Tsensuurivabalt Vastasseisud
Lauri Vahtre

Tsensuurivabalt 15.11.20

15/11/2020
Jaga

Laupäev tõi kergendustunde ja selguse. Kaja Kallas avaldas põhjuse, miks referendumit ei saa korraldada. Põhjus on mõjuv, nimelt referendumi korraldamine „pole lihtsalt õige“. Gott sei dank, nüüd on asi klaar. Kui pole õige, siis pole õige. Nähtavasti tuleks asutada Rahvarinne Rahvaküsitluse Vastu, sest mine sa neid rahvavaenlasi tea. Poevad kuskilt seinapragudest sisse, koon õieli, ja muudkui arvamust küsima. Indrek Saar lubas omalt poolt alustada riigikogu saalis mitmeaastast kaevikusõda. Mis on selle poolest mugav, et söökla on lähedal. Isegi sotsialistid tahavad vahepeal süüa.

Reformierakonna suurkogu seinal rippus värbamisplakat „Sinuski on oravat.“ Päris sügavmõtteline, kui nii võtta. Mis on orava idee ehk eidos? Oravsus? Oravlus? Oraviidsus? Kas see eksisteerib kuskil ka puhtal kujul? Kas orav on olemine või mitteolemine? Värbamisplakati sõnum omandas täna mõnevõrra uue kõla, kui FB-st teada sain, et keskmine orav varub talveks 10 000 pähklit, aga pärast leiab üles ainult 4000. Ja et iga viies orav varastab teise orava tagant. Nii et, kodanikud, hoidkem silmad lahti, meis kõigis on oravat. Liiginimega Sciurus vulgaris.

Ja siis muidugi see lõhestamine. „Appikene!“ hädaldab mu vana sõber Õie-Helbe Lumelill. „Nad on ju puhta hullud! Teevad hommikul silmad lahti ja kukuvad kohe lõhestama, lõhestavad päev otsa ja enne järele ei jäta, kui kesköö käes.“ Muidugi mitte oravad. Oravad varuvad usinalt pähkleid. Ega ka mitte seksuaaldemokraadid, kes nähtavasti juba kaevavad kaevikuid. Vaid ikka need va tagurlased ja šovinistid. Laseks inimestel rahulikult elada ja olla, aga ei, nemad lõhestavad. Tahes-tahtmata meenub Karel Čapeki irooniline küsimus: „Me kõigest pommitame rahumeelselt teie linnu – miks te meid tulistate, miks te kisute tüli?“ Just nii. Miks te lõhestate? Tehke lihtsalt nii, nagu meie ütleme, ja üksmeel on tagatud, Eesti elu õitseb nagu lill. Puhas loogika.

15. november 2020

Sarnased postitused

Isamaasõda või arusaamatus

16/04/2021

 

Isamaa erakonna Esimene isamaasõda peeti teadupärast 1994. aastal ja keegi pole siiani suutnud ammendavalt selgitada, millest see õieti puhkes. Kõige tõenäolisem tundub seletus, et vastuolud olid pigem isiklikud kui põhimõttelised ning isamaasõda üks suur arusaamatus. Kui see pole ka kogu tõde, siis mingi osa tõest kindlasti. Praeguse käärimise puhul, mida võiks ka Teiseks isamaasõjaks nimetada, on aga lood pigem vastupidi – vastuolud on põhimõttelised. Kusjuures pingete allikas asub Isamaast väljaspool, see on suurem ja laiem kui meie erakond ning avaldub mujalgi kui Isamaa ridades.

Millega on tegu? Kui vastata lühidalt, siis sisu ja vormi lahkuminekuga pöörase kiirusega muutuva maailma mõjul. Sedagi võib laias laastus nimetada arusaamatuseks, kuid paraku kapitaalseks, mida mõne selgitava sõnaga ära ei klaari.

Kuid selgitama peab ikka. Järgnevalt väljendan loomulikult isiklikku arusaama asjast, mis ei pretendeeri mingil juhul viimase instantsi tõele.

Kui lugeda ja kuulata Isamaa parempoolsete seiskohavõtte, siis hakkavad silma mõned korduvad motiivid. Esiteks igatsetakse tagasi Laari-aegset Isamaad, mis oli julge, nooruslik, uuenduslik ja rõõmsameelne. Kindlasti ka läänemeelne. Selle igatsusega käib kaasas märksõna „avatud“ – Eesti peab olema avatud, millest järeldub, et Eesti seda praegu ei ole või vähemalt leitakse, et Isamaa praegune juhtkond avatust ei poolda. Teiseks puudub parempoolsete tekstides mure eesti rahva kestmise pärast. Ei räägita perepoliitikast, eestlaste loomulikust iibest, ka mitte eesti keele positsioonist ärisfääris ja kõrghariduses. Kolmandaks vaikitakse maha probleemidering, mida eufemistlikult nimetatakse vähemuste õigusteks ja mille kõige aktuaalsem osa seostub homoabielu ning sellega kaasneva lapsendusõigusega, samuti laste seksuaalkasvatuse ja soovahetustega.

Võiks öelda, et selline programm on paljuütlevalt väheütlev. Kui võtta arvesse usutlustes ja kommentaarides pillatud märkusi, siis pole kahtlust, et vähemuste õigusi puudutav temaatika on parempoolseile tegelikult oluline. Miks see siis maha vaikida? Ilmselt kartusest vähemusse jääda, st samal põhjusel, miks oldi vastu referendumile. Iibeküsimusega on lood vastupidi. Kui homoabielust ei räägita seetõttu, et see on liiga tähtis, siis iibest seetõttu, et seