Kuulun nende parteisse, kelle meelest öö on siis, kui on pime, ja talv on siis, kui on lumi. Mis tähendab, et pean väga veidraks neid pommuudiseid, mis tabavad eesti rahvast raudse järjekindlusega neli korda aastas ja annavad teada, näiteks, et „täna kell xx.yy algas kevad“ Või suvi või sügis või talv. Ei, tahan ma seepeale hüüda, kevad algab ikka siis, kui lumi ära sulab ja sügis siis, kui puud kollaseks lähevad. Kalendritegija on alati kimpus ja ei või parimagi tahtmise juures teada, millal algab eeloleval aastal kevad või mõni muu aastaaeg.
Küll aga teab ta, millal on pööripäev, ning see on hoopis teine asi.
Öeldut arvestades on märtsi teisel poolel talveseisundist kirjutamine üks riskantne ettevõtmine, sest see on aeg, mil seisund võib muutuda vaata et tundidega.
Kuid üks on kindel – meil oli sel aastal talv. Minevikku ei saa muuta. Algus pisut venis, aga üldiselt „nagu vanasti“. Isegi soome kelgud toodi lagedale. Jälle on põhjust küsida: kuidas selle kliima soojenemisega siis ikkagi jääb? Rohelistel ja kliimauurijatel on muidugi vastus varnast võtta: vaadake, ega’s kliima soojenemine veel seda tähenda, et ta kõikjal soojeneb. Mõnel pool viimati koguni jaheneb. Ning üldiselt sõltub kõik Golfi hoovusest ning sellest, mis sünnib ookeanide põhjas.
Hea küll. Võtkem see teadmiseks ja lootkem, et Tartu maratone peetakse ka järgmisel sajandil. Kui keegi siis veel murdmaasuusatamisega tegeleb. Kuid see on kauge tuleviku mure, erinevalt majanduskriisist, mis on tänase ja homse mure. Sedamööda, kuidas taandub talv loodusest, murrab ta sisse majandusse. Töötute arv on juba järsult tõusnud, tööhõive esialgu veel nii järsult vähenenud ei ole. Selline silmamoondus on võimalik seetõttu, et viimasel ajal on end töötuks registreerinud paljud mittetöötavad (kodused) inimesed. Kuid suveks võib oodata ka tegeliku tööhõive tuntavat vähenemist. Ning just siis jõuabki kriis alles päriselt pärale.
12. märtsil arutas Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena, kuidas kriisi üle elada. Imevalemit ei leitud, kuid hulk täiesti mõistlikke ettepanekuid siiski esitati. Läbisegi mittemõistlikega, nagu alati. Kartuses saada külge parteipropagandisti silti, jätan täpsustamata, millised ma liigitaks esimeste, millised teiste hulka. Ajakirjandus on nad kõik nagunii avalikuks teinud ja ära kommenteerinud, edasi otsustagu igaüks ise. Nentigem siiski fakti, et Riigikogu tõepoolest tegeles ja tegeleb mitte ainult oleviku, vaid ka tulevikuga.
Lootust tuleviku suhtes sisendab tõik, et nähtavasti on arusaam teatavate mitte-nii-meeldivate sammude vajalikkusest levinud päris laialt ka mujal kui Toompeal. Ehk teisisõnu, eesti rahva terve mõistus ei ole kusagile kadunud. Mistõttu me saame aru, et kulutada ei ole üldiselt võimalik rohkem, kui sa teenid. Lühikest aega võib-olla küll – säästude ja laenude abil – , aga seda kitsamalt tuleb siis läbi ajada hiljem.
Millisesse olukorda me just jõudnud olemegi. Aeg keldrisse varutud reserve näkitseda – kergelt kortsus kulmul, ihne peremehe kombel – ja paraku ka aeg võlgu maksta.
Ma mõistan täielikult nende nördimust, kes ütlevad: mina pole laenanud, mina pole (tarbimis)hulluks läinud – miks pean mina nüüd võlgu maksma? Miks räägitakse mulle solidaarsusest nüüd, mitte siis kui jahte osteti? Kummatigi maksan nüüd ka mina, näiteks seeläbi, et pean taluma olukorda, kus riik suurest vaesusest ei jõua maksta mu pensioni kojukande eest või paneb kinni postkontori, kus oli mugav ja lähedal käia. Mida muud see tähendab, kui et mina, kes ma pole sentigi laenanud, pean kaasa maksma kellegi teise võlgu? Kui mitte rahaliselt, siis läbi mulle tekitatud ebamugavuse ikkagi?
