Eesti või vähemalt eestlaste ajalugu on sageli voolanud Euroopa omaga justkui vastassuunas. Kui pärisorjus Euroopas kadus, siis meil ta alles tekkis. Kui mujal koloniaalimpeeriumid lagunesid, siis Eestis läks võõrvõim aina hullemaks. Ja see, mis meile on kuldne iseseisvusaeg – 1920-30ndad – jäi lääneeurooplastele vaid hingetõmbehetkeks kahe maailmasõja või koguni ühe ja sama maailmasõja kahe vaatuse vahel.
Niisugused on suure ajaloojõe keerised ja vastuvoolud. Sama loomulikud kui üldine liikumissuund ja ka sama tähtsad. Paraku sageli neid ei märgata. Juhuslikult pihku sattunud raamatust loen, kuidas inglise autor Paul Dowswell kirjutab täie enesestmõistetavusega: „Esimesel maailmasõjal, vaatamata jubedatele kaotustele, polnud ühtki positiivset tulemust.“
Kuidas, palun? Mõeldes Vabadussõjale ja Eesti Vabariigi sünnile ei saa me sellega kuidagi nõustuda. Ühe naabritele ohutu rahva iseseisvumine on kahtlemata positiivne tulemus. Ja kui nüüd mõtteline oponent märgib, et üks miljonirahvas on lihtsalt tühi-tähi ja et endast ei maksa rohkem arvata, kui me väärt oleme, siis võime Eestile lisada ka Läti ja Leedu. Kas nemad ka? Kas kõik Balti riigid koos on samuti tühi-tähi?
Ütleme, et visa oponent leiab, et ongi nii, aga sel juhul lisagem Soome ja võib-olla koguni Poola. Soome, Balti maad ja Poola – see peaks juba mingit tähendust omama? Kusjuures me pole selle juures mingid statistid, vaid kohati lausa peaosalised. Sest kui Eesti ja järelikult ka Läti ning usutavasti ka Leedu oleksid juba 1918-19 langenud jäädavalt punavõimu alla, siis kas Soome riik oleks püsinud II maailmasõjani? Võib-olla oleks, aga võib-olla mitte. Soome vabatahtlikud tulid siia võitlema küll siirast vennaarmust, kuid läbinägelikumatel lisandus sellele ratsionaalne kaalutlus: Soome püsimise huvides oli siis ja on nüüd, et lahe lõunakaldal ei laiutaks vaenulik võim. (Mida see võim teeb, seda nähti Talvesõja ajal.) Kui aga Soome riik ei oleks püsinud enne II maailmasõda, siis poleks teda olnud ka pärast II maailmasõda. Ning Poola? Muidugi hoopis suurem ja tugevam kui ükski Balti riik, ent ka poolakatel õnnestus oma taastatud Rzeczpospolitat Punaarmee vastu kaitsta õige napilt. Veidi teistsuguste asjaolude korral võinuks minna teisiti. Poolakate iseseisvumist ja riikluse säilitamist pärast II maailmasõda, mis sest et kärbitud kujul, on raske pidada muuks kui suureks õnneks. Kommunistliku süsteemi lagunemine algaski Poolast.
Nii et inglase pilk on ikkagi inglase pilk. Ei mingi kotkaperspektiiv, vaid samasugune rahvuslik mätas nagu kõik teisedki. Milles võib inglasega nõustuda on see, et kehvemini läks Valgevenel ja Ukrainal ning hoopis kehvasti Venemaal. Kõik nad vaevlevad I maailmasõja tagajärgede käes tänaseni.
Miks õieti? Sest sõda, revolutsioon ega isegi teine sõda ei toonud lahendust. See on seesama põhjus, miks enamik Euroopast ei tundnud I maailmasõja järel rõõmu ega rahu – lõpp ei olnud lõplik, rahu ei olnud püsiv, vaid kõigest vaherahu. Pingete ajutine tardumine.
Kuid mitte iseseisvunud ja Vabadussõja võitnud Eesti jaoks. Olukord, mis suuremale osale Euroopast ja ka Venemaale oli vaid ajutine, oli meile pika tee lõpp ja uue teekonna algus. Vähemalt nõnda loodeti. Eestil ja teistel Balti riikidel, samuti Soomel ei olnud soovi tulemust kuidagi parandada või kellegi käest revanši nõuda, kui jätta kõrvale Leedu konflikt Poolaga. Nagu me teame, kestis meie „lõpp-peatus“ vaid kakskümmend aastat, kuid ei kadunud seejärel siiski jäljetult. Balti riikide iseseisvuse taastamine oli võimalik vaid seetõttu, et need kakskümmend aastat olid.
See aga asetab Vabadussõja tähtsuse natuke teise valgusse kui võisid seda näha Vabadussõja esimese üldkäsitluse autorid 1930ndate lõpul. Jah, siis võis nentida, et Eesti kujunes 1920. aastaks piirkonna n-ö tegijaks – Eesti armee oli suurem kui Läti, Leedu ja Soome oma kokku, eestlastega tuli arvestada. Võis ka nentida, et Eesti püsimiseta, sealhulgas võiduta Landeswehri üle, poleks jalgu alla saanud Läti riik ning on küsitav, kas sel juhul ka Leedu. Kuid täna näeme me seda kõike veelgi selgemalt, kaasa arvatud seos Soome ja Poolaga, nagu eelnevalt märgitud. Lühidalt – maailmaajalugu tegi Ida-Euroopas täiesti arvestatava mastaabiga haagi, mille tagajärjed on elus tänagi ning mille põhiautor oli väike jonnakas eesti rahvas. See pole rahvusromantiline vagajutt, need on ajaloolised tõigad. Lõppude lõpuks oli tegemist rahvaste enesemääramise printsiibi esimese suurejoonelise ellurakendamisega vere ja raua abil. Kimp väikerahvaid tõestas praktikas selle printsiibi mõttekust ja ellurakendatavust.
Ja veel. Saksamaa, kes kaotas I maailmasõja, ei kaotanud seda tegelikult idarindel. Vähemalt mitte 11. novembri seisuga 1918. Ta kaotas selle alles Võnnu lahingus, kui seekord väljenduda tõesti natuke rahvusromantiliselt. Aga midagi valet pole selleski, sest need on sakslased ise – Berend von Nottbeck ja von der Goltz isiklikult – , kes hiljem nentisid, et Landeswehri sõjaga varises kokku terve 700-aastane baltisakslus ja revanšimeeleolud kustusid. Kiuslik oponent võiks muidugi küsida, kas see meile õnneks oligi – võib-olla just sakslaste lüüasaamine kergendas Hitleril 1939. aastal kurikuulsa pakti sõlmimist, millega Baltimaad Stalinile jäeti? Kui nagunii kaotatud territooriumid? Kuid küsigem vastu: kui von der Goltzi unistused oleksid täitunud ja kui Lätist, aga võib-olla ka Eestist oleks saanud Saksamaa satelliit ja liitlane II maailmasõjas, kas see oleks parem olnud? Võib-olla oleks võidukas Stalin meid sõja järel kohelnud sama moodi kui Ida-Preisimaad ja Königsbergi?
Landeswehri sõjal oli järellugu, koletis ärkas Bermondt-Avalovi armee näol veel korra ellu, kuid temaga said lätlased pärast esialgset ehmatust juba ise hakkama. Keegi ei keela neil arvata ega kuulutada, et I maailmasõja lõpetas just nende võit Bermondti üle, mida aga poleks tulnud, kui sellele poleks eelnenud meie võit Võnnu all. Mida omakorda võib-olla poleks tulnud, kui Soomes poleks peale jäänud valged. Ja see kõik oleks võinud ikkagi kokku variseda, kui poolakad poleks Vislal imet teinud. Kõik on kõigega seotud. Tulemus oli selle maailmanurga rahvaste ja kogu demokraatliku maailma jaoks igal juhul kiiduväärne ja meie võime oma panuse üle uhked olla. Meie Vabadussõja ime ei jää oma imeväärsuse ega ka laiema tähenduse poolest alla poolakate Visla imele.
Millest võiks välja kooruda, et kui me 23. juunil võidupüha tähistame, siis pole tegemist suureks mõeldud pisikonflikti ega mingi rahvusliku omamüüdiga, vaid meenutatakse õige olulisi sündmusi, millega meie esiisad mõjutasid n-ö suure ajaloo kulgu. Eriti kui lisame Võnnu lahingule mõttes terve Vabadussõja – ja selline meie võidupüha mõte ju ongi.
Ilmunud Postimehes 21. juunil 2021
