Ajaloost See väike Eesti
Lauri Vahtre

Kelle riik Eesti riik ikkagi on?

18/05/2021
Jaga

Mingil põhjusel on Harri Tiido välja kaevanud ühe märtsikuise raadiosaate, milles EKRE juhtkujud kritiseerisid Kaja Kallast tema „kodanikepõhise“ riigi kontseptsiooni eest. Helmed rõhutasid, et Eesti on rajatud hoopis etnilisel printsiibil ja etnilistes piirides eestlaste riigina. Mis Tiido meelest oli muidugi väga vildakas ja nõudis vastulööki pealkirjaga: „Eesti riik pole rajatud ühele rahvusele“. [1]

Tiidol on kahtlemata omad põhjused, miks ta Helmeid ei salli. Aga kui mõnele mehele teise mehe jutt ei meeldi, siis võiks ju minna ja anda pasunasse üksnes asjaosalisele, mitte hakata tervet kõrtsi segi peksma.

Paraku umbes nii käitub Tiido, tuues Helmete põrmustamiseks lagedale tüütuseni äraleierdatud argumendi, et Eesti iseseisvusmanifest on suunatud „kõigile Eestimaa rahvastele“ ja et kõik selle kodanikud on võrdsed, millest omakorda siis järelduvat, et Eesti riik „pole rajatud ühele rahvusele“.

Selle silmapaistvalt primitiivse argumentatsiooniga vehkijaid on teisigi. On alati olnud, on praegu ja saab olema tulevikus. Tegemist on kas lihtsameelsuse või künismiga, sest manifest ei jäta tegelikult kaksipidi mõistmise võimalust. Piisab, kui lugeda esimest lauset – isegi esimest kaht sõna – , taipamaks, et siin kuulutatakse välja just eestlaste riiki, mitte lihtsalt üht riiki. Abi on ka teadmisest, et manifest avaldati vaid eesti keeles.

„Kodanikepõhise“ Eestiga koketeerimine tundub teatud ideoloogia kandjaile sellegipoolest ahvatlev. Härrasmehelik, õiglane, poliitkorrektne. Jah, tõepoolest, õigus peab olema õigus igaühele. Millegipärast ei suuda või taha need koketeerijad mõista, et üks ei välista teist. On see tõesti nii kaelamurdev intellektuaalne pingutus? Taibata, et Eesti riik on küll eesti rahva eneseteostuse ülim saavutus ja kestmise pant, kuid põhineb ühtlasi kodanikkonnal, kelle puhul rahvuslik kuuluvus õiguslikke erinevusi ei tekita? Või taibata, et Eesti riiklus on määratud kaitsma vaid üht rahvust kui rahvust, ülejäänud on rahvusvähemused, kellele eesti rahvas lubab, et neid indiviidi tasandil (ega koguni kogukonna tasandil – kultuurautonoomia seadus) ei diskrimineerita. Aga eesti rahvas ei võta vastutust nende rahvuse (st vene, rootsi, ukraina, juudi jne rahva) püsimise eest selles maailmas. Ja kui eesti rahvas ei kavatse oma eluõigust ohverdada selle nimel, et iga sisserändaja võiks ennast kohe piiri ületades tunda „nagu kodus“, siis käitub ta just nii, nagu riigi loojad silmas pidasid.

Muidugi on Helmete jutt sellest, milline õudus oleks, kui Eesti presidendi nimi oleks nt Ševtsov, täielik jamps. Nimi ei tähenda midagi, kõik oleneb Ševtsovist endast. Eesti riigi väljavõitlejate hulgas oli nii mõnigi „Ševtsov“ – Kuperjanov, Sabolotnõi, Buxhoeveden… Või Nikolai Reek, sünni poolest puhas venelane. Aga kõik need asjaolud on ammu teada, sada korda üle korratud ega muuda karvavõrdki tõsiasja, et Eesti riik on loodud eesti rahva püsimise ja vabaduse jaoks. Mis muuseas tagab, et meie riigil üldse mingi sügavam mõte oleks – et ta oleks midagi enamat, kui teatavaid sotsiaalteenuseid osutav agrotööstuskompleks. Poliitilise plähmerdamise nimel seda tõsiasja hägustada on vastutustundetu.

