2022. aasta “Akadeemia” 6. numbris ilmunud artikkel ühest rahvuslikul ärkamisajal levinud ja tänaseni palju peamurdmist valmistanud laulust
Sarnased postitused
Euroajalugu – miks mitte?
Mõte kirjutada Euroopa ajalugu, mis kõlbaks nii prantslastele, sakslastele, inglastele kui üldse kõigile Euroopa (Liidu) rahvastele – see on omamoodi ülev mõte. Mitte mingil juhul ei maksa seda kohelda üleoleva põlgusega, nagu keegi noor ja vihane eesti literaat, kes oskas seda ettevõtmist võrrelda kõigile N Liidu rahvastele peale surutud „ühise” ajalookäsitlusega.
Sest see on valeanaloogia. N Liit oli ühe rahva, vene rahva, ajaloo ja kultuuri diktaat teiste üle. Mitte kedagi ei huvitanud N Liidus küsimus, kuidas luua tekst, mis kõlbaks nii eestlastele, venelastele kui kasahhidele, vaid üksnes küsimus, kuidas määrida vene pilguga nähtud ajalugu kaela kõigile vene võimu alla surutud rahvastele. Kuidas teha neile kõigile selgeks, et raadio leiutas Popov ja kirjaoskuse tõi nende maale progressiivne vene rahvas, isegi kui ta juhtus tagurliku tsaarivalitsuse all virelema. Või kuidas teha Siberi rahvastele selgeks, et röövmõrtsukas Jermak tõi õnne nende õuele.
Praegu ette võetud katse kirjutada üks ühine Euroopa ajalugu on midagi hoopis muud. Nii muud, et otsekohe, juba idee tasandil ja ilma ainsatki rida paberile panemata tõuseb küsimus: on see üldse võimalik?
Ülalpool kasutasin väljendit „vene pilgu läbi nähtud ajalugu” ja juba see viitab tõsiasjale, et on olemas eesti pilgu ja läti pilgu ja portugali pilgu ja bretooni pilgu läbi nähtud ajalugu. Kas neid saab üldse kokku panna? Kas pole siiski nii, et igal rahval on oma ajalugu ja oma ajalooline tõde – ühtedele oli Waterloo lahing masendav lüüasaamine, teistele kauaoodatud hiilgav võit? Kui haarata esimese pähekargava näite järele.
Või on siiski kuskil olemas too paljupilgatud Ajalooline Tõde? Mis näiteks ütleb, et 1940. aastal Eesti okupeeriti ja annekteeriti kuritegelikult ning eesti rahva tahte vastaselt. Ja et siin pole mingit teist tõde, vaid et see „teine tõde” (muinasjutt vabatahtlikust ühinemisest N Liiduga) on lihtne ja labane vale. Kui taas haarata esimese pähekargava näite järele.
Ma ei tea, kas see tuleb mu väikerahvalikust taustast, mis juba maast-madalast on õpetanud erinevate rahvaste edevuse ja enesekiituse tagant siiski seda ajaloolist tõde otsima ning ka leidma, kuid ma usun, et erapooletu või „õiglase” Euroopa ajaloo kirjutamine on mingil moel või määral võimalik. Tuleks ennast – näiteks – hiinlaseks kujutleda, või hinduks, ja hiinlase või hinduna Euroopat vaatlema asudagi. Siis ei ole prantslase eelistamist itaallasele ega lätlase eelistamist eestlasele. Eurooplased on kirjutanud arvukaid Hiina ja India ajalugusid, miks ei võiks proovida vastupidi?
Ning kui seda võiks põhimõtteliselt teha keegi võõras, st väljastpoolt Euroopat pärit inimene, miks mitte me ise? Mis ületamatut takistust seal olla saaks?
