Meie omad värvid

Tunnistan, et küsimus, kas rahvas ja rahvus on erinevad mõisted, ja kui on, siis mille poolest, on mulle alati tundunud natuke teisejärguline. Minu jaoks on rahvas ja rahvus olnud suuresti kattuvad mõisted, üks natuke ähmasem, teine ehk selgemate piiride ja tugevama eneseteadvusega, aga see oleks ka enam-vähem kõik. Samas tean, et paljud uurijad, keda võluvad terminid ja klassifitseerimine, omistavad sellele erisusele suurt tähtsust ja teevad sellest suure numbri.

Rahvas ja rahvus. Mõlemal juhul on tegemist teatava inimrühmaga, mida iseloomustab tõik, et rühmasisesed tsentripetaalsed jõud ületavad tsentrifugaalseid ning et rühma liikme kommunikatsioon maailmaga käib peamiselt rühma kaudu. Ehk lihtsamalt öeldes: suheldakse eeskätt omavahel, millest võrsub mõiste „meie“; „meiest“ väljapoole jäävad „nemad“. Lõpuks polegi eriti midagi ette heita kõigi teaduste korüfee Jossif Stalini definitsioonile: „Rahvus on inimeste ajalooliselt kujunenud püsiv ühtekuuluvus, mis on tekkinud ühise keele, territooriumi, majanduselu ja ühises kultuuris avalduva psüühilise laadi pinnal.“ Selle definitsiooni kasutamist või isegi analüüsi takistab peaasjalikult vaid autori isik. Definitsioonist saame välja lugeda, et nimetatud tingimused vormivad rahvast aja jooksul rahvuse.

Samuti on terminoloogid enam-vähem ühel meelel, et rahvust iseloomustab rahvuslik eneseteadvus, mis rahval puudub või on nõrk. Seega kangastub rahvas otsekui süütuseolekus viibiva rahvusena, kes pole veel hea- ja kurjatundmise puust söönud ega iseennast avastanud. Ent kui Marx rõhutas rahvuse tekke juures kapitalismi arengu, eriti tööstusliku pöörde ja raudteede mõju, siis tänapäeva marksistid on jõuliselt sisse toonud ka mao. Piibellikus mõttes, kui kurja kiusaja. Mao rolli täidavad ideoloogid ja poliitikud, kelle juhtimisel rahvusi „tehakse“. Mitte lausa tühjale kohale, nagu mokaotsast möönab Briti tunnustatud rahvusluseuurija Anthony B. Smith ja tema tuules Marek Tamm,[1] kuid siiski tehakse. Kus ei tehta, seal neid ka ei teki. Rusikareegli järgi tekitati rahvad 19. sajandil (see oli rahvusloome nn kuum faas), hiljem taastoodetakse neid jooksvalt (nn külm faas).

Kogu see uhke teooria on muidugi täielik jama. Sama vaimukas oleks kirjutada kokku riiulite kaupa pseudoteadust, tõestamaks, et Karl Marx ja Friedrich Engels „tegid“ klassid, ja kui poleks teinud, siis neid ka poleks. Tegelikult võikski sellise teooriaga puhtalt kiusu pärast lagedale tulla – võtta rahvusloome uurijate metoodika ja klassifikatsioonid ning rakendada seda marksistide, aga miks mitte kasvõi botaanikute puhul. Võiksime tuvastada, et Carl von Linné „tegi“ liigid ning jagada taksonoomia arendamise samuti kuumaks ja külmaks faasiks. Või taunida rassistlikku tüüpi segregatsiooni, mis jagab puud okas- ja lehtpuudeks. Eriti ahvatlev oleks muidugi analüüsida küsimust, kuidas Herbert Marcuse tegi vähemused. Kuidas ta nad välja mõtles, eneseteadvusele äratas ja seejärel oma õigusi nõudma innustas. Tõsi, tänapäeval peab selliste mõtete arendaja arvestama repressioonidega.

Ei saa salata, et rahvuste „tegemise“ teooriasse on pikitud arvukalt tõekilde ja need petavad hooletuma tarbija ära. Väga lihtne on näidata, et tõepoolest on tegutsenud äratajad, tõepoolest on rahvaid innustatud eluõigust nõudma ja endale ajalugu otsima (kohati ka välja mõtlema), et on teadlikult õhutatud meie-tunnet, leiutatud rituaale ja sümboleid. Kuid jama jääb siiski jamaks ja nimelt sellepärast, et rahvuse tekke tahtlikku-teadlikku komponenti hinnatakse tugevasti üle ja asetatakse sekundaarne nähtus algpõhjuse rolli. Nn rahvuse tegijad ei kuku taevast maa peale, vaid rahvas on nad kõigepealt sünnitanud.[2] Mida see protsess endast täpsemalt kujutab, on väga hea küsimus, ja seda on arvukates arenguromaanides, samuti filmikunstis vist tuhandeid kordi kirjeldatud. Kultuuriheeros X või sõjasangar Y kasvas üles lihtsas peres (või, vastupidi, just privilegeeritute hulgas) ja märkas varakult (või sai nooruses ootamatult teada), kui raske ja vaevaline on tema rahva elu ning kuidas inimesi rõhub vene (türgi, inglise, saksa jne) ike. Ta otsustas ennast pühendada oma rahvale, äratada ta iseolemisele, võitlusele ja vabadusele. Ja nõnda edasi, olgu tegemist siis George Washingtoni, Carl Robert Jakobsoni või Mahatma Gandhiga. Nimekiri on lõputu.

Ma ei taha sellega öelda, et suurmehed ja -naised on iga rahva paratamatud viljad, mis küpsevad kuidagi iseenesest, ning neist pole seetõttu põhjust eriti lugu pidada. On ikka põhjust. Kahtlemata on nende tegevus ja isiklikud valikud imetlusväärsed. Tahan öelda vaid seda, et imetlus ei peaks varjutama tõika, et Washingtoni, Jakobsoni või Gandhi edu põhjused on palju laiemad kui nende enda tublidus ja isiklikud valikud. Nagu öeldud, kõigepealt oli neil vaja sündida keskkonda, mis lõi eeldused just sellise isiksuse väljakujunemiseks, kes hiljem suuri tegusid hakkas tegema. Ehk teisisõnu: väga palju pidi olemas olema juba enne neid. Teiseks pidi neil hiljem olema piisavalt palju potentsiaalseid toetajaid, keda kaasa tõmmata. Ehk siis: väga palju pidi olemas olema väljaspool neid.

Midagi sarnast saab öelda ka rahva kui terviku kohta. Nii nagu inimene kasvab inimeste keskel, nõnda kasvavad rahvad teiste rahvaste keskel. Indiviidi/rahva sisemine areng kombineerub keskkonna mõjuga. Inimeste keskel kasvanud inimene omandab tahes-tahtmata eneseteadvuse. Ta hakkab ennast teistega võrdlema, enda üle juurdlema. Samal moel leiavad rahvad vastuse küsimusele „kes me oleme?“ üksnes võrdluses teiste rahvastega. Ja nii nagu ei saa inimese isiksuse väljakujunemist nimetada matkimiseks, nii ei saa ka rahva eneseteadvuse teket nimetada matkimiseks. Kuid just seda tehakse tänapäeval erilise mõnuga. Eesti rahvas olla otsast lõpuni üks suur ahvimine, sakslaste järeletegemine. Sakslased korraldasid laulupidusid – eestlased tegid vaid järele; sakslased asutasid seltse – eestlased tegid vaid järele. Selline epateeriv müüdipurustamine on mõttetus. Nii asju võttes tuleks ahvimiseks tembeldada ka kõndimine või kõnelemine.

Kui silmitseda veidigi tähelepanelikult rahvuse „tegemise“ konkreetseid ilminguid, ilmneb, et peaaegu kõik need on olemas ka rahvuse-eelses süütusfaasis viibivaile (loodus)rahvastel. Ka loodusrahvad kultiveerivad oma ajaloomüüte, ka nemad loovad ja arendavad ühist sümboolikat, ka nemad kinnistavad ühistunnet rituaalidega. Puudub ehk vaid teaduslik enesepeegeldus, kuid sellegi algmed on kuidagi ja kuskil olemas, sest juba teadvustatud identiteet ise nõuab teatavat, kasvõi kõige algelisemat enesevaatlust.[3]

See teadvustatud identiteet on sama hästi kui paratamatu ja selleks pole ühtki äratajat tarvis. Loodusrahvaste eneseanalüüs pole muidugi võrreldav kirjakultuursete rahvaste omaga, eriti sellistega, kelle paremad pojad ja tütred teenivad leiba rahvuse tegemise uurimisega, kuid nende vaimset süütust ei maksa ka üle hinnata. Nagu öeldud, rahvad kujunevad ja eksisteerivad teiste rahvaste keskel ning „teevad“ ennast selle käigus pidevalt, ilma et selleks oleks vaja tööstuslikku pööret, raudteid või Lydia Koidulat.

Sel fenomenil polegi tegelikult mingit pistmist sellega, kas ollakse pärimuskultuurne või kirjakultuurne, see on üldinimlik. Haarates esimese käepärase näite järele: nõukogude-aegses EÜE-s võis otsekui laboritingimustes jälgida analoogiliste identiteetide teket, mis toimus põhiosas stiihiliselt, kuid kerkisid üles ka „rahvajuhid“ ja „ideoloogid“. Iga malevarühm kujundas välja teatava „meie“, mida kinnistas jooksev läbikäimine teiste rühmadega, ühisüritused, kõige enam aga regioonikokkutulek. Kuid üldkokkutulekule minnes ja võib-olla juba enne sedagi sai alguse ka regiooni-identiteedi kujunemine – need, kes regioonikokkutulekul olid rivaalid, moodustasid üldkokkutulekul juba mingil määral ühise või vähemalt solidaarse meeskonna. Erinevalt rühmaidentiteedist, mis üldjuhul lagunes iga suve lõpul (markantne erand: Muhu rühm), elas regioonidentiteet talved üle (eriti selgelt Väinamere ja Lõuna-Eesti).

Need identiteedid („oma näod“) olid erineva tugevusega, nende tuules sündisid ja arendasid neid edasi erineva andekusega prohvetid ja preestrid (InBoil, Kägu, Zassa jpt), kuid põhilised jooned olid samad. Tekkisid rühma- ja regioonihümnid ning folkloor oma kangelaste ja kangelastegudega. Kui rühmalaul tavaliselt loodi, siis regioonihümn pigem kujunes.

Lühidalt: rahvusloome on universaalne, inimlik protsess, mis toimub kõikjal ja mistahes majanduslike või sotsiaalsete tingimuste korral, ja tarvitada kogu protsessi kohta sõna „tegemine“ on ühekülgne ning eksitav. Kuid mainitud tingimused on sellegipoolest olulised, määrates ära, milliste tulemusteni protsess välja võib viia. Eneseteadvus ja enesepeegeldus on eri rahvail küll erinevad ja pole põhjust eitada, et neil, keda me rahvusteks klassifitseerime, on need selgelt tugevamad, kuid rahva ja rahvuse kogu erinevust sellele aspektile siiski taandada ei saa.

Seetõttu võiks rahva ja rahvuse eristamisel – kui me seda ikka tahame teha – kaaluda üht teist näitajat või mõõdikut. Selleks on sotsiaalse püramiidi terviklikkus. Mistahes arengutasemel rahvast uurides saab esitada küsimuse, kui autonoomne/terviklik on tema kultuuriväli ja sotsiaalne organisatsioon. Kas tal on olemas tipp – st kas see rahvas valitseb ennast ise. Kas tal on omad loojad (laulikud, vaimulikud jne), kas tal on omad sõjamehed, omad meistrimehed. Võrrelduna mitte mõne teise ajastu või teise maailma otsaga, vaid nende (naaber)rahvastega, kellega ollakse küünarnukkipidi kontaktis, ehk siis nendega, kes moodustavad vahetu „nemad“.

Selliselt vaadelduna omandaks kontseptsioon eestlaste kui rahvuse sünnist 19.-20. sajandil hästi mõistetava tähenduse. Protsessi sisuks oli püramiidi tipu loomine või siis taasloomine 700 aastase vaheaja järel, sest 13. sajandi alguses oli see tipp kahtlemata olemas, kuid lõigati maha. Need, kes armastavad kesk- ja uusaegse Euroopa puhul rõhutada, et rahvusel ei olnud klasside ning seisuste kõrval pea mingit tähtsust, näevad toimunus eestlaste formeerumist seisuseks, talupoegadeks, ja nõnda neid tõepoolest sageli nimetatigi. Talupoeg tähendas eestlast.

