Euroopa laevuke Maailm
Lauri Vahtre

Vene taassündiv imperialism antifašismi sildi all

01/04/2014
Jaga

 

 

Venemaa kasutab süüdistusi fašismis/natsismis traditsiooniliselt oma imperialistlike ja šovinistlike ambitsioonide maskeerimiseks ning vastaste ründamiseks; seda ka siis, kui viimastel puudub igasugune seos fašismi, natsismi või antisemitismiga.

 

 

Venemaa (NSV Liit) on II maailmasõjast alates süüdistanud natsismis kõiki, kes astuvad vastu Venemaa (NSV Liidu) imperialistlikele ambitsioonidele või vene šovinismile.

Vene propagandal on aastakümnete jooksul õnnestunud miljoneid inimesi veenda, et kuna venelased sõdisid fašistide vastu, siis tähendab iga vastuhakk Venemaale, vene rahvale või vene keelele fašismi. Pole mingit vahet, kas vastuhakkajal on mingi seos natsismiga või mitte. Vajadusel võib Vene propaganda vähemalt omaenda rahva jaoks nimetada „fašistlikuks” isegi ladina tähestikku (M. Gorbatšovi määratlust mööda „saksa tähed”).

Äsjane näide: organisatsioon „Mir bez Natsizma” agiteerib innukalt vene keele sätestamise poolt Läti teiseks riigikeeleks, millega antakse mõista, et teise riigikeele sisseseadmise vastased on natsimeelsed.

 

Lääs on lasknud Venemaal usurpeerida maailma antifašistlike jõudude liidri rolli.

Läänes on II maailmasõja lõpust saadik vabandatud koostööd Staliniga välja tõsiasjaga, et natsism-fašism võideti ja NSV Liidu panus selle juures oli otsustav. See aitab Lääne rahvastel iseendale viisakalt ära seletada oma ajalugu, mis sisaldab liitu maailmaajaloo ühe veriseima diktaatoriga. Ilma NSV Liidu (Venemaa) kui fašismi hävitaja kuvandita näeks prantslaste või brittide ajalugu lihtsalt „halb välja”. Siit tuleneb aga järeleandlikkus Venemaa pretensioonidele olla viimase tõe kuulutaja fašismiohu teemadel ka täna.

 

Vaikiv nõustumine Venemaa kui antifašistlike jõudude liidri kuvandiga on julgeolekuriskiks kõigile Venemaa naaberriikidele, kuid ka demokraatlikule maailmale tervikuna.

Olukord, kus demokraatiaprobleemidega Moskva osutub selleks, kes annab n-ö eksperthinnanguid isikute, organisatsioonide, nähtuste ja riikide võimaliku fašistlikkuse või natsimeelsuse kohta, on ohtlik eriti Lääne-Euroopa suureneva energiasõltuvuse tõttu Venemaast. Venemaa on korduvalt tõestanud, et kasutab „gaasikraani kinnikeeramist” kõhklematult, kui arvab selle endale vajaliku olevat. Selliste meetodite ohtlikkus suureneb oluliselt, kui maskeerida neid fašismisüüdistustega või süüdistustega fašistide mahitamises.

Lihtne näide: kui Venemaa otsustab Lätile vene keele kui teise riigikeele jõuga peale suruda, siis tabab Läänes selle vastu protesteerivaid jõude ja riike vältimatult natsismisüüdistuste laviin, mis ajab segadusse avaliku arvamuse ning võimaldab loomuldasa kollaborantlikel jõududel Läti toetamisest viisakal ettekäändel loobuda.

 

Mida tugevamad on fašismile ja natsionaalsotsialismile sarnanevad tendentsid Venemaal endal, seda jõulisemalt kasutab Vene propaganda nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt fašismisüüdistusi.

Natsismisüüdistusi ei loobita ainult konkreetsetel eesmärkidel (n-ö projektipõhiselt), vaid ka preventiivselt, loomaks rahvusvahelises inforuumis sobivat fooni Venemaa enda antidemokraatlike tendentside kinnimätsimiseks. Piltlikult öeldes sarnaneb tänane Putini-Venemaa oma fašismisüüdistusi pildudes vargaga, kes tähelepanu kõrvalejuhtimiseks karjub: „Võtke varas kinni!”

