjutaja, mitte ainupõhjus ega suveräänne suunaja.
Ehk teisisõnu: selleks et kasutada psühholoogilise sõja tandritel vastaspoole «kasulikke idioote», peab aeg nad kõigepealt sünnitama, ja teiseks peab aeg sünnitama ka nende kuulajaskonna. Kui see tõepoolest sünnib, siis pole tegu enam rutiinse hälbega (alati leidub ju äraostetavaid hingi ja egomaniakke), vaid millegi laiemaga, millel on oma ajalugu ja arenguloogika. Lüüa käega, öeldes: «Ah, jälle üks egomaniakk eputab!», on tegelikult lõks. Tuleb küsida: miks ta püünele lasti? Miks tal on publik?
Antiliberaalne liberalism
Antud juhul võib seda laiemat nähtust nimetada vasakpoolseks liberalismiks. Selle alla saab liigitada nii Pärnitsa kui ka Lobjaka, Parise kui ka Niineste, Härmsi kui ka Männi, Loone kui ka Poomi ning paraku veel paljud.
Kõik nad vaenavad EKREt, kõigile neile viirastub natsism, kõik nad suhtuvad (eesti) rahvuslusse tigedalt või vähemalt pilkavalt. Vasakpoolse liberalismi juuri võib otsida veel sada või koguni mitu tuhat aastat varasemast ajast, sest igal lool on eellugu, kuid valdavaks ja lausa valitsevaks on see mõttevool läänes – täpsemalt lääne intellektuaalide hulgas – tõusnud viimase poole sajandi jooksul.
Absurdsena kõlavad süüdistused – à la Eesti identiteet on rajatud vastuseisule Venemaaga – toetuvad akadeemilisele vundamendile, mida on arvukates instituutides ja mõttekodades laotud vähemalt pool sajandit.
Vasakpoolsed liberaalid usuvad, et nad on inimkonna tunglakandjad. Kuna nad sammuvad progressi tipus, näevad just nemad esimesena, kuhu areng inimkonna viib. Sabas sörkival massil pole vaja pead vaevata, vaid tuleb lihtsalt kuulata, mis on 21. sajandil «in» ja mis on «out».
Rahvus igatahes on «out», selle üle vaidlemine näitab vaid madalat arengutaset. Tõde pole olemas, rasse pole olemas, sugusid pole olemas, kõige suhtes tuleb olla tolerantne, rahvaste ja kultuuride segamine on hea, kõigil peab olema õigus olla see, kes ta soovib.
Paraku ei suuda vasakliberalism näha ega ammugi tunnistada, et praktikas kasutavad selle mõttesuuna pooldajad ja propageerijad kõiki neid vahendeid ning institutsioone, mida nende ideoloogia justkui põlustab. Kuulutades kõigi tõdede võrdsust, jäetakse mainimata, et ainus õige tõde on siiski vasakliberaalne tõde; kuulutades tolerantsust, ollakse valmis füüsiliselt ära tapma need, kes pole piisavalt tolerantsed; kuulutades igaühe õigust ise oma põhimõtted valida, tegeldakse ajupesuga konkreetsete dogmade juurutamiseks ja teisitimõtlejate tagakiusamisega.
Ühesõnaga, vasakliberalism ei ole tegelikult liberalism. Liberaalsus oli silmapete, mis ilmnes algusaegadel, kui võideldi mingite konkreetsete normidega. Niipea kui võimu ligi pääseti (kõigepealt ülikoolides ja meedias), kadus liberaalsus nagu tina tuhka.
Halb unenägu hakkab lõppema
Neist asjaoludest võrsub mitu olulist järeldust. Esiteks pole vasakliberalism varasematest ideoloogiatest parem – sama sallimatu, sama täditsev, sama kinni oma tões. Kuid ühtlasi skisofreeniline ja silmakirjalik, oma meetodeid ühtaegu eitades ja samas praktiseerides. Teiseks selgub, et nii nagu teiste ideoloogiate aeg, nii saab ka vasakliberalismi aeg ükskord läbi. Nagu lääs tüdines viktoriaanlikust täditsemisest, nii tüdineb ta ka vasakliberaalsest täditsemisest. Täiesti paratamatul kombel hakkavad ühiskonnad lõpuks mässama dogmaatikute vastu, kes üritavad olla valitsejad ja vabastajad ühekorraga ning juurutada piitsaplaksude saatel riiklikult reguleeritud armastust.