Sellist lähenemist kesk- ja uusaegsele eestlasele kultiveerib püüdlikult ka palju poleemikat põhjustanud „Eesti ajalugu II“, tuues samas ära terve hulga tsitaate ja viiteid, mis osutavad üheselt, et eestlasi ei tõrjutud mitte sellepärast, et nad olid talupojad, vaid sellepärast, et nad olid eestlased, kelle asi oli olla talupoeg ja sellega piirduda. Teiste sõnadega, keskajal tehti rahvaste vahel vahet küll ja seati neid isegi pingeritta – iga konkreetse kogukonna silmis oli mõni rahvas parem, mõni halvem, ja see kajastus nii kirjutatud kui kirjutamata seadustes. Parematel oli õigus tõusta ühiskonna tippude hulka, halvematel mitte. Kuid nad olid siiski kõik rahvad. Kui kirjeldatud asjaolusid rakendada rahva ja rahvuse eristamisel, siis võiks öelda, et mõned neist olid rahvad, mõned rahvused.

Muidugi kõlab see mõnevõrra anakronistlikult, st ajastusobimatult. Kas 10. sajandi prantslased olid rahvus? Kas 15. sajandi inglased olid rahvus? Kas 17. sajandi venelased olid rahvus? Üldlaulupidusid nad just ei pidanud, vanavara ei korjanud ja kiuslikke küsimusi võib esitada lõputult. Kui prantslased olid rahvus, siis kes olid burgundlased? Kui sakslased olid rahvus, siis mida hakata peale arvukate regionaalsete ja kohalike identiteetidega nagu reinimaalased, baierlased või Danzigi vabalinna kodanikud? Nende vahele, peale ja sisse mahub pealegi veel üks omapärane kultuuriväli, nimelt ladinakeelne professorite ja vaimulike maailm.

Need küsimused on kõik respektaablid ja neid võib uurida. Ometi ei tee nad olematuks tõsiasja, et prantslane või itaallane võisid oma rahvust salgamata pürgida nii keisri- kui paavstitroonile, madalamatest järgedest rääkimata, kuid eestlane ei võinud oma rahvust salgamata saada isegi kaupmeheks. Ja kuna oma rahvust oli tollal väga raske salata, siis võib öelda lihtsamalt – ta ei võinudki kaupmeheks saada. Näppudel üles loetavad erandid seda reeglit ei kummuta.[4]

Täieliku sotsiaalse püramiidi ülesehitamise taotlus annab mõneti teise värvingu ka rahvaste iseseisvuspüüdele. Soov rajada oma riik kohtab sageli mõistmatust. Miks peab miljon meest sõtta minema, et mõni teie soost administraator-kombinaator kunagi presidendiks saaks? Milleks teile oma riik, mis teie elul ilma selleta viga on? Nii küsiti kunagi eestlastelt, nii küsitakse katalaanidelt ja šotlastelt. Nende taotlusi tembeldatakse propagandistide-natsionalistide (ehk siis rahvuse „tegijate“) kurikavala kihutustöö viljaks.

Arukam kriitik võiks tänastelt katalaanidelt või šotlastelt küsida: riiki oleks teil vaja siis, kui keegi teie olemasolu ähvardaks – aga ei ähvarda ju?

Jah, riik on tõesti rahvuse kaitsmise, säilitamise ja arendamise tööriist, nagu seda ütleb ka meie põhiseadus. Aga kui arvestame eelöeldut – iga rahvas tahab, et tal oleks jalgade, kõhu ja käte kõrval (või õieti kohal) ka pea – , siis tuleb lisada: riik on eneseteostus. Millest järeldub üsna loogiliselt rahva ja rahvuse uus definitsioon: rahvus on ennast teostav rahvas. Või teisiti sõnastatult: rahvas, kes on võimeline ennast teostama ja kellel see on praktiliselt võimalik, moodustab rahvuse.

