Lollusega on nagu jäisele mäenõlvale istumisega. Vajud natuke allapoole, siis veel natuke ja enam pidama ei saa. Iga tehtud lollus sünnitab uue ja veel suurema ning lihtsurelikul pole tavaliselt jõudu kinni pidada, et tunnistada – viga sai tehtud juba alguses nõlvale istumisega ja sealt edasi läks kogu sõit metsa poole.
Mõni siiski on suutnud. Üks selline oli Marta Lepp – nooruses tulihingeline revolutsionäär ja uue maailma looja. Kuuldavasti pidas just tema 1905. aastal Uuel turul parajasti tünni otsast kõnet, kui sõjavägi tule avas ja veresauna korraldas. Lepp jäi ellu, käis mitu tiiru Siberi vahet, kuid sai lõpuks oma kommunistlikest viirastustest üle. Tema mälestused, kus kirjeldatakse noorte maailmaparandajate elu, tegevust ja mõttemaailma, on haruldaselt pilkuavardav sissevaade naiivsete – kuid üldsegi mitte ohutute – idealistide vaimuilma. Lepp kirjeldab seda peaaegu et kõrvalseisjana, objektiivselt, justkui isegi jahedalt, kuid jätmata kahtlust, et need on päris hirmuäratavad jõud, mis sellistes liikumistes soodsa kasvukeskkonna leiavad. Ja et romantika ja idealismi kõrval on mängus ka kurjus, kusjuures mõlemal pool barrikaadi.
Kõik see meenus mulle, lugedes Telia „toetustegevuste juhi“ (?) Elo Võrgu kirjutist „Kõik jätkub nii nagu enne, sest money talks. Masendav.“ See kirjutis ise oli masendavalt loll ja nõnda võinuks kirjutada ehk Marta Lepp enne kainekssaamist oma revolutsioonijoobumusest. Mida hakata peale inimesega, kes nõuab Estonia teatrilt karmilt aru: miks on „Pipi Pikksuka“ muusikalis endiselt kasutusel sõna „neegrikuningas“? Või kes raiub: „Sõna „neeger“ on rassistlik. Punkt!“ Ja kes on raevus, et Jüri Vips pääses (ilmselt) skandaali, ehmatuse, häbistamise ja tuha pähe raputamisega – et teda ei tambitudki maa alla, et tema karjääri ei hävitatud igaveseks, et maapind teda veel kannab.
Aga mis siis saab, kui mina ja veel sajad tuhanded vastavad: kerige kuradile, sarisolvujad! Punkt! Kes te olete, et õigust mõista, hävitada inimeste elusid ja karjääre, saata kaela mõnitusi ja repressioone? – kaunistades oma kurjust lisaks veel sõnamulinaga, mis peab signaliseerima, et just teie kaitsete inimesi solvangute ja „mikroagressioonide“ eest, levitate viisakust ja sallivust. Viimati saab normaalsetel inimestel teie haukumisest ükskord villand?
Kes te olete? Vastust ei ole tarvis kaugelt otsida: te olete vägivallatsejad. Mingid õnnetud, kes ei näe eneseteostusvõimalust mujal kui teiste inimeste kiusamises, sest see on ainus, milleks te võimelised olete.