Usun, et minu silmad seda mässu – selle kõige esmasemas, õrnemas ja stiihilisemas staadiumis – viimasel laulupeol nägidki. See oligi noore põlvkonna vastus uksest ja aknast sisse pugevale ülbitsevale ideoloogiale, mis näeb siira armastuslaulu «Ta lendab mesipuu poole» taga natsismi. See, mis toimus, ei olnud mitte mineviku retsidiiv, vaid tuleviku ettekuulutus. Ja siit ka mõne ideoloogilise isatapja ahastus. Võim hakkab käest libisema. Sotsiaalkonstruktivistlik hobuseunenägu on lõppemas.
Ma ei julge ennustada, et ees ootavad ainult lilleaed ja sõbralikult sumisev mesipuu. Kultuuri alustalasid hävitada üritanud ideoloogia paneb veel kaua vastu. Kutsudes sellega esile juba tõesti tumedaid jõude, keda ma ei oota ega toeta. Kui see nii juhtub, siis ütlen nagu Picasso Saksa ohvitserile, kes «Guernica» kohta küsis: «On see teie töö?» – «Ei, teie.»
Ent lubage mul siiski jääda mõõdukaks optimistiks. Selle tunde sain kaasa oma viimaselt – ja ühtlasi ühelt elu võimsaimalt – laulupeoelamuselt.
Ilmunud Postimehes 6. augustil 2017
Euroajalugu – miks mitte?
Mõte kirjutada Euroopa ajalugu, mis kõlbaks nii prantslastele, sakslastele, inglastele kui üldse kõigile Euroopa (Liidu) rahvastele – see on omamoodi ülev mõte. Mitte mingil juhul ei maksa seda kohelda üleoleva põlgusega, nagu keegi noor ja vihane eesti literaat, kes oskas seda ettevõtmist võrrelda kõigile N Liidu rahvastele peale surutud „ühise” ajalookäsitlusega.
Sest see on valeanaloogia. N Liit oli ühe rahva, vene rahva, ajaloo ja kultuuri diktaat teiste üle. Mitte kedagi ei huvitanud N Liidus küsimus, kuidas luua tekst, mis kõlbaks nii eestlastele, venelastele kui kasahhidele, vaid üksnes küsimus, kuidas määrida vene pilguga nähtud ajalugu kaela kõigile vene võimu alla surutud rahvastele. Kuidas teha neile kõigile selgeks, et raadio leiutas Popov ja kirjaoskuse tõi nende maale progressiivne vene rahvas, isegi kui ta juhtus tagurliku tsaarivalitsuse all virelema. Või kuidas teha Siberi rahvastele selgeks, et röövmõrtsukas Jermak tõi õnne nende õuele.
Praegu ette võetud katse kirjutada üks ühine Euroopa ajalugu on midagi hoopis muud. Nii muud, et otsekohe, juba idee tasandil ja ilma ainsatki rida paberile panemata tõuseb küsimus: on see üldse võimalik?
Ülalpool kasutasin väljendit „vene pilgu läbi nähtud ajalugu” ja juba see viitab tõsiasjale, et on olemas eesti pilgu ja läti pilgu ja portugali pilgu ja bretooni pilgu läbi nähtud ajalugu. Kas neid saab üldse kokku panna? Kas pole siiski nii, et igal rahval on oma ajalugu ja oma ajalooline tõde – ühtedele oli Waterloo lahing masendav lüüasaamine, teistele kauaoodatud hiilgav võit? Kui haarata esimese pähekargava näite järele.