[1] https://epl.delfi.ee/artikkel/93454193/kolumn-harri-tiido-eesti-riik-pole-rajatud-uhele-rahvusele

Ilmunud EPL/Delfis 18. mail 2006 pealkirja all: Harri Tiido, kui teile Helmed ei meeldi, pole vaja tervet kõrtsi segi peksta

Sarnased postitused

Euroajalugu – miks mitte?

07/04/2007

 

 

Mõte kirjutada Euroopa ajalugu, mis kõlbaks nii prantslastele, sakslastele, inglastele kui üldse kõigile Euroopa (Liidu) rahvastele – see on omamoodi ülev mõte. Mitte mingil juhul ei maksa seda kohelda üleoleva põlgusega, nagu keegi noor ja vihane eesti literaat, kes oskas seda ettevõtmist võrrelda kõigile N Liidu rahvastele peale surutud „ühise” ajalookäsitlusega.

Sest see on valeanaloogia. N Liit oli ühe rahva, vene rahva, ajaloo ja kultuuri diktaat teiste üle. Mitte kedagi ei huvitanud N Liidus küsimus, kuidas luua tekst, mis kõlbaks nii eestlastele, venelastele kui kasahhidele, vaid üksnes küsimus, kuidas määrida vene pilguga nähtud ajalugu kaela kõigile vene võimu alla surutud rahvastele. Kuidas teha neile kõigile selgeks, et raadio leiutas Popov ja kirjaoskuse tõi nende maale progressiivne vene rahvas, isegi kui ta juhtus tagurliku tsaarivalitsuse all virelema. Või kuidas teha Siberi rahvastele selgeks, et röövmõrtsukas Jermak tõi õnne nende õuele.

Praegu ette võetud katse kirjutada üks ühine Euroopa ajalugu on midagi hoopis muud. Nii muud, et otsekohe, juba idee tasandil ja ilma ainsatki rida paberile panemata tõuseb küsimus: on see üldse võimalik?

Ülalpool kasutasin väljendit „vene pilgu läbi nähtud ajalugu” ja juba see viitab tõsiasjale, et on olemas eesti pilgu ja läti pilgu ja portugali pilgu ja bretooni pilgu läbi nähtud ajalugu. Kas neid saab üldse kokku panna? Kas pole siiski nii, et igal rahval on oma ajalugu ja oma ajalooline tõde – ühtedele oli Waterloo lahing masendav lüüasaamine, teistele kauaoodatud hiilgav võit? Kui haarata esimese pähekargava näite järele.

Või on siiski kuskil olemas too paljupilgatud Ajalooline Tõde? Mis näiteks ütleb, et 1940. aastal Eesti okupeeriti ja annekteeriti kuritegelikult ning eesti rahva tahte vastaselt. Ja et siin pole mingit teist tõde, vaid et see „teine tõde” (muinasjutt vabatahtlikust ühinemisest N Liiduga) on lihtne ja labane vale. Kui taas haarata esimese pähekargava näite järele.

Ma ei tea, kas see tuleb mu väikerahvalikust taustast, mis juba maast-madalast on õpetanud erinevate rahvaste edevuse ja enesekiituse tagant siiski seda ajaloolist tõde otsima ning ka leidma, kuid ma usun, et erapooletu või „õiglase” Euroopa ajaloo kirjutamine on mingil moel või määral võimalik. Tuleks ennast – näiteks – hiinlaseks kujutleda, või hinduks, ja hiinlase või hinduna Euroopat vaatlema asudagi. Siis ei ole prantslase eelistamist itaallasele ega lätlase eelistamist eestlasele. Eurooplased on kirjutanud arvukaid Hiina ja India ajalugusid, miks ei võiks proovida vastupidi?