 

Taust:

1945. aasta kevadel lõppes II maailmasõda Euroopas Saksamaa ja tema liitlaste purustamise või nende alistumisega ning natsismi ja fašismi kuriteod mõisteti rahvusvahelise üldsuse poolt hukka.. Selle võitluse põhiraskust kandnud NSV Liit osutus Euroopa vabastajaks natsismist. Paraku ei toonud see vabastamine Ida- ja Kesk-Euroopale mitte vabadust, vaid ühe totalitaarrežiimi asendumist teisega. Sellegipoolest muutus legend NSV Liidust kui „vabastajast” aastakümnete möödudes kirjanduses, meedias ja avalikus arvamuses aina tugevamaks ning on täna nii venelaste kui ka suure osa lääne-eurooplaste hulgas sügavalt juurdunud.

Tänapäeval püsib legend Läänes peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on traditsioon alati iseenda põhjus ja selle muutmine vajab eriti mõjuvat põhjust. Teiseks vajab lääne rahvaste enesekuvand, rahvuslik identiteet selgitust või vabandust tõsiasjale, et II maailmasõjas võideti küll üks mõrvarlik režiim, kuid vaid teise samaväärse režiimi kaasabil, kusjuures viimasele jäeti tasuks oma abi eest terve Kesk- ja Ida-Euroopa – tapmiseks, röövimiseks, vägistamiseks ja piinamiseks. Aeg töötab siin siiski ajaloolise tõe kasuks. Mida rohkem on aega möödas II maailmasõjast, seda suurem on lootus, et Lääne-Euroopa rahvad julgevad oma ajaloole ausalt otsa vaadata. Kuid kahtlemata on siin vaja aastakümnetepikkust vaevanägemist.

Venemaal püsib legend peamiselt ühel, kuid see-eest väga mõjuval põhjusel: „vabastaja” kuvand on ainus võimas ideoloogiline kapital, mis Venemaal ja venelastel Lääne ees on. Just see kuvand tõstab Venemaa võimaliku paariariigi staatusest rahvusvahelise kogukonna respekteeritud liikmete hulka – koostoimes Venemaa suuruse, energiarohkuse ja tuumavõimekusega. Venemaa kui vabastaja kuvand aitab Schröderi-taolistel Lääne poliitikutel (kes on sisuliselt sama kollaborantlikud kui Pétain või Quisling) petta ennast ja avalikkust ning toita sellega Venemaa unistust taas maailmavõimuks tõusta.

 

Sahtlisse jäänud isiklik olukorrahinnang 2014. aasta kevadest

Sarnased postitused

Rohepööre või roheline enesetapp?

20/07/2021

Pole ühtki mõistlikku põhjust, miks ilma pikemalt kaalumata toetada meetmete paketti, mida kirglikult juurutab selline mees nagu Hollandi endine välisminister Frans Timmermans. Timmermans on silmapaistev eurobürokraat, multikultuurse ja liberaalse Euroopa pooldaja, kes omal ajal toetas jõuliselt immigrantide kohustusliku laialijagamise algatust, kes pragab rutiinselt Poolaga ja on rahvuslust võrrelnud alkoholismiga.

Kahtlemata on sellised võrdlused Timmermansi õigus, mille kasutamist ei saa talle pahaks panna, kuid oluline on, et tegemist on mehega, kes armastab sunniviisilisi lahendusi ja käteväänamist. Sellisest hoiakust on Euroopa Komisjoni viimane ettepanekute pakett lausa läbi imbunud. Kes veidi ajalugu tunneb, sellele võiks meenuda Nõukogude Liidu Kommunistliku partei III programm, vastu võetud NLKP 22. kongressil 1961. aastal.

Timmermans: eesmärgiks on tagada, et 2035. aastaks on kõik uued autod CO2 heiteta. 2030. aastaks tuleb ehitussektoris luua 160 000 rohelist töökohta. Taastuvenergia osakaal üldises energiajaotuses peab tõusma 40%-ni.

NLKP III programm: põllumajandustoodangu maht tõuseb 10 aasta jooksul umbes 2,5 korda ja 20 aasta jooksul 3,5 korda. Esimese kümne aasta jooksul möödub NSV Liit põhiliste põllumajandussaaduste tootmise poolest inimese kohta Ameerika Ühendriikidest. 1980. aastaks on kommunism NSV Liidus põhiliselt üles ehitatud.