Ega saagi, välja arvatud tõsiasi, et ponnistagem palju tahes, ükski inimene ei saa ennast päriselt lahti rebida oma kultuuriväljast – sellest kultuurilisest süsteemist, mille sees ta on üles kasvanud ja vastutusvõimeliseks inimeseks kujunenud ning mille kaudu ta täiskasvanuna üldse inimene on. Inimene on inimene mingi kultuurivälja kaudu, nt prantslane on inimene prantslaseks olemise kaudu – see aga tekitab talle väga tõsiseid raskusi, kui on vaja kirjeldada erapooletult näiteks II maailmasõja sündmusi või miks mitte ka baskide või bretoonide vabadustaotlusi läbi sajandite.
Iga kultuur jaotab asju headeks ja halbadeks, ning niisamuti sildistab kultuur ka ajaloolisi sündmusi. Teisiti ei saagi, ilma selliste hinnanguteta ei suudaks keegi ajalugu õppida ning selline ajalugu ei huvitaks kedagi. Mistahes loo lõpus tahab inimene selgust, milline oli loo moraal. Publik lahkub teatrist, küsides: „Mida nad sellega õieti öelda tahtsid?” Sama kehtib ka ajaLOO kohta.
Oletame, et me mingi imelise nipiga suudame neist moraalikaridest mööda laveerida – ilmselt kirjutades teksti, mis kubiseb märkustest „aga teisest küljest…”, „samas on õigus ka neil, kes, otse vastupidi, leiavad, et…” Kuid ka siis seisame me praktiliselt lahendamatu probleemi ees, mis tundub tehniline, kuid on sisuline: millised üldse on need sündmused, isikud ja protsessid, mida too ühine euroajalugu peaks käsitlema? Ja kui põhjalikult? Pole ju mingit mõtet hakata kirjeldama kõike, niipalju kui ajaloost üldse teada, ja panna kokku sisemiselt sidumata faktidehunnik, õieti mägi, millega pole midagi peale hakata, sest see pole lugu. Euroajaloo mõte ongi, et teha faktidemäest mingi valik ja panna nad kokku ühte jutustusse – jah, just, tollesse ärapõlatud Suurde Narratiivi –, mis siis lugejale-kuulajale „midagi ütleks”.
Järelikult tuleb valida. Pole vist kahtlust, et ka kõige suurem hispaanlastevaenaja möönab, et sisse tuleb võtta Ameerika avastamine Kolumbuse poolt. Ning isegi võitlev antigermaan võiks nõustuda, et reformatsiooni vallapäästmine Martin Lutheri poolt väärib puudutamist Euroopa ajaloos. Ning antisemiit ilmselt elaks üle nii Albert Einsteini kui Sigmund Freudi äramärkimise.
Küllap on selliseid isikuid ja teemasid veel hulgaliselt, olgu siis Pärtliöö või 30-aastane sõda või Viini vabastamine Jan Sobieski poolt. Kuid edasi? Kas Bannockburni lahing on Euroopa ajaloo verstapost? Kas Madisepäeva lahing on? Või Riia rajamine? Kas hertsog Marlborough väärib üht rida või kümmet? Kas Prantsuse revolutsioonist saab midagi kokkuvõtvalt arvata, või on selleks veel liiga vara, nagu arvas üks Hiina riigijuht?
Ning veel. Need õnnetud äärealad. Kui kirjutada Euroopa ajalugu, siis on tal peale ajaliste piiride paratamatult ka ruumilised piirid. Järelikult mõned maad on kirjeldatava Euroopa ääremaad. Järelikult nad juba puht-füüsiliselt (kommunikatsioonivõimaluste piiratuse tõttu) ei saanud väga sageli olla suuri inimhulki hõlmanud sündmuste keskmes ega neid mõjutada. Eestist või Portugalist – ehkki ka nende maade kaalukategooria on kõvasti erinev – lihtsalt ei ole käinud läbi nii palju sõjavägesid, sündmusi, isikuid ja ideid kui näiteks Prantsusmaalt.
Kes aga lepiks ääremaa staatusega? Milline rahvas noogutaks nõustuvalt peaga, kui Euroopa ajaloos leiduks ridade vahel kaudne sõnum, et sellest maast ja rahvast me kuigipalju ei räägi, sest pole seal suurt midagi sündinud ja pole sealt ka kuigi palju tähtsaid mehi-naisi võrsunud. Ei, sellega ei lepi keegi, ja seda mitte tingimata edevusest või etnotsentrismist, vaid tõsiasjast, et iga rahvas on iseenda kese, väike autonoomne „maailm”, mille jaoks kõik teised – kaasa arvatud prantslased, inglased või sakslased – on miskitpidi perifeeria.