Ning kui seda võiks põhimõtteliselt teha keegi võõras, st väljastpoolt Euroopat pärit inimene, miks mitte me ise? Mis ületamatut takistust seal olla saaks?

Ega saagi, välja arvatud tõsiasi, et ponnistagem palju tahes, ükski inimene ei saa ennast päriselt lahti rebida oma kultuuriväljast – sellest kultuurilisest süsteemist, mille sees ta on üles kasvanud ja vastutusvõimeliseks inimeseks kujunenud ning mille kaudu ta täiskasvanuna üldse inimene on. Inimene on inimene mingi kultuurivälja kaudu, nt prantslane on inimene prantslaseks olemise kaudu – see aga tekitab talle väga tõsiseid raskusi, kui on vaja kirjeldada erapooletult näiteks II maailmasõja sündmusi või miks mitte ka baskide või bretoonide vabadustaotlusi läbi sajandite.

Iga kultuur jaotab asju headeks ja halbadeks, ning niisamuti sildistab kultuur ka ajaloolisi sündmusi. Teisiti ei saagi, ilma selliste hinnanguteta ei suudaks keegi ajalugu õppida ning selline ajalugu ei huvitaks kedagi. Mistahes loo lõpus tahab inimene selgust, milline oli loo moraal. Publik lahkub teatrist, küsides: „Mida nad sellega õieti öelda tahtsid?” Sama kehtib ka ajaLOO kohta.

Oletame, et me mingi imelise nipiga suudame neist moraalikaridest mööda laveerida – ilmselt kirjutades teksti, mis kubiseb märkustest „aga teisest küljest…”, „samas on õigus ka neil, kes, otse vastupidi, leiavad, et…” Kuid ka siis seisame me praktiliselt lahendamatu probleemi ees, mis tundub tehniline, kuid on sisuline: millised üldse on need sündmused, isikud ja protsessid, mida too ühine euroajalugu peaks käsitlema? Ja kui põhjalikult? Pole ju mingit mõtet hakata kirjeldama kõike, niipalju kui ajaloost üldse teada, ja panna kokku sisemiselt sidumata faktidehunnik, õieti mägi, millega pole midagi peale hakata, sest see pole lugu. Euroajaloo mõte ongi, et teha faktidemäest mingi valik ja panna nad kokku ühte jutustusse – jah, just, tollesse ärapõlatud Suurde Narratiivi –, mis siis lugejale-kuulajale „midagi ütleks”.

Järelikult tuleb valida. Pole vist kahtlust, et ka kõige suurem hispaanlastevaenaja möönab, et sisse tuleb võtta Ameerika avastamine Kolumbuse poolt. Ning isegi võitlev antigermaan võiks nõustuda, et reformatsiooni vallapäästmine Martin Lutheri poolt väärib puudutamist Euroopa ajaloos. Ning antisemiit ilmselt elaks üle nii Albert Einsteini kui Sigmund Freudi äramärkimise.

Küllap on selliseid isikuid ja teemasid veel hulgaliselt, olgu siis Pärtliöö või 30-aastane sõda või Viini vabastamine Jan Sobieski poolt. Kuid edasi? Kas Bannockburni lahing on Euroopa ajaloo verstapost? Kas Madisepäeva lahing on? Või Riia rajamine? Kas hertsog Marlborough väärib üht rida või kümmet? Kas Prantsuse revolutsioonist saab midagi kokkuvõtvalt arvata, või on selleks veel liiga vara, nagu arvas üks Hiina riigijuht?

Ning veel. Need õnnetud äärealad. Kui kirjutada Euroopa ajalugu, siis on tal peale ajaliste piiride paratamatult ka ruumilised piirid. Järelikult mõned maad on kirjeldatava Euroopa ääremaad. Järelikult nad juba puht-füüsiliselt (kommunikatsioonivõimaluste piiratuse tõttu) ei saanud väga sageli olla suuri inimhulki hõlmanud sündmuste keskmes ega neid mõjutada. Eestist või Portugalist – ehkki ka nende maade kaalukategooria on kõvasti erinev – lihtsalt ei ole käinud läbi nii palju sõjavägesid, sündmusi, isikuid ja ideid kui näiteks Prantsusmaalt.