Või on siiski kuskil olemas too paljupilgatud Ajalooline Tõde? Mis näiteks ütleb, et 1940. aastal Eesti okupeeriti ja annekteeriti kuritegelikult ning eesti rahva tahte vastaselt. Ja et siin pole mingit teist tõde, vaid et see „teine tõde” (muinasjutt vabatahtlikust ühinemisest N Liiduga) on lihtne ja labane vale. Kui taas haarata esimese pähekargava näite järele.
Ma ei tea, kas see tuleb mu väikerahvalikust taustast, mis juba maast-madalast on õpetanud erinevate rahvaste edevuse ja enesekiituse tagant siiski seda ajaloolist tõde otsima ning ka leidma, kuid ma usun, et erapooletu või „õiglase” Euroopa ajaloo kirjutamine on mingil moel või määral võimalik. Tuleks ennast – näiteks – hiinlaseks kujutleda, või hinduks, ja hiinlase või hinduna Euroopat vaatlema asudagi. Siis ei ole prantslase eelistamist itaallasele ega lätlase eelistamist eestlasele. Eurooplased on kirjutanud arvukaid Hiina ja India ajalugusid, miks ei võiks proovida vastupidi?
Ning kui seda võiks põhimõtteliselt teha keegi võõras, st väljastpoolt Euroopat pärit inimene, miks mitte me ise? Mis ületamatut takistust seal olla saaks?
Ega saagi, välja arvatud tõsiasi, et ponnistagem palju tahes, ükski inimene ei saa ennast päriselt lahti rebida oma kultuuriväljast – sellest kultuurilisest süsteemist, mille sees ta on üles kasvanud ja vastutusvõimeliseks inimeseks kujunenud ning mille kaudu ta täiskasvanuna üldse inimene on. Inimene on inimene mingi kultuurivälja kaudu, nt prantslane on inimene prantslaseks olemise kaudu – see aga tekitab talle väga tõsiseid raskusi, kui on vaja kirjeldada erapooletult näiteks II maailmasõja sündmusi või miks mitte ka baskide või bretoonide vabadustaotlusi läbi sajandite.
Iga kultuur jaotab asju headeks ja halbadeks, ning niisamuti sildistab kultuur ka ajaloolisi sündmusi. Teisiti ei saagi, ilma selliste hinnanguteta ei suudaks keegi ajalugu õppida ning selline ajalugu ei huvitaks kedagi. Mistahes loo lõpus tahab inimene selgust, milline oli loo moraal. Publik lahkub teatrist, küsides: „Mida nad sellega õieti öelda tahtsid?” Sama kehtib ka ajaLOO kohta.
Oletame, et me mingi imelise nipiga suudame neist moraalikaridest mööda laveerida – ilmselt kirjutades teksti, mis kubiseb märkustest „aga teisest küljest…”, „samas on õigus ka neil, kes, otse vastupidi, leiavad, et…” Kuid ka siis seisame me praktiliselt lahendamatu probleemi ees, mis tundub tehniline, kuid on sisuline: millised üldse on need sündmused, isikud ja protsessid, mida too ühine euroajalugu peaks käsitlema? Ja kui põhjalikult? Pole ju mingit mõtet hakata kirjeldama kõike, niipalju kui ajaloost üldse teada, ja panna kokku sisemiselt sidumata faktidehunnik, õieti mägi, millega pole midagi peale hakata, sest see pole lugu. Euroajaloo mõte ongi, et teha faktidemäest mingi valik ja panna nad kokku ühte jutustusse – jah, just, tollesse ärapõlatud Suurde Narratiivi –, mis siis lugejale-kuulajale „midagi ütleks”.
Järelikult tuleb valida. Pole vist kahtlust, et ka kõige suurem hispaanlastevaenaja möönab, et sisse tuleb võtta Ameerika avastamine Kolumbuse poolt. Ning isegi võitlev antigermaan võiks nõustuda, et reformatsiooni vallapäästmine Martin Lutheri poolt väärib puudutamist Euroopa ajaloos. Ning antisemiit ilmselt elaks üle nii Albert Einsteini kui Sigmund Freudi äramärkimise.