 

Ja nii edasi. Eesmärgid on utoopilised, kuid see on veel pool häda. Teine pool häda seisneb selles, et lootus, nagu jälgiks kogu ülejäänud maailm hinge kinni pidades Euroopa Liidu rohelist enesetappu, põledes soovist seda järele teha, on masendavalt naiivne. Euroopa Liit kuulub küll maailma majanduslike suurvõimude hulka, kuid pole kaugeltki suurim ega ainus. Isegi kui kõik need utoopilised eesmärgid mingi ime läbi realiseerida, ei teeks EL muud, kui vaid nõrgestaks ennast, kütaks tagant sotsiaalseid pingeid, rändeid ja üldist maailmalõpumeeleolu.

Et nn rohepööre kellegi heaolu kõvasti kärpima hakkab, seda tunnistab Timmermansi ajutrust pika hambaga ka ise, teatades: Uuest kliimameetmete sotsiaalfondist toetatakse ELi kodanikke, keda kõige rohkem mõjutab või ohustab energiaostuvõimetus või liikuvusvaesus. Fond aitab leevendada ka muutustest kõige enam mõjutatud inimeste kulusid. Nii tagatakse, et üleminek on õiglane ja kedagi ei jäeta kõrvale.

Mida see tähendab? Eesti keeli öeldult seda, et kallid eestlased, põlevkivi põletamine keelatakse teil nüüd ära, istuge rahulikult oma tare lävel ja vaadake, kuidas nõgesed kasvavad, sellal kui meie Brüsselist teile toidupakke saadame. Ja olge tänulikud. Kui ei ole, siis me ei saada.

Omaette pärl on muidugi „liikuvusvaesus“, mida iganes see tähendama ei peaks. Samuti võime fantaseerida, kuidas ilma CO2 heiteta toota CO2 heiteta autosid. Sest muidu poleks asjal vist mõtet? Nähtavasti vesirataste, käsivintside ja veohobuste abil. Kuid fantaasiaks see jääbki, nagu ka kujutluspilt tuulegeneraatoritest, mille valmistamiseks ei kulu tilkagi naftat, vaid mis kasvavad maa ja mere seest nagu metasekvoiad, kelle tagasitulekut Jaan Kaplinski kunagi nii kangesti igatses.

On tõsi, et loodus riigi- ja rahvuspiiridest ei hooli ning seetõttu on vaja rahvusvahelisi kokkuleppeid. Pole mõtet kaitsta kahe riigi vahel asuvat järve või jõge vaid ühelt poolt, kui tuua kõige lihtsam näide. Ning kui on sõlmitud kokkulepe ja üks pool seda rikub, siis peaks ju olema mingi võimalus rikkujat karistada. Nii et sunnivahendeid ei saa eitada, keskkonnakaitse ongi sisuldasa käteväänamine. Paraku. Kunagi nooruses viirastusid mulle isegi sõjaväed, mis seisavad kuskil Brasiilias vihmametsade piiril ja avavad vajadusel tule kolonistide pihta, kes soovivad metsa põllumaaks raadata, et toita oma nälgivat peret. Nüüd mu käed enam sel viisil ei sügele ja ka isand Timmermans, kes on minust vaid aasta noorem, võiks rahulikuma joone võtta. Sundus on vajalik, aga kommunismiehitaja radikaalsust pole ka vaja. See aitab loodust lõpuks sama vähe kui NLKPl õnnestus kommunismi ehitada. See tähendab – ei aita, küll aga võib hoopis tohutut kahju tekitada. Rahvusriigid, milles fantasöörid näevad peamist takistust saastevaba ja mürkrohelise maailma loomisel, on tegelikult ainsad mehhanismid, mille abil üldse midagi ära teha saab. Keskkonnakaitse ei saa käia üle rahvusriikide peade, vaid ainult rahvusriikide kaudu.

Kõigepealt aga tuleb natuke kalkuleerida, kellelt üldse on mõtet midagi nõuda. 2019. aastal andis Euroopa Liit maailma fossiilkütustest tulenevast CO2 emissioonist 6,4%, Hiina seevastu 27%, Ameerika Ühendriigid 11% ja India 6,6%. Eri mõttekodade ja seirajate andmed võivad siin pisut erineda, kuid üldised proportsioonid on samad ja kõik need ütlevad, et Hiina panus on suurem, kui Euroopa, Ameerika ja India oma ühtekokku.

