On küsimusi, milles rahvahääletust sobib korraldada, ja on küsimusi, milles ei sobi. Millest võiks järeldada kõigepealt niipalju, et vaidlus selle üle, kas rahvahääletus kui selline on õige või vale, on lihtsalt mõttetu. Küsima peaks, kas vaat just see küsimus on sobiv, et seda otsustada rahvaküsitlusel, aga mitte näiteks hääletamisega riigikogus, liisuheitmisega või ohvrihärja sisikonda uurides. Selle üle võikski vaielda, mitte lehvitada labasusi stiilis „meil on siin esindusdemokraatia, meil rahvahääletustega riiki ei juhita“. On jah esindusdemokraatia, on jah rahvahääletus riigi juhtimiseks halb meetod (EKRE ei taha sellest kuidagi aru saada), aga päris välistatud ta pole ja sellise võimaluse näeb ikkagi ette ka põhiseadus.
Miks ta üldiselt halb on? Sest ta on kallis, aeganõudev ja lõpuks leidub küsimusi, mille peale igaühe taip lihtsalt ei hakka. (Ärge pööritage silmi! Nagu te ei teaks, et sellised inimesed on täiesti olemas. Jah-jah, muidugi mitte teie.) Näiteks oleks üsna mõttetu rahvahääletusel otsustada, kas Eestisse võib kunagi mingisuguse tuumajaama ehitada või on see absoluutselt ja igavesti välistatud. Olen küll kangesti tark inimene, aga minagi sooviksin, et selle otsustaksid minust veelgi targemad.
Kuid on ka küsimusi, mille lahendamine rahvahääletusega on mõistlik. Või vähemalt tundub mõistlik olevat. Selline küsimus ei tohi olla esiteks liiga pakiline, teiseks peab ta olema arusaadav igaühele. Vastamiseks ei ole tarvis eksperdikvalifikatsiooni, piisab elukogemusest, täiesti tavalisest mõistusest ja ka tunnetest. Näiteks võiks rahvaküsitlusel otsustada kahe võistleva rahvuslipu variandi üle. Võidab see, mis enamusele meeldib ja jutul lõpp.
Kas abielu kuulub sellist küsimuste hulka? Minu arvates kuulub, vastasrinna arvates mitte. Minu meelest on tegemist täiesti igapäise küsimusega sarjast „Millises Eestis te elada soovite?“ Igaüks ütleb oma soovi – tahtmine on taevariik – ja nagu enamus ütleb, nii tehaksegi. Vastasrind aga kinnitab valulisel ilmel, otsekui põeks maksatsirroosi viimast staadiumi, et tegemist on ülimalt komplitseeritud probleemideringiga, milles orienteerumine nõuab rahvusvahelise õiguse, Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedentide, inimõiguse ülddeklaratsiooni ja Michel Foucault’ kogutud teoste põhjalikku tundmist. Tädi Maali lüpsku aga lehma edasi või riisugu vähemalt lehti ja ärgu tükkigu diskursust dekonstrueerima, muidu tabab Eestit arhüksose hüoosis ja Vladimir Putin kallistab meid kõiki surnuks.
Ah, jätke labasused.
