Alles hiljaaegu tuletas Eston Kohveri juhtum meile meelde, kui ohtlikud on hallid tsoonid. Need on alati meeldinud kurjategijatele ning agressoritele, võimaldades neil enda väljavabandamiseks või õigustamiseks imeväärseid muinasjutte kokku valetada. Venemaa puhul on see lausa printsiip. Oma maa ja välismaa vahele rajatakse mingi ebamäärane lähivälismaa, mis päris välismaa ei ole ja kus Venemaal peaksid olema eriõigused.
Ühtlasi on Kohveri juhtum tähendusrikas Ukraina sündmuste taustal. Ukrainas toimuv läheb ilmselt ajalukku sõja ja rahu piiri lõpliku kaotajana. Tolstoi võis veel arvata, et sõda ja rahu eristuvad teineteisest nagu elu ja surm, kuid alates 2014. aastast laiutab nende vahel somnambuulne sõda enne sõda. Mehed saavad surma, relvad tärisevad, aga sõda väidetavasti pole.
Tõsiasja, et sõda algab enne sõda, on oluline märgata ja arvestada ka meil. Just selle pärast ja selle jaoks on koostatud värske riigikaitseseadus. Kindlasti arendamist vajav, kuid igal juhul võimas samm uuenenud oludega arvestamisel. Kui sõda algab enne sõda, siis on selge, et esimesena peab sõtta minema siseministeerium. Ja kui sõda „päriselt“ algab, tulevad mängu kaitsejõud ja kaitseministeerium (pluss muidugi kogu ühiskond). Lihtne loogika ütleb, et nende kahe etapi vahel on hetk, kus teatepulk peab ühelt teisele minema. On oluline, et see toimuks kiirelt, sujuvalt ja juhtimispidevust hetkekski katkestamata.
Kuid isegi sõda enne sõda – kui selle all mõista „roheliste mehikeste“ faasi – pole sõja kõige esimene etapp. Sellele eelneb infosõda, mis käib praegu täie hooga. Tõsi, selles terminis esineb sõna „sõda“ veel selgelt metafoorsena; sõnasõda on ikka ja alati olnud kõigest sõnasõda. Ent kui peaks puhkema päris sõda, siis kirjutavad tuleviku ajaloolased õpikusse: „Venemaa kallaletung Eestile algas 2014. aastal infosõjaga, mis XXXX kasvas üle organiseeritud massirahutusteks ja XXXX avalikuks sõjategevuseks XXXX ja XXXX piirkonnas (…)“
Infosõda ei käi mitte ainult Eesti pinnal; võiks isegi öelda, et Eesti on selle sõja teisejärguline lahingutanner. Puhas ja lihtne loogika ütleb, et Eesti julgeolek on tagatud seni, kuni püsib juhtivate NATO riikide otsustavus meile vajadusel appi tulla. Siit järeldub, et kui õnnestuks ameerika, saksa, inglise ja prantsuse rahvast veenda, et Eesti (jt) näol on tegemist õõvastavate natsiriigikestega, siis eelnimetatud rahvad lihtsalt ei lubaks oma „pistrikel“ seesinasele natsiriigile abi osutada. Sõditakse mõistuste ja südamete pärast.
Õnneks, nagu ikka, on türannide suurimateks vaenlasteks nad ise. Venemaa meetodid infosõjas on nii küünilised ja räiged, et isegi unine Lääs on neid märkama hakanud ja praegu võib juba küsida, kas on targem Vene desinformatsiooni tõrjuda või hoopis kommenteerida nagu bioloog prussakat. Stiilis „vaadake, lapsed, kuidas teid lollitatakse“. Parim vastulöök Russia Today’le oleks üks korralik iganädalane BBC paroodia „Putinland News“, kus Putini valed mõne uue Rowan Atkinsoni juhtimisel kuupi tõstetaks. Putin on sisemiselt hädine olevus (ja sellisena muidugi ka väga ohtlik), kuid tüübina tõeline maiuspala irvhammastele.
Võib-olla on see üks üllatavamaid tõdemusi, mis meid 21. sajandisse jõudnult tabab: maailm ei lähegi aina täpsemaks, teaduslikumaks ja digitaalsemaks, vaid hoopis hägusamaks. Vähemalt mõnes vallas ja hämmastavalt jõuliselt, nagu sõja ja rahu puhul näha. Teisalt ei peaks see meid üllatama. Hägustumist on paljud Lääne tsivilisatsiooni ideoloogid ja arvamusliidrid taotlenud vähemalt pool sajandit. Pole mehi ja naisi, pole õiget ja valet jne. Sellesse maailmavaatesse sobib üks sõda, mis polegi sõda ja algab enne sõda, päris hästi.
Kuid ilmselt on tung selguse ja täpsete definitsioonide poole meis siiski väga sügavalt sees ning nõnda tuleb meil vastavat vajadust välja elada mujal. Just siit tasuks otsida meie igapäevaelu masendava ülereguleerituse allikaid. Maailm hägustub, aga meie bürokraatia toodab Parkinsoni seadusele alludes aina peenemaid, aina täpsemaid ja aina tarbetumaid nõudeid ning seadusepügalaid. Filmitootja Andres Maimik kirjutab Õhtulehes: „Tohutult suureneb mittetootlik bürokraatia: selle asemel et teha oma põhitööd, pead sa kulutama järjest rohkem aega ja energiat aruandlusele, deklareerimisele, kombineerimisele.“ Nii ongi.
Kõrvutan neid kaht nähtust – aina süvenev ebamäärasus suurtes asjades ja aina detailsem täpsus väikestes asjades – sellepärast, et tegemist on ühe ja sama medali külgedega. Medal ise on inimene, kes vajab tegelikult nii reguleeritust kui reguleerimatust. Kuid mõni rohkem üht, mõni rohkem teist. Ühed põgenevad hägustuva ja aina arusaamatumaks muutuvast maailmast täpsete normatiivide mängumaailma ning käivad algkoolides kraanikausse üle lugemas ning turgudel seaverega kauplejaid trahvimas. Teisi ajab seesugune (riigipoolne) väiklus hulluks ja nad hakkavad otsima pelgupaika, kuhu mõni inspektor ega audiitor järele ei pääseks. Mõni leiab selle pääsu pudelist, mõni muutub vägivaldseks ja läheb kallale oma pereliikmetele, mõni lööb käega ja vaatab niisama, kuidas päevake õhtusse saada.
Kas Eestil oleks võimalik selles sogases ja teravaid põhjakive sisaldavas vees mingit mõistlikku teed leida? Kas tee on üldse olemas? Oleme ju maailma osa ja hoolimata vendade Johansonide visioonist ei purjeta me oma maa ja rahvaga siit kusagile. Ehkki vahel tahaks. Näib nagu oleksime taas jõudnud teelahkmele, mis on sama otsustav kui laulva revolutsiooni aegne. Tollal oli valida Lääne ja Ida, vabaduse ja vangistuse, elu ja surma – aga ka vaeva ja mugavuse vahel. Mis kõik võeti kokku lühidasse soovi „Venemaa käpa alt“ pääseda. Valik tundub ilmselge olevat, aga ei olnud nii ilmselge midagi. Mõnigi rahvas otsustas teisiti ja mõnigi meie endi seast oleks otsustanud teisiti. Ent otsus kummatigi langes.
Praegu on kõik justkui teisiti. Meie olukord on ühtaegu ohtlikum kui kunagi varem, aga samas ka turvalisem kui kunagi varem. Oleme NATOs ja meie enda kaitsevõime arendamine on läinud edukalt. On vaja tempot tõsta, kuid suund on õige.
Milles siis probleem? Sellessamas riiklikus tähenärimises, mis seob jalad ja ei lase hingata. Kunagi ennast liberaalse ja ettevõtlussõbralikuna esitlenud erakond põrnitseb iga hakkajat inimest kui potentsiaalset kurjategijat ja maksupetturit. Mis teotahet siin enam? Ja kus seda ei tee nimetatud erakond oma ministrite ja määrustega, teeb seda nüri kuulekusega ülevõetud euroreeglistik. Sageli siiski soovituslik, kuid meile pühakirjast püham.
Ma ei süüdistagi eriti oravaparteid. Praegu pole küsimus selles, kes on süüdi, vaid selles, et oravapartei ei suuda umbeläinud lõõre puhtaks lüüa. Sel lihtsal põhjusel, et oravad isegi ei mõista, et lõõrid on umbes. Aga nii on, ning Eesti vajab õhku, valgust, ideid ja otsustusjulgust. Päris reforme, mitte reformidest kõrvalehiilimist. Tarbetute seadusepügalate ja normide kaotamist. Praegu on nii, et kui 7-aastane tüdrukutirts aitab emal kukeseeni korjata ja nad pärast seda neid turule müüma lähevad, siis on tegemist seaduserikkumisega, lapse ekspluateerimisega, registreerimata tööjõuga ja ma ei tea veel millega. Absurd. Meie õigusruum – ja mõtlemisharjumused – tuleb sellisest jampsist puhtaks rookida. 1990ndate algul me uskusime, et kõik on võimalik – ja kõik oligi võimalik, nagu targutajate kiuste selgus. Kuid kõik on võimalik ka täna.
Ilmunud Postimehes 21. detsembril 2014