Millest me siis üldse räägime? Küsimus suurele ringile: kus oleks võitlus kasvuhoonegaasidega kõige vajalikum ja ka kõige perspektiivikam? Kus on mõtet kadunud prille otsida – kas seal, kus nad ära kadusid, või seal, kus on mugavam otsida? Ma saaks aru, kui EL seaks endale eesmärgiks töötada välja tehnoloogiaid saastevaesemaks majandamiseks, igasugused lagunevad või materjalisäästlikud materjalid ning nipid, aga kui ta ennast selle asemel hoopis ära lämmatab, ei ole sellel planeedi seisundile erilist mõju – eeldusel, et suuremad saastajad seda kummalist masohhismi lihtsalt pealt vaatavad, nagu nad tõenäoliselt just teevadki. Ning edasi mõeldes – kui isegi terve Euroopa Liidu emissioon on globaalses mõõtkavas teisejärguline, siis mida peaks arvama tibatillukese Eesti omast? Kui 1,3 miljardit hiinlast korraga teada saaksid, kuidas me oma põlevkivienergeetikale maailma tuleviku nimel vee peale tõmbame, puhkeksid nad vist sellise mürinaga naerma, et tekkiv tsunami pühiks minema nii Los Angelese kui San Francisco.

Eesmärgi õilsus ei õigusta kirvemeetodit. Mihhail Gorbatšovi võitlus liigse joomisega oli samuti õilis, ent pika ajalooga Massandra viinamägede hävitamine oli sellegipoolest lollus, et mitte öelda kuritegu nii majanduse kui kultuuri vastu. Ma ei võrdsusta siin põlevkivikarjääre viinamarjaistandustega, vaid mõtlen öeldut üldisemalt. Kuskil Vahemere ääres sirgunud tarkpead ei peaks tulema eestlastele või soomlastele õpetama, kuidas siinses kliimas maju ehitada. Elagu ise oma hermeetilistes purkides ja nimetagu neid nullenergiamajadeks, aga jätku meid rahule. Või tulgu meie juurde hoopis õppima, kuidas korraldada näiteks prügikorjamistalguid või nõgestest suppi keeta.

Timmermansi püha üritus läheb nagunii rappa. Aga oluline oleks sellest ikkagi mingisugust kasu lõigata. Ma ei mõtle mitte rehepaplikku omakasu ega kitsalt Eesti kasu, vaid taas laiemalt – Euroopa peaks valmistuma õppima neist õppetundidest, mis kahtlemata tulevad. Midagi on ju keskkonna heaks võimalik ka päriselt ära teha ja see miski tuleb loosungite, silmakirjatsemise ja hungveipingliku pasunapuhumise rägast üles leida.

Ilmunud Postimehes 20. juulil 2021

 

Pidamata jäänud kõne Euroopa väravas

14/01/2011

N Liidu kokku varisedes arvasid paljud, et ajaloo lõpp on käes. Mitte et enam ei tuleks dramaatilisi pöördeid ega jahmatavaid maailmasündmusi (neid tuligi), vaid selles mõttes, et enam ei ole tulemas suuri ideid. Jääb vaid täpsustada seda, mis osutus kõige edukamaks, nimelt demokraatliku, pluralistliku, tolerantse ja üldse igapidi vaba ühiskonna ideed.

Paraku osutus demokraatliku, pluralistliku (jne) ühiskonna idee nõrgemaks, kui arvati. Ei rahulda ega rõõmusta ta sugugi kõiki, juba küsitaksegi ääri-veeri, et kui see on demokraatia, siis mis tuleb pärast demokraatiat?

Mõnikord tahaks ka ise nii küsida, sest on ju silmaga näha, et vabaduse piire ei saa lõputult avardada – muidu hakkaksid inimesed tänaval üksteist tapma, nagu 1905. aastal hoiatas Tammsaare. Samas on õhus ka oht, et rahulolematus meediaterrori, nürimeelsete võrdõiguslikkusvolinike või multikulti-lobaga ei vii meid mitte edasi, vaid tagasi – pseudopatriarhaalsesse käsuühiskonda, mis pakub kõlavate sõnadega kindlustunnet, jättes hoiatamata, et selle hind on vabadus.

Kuidas leida nende karide ja kaljude vahel õiget teed – Eestile, Euroopale, maailmale?