Selline arutlus on ühest küljest õige, teisest küljest veidi silmapetteline. Eestisse viimase kümne ja eriti viimase viie aasta jooksul sisse valgunud kapitalist sai oma tilgakese tegelikult igaüks. Ka see, kes sentigi ei laenanud. Alevis rekonstrueeriti kõnniteed ja rahvamaja, ning rahvamaja ukse peal ei olnud silti „Sissepääs ainult laenuhaigetele ja tarbimishulludele“. Sinna pääses (ja pääseb) igaüks. Seal on pehmed ja puhtad toolid ning kvaliteetne helivõimendus. Jällegi igaühe jaoks.
Kuid ma aiman, et see arutlus võib päris paljusid vihastada. Lohutada töö kaotanud inimest pehme tooliga rahvamajas… See vist pole tõesti kõige teravmeelsem.
Rahvamaja viib meid paraku teise ja mitte vähem hella teemani, milleks on haldusreform. Tunnen, et mul hakkab selle sõna vastu juba vaikne allergia tekkima, ja seda mitte põhjusel, et ma haldusreformi vastane oleks. Ma ei olnud vabanemisaastail ka juriidilise järjepidevuse kontseptsiooni vastane – pigem selle innukas toetaja –, kuid ometi tundus mullegi ühel hetkel, et kui ma veel kuulen sõnapaari „juriidiline järjepidevus“, siis ma hakkan ühe koha peal hüppama ja imelikke lõustu tegema.
Nüüd kipub selline tunne peale haldusreformist kuuldes, ja ma kahtlustan, et ma pole ainus. Mille vastu saab olla vaid üks rohi: see reform kas ära teha või ta igaveseks unustada.
Hando Runnel kirjutas reformikava kohta „Postimehes“ nõnda: „See on okupatsioon. Ja ma küsin: kui Simm pannakse kinni riigi reetmise eest, siis misjaoks reedetakse sellise reformikavaga tervet Eesti ajalugu ja eesti rahvast, mille huvides, kelle huvides, ja kuidas selle eest tasutakse?“
Rasked sõnad. Ka Päts reformis Eesti omavalitsusi 1930ndate lõpus, on’s see nüüd lisatõend, et ta oli Eesti riigi ja rahva reetur?
Minu arvates mitte. Omavalitsuste piirid ja ülesanded muutuvad, on alati muutunud ja muutuvad edaspidigi. Okupatsiooni tingimustes muidugi eriti järsult ja jõhkralt, kuid ka ilma igasuguse okupatsioonita. Mu vanaisa oli viimane Kivijärve vallatalitaja, siis liideti Kivijärve vald Laiuse vallaga. Ning põhjuseks ei olnud põrmugi kellegi kurikaval iha reeta Eesti ajalugu või eesti rahvast, vaid otstarbekus. Otstarbekuse arvestamist ei pea tingimata rahavõimuks ega tööinimese ja kapitali „kohutavaks vastuoluks“ tembeldama, nagu Runnel seda teeb. Tema arvates on töötav inimene väärtus omaette, ja me olla selle unustanud.
Jällegi koht kukalt kratsida. Kaldun nende leeri, kelle arvates on aateline ja ülev ikka vaid otstarbekas ja mitte igasugune töö. Näiteks kasvatavad tuhanded prantsuse põllumehed viinamarju ja valmistavad neist maitsvat traditsioonilist veini. Riik ostab selle neilt kokku ja kõik on justnagu õnnelikud. Ent see vein ei lähe poodi müügile, sest poed on veini niigi täis. See vein aetakse piirituseks, et sellest siis süütevedelikku ja aknooli toota.
Miks ei võiks viinamarjadest otse, ilma vahepealse veinietapi piiritust toota? Aga sellepärast, ütlevad põllumehed, et meie siin oleme veinitootjad, ja juba meie vanavanavanaisad olid, mitte aga piiritusetootjad. Pealegi saab piiritust naftast palju odavamalt.
Kas te neil asjaoludel suudate veel nendesinaste põllumeeste tööd pidada kauniks, aateliseks ja ülevaks? Või tundub teile, vastupidi, et tegemist on töö mõiste ja sõna vastutustundetu lörtsimisega…?
Millega seoses jõuame tagasi majanduskriisi juurde. On ilmne, et sellest ei aita meid välja mitte igasugune töö, vaid otstarbekas töö. Selline töö, mille saadust saaks nii tarvitada kui müüa.
Lihtne öelda, raske teha.
Ilmunud Maalehes 19. märtsil 2009