Küllap on selliseid isikuid ja teemasid veel hulgaliselt, olgu siis Pärtliöö või 30-aastane sõda või Viini vabastamine Jan Sobieski poolt. Kuid edasi? Kas Bannockburni lahing on Euroopa ajaloo verstapost? Kas Madisepäeva lahing on? Või Riia rajamine? Kas hertsog Marlborough väärib üht rida või kümmet? Kas Prantsuse revolutsioonist saab midagi kokkuvõtvalt arvata, või on selleks veel liiga vara, nagu arvas üks Hiina riigijuht?
Ning veel. Need õnnetud äärealad. Kui kirjutada Euroopa ajalugu, siis on tal peale ajaliste piiride paratamatult ka ruumilised piirid. Järelikult mõned maad on kirjeldatava Euroopa ääremaad. Järelikult nad juba puht-füüsiliselt (kommunikatsioonivõimaluste piiratuse tõttu) ei saanud väga sageli olla suuri inimhulki hõlmanud sündmuste keskmes ega neid mõjutada. Eestist või Portugalist – ehkki ka nende maade kaalukategooria on kõvasti erinev – lihtsalt ei ole käinud läbi nii palju sõjavägesid, sündmusi, isikuid ja ideid kui näiteks Prantsusmaalt.
Kes aga lepiks ääremaa staatusega? Milline rahvas noogutaks nõustuvalt peaga, kui Euroopa ajaloos leiduks ridade vahel kaudne sõnum, et sellest maast ja rahvast me kuigipalju ei räägi, sest pole seal suurt midagi sündinud ja pole sealt ka kuigi palju tähtsaid mehi-naisi võrsunud. Ei, sellega ei lepi keegi, ja seda mitte tingimata edevusest või etnotsentrismist, vaid tõsiasjast, et iga rahvas on iseenda kese, väike autonoomne „maailm”, mille jaoks kõik teised – kaasa arvatud prantslased, inglased või sakslased – on miskitpidi perifeeria.
Niisiis on Euroopa ajaloo kirjutamine kindlasti väga raske, aga siiski erutavalt huvitav ja seda tasuks proovida. Võiks küll ennustada, et isegi kõige parem võimalik tekst ei meeldi mingil juhul kõigile. Ikka on sellest või teisest asjast kirjutatud häbiväärselt, otse reetlikult vähe ja ajaloolasi tabab osa publiku pahameel.
Kuid see on nõnda nagunii, tean omast käest, sellest ei saa ennast kohutada lasta. Tõsi, võib-olla läheb asi ikkagi untsu, või läheb untsu esimene katse – mingit garantiid pole.
Kuid ka sel juhul saaksime tõenäoliselt targemaks küsimuses, kui palju õieti on väärt need väärtused, mida me peame euroopalikeks ja tsiviliseerituteks ning mille üle me uhked oleme, pidades ennast koos ülejäänud Euroopaga inimkonna teenäitajateks. Kas näiteks humanism või halastus või õiglus võiksid olla need universaalsed kaaluvihid, millega saaks mõõta Euroopa ajaloo sündmusi, ilma sellesse segamata oma rahvuslikke (sissekasvatatud) sümpaatiaid ja stampe? Kas me leiame nende kategooriate seast mõne, mille taustal otsustada, (näiteks) kas araablaste edasitungi peatamine 8. sajandil Poitiers’ lahingus oli hea või halb, kui väljenduda lihtsate sõnadega. See tähendab: kas teatav konkreetne sündmus aitas kaasa nende kiidetud väärtuste arendamisele ja edendamisele, või ei aidanud tema mitte?
Seepärast kordan: ka luhtumise korral võib juhtuda, et saame rohkem teada, kes või mis on Euroopa, või „kes meist on eurooplane” – või kas seda Euroopat ja eurooplast üldse olemas on. Need on olulised küsimused, neile tuleks nagunii vastust otsida. Ühine ajalookirjutamine on võib-olla kõige sihipärasem viis asjaga alustada. Selle tegevuse juures me oleme sunnitud välja rääkima, mida me üksteisest teame ja mõtleme.
Niimoodi saadakse tuttavaks.
Ilmunud Eesti Päevalehes 7. aprillil 2007