Kes aga lepiks ääremaa staatusega? Milline rahvas noogutaks nõustuvalt peaga, kui Euroopa ajaloos leiduks ridade vahel kaudne sõnum, et sellest maast ja rahvast me kuigipalju ei räägi, sest pole seal suurt midagi sündinud ja pole sealt ka kuigi palju tähtsaid mehi-naisi võrsunud. Ei, sellega ei lepi keegi, ja seda mitte tingimata edevusest või etnotsentrismist, vaid tõsiasjast, et iga rahvas on iseenda kese, väike autonoomne „maailm”, mille jaoks kõik teised – kaasa arvatud prantslased, inglased või sakslased – on miskitpidi perifeeria.

Niisiis on Euroopa ajaloo kirjutamine kindlasti väga raske, aga siiski erutavalt huvitav ja seda tasuks proovida. Võiks küll ennustada, et isegi kõige parem võimalik tekst ei meeldi mingil juhul kõigile. Ikka on sellest või teisest asjast kirjutatud häbiväärselt, otse reetlikult vähe ja ajaloolasi tabab osa publiku pahameel.

Kuid see on nõnda nagunii, tean omast käest, sellest ei saa ennast kohutada lasta. Tõsi, võib-olla läheb asi ikkagi untsu, või läheb untsu esimene katse – mingit garantiid pole.

Kuid ka sel juhul saaksime tõenäoliselt targemaks küsimuses, kui palju õieti on väärt need väärtused, mida me peame euroopalikeks ja tsiviliseerituteks ning mille üle me uhked oleme, pidades ennast koos ülejäänud Euroopaga inimkonna teenäitajateks. Kas näiteks humanism või halastus või õiglus võiksid olla need universaalsed kaaluvihid, millega saaks mõõta Euroopa ajaloo sündmusi, ilma sellesse segamata oma rahvuslikke (sissekasvatatud) sümpaatiaid ja stampe? Kas me leiame nende kategooriate seast mõne, mille taustal otsustada, (näiteks) kas araablaste edasitungi peatamine 8. sajandil Poitiers’ lahingus oli hea või halb, kui väljenduda lihtsate sõnadega. See tähendab: kas teatav konkreetne sündmus aitas kaasa nende kiidetud väärtuste arendamisele ja edendamisele, või ei aidanud tema mitte?

Seepärast kordan: ka luhtumise korral võib juhtuda, et saame rohkem teada, kes või mis on Euroopa, või „kes meist on eurooplane” – või kas seda Euroopat ja eurooplast üldse olemas on. Need on olulised küsimused, neile tuleks nagunii vastust otsida. Ühine ajalookirjutamine on võib-olla kõige sihipärasem viis asjaga alustada. Selle tegevuse juures me oleme sunnitud välja rääkima, mida me üksteisest teame ja mõtleme.

Niimoodi saadakse tuttavaks.

 

Ilmunud Eesti Päevalehes 7. aprillil 2007

 

Hambutu kesklinn ja majad põllul

03/10/2021

Jälle on meediakanalid umbes jutust, et Eesti metsi hävitatakse. Sellest on saanud truism, ammutuntud tõde, mida pole tõestada vaja, vaid võib otsekohe asuda võitlusse nendega, kes metsi hävitavad.

