2022. aasta “Akadeemia” 6. numbris ilmunud artikkel ühest rahvuslikul ärkamisajal levinud ja tänaseni palju peamurdmist valmistanud laulust
Sarnased postitused
Prof Lepaotsast-Latsatas: Seltsimehed, valvel tuleb olla!
Eesti rahva püsimiseks on vaja, et paari põlvkonna jooksul lapsi ei sünniks.
Sõna on vaba, valesõna eest aga olgu määratud nii salliv karistus, et veri lendab.
Elektrimolekulide tsirkuleerimise tagavad automaks, tursamaks ja kättemaks.
Olen nii kaua vaikinud, et mõni peab mind juba surnuks. Tõtt-öelda tekkis selline kahtlus ka mul endal, kuid mõistsin peagi, et tegemist on tüüpilise pseudoprobleemiga. Mis tähtsust sel on. Isegi kui olen surnud, elavad mu ideed edasi ja vallutavad maailma.
Armastan rändavaid pilvi vaadata ja tunnen end seejuures otsekui emata laps, kes igatseb taga primordiaalset refuugiumi kvantopside hüootilises embuses. Mis on tänapäeva maailmas igati ootuspärane ja relevantne, sest progress kui selline on jõudnud oma otsustavasse faasi ning see tähendab, et mida lähemal on võit, seda vihasemalt möllab võitlus. Seltsimehed, me võidame selle võitluse.
Konservatiivid, natalistid, natsionalistid ja fašistid tajuvad selgelt oma mentaalruumi ahenemist ja püüavad sellest situatsioonist välja tulla tavalise demagoogia abil. Teeseldes, et nad pole siiani märganud 21. sajandi saabumist, taotakse skolastilist trummi: meie kõigest küsime. Me kõigest küsime, sest sõna on vaba, hundil on saba ja sepik on soe. Keda selle postmodernistliku pseudofilosoofiaga püüdma tullakse?
Tõsi, nemad kõigest küsivad. Aga mida nad küsivad? Nad küsivad isiklikke küsimusi! Nad küsivad, kas te armastate Brahmsi. Nad küsivad, kas te armastate oma abikaasat. Pole tarvis tunda heteropessimismi ega konsensusliku seksi peensusi, mõistmaks, kui ebaeetiline see on. Iseäranis naiste suhtes, kes ei soovi oma elu ja perekonda ehitada aegunud mudelite ja rollide järgi või selle järgi, mida sadistlikud vanemad neile lapsepõlves vägivaldselt püüdsid sisse peksta. Iga minimaalseltki reflekteeriv inimene mõistab ilma pikemata, et me suudame need aegunud rollid ja mudelid kaotada ning eesti rahva vaimse tervise tagada vaid juhul, kui kasvab üles paar-kolm lastetut põlvkonda.
Sõna on muidugi vaba, seda teab isegi katkine barett, rääkimata kaabust, aga just seetõttu ongi vaja vihakõne seadust. Sest kuidas muidu vehmile selgeks teha, milline sõna on vaba ja milline ei ole seda mitte. Meil on vaba riik, igaüks võib rääkida õiget, kõrgemal pool heaks kiidetud, sallivat, kaasavat ja avatud juttu. Millest järgneb loogiliselt, et muu jutu eest tabab inimest õiglane, salliv, kaasav ja avatud karistus, nii et veri lendab.
Mis viib meid kuidagi iseeneset süsinikuheite juurde. Kui niinimetatud muistsed eestlased, kelle olematus on ammu selgeks tehtud, oma olematusest hoolimata suutsid edukalt kasutada kiviheitemasinaid, siis mis segab meil ehitamast süsinikuheitemasinaid, mis probleemi lahendaksid, nii et kogu Euroopa plaksutaks ja meid kõigile eeskujuks seaks? Ei segagi miski muu kui 19. sajandisse pidama jäänud tagurlaste mõttekrambid, mis ulatuvad ajukoorest nimmelülideni ega lase elektrimolekulidel vabalt tsirkuleerida, rääkimata korrektsetest kaubavedudest Venemaale ja tagasi. Sest mis on Venemaa? Konstruktsioon. Kuid meil usutakse nürimeelselt, et kivi kukub ülevalt alla ja puu kasvab alt üles, ehkki Einstein sellise kivinenud maailmapildi juba ammu pea peale pööras. Süsinikuheite küsimus laheneb aga loomulikult kolme meetme ühistoimel, milleks on tursamaks, kättemaks ja automaks. Automaksu maksavad autoomanikud, tursamaksu peavad maksma tursad ise ja kättemaksu jaoks on meil rahandusministeerium.
Vaja on vaid immanentse intelligentsusega süvitsi mõista lihtsat loosungit: Saastada tuleb mujal! Kordan: mujal. Sellega oleme oma kvoodid ja normid täitnud ning võime täie õigusega asuda täiel rinnal nautima abieluvõrdsust, mis lõpuks stabiliseerib meie ühiskonna ja kujundab selle kapitaalselt koherentseks parima arhüksose vaimus. Iganenud laulusalm ütleb: kirp aknast välja, nahkpüksid jalga. Meie mõtestame selle rustikaalse meemi 21. sajandile kohaseks: kirp aknast sisse, elurikkus tuppa. Millestki nii vulgaarsest kui nakpüksid aga me ei räägigi.
Kokkuvõttes võib öelda, et uue ühiskonnakorra disainimisel saavutatud moderaatne progress indikeerib uusi tuuli sootsium süvahoovustes. Need tuuled on käivitamas imaginaarseid, kuid samas maailmamuutvaid turbiine, mille olemasolust meil polnud aimugi. Seltsimehed, valvel tuleb olla! Peaasi, et lapsi ei sünniks.
Müüdiloome müüdimurdmise sildi all
Meil laulud aitavad elada, surra, kirjutas kunagi vist Runnel, pilgates omaaegset nõukogulikku massilaulu, mis muidugi väitis natukene muud. Pilge pilkeks, kuid laulud, muinaslood, müüdid on osa meie vaimumaailmast ning mingil moel ja määral kujundavad need ka kõige ratsionaalsema inimese käitumist. Seejuures peitub müütides hulgaliselt ohte. Müütide abil on võimalik üht rahvast teise vastu või üht rahvaosa teise vastu ässitada. Tuleb vaid selgeks teha, et „nad” (sakslased, venelased, mehed, jahimehed) on julmad ja ebaõiglased, ülejäänu eest hoolitseb inimeste loomulik õiglustunne ning sama loomulik vajadus aeg-ajalt vägivallatseda. Seetõttu on müütide või vähemalt teatud müütide vastu seatud teadus, kaasa arvatud ajalooteadus: „Teadusena on ajalugu sündinud vastukaaluks aastatuhandeid kestnud ühiskonna ajupesule mütoloogiatega,” nagu oma rutiinse läbinägelikkusega sedastab Kaarel Tarand (Sirp 8. II). Tore, aga millest konkreetselt käib jutt? Mõistagi „Eesti ajaloo” teisest köitest ja selle ümber puhkenud vaidlusest, mida lihtsustatult – see tähendab mütologiseerivalt – on kokku võetud ka küsimuste paariga: kas te tahate meilt võtta Jüriöö? – kas te tahate jääda muinasjutte uskuma? Kaarel Tarand esindab ilmselgelt teist vaidluspoolt, küsides oma kirjutise lõpul: „Mis mõte peaks küll olema püüul ajalooteadust mütoloogiate naivismi tagasi paisata?”.
Just see lause sundiski mind sulge haarama, sest see annab käsiloleva vaidluse sisu edasi vaid ühe vaidluspoole vaatevinklist. „Eesti ajaloo” autorid eesotsas Marek Tamme ja Anti Selartiga on korduvalt rõhutanud, et nende eesmärgiks oli lõplikult üle saada rahvusromantilistest pettekujutelmadest, viia meie käsitlus XIII sajandist teaduslikule ja erapooletule alusele. Vastaspool aga hoidvat kramplikult kinni muinasjuttudest, mille all nad mõistavad nii muistset vabadusvõitlust kui 700aastast orjaööd.
Müütide murdmine oleks vägagi kiiduväärt – kui see vaid nii oleks. Tegelikult on asi vastupidi. „Eesti ajaloo” teine köide loob ise müüti, mille kohaselt eestlased ei olnud XIII sajandi alguses üldse teistest eristuv, omaette rahvas, vaid mingi heterogeenne „rahvastik”, mis vaid Henrikule tundus rahvana, ja Jüriöö ülestõus oli tähtsusetu sündmus – või vähemalt ei tea me sellest õieti midagi (ja üldse, mis sest vanast asjast enam meelde tuletada). Paraku, need seisukohad ei põhine ajalooallikail, vaid tulenevad XX sajandi mõttevooludest, mis sisaldavad arvukalt primitiivseid postulaate: rahvuslus on saatanast (see muidugi juba XIX sajandist), rahvus on „konstrueeritud” nähtus, keskajal rahvuse mõistet ei tuntud (või peeti teisejärguliseks) jm. Nüüdisaegset kõnepruuki kasutades: autorite seisukohad on ideoloogiliselt motiveeritud.
Minu ja paljude teiste meelehärmiks on autorid nimetatud postulaatidest lähtuvalt asunud faktoloogiat töötlema ja müütide murdmise asemel müüti looma. Põhimeetodiks on faktide selektiivne valik. Näiteks on ignoreeritud Läti Henriku kroonikas leiduvaid arvukaid tõendeid eestlaste ühise identiteedi ja sellest võrsunud koostöö kohta, samuti on nii tekstis kui kirjanduse nimestikus maha vaikitud Jüriöö ülestõusu kõige vahetum ja inforikkam allikas – kroonika, mis osutab selgelt ülestõusu tugevale rahvuslikule aspektile. Selline ebaobjektiivsus osutab soovimatusele tunnistada kibedat tõtt, tahtmatusele arvestada allikatega, mis ei sobi loomisel oleva müüdiga. On kummaline, et neis pattudes süüdistatakse hoopis vastaspoolt, kes mitte ei nuta mängukaru – muistse vabadusvõitluse ja Jüriöö – käestvõtmise pärast, vaid protesteerib ebaobjektiivsuse vastu.
Kord telesaates juhtusin mainima, et pärast Eesti iseseisvuse taastamist ei hakanud Eesti ajaloolased mitte rahvuslik-patriootilist omamüüti looma, vaid vabastama ajalookirjeldust nõukogude ajal massiliselt kokku kuhjatud valedest. Sellele reageeris Marek Tamm nõudliku küsimusega: „Aga kas sa annad endale aru, millise vastutuse sa sellega endale võtad – öelda, mis on vale ja mis mitte?” Küsimus üllatas mind. Ajaloolane ju selleks ongi ajaloolane, et see vastutus võtta – uurida, uurida, uurida ja lõpuks midagi öelda. Nii nagu bussijuht võtab vastutuse piduri vajutamise eest ja elektrijaama dispetšer pinge tõstmise eest – igaühel oma vastutus. Nüüd selgub, et Marek Tammel endal on siiski õigust ja julgust küllalt tõtt ja valet eristada, näiteks öelda, milliseid lauseid Läti Henriku kroonikas ei tohi uskuda – paraku just neid, mis osutavad eestlaste ja teiste rahvaste olemasolule ning kokkukuuluvustundele XIII sajandi alguses. Eesti rahvas XIII sajandi alguses on müüt, on müüt, on müüt – sest et see on müüt. Kas nii tehaksegi teadust?
PS Kriitika ei käi mingil moel ega määral „Eesti ajaloo” teise köite enamiku peatükkide kohta.
Ilmunud ajalehes Sirp 15. veebruaril 2013