Niisiis on Euroopa ajaloo kirjutamine kindlasti väga raske, aga siiski erutavalt huvitav ja seda tasuks proovida. Võiks küll ennustada, et isegi kõige parem võimalik tekst ei meeldi mingil juhul kõigile. Ikka on sellest või teisest asjast kirjutatud häbiväärselt, otse reetlikult vähe ja ajaloolasi tabab osa publiku pahameel.
Kuid see on nõnda nagunii, tean omast käest, sellest ei saa ennast kohutada lasta. Tõsi, võib-olla läheb asi ikkagi untsu, või läheb untsu esimene katse – mingit garantiid pole.
Kuid ka sel juhul saaksime tõenäoliselt targemaks küsimuses, kui palju õieti on väärt need väärtused, mida me peame euroopalikeks ja tsiviliseerituteks ning mille üle me uhked oleme, pidades ennast koos ülejäänud Euroopaga inimkonna teenäitajateks. Kas näiteks humanism või halastus või õiglus võiksid olla need universaalsed kaaluvihid, millega saaks mõõta Euroopa ajaloo sündmusi, ilma sellesse segamata oma rahvuslikke (sissekasvatatud) sümpaatiaid ja stampe? Kas me leiame nende kategooriate seast mõne, mille taustal otsustada, (näiteks) kas araablaste edasitungi peatamine 8. sajandil Poitiers’ lahingus oli hea või halb, kui väljenduda lihtsate sõnadega. See tähendab: kas teatav konkreetne sündmus aitas kaasa nende kiidetud väärtuste arendamisele ja edendamisele, või ei aidanud tema mitte?
Seepärast kordan: ka luhtumise korral võib juhtuda, et saame rohkem teada, kes või mis on Euroopa, või „kes meist on eurooplane” – või kas seda Euroopat ja eurooplast üldse olemas on. Need on olulised küsimused, neile tuleks nagunii vastust otsida. Ühine ajalookirjutamine on võib-olla kõige sihipärasem viis asjaga alustada. Selle tegevuse juures me oleme sunnitud välja rääkima, mida me üksteisest teame ja mõtleme.
Niimoodi saadakse tuttavaks.
Ilmunud Eesti Päevalehes 7. aprillil 2007
Viimati olemegi unikaalsed?
Eestlaste unikaalsus paistab just kotka-, mitte konnaperspektiivist vaadatuna ja ajaloolist tõde taotledes ei peaks me tegelema ka enesepisendamisega
„Eesti Vabadussõja ajaloo“ kallal töötades süvenes järk-järgult mu hämmeldus Vabadussõja tähtsuse üle. Selgus, et mida avaramasse rahvusvahelisse konteksti see sõda asetada ja mida pikemalt ajaliselt distantsilt vaadelda, seda suuremaks ta muutub. Tegemist oli tuttava küsimusega konna- ja kotkaperspektiivi erinevusest, kuid äraspidisel moel. Kui laiataustalist kotkaperspektiivi on sageli kasutatud eestlaste tähtsusetuse või koguni olematuse tõendamiseks, siis nüüd oli tulemus vastupidine. Tõdeda, et Vabadussõjal on maailmaajalooline mõõde – see ei ole konnaperspektiiv ega kolkapatriotism, vaid justnimelt kotkaperspektiiv.
Rahvusromantikaga pole sellel tõdemusel midagi ühist. „Eesti Vabadussõja ajalugu“ ei varja, et eestlased ei olnud sugugi täiesti üksmeelsed, et vaenlane oli nõrgestatud, et saadi abi naaberrahvastelt ja kaugemaltki, et omajagu oli ka õnne – saavutus on sellegipoolest tähelepanuväärne ja kujundab oma tagajärgede kaudu Ida-Euroopa tegelikkust tänini. Millest järeldub, rahvustunnete häbenemise tuhinas ei maksa ennast mõelda veelgi väiksemaks kui me tõepoolest oleme ning oma ajalugu tühisemaks ja kõrvalisemaks kui see on.