Ainult et enamasti on selle juures kõne all hoopis metsaraie, mitte metsa hävitamine. Metsa hävitamisega oleks tegu siis, kui see maju täis ehitada. Või teha alet ja raadata mets põlluks. Meie esivanemad on selle tegevusega aastatuhandeid pöörast vaeva näinud ja tulemuseks on meie põllumaad – kividest puhastatud, kraavitatud ja tasaseks küntud, tõelised monumendid tööle ning visadusele. Kui sajakonna aasta eest varitses oht, et põllud söövadki metsad ära, siis nüüdseks on see protsess peatunud ja väga laias laastus võiks öelda, et põld ja mets on teineteise suhtes paika loksunud. Tõsi, võsa on liiga palju saanud, seda tuleks vähendada. Kuid üldiselt pole tarvis rohkem ei metsi põlluks ega põlde metsaks teha.

Millest võiks järelduda, et kaitset ei vaja mitte üksnes metsad, vaid ka põllud. Metsakaitsjaid on kõik kohad täis, ehkki mets kasvab isegi lageraielangile lõpuks ise tagasi, põllukaitsjaid aga ei kuule ega näe, ehkki hävinud põld ise tagasi ei tule.

Kes või mis põlde hävitab? Neid hävitab valglinnastumine. Ehk siis linnapiiri taha põldudele, mõnikord ka metsa kerkivad eramurajoonid. Olen ise ühes sellises sündinud ja kasvanud, nimelt Tartu Tähtveres. Kuid tollal, kui Tähtveret planeeriti – see oli enne II maailmasõda – oli Tartu linnasüda veel terve ja näis, et linnal ei jäägi muud üle, kui põllumaast natuke juurde haugata. Valglinnastumise ohte ei osanud ka keegi ette näha. Tänapäeval on aga asi teisiti.

Meie sõjas purustatud linnasüdamed on hõredad ja auklikud. Kunagiste tihehoonestatud kvartalite asemel laiuvad nn haljasalad, linnad on täis haigutavaid tulemüüre, mis lausa nõuavad enda kõrvale teist maja. Aga seda ei saa rajada, sest otsekohe puhkeb hirmus pahameel nende kahe-kolme puu pärast, mis sinna on vahepeal kasvanud ja mida on väidetavasti hirmsasti vaja, et õhk puhas oleks. Ehkki õhk on niigi palju puhtam, sest tööstus on kõikjal kesklinnast välja kolinud. Tartlased enam ei mäletagi pärmivabriku haisu ega tallinlased tselluloosilehka, mille järgi lõuna poolt tulnud külalised Sossi mäel aru said, et hakatakse pealinna jõudma. Jah, autosid on rohkem, kuid nad saastavad palju vähem ja kokkuvõttes pole neid mõnd puud ega paarisada ruutmeetrit nn muru õieti kellelegi tarvis.

Või siiski. Mõttekramp „mida rohelisem, seda parem“ on väga tugev ja väga levinud. Enamik meist peab seda pikema mõtlemiseta progressiivsuse mõõdikuks. Mis liitub kahetsusväärse asjaoluga, et me oleme linnarahvas olnud õige lühikest aega, parimal juhul veidi üle saja aasta, suures enamuses aga poole vähemgi. Me ei ole oma linnu ise ehitanud ja me ei tea õieti, mis on linn. Oskame vaid hädaldada kurjade linnakivide üle ja õhata metsade järele, kust me õhtuti nobedasti oma linnakorterisse tagasi tuleme, et duši alla minna. Või parem üldse ei lähegi sinna, sest seal on sääsed, ja vaatame lihtsalt aknast toda puud, mis kasvab purukspommitatud maja asemel, ja kiidame keskkonnakaitsjaid, kes nurjasid krundi taashoonestamise.

Ma ei taha sugugi öelda, et linnas ei peaks rohelust olema. Ikka peab, kuid see peab olema organiseeritud – kus on park, seal olgu ikka põhjalikult, ja kus linn, seal olgu linn. Sekka puiesteid, aga need peavad olema läbi mõeldud (tänava laius, võrade suurus jm). Linn – see on eeskätt ikkagi majad ja needsamad linnakivid, mida me võrdlemisi silmakirjalikult põlastada armastame. Korraliku linna asemel näib aga väga paljude ideaaliks olevat mingi segu maast ja linnast, või õieti linn, mille sisse on segatud törts maad, nii et see tegelikult ei ole ei maa ega linn. Üksikud, eraldiseisvad hooned, nende ees ja vahel sisutud mururibakesed, siin-seal mõni puu või põõsas. Jalakäijale üsnagi ängistav ja muuseas ka kriminogeenne keskkond, erinevalt tihehoonestusega vanalinnast, nagu see mõnel pool (osaliselt) veel alles on. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Haapsalus… ja ongi vist kõik. Natuke Rakveres ka. Aga hoidku jumal, kui keegi üritab tihehoonestust jätkata või sellesse löödud auke täita. Tartus Rüütli ja Küütri nurgal see millegipärast õnnestus. Seevastu analoogiline auk Rakveres kuulutati taktitundelise taashoonestamise asemel „väärtuslikuks avalikuks ruumiks“ ja seal ta siis haigutab.

Mis on sel kõigel pistmist metsade, põldude ja keskkonnakaitsega? Nagu eespool öeldud – niipalju, et oma linnade taastamise ja tihendamise asemel tegeleme me pigem nende hõrendamisega või vähemalt hõredana hoidmisega ning kütame sellega tagant valglinnastumist. Miljööväärtuseta kesklinnast kolitakse linna taha põllule, et seal üritada vastupidist – segada maamaastiku sisse törts linna. Tarbida maakeskkonda, seda samal ajal ära süües. Tulemus on kahtlemata parem kui kaootilistes kesklinnades, aga põldude hävitamise hinnaga. Lisaks veel mitu kahetsusväärset asjaolu. Näiteks kohaliku tähtsusega pendelränne: igal hommikul sõidab selliselt täisehitatud põllult kesklinna mustmiljon sõiduautot, õhtul jälle tagasi. Lapsed ei saa jala koolis käia, vaid käivad koolibussiga. Poes, restoranis ja teatris tuleb käia autoga. Kõik kommunikatsiooniliinid, kõik torud ja traadid on pikemad ja kallimad kui tiheasustuse puhul, maapinna niiskusrežiim muutub.

Kõik see on tegelikult ammu teada ja maailmas püütakse valglinnastumisega ka võidelda. Peamine vastumeede on rajada tihehoonestusega rajoone, kus saaks asjad aetud jala ja jalgrattaga. Sarnase tulemuse annab ka olemasolevate auklike südalinnade tark tihendamine. Kuid Eestis, nagu eespool viidatud, raskendab seda meie taipamatus ja poolreligioosne aupaklikkus iga viimase kui murulapi ees. Mida aga paraku ei näidata üles tolle põllu suhtes seal linna taga.

Sel viisil on viimastel aastakümnetel hävinud kümneid tuhandeid hektareid põldu. Pendelränne on paisanud atmosfääri ei tea kui palju süsinikku, ja mitte lihtsalt süsinikku, vaid fossiilkütusest pärinevat süsinikku. Kuid see ei näi kedagi eriti huvitavat. Ma ei ole märganud, et see teema oleks vähegi jõulisemalt üles kerkinud ka käesolevas valimiskampaanias, ehkki see oleks just õige aeg ja koht valglinnastumisest ja ülepea Eesti maastikest rääkimiseks. Aga nähtavasti siis ei ole õige aeg ega koht, või vähemalt mitte aeg.

Ainult et kui lõpuks saabub see aeg, mil teema inimestele korda hakkab minema – ega siis juba hilja ei ole? Näiteks muutub põllumajandus uuesti väga kasumlikuks ja põllumaa läheb hinda. Lausa nii hinda, et vaja oleks rohkem, kui on. Raske on uskuda, et keegi hakkaks siis eramurajoone lammutama, pigem minnakse ikka jälle metsa kallale, ja sel juhul oleks tõesti tegu metsa hävitamise ja mitte raiumisega, nagu praegu.

 

Ilmunud Õhtulehes 1. oktoobril 2021