Tegelikult ei sünni lapsed armastusest. Lapsed sünnivad hoopis seemne- ja munaraku ühinemisest. Olen seda vulgaarset fakti varemgi püüdnud laiemalt teatavaks teha, kuid nähtavasti suurema eduta. See lihtsalt ei kõla hästi. Ka ärritab see tundlikke noori naisi, kellele viirastuvad kilava pilguga keskealised mehed, kes piidlevad nende kõhtu ja küsivad, vähemalt mõttes, et – noh, kas saab juba? Toodangut, toodangut, seltsimehed naised!
Ebameeldiv. Armastusejutt kõlab palju paremini. Kui armastust pole, siis mitte üks sai. St laps. Vähe sellest. Lihtsalt armastusest ei piisa, see peab olema „õige“ armastus. Kuna aga õige armastus on umbes sama püüdmatu nagu õige eestlane, siis võib rahumeeli oodata, millal õige armastus peale tuleb, ja ootama jäädagi.
Pole eriti keeruline näha, et niimoodi mõistetuna mõjub „lapsed sünnivad armastusest“ hoopis vastupidiselt mõeldule – laste arvu vähendavalt. Kellel polnud armastust, kellel küll oli, aga polnud see õige, kellel oli armastust terve meretäis, aga lapsi ei tulnud ikkagi – partner oli juhtumisi samast soost või segas elukestev eneseteostus, mille juures lapsed olnuks vaid tüliks. Seetõttu oleks arukam see mantra kõrvale jätta. Armastus, nii ilus, ülev ja jumalik kui ta ongi, ei ole see korv, kuhu panna kõik munad. Elu ilma armastuseta on mõttetu, kuid elu, mis koosneks ainult armastusest, oleks sama võimatu kui supp, mis koosneb ainult soolast. Eks me tea sedagi, et armastusest vihkamiseni (ja vastupidi) on vaid üks samm.
Mis ei tähenda, et armastusest ei peaks rääkima. Aga rahulikult, ilma ärapööranu ekstaasita. Armastus ei ole tunne, mis kas on või ei ole. Armastust on mitmesugust, tugevamat ja nõrgemat, tundelisemat ja mõistuspärasemat. Armastus ei puutu üksnes elukaaslasse, armastada võib ka ema ja isa, õdesid-vendi, isamaad, merd ja Bachi muusikat. Ning loomulikult lapsi. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on armastust vaja kõige enam hoopis pärast laste sündi. Muidugi tahaks iga laps arvata, et vanemad armastavad teineteist või vähemalt armastasid siis, kui eostasid. Muidugi oleks tore, kui see nii olekski. Aga eelkõige vajavad nad teadmist, et neid armastatakse siin ja praegu. Paraku seda armastust ei tulegi, kui last ei sünni. Kui aina oodatakse õiget hetke, õiget inimest, õiget tähtede seisu, õiget ma ei tea mida. Ja nõnda me sulame, kiiremini veel kui liustikud. Liustike sulamine on vaieldamatu, kliimakriisis kahtlemine kuritegu, aga rahvastikukriisi üle me alles häbelikult arutame, kas on kriis või ei ole.
Mis jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Summaarne sündimuskordaja on alla kahe, on ju? Kui laeva voolab rohkem vett, kui välja jõutakse pumbata, siis kas laeval on kriis? Kas Titanicul oli kriis? Või oleks kapten pidanud ütlema: „Harjuge ära, see on uus reaalsus.“?
Lühidalt: muidugi on kriis. Ainult et see jällegi haavab neid, kes kergesti haavuvad. Paneks kellelegi justkui mingi (moraalse) kohustuse ja kus selle häda ots. Üleüldse on iga kohustus kurjast, sest me oleme muutunud lapsikuteks, egoistlikeks ja pirtsakateks, iga jutt mingist kohustusest paneb meid teismelise kombel ust paugutama: „Kui te nii kangesti peale käite, siis mina, vaat, kiuste ei tee!“ Näib, et Pipi Pikksuka unistus on täitunud, Tommy ja Annika ei kasvanudki suureks.
Aga hea küll, te hellakesed. Kui kriis ei sobi, kuidas tuleks siis öelda? Surmakurss? Kas kõlaks malbemalt? Kahtlen sügavalt, ehkki sisuliselt on see isegi täpsem. Kriis kõlab ebamääraselt, surmakurss on selge ja ühene: kui me nii jätkame, siis põhja me läheme. Rahvus laguneb paari-kolme inimpõlve jooksul, lõppvaatuses toimub keelevahetus, mille käigus väga palju inimesi päise päeva ajal tänaval ära tapetakse. Kõik.
Küsitakse, et kahju küll, aga mida peaks riik siin tegema või teha saama? Inimesed on ju vabad, kui nad tahavad eluaeg õiget armastust oodata, kes võib neid keelata?
Muidugi ei või keegi neid keelata. Kuid see ei tähenda, et riik midagi teha ei saaks või vähemalt üritadagi ei tohiks. On ju palju noori inimesi, kes küll tahavad lapsi, kuid ei saa neid kas majanduslikel või muudel põhjustel. Pole raha, pole eluaset, pole aega. Kas sellises olukorras saavad teised inimesed (nii otse kui riigi vahendusel) aidata? Jah, kindlasti. Just selle jaoks oligi olemas rahvastikuministri ametikoht, mis nüüd ära kaotati täiesti ajuvaba jutu saatel, et sellisel ametkonnal pole mingit mõtet, kuna nagunii pole võimalik midagi teha. Arvates ilmselt, et rahvastikuministri ainus töö on aeg-ajalt mingi toetuse tõstmist nõuda. Kuid asi pole kaugeltki ainult rahas. Asi on ka sotsiaalses turvatundes, asi on ajaressursis, asi on maines ja moes. Kui riik tahab meie väljasuremist ellujäämiseks pöörata – täpsemalt öeldes sellele omalt poolt kaasa aidata – , siis on vägagi oluline, et suunataks oma tegevus ja vähesed ressursid õigesse punkti, et ei alustataks häid ettevõtmisi valest otsast jpm. Selleks ongi tarvis järjepidevalt rahvastikukriisiga tegelevat ajutrusti.
Loomulikult tekitab mu jutt pahameelt nende hulgas, kelle arvates pole vanadel meestel sel teemal üldse paslik sõna võtta. Vastan: on küll. Mitte kunagi ega kuskil pole lapsi kasvatanud üksnes nende vahetud vanemad, lapsed on alati olnud kõigi asi. Ja käesolev jutt ei olnud üldsegi mõeldud noorte inimeste manitsemiseks ega nende kallal tänitamiseks (kui seda pisut ka ette tuli), vaid vastuseks neile, kes arvavad, et mingit kriisi pole, et rahvastikuministrit pole tarvis ja et lapsed sünnivad armastusest. Lapsed hoopis toovad armastust.