See ei puuduta üksnes Vabadussõda. Samal viisil, sine ira et studio, tasub laiemas perspektiivis vaadelda tervet Eesti ajalugu alates muinasajast. Mitte selleks, et baltisakslaste positsiooni üle võttes eestlased ajaloolava mööbliks mõelda, vaid selleks, et märgata eestlaste ajalookäigu eripära või lausa erakordsust teiste maailma rahvaste taustal.
Selline lähtekoht võib pelutada neid, kes juba rahvaste (rahvuse tähenduses) olemasolu tunnistamises, nende eritlemises ja uurimises natsionalismi-, kui mitte natsismitonti näevad. Kuid ajalooteadus ei peaks alluma ideoloogide diktaadile. Eesti rahvas oli siiski olemas nii Vabadussõja kui muistse vabadusvõitluse ajal. (Tegemist on kokkuleppelise terminiga, mis pole täpsem ega ebatäpsem kui näiteks Saja-aastane sõda, nii et selle põlustamiseks pole põhjust.)
Mille poolest võiks eesti rahva käekäiku viimase kaheksasaja aasta jooksul eriliseks pidada? Võimalikult kokkusurutud vastus oleks: sest eestlased on Euroopas ainsad (võib-olla lätlaste kõrval), kes langesid omal maal küll võõra ülemvõimu alla ja kaotasid ülemkihi, kuid ei kärbunud sellegipoolest pelgalt seisuseks, ei võtnud ka üle vallutajate keelt ega sulanud nendega kokku, vaid säilitasid isegi faktiliselt talupoegkonnaks degradeerituna mõne vabale rahvale omase joone. On triviaalsus, et Eesti ühiskond koosnes kesk- ja uusajal põhiliselt kahest erikeelsest seisusest või kihist („saksad“ ja talupojad), ent võib ka väita, et Eesti ühiskond koosnes tegelikult kahest ühiskonnast, millest üks oli rahvas (eestlased) ja teine rahvusrühm (baltisakslased), kumbki oma infovälja ja kultuuriloomega. See kõlab ketserlusena, kuid me võiksime sellistki lähenemist vähemalt sallida.
Seisust ja rahvast eristab hierarhilisuse määr. Seisus on ühiskonna üks enam-vähem horisontaalne kihistus, rahvas aga tervikstruktuur, mis sirutub alamkihtidest ülemkihtideni välja. Tõsi, rahvad ei ole aastatuhandete jooksul oma asuala, keele ja identiteediga paigal püsinud, vaid kujunenud, kadunud, muutunud, liitunud ja jagunenud, keeltki vahetanud, kuid erinevus ühiskondlikust kihist on ikka olnud seesama. Antud juhul kõneleme viimasest kaheksast sajandist ning eestlastest ja sakslastest, „saksadest“ ja talupoegadest.