Need küsimused ei ole eluvõõrad ega kauged. Nad ei ole välja mõeldud lihtsa inimese tähelepanu eemalejuhtimiseks lumekoristuse, Vene rahaga nuumatud poliitikute, tööpuuduse, bensiini hinna ja madalate palkade juurest. Need küsimused on täiesti elulised, sest nad puudutavad otseselt nii lumekoristust, tööpuudust kui kõike muud nimetatut. Neid küsimusi esitamata ja neile vastuseid otsimata ei suuda me vastu astuda millelegi, mille juurde 21. sajand, NATO, Euroopa Liit ja eurotsoon meid toonud on.

Sest me oleme ju tegijad. Me peame selle ükskord meelde jätma. Me kuulume nende hulka, kes langetavad otsuseid, millel on mõju ja kaalu. Me peame üle saama mugavast enesehaletsusest stiilis „ah mis meie, hiirekesed, siin ikka piiksume, sest asju otsustatakse Moskvas, Washingtonis, Pekingis ja Brüsselis“. Jah, otsustatakse küll, aga meil on selle juures oma väike, kuid reaalne sõnaõigus, meeldigu see kellelegi või mitte.

Ja meid kuulatakse, aga selleks peab meil midagi öelda olema. Nii et tasub hästi järele mõelda.

Olles selle teooria pooldaja, et uus on enamasti taasleitud vana, usun, et meil on Euroopale ja maailmale öelda nii mõndagi, mis tundub igavalt tuttav, kuid on selle juures vägagi tervemõistuslik. Kõlagu see pealegi veidi messianistlikult.

Näiteks et piiramatu migratsioon viib hukatusse – Euroopa lihtsalt ujutatakse üle parema elu otsijate poolt ja väita, et neile lähevad korda meie demokraatlikud väärtused, on enesepett, vähemalt laias laastus. Või et kui lapsi ei sünni, siis ei saa olla ka kindlustatud ja väärikat vanaduspõlve. Või et ajateenistuse asendamine palgasõjaväega on kunagi antiikses Roomas juba ära proovitud ja tulemuseks oli, et palgasõdurid võtsid ühel päeval laiskadelt ja argadelt võimu üle. Või et rahvustunded on loomulikud ja nende omamine ei tähenda kohe fašismi ega rassismi. Või et Venemaa on ohtlik nii Eestile kui Euroopale, ja et see pole mitte paranoia, vaid tõsiasja nentimine. (Kusjuures sellel tõsiasjal on vähemalt kümme allikat ja kümme komponenti, kui parafraseerida üht naeruväärset valeõpetust.) Ning et Venemaa ei toida ühtki rasvatihast lihtsalt niisama, loomaaarmastusest.

Või kui tulla igapäevaelule lähemale, siis – et kulutada ei saa rohkem, kui teenid; et riigi valitsus ei saa „palku tõsta“; et kortereid ei „eraldata“, vaid ostetakse, müüakse ja kingitakse; et ühiskond ei seisa püsti mitte üksteise ülekavaldamise, vaid ühise kasu ideel; et Eestis peab esimeseks ja üldiseks suhtluskeeleks olema eesti keel ning nõnda edasi.

Nagu näete, avameelselt konservatiivne ehk alalhoidlik ilmapilt. Võiks küsida, kas nii saab. Kas see sobib kokku kohustusliku progressiga. Sest nagu kuulutab mõne eriti tolerantne „õpetlane“: kui juba pärisorjus kaotati, siis selle loogilise järeldusena tuleb lubada ka abielluda oma tiibklaveriga. Ei, arvan mina, olgu ma õpetlane või mitte. Inimkonna alalhoiutungi ei maksa alahinnata ja abielusid tiibklaveritega ei tule.

Ainult et keegi peab seda kõlava häälega kuulutama, keegi peab mugavale, vananevale, heaoluga harjunud Euroopale karjuma: Lõpetage jama! Lõpetage kõik need multikultid, muinasjutud isetekkelistest kringlitest ja lõpmatust armastusest siniste ja siiruviiruliste, kandiliste ning silepindsete vahel. Asugem uuesti arvestama maiseid ja taevaseid tõsiasju, ehk siis kannab meie töövaev ka vilja!

Artikkel on ilmunud 14. jaanuaril 2011 Viimsi Teatajas