Jäävad veel eriolukorrad, näiteks oma riigi ajutiselt kaotanud rahvus, nagu meiegi poole sajandi jooksul. Või juudid üle tuhande aasta. Juutide puhul pole küsimust, aga ilmselt olime meiegi ka ilma riigita siiski rahvus, paraku küll langevas joones. Veel mõnikümmend aastat ja meist oleks saanud rahvas; kusjuures mitte noor, elujõuline ja tõusev, vaid vana ja kaduv. Pääsesime napilt.

Jääb kurvastav tõsiasi, et suure rahvuse ja väikese rahvuse eneseteostuspiirid erinevad paratamatult ning nõnda see ka jääb. Kuid liiga palju ei maksa tahtagi.

Sellega üks jutt lõpeb ja võiks alustada mitut uut. Näiteks, mida õieti tähendab omariiklus 21. sajandil ja Euroopa Liidu raames, või mis saab rahvusriigist ülepea. Kuid jäägu need teiseks korraks.

[1] Marek Tamm, Rahvuste tegemine. Keel ja Kirjandus, veebruar 2018. Vt ka: https://kultuur.err.ee/683162/marek-tamm-rahvuste-tegemine

[2] Vt ka Lauri Vahtre, Eesti saatusehetked. Varrak, 2010; peatükk Jakobsonist.

[3] Kõrvalepõikena mõni sõna kultuurilaenude omaksvõtu mehhanismidest. Toon ühe näite. Juba paarkümmend aastat kerkib igas novembrikuus üles küsimus, kas „õige eestlane“ sallib (ka) halloweenitajaid või tunnistab üksnes mardi- ja kadrisante. Paraku on viimasedki laenulised – miks siis üks laen teisest parem on? (Täpsemalt küll on laenuline üksnes konkreetne kuupäev ja sellega seostuv „vormistus“, mitte sanditamise komme kui selline, mis näib olevat vana, kristluse-eelne, ja tuttav paljudele Euraasia rahvastele, nagu ka hingedeaeg tervikuna.) Ühesõnaga – halloweenitajaid tõrjuv „õige eestlane“ kangastub just sellise konstrueeritud rahvuslasena, kes oma hüpertrofeerunud identiteeditundega ei lase kultuuril enam areneda: kui vanasti oli laen võimalik, keegi ei takistanud mardi- ja kadripäeval meie pärimusse tungimast, siis nüüd uut tulijat, kes võiks need tähtpäevad loomulikus korras välja vahetada, tõrjutakse. Mis oleks ühtlasi illustratsiooniks rahva ja rahvuse erinevusele. Kuid päris nii need asjad ka ei ole. Ka (loodus)rahvad võivad võõrmõjude suhtes vägagi tõrjuvad olla, barrikaadid asetsevad lihtsalt natuke teises kohas. Amasoonia džunglist leitud hõim võib entusiastlikult omaks võtta Coca-Cola ja sigaretid, kuid oma uskumusi ega rituaale nii kergelt välja ei vaheta ning pühapaikade rüvetamist ei tolereeri. Sest nagu öeldud – arusaam, et meie oleme meie ja nemad on nemad, on inimkooslustele ürgomane. Halloweenitajaid tõrjuvat „tõelist eestlast“ ei pea seega tingimata naeruvääristama.

[4] On lausa koomiline, kuidas meie enda keel meid narritada võib. Arutleme selle üle, kas keskaegseid sakslasi või eestlasi võib pidada rahvuseks, kuid küsimus, mis rahvusest tollal keegi oli, seisab täie õigusega üleval ega ärata mingit võõristust, hoolimata sellest, et see justkui eeldaks, et vastav rahvus oli olemas. Näilise vastuolu põhjus on selles, et eestikeelse „rahvuse“ tähendusväli erineb inglis- või prantsuskeelse „nationi“ omast. Prantslaste „nation“ tähendab eeskätt rahvast (alles 20. sajandist alates ka riiki), inglaste „nation“ rahvust, kodanikkonda ja riiki, eesti „rahvus“ aga rahvuse kõrval ka lihtsalt etnilist kuuluvust (vrd venekeelne „natsionalnost“). Mis tekitab kummalise võimaluse näiteks väita, et ehkki eesti rahvust 16. sajandil olemas ei olnud, oli Balthasar Russow ometigi rahvuselt eestlane.

Ilmunud ERR uudisteportaalis 4. jaanuaril 2021