Muidugi võib ka seisuste siseselt rääkida ülematest ja alamatest või siis nentida, et eriti tugevate seisuslike erinevustega ühiskonnas jääb rahvuslik ühtsustunne tagaplaanile, seisuslik solidaarsus aga tugevneb („kõigi maade aadlikud on vennad“). See kõik on nõnda, kuid päris ära ei kadunud rahvuslikud ühtekuuluvustunded ei mujal Euroopas ega ka Eestis kunagi ja seda ei vääranud isegi pärisorjus. Ka Taanis olid talupojad pärisorjad, kuid sellegipoolest sama palju taanlased kui nende isandad. Eestis, nagu öeldud, oli teisiti, eestlastel oli oma ühtsus ja isandatel oma, kusjuures viimaste ühtekuuluvustunne oli ühtaegu nii baltisaksalik kui üldsaksalik. Viimane kõlab pealtnäha anakronistlikult (ikkagi mitusada aastat enne Herderit), aga löögem lahti Batlhasar Russowi 1584. aastal ilmunud kroonika ja lugegem, kuidas olid lood keskaja lõpul. Ühiskond oli rangelt seisuslik ja mingitest rahvustunnetest ei tohtinuks juttugi olla, kuid ometi: „Ning sakslasele, olgu ta kuitahes tähtsusetu ja vaene, pandi üpris pahaks, kui ta mõne härra või aadlimehe mõisast mööda läks: seal oli iga sakslane oma saksa keele tõttu ikka armas ja teretulnud külaline ja sai kõik muidu. Kui aga sakslane midagi karistusväärset oli teinud või nuhtlust ära teeninud, siis käidi temaga tema saksa soo pärast õrnemalt ümber kui mittesakslasega.“ (rõhutused minult) Tasub märgata, et Russowi kirjelduses pole jälgegi väidetavatest suurtest erinevustest nt baierlaste ja preislaste vahel, mida armastavad esile tuua rahvuste hilise kujunemise, õieti sihiliku konstrueerimise teooria pooldajad. Siin on nii baierlased kui preislased ühed sakslased puha ja kui selle juures ongi tegu sama fenomeniga, et võõrsil on ka hiidlane ja võrulane peaaegu sugulased, siis kinnitab seegi kaudselt eesti rahva olemasolu: sakslaste ühtsustunne sündis võõrsil olemise tundest, kuid võõra maa teeb võõraks võõras rahvas, mitte võõras maastik või kliima. Viimastega kohanetakse kiirelt, inimpõlve jooksul.
Seisuse tähtsus langeb võõrsil seevastu järsult nagu saunas. Eriti siis, kui võõrsil olek tähendab ühtlasi ohtu. Tsiteeritud lõik näitab, et sakslased tundsid just rahvuslikku, mitte seisuslikku solidaarsust. Antipoodiks pidi olema samuti rahvas, mitte seisus, ehkki Russow „eestlase“ sõna väldib ja ütleb selle asemel „talupoeg“ või „mittesakslane“. Russowi kirjeldus tõendab, et sakslased tundsid ennast ka veel 16. sajandil Eestis ebakindlalt, nende elupaigad (kindlused, linnad, mõisad) olid saared eestlaste meres. Vakupidudel võisid aadlikud talumeeste keskel prassidagi, kuid nad viibisid seal tõenäoliselt relvastatud kaaskonna saatel ning muud andmed osutavad ülekaalukalt vastastikusele umbusule ning võõrdumisele. Mis sakslaste puhul oli segatud hirmu ja eestlaste puhul vihaga.
Mõisnikud polnud ainsad, kes maarahvale (st selle maa rahvale) võõraks jäid. Eesti rahvamälu ei ole säilitanud pärimust ka joviaalsest, kõiki tundvast külaküreest, nagu neid tuli (ja tuleb) ette Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal või mujalgi. Katolikuaegseis allikais kurdetakse „tummade karjaste“, st eesti keelt mittevaldavate vaimulike üle, kes võisid eestlastele ju isegi imponeerida, kuid ei võinud saada lähedaseks ega omaseks. Viimast suutsid kerjusmungad, nt frantsiskaanid, kuid need tulid ja läksid. Edu saavutasid ka jesuiidid, kuid nende saavutused pühkis minema Rootsi võimuaeg.
Nõnda elasid eestlased, rusikas taskus, sajandist sajandisse oma elu (vt nt Adam Oleariuse märkus mäletamise ja vimmakandmise kohta). Omaette küsimuseks jääb, kas või kui palju oli sellise olukorra põhjuseks Jüriöö ülestõus, sakslaste keeli „Harju mõrv“, mille käigus vähemalt kolme maakonna eestlased täiesti ilmselgelt üritasid ennast teostada rahvana – „tahtsid oma kuningaid saada“, nagu kroonik ütleb. Võimalik, et ülestõusu mastaapsus ja mõlemapoolne julmus jättis eestlaste-sakslaste suhetesse püsivama haava, kui arvanud oleme. Sakslasi jäi kummitama „reetliku“ ja verejanulise eestlase viirastus, leppimist ei tulnud, eestlasi sakslaste ühiskonnapüramiidi kõrgematele korrustele ei lubatud – nende vastuvõtt oli sõnaselgelt keelatud kõigisse tähtsamatesse korporatsioonidesse nagu ordu, linnade Suurgildid ja kõik peenemad tsunftid. Maarahvas pidi piirduma omaenda poolreaalse, poolvirtuaalse ühiskonnaga.
Reaalne oli eestlaste ühiskond selles mõttes, et kuni keskaja lõpuni olid ka eestlased selgelt kihistunud, olid olemas uhked vabatalupojad, kohaliku tasandi ametimehed, kohtumehed jpt.; kõige selle riismed pidasid vastu 19. sajandini (Schmuulid Muhus, hirsnikud, külakupjad, mõned väidetavasti vanematesoost suguvõsad). Virtuaalne aga selle poolest, mis jäi mällu, luulesse ja kombestikku. Eriti tuleb esile tõsta pulmakombeid. Pulmade käigus „muistne priiusepõli“ otsekui taastus: mitmeks päevaks kehtestus täiemahuline hierarhia isamehega tipus; viimast aitas ning tema võimu tsementeeris mõõkadega varustatud ratsasalk (peiupoisid), pulmarong nägi välja nagu väiksemat sorti malev. Oli kõrgem seisus (pruutpaar, lähisugulased, ametimehed), oli lihtrahvas ja ilmselt ka alamrahvas. Kõigest sellest ei teadnud baltisakslased suurt midagi, nad sattusid talupoja pulma harva, ja ka siis algas õige pulm alles pärast sakste lahkumist.
Kõigest sellest aimubki meie eripära. Eestlaste käekäik oli erandlik. Näiteks šotlased jäid kaotustest hoolimata omaette rahvaks, nende ülemkihti ei hävitatud täielikult, vaid integreeriti nii, et šoti aadlimees jäi ka Inglise kuninga truu teenrina ikkagi šotlaseks. Oma kõrgkiht jäi aadlike osalisest või täielikust keelevahetusest hoolimata alles nii soomlastel kui tšehhidel, iirlastel kui leedulastelgi. Rääkimata anglosaksidest, kes normanni ülemkihi lõpuks kultuuriliselt ära seedisid. Alles jäi ka nende riiklus, kasvõi fiktiivselt. Eestlaste saatus oli teine ja kõigi eelduste kohaselt pidanuks me kaduma: üle võtma saksa keele ning sulama sakslasteks, nagu see juhtus muinaspreislastega. Kuid seda ei toimunud.
Üks väheseist katseist eestlaste ja baltisaksa ülemkihi vahel reaalset silda luua tehti Rootsi valitsusaja lõpul Põhjasõja käigus, kui talupoegadest moodustati maamiilitsa pataljonid, mille ohvitserideks tõusis ka eestlasi, lisaks said kõik teenistusse võetud mehed perekonnanime. See tekitab küsimuse, kas meie oletatav erakordsus ei olnud kõigest baltisakslaste tõrjuva hoiaku vili – niipea, kui rootslased teisiti käitusid, nähti ka integreerumise algeid. Ent tülides on kaks poolt. Ilmselt oli eestlastes omakorda midagi, mis oli selle tõrjuvuse põhjuseks ja mis võib-olla purskus välja Jüriöö ülestõusus, aga ka lugematutes pisikonfliktides hiljem. Mingi rahvuslik vimm.
Nii või teisiti – oma ajalugu uurides ja kirjeldades ei peaks me olema kinni teiste rahvaste puhul ilmnenud seaduspäradest. Pole kuidagi välistatud, et teist rahvast, kes sel viisil täies koosseisus oma surma on üle elanud, maailmas polegi. Miks mitte. Kõik rahvad on millegi poolest unikaalsed.
Vt ka L. Vahtre, Kalevipoja säng ja Jakobsoni äng. Akadeemia nr 12, 2013.
Ilmunud Postimehes 9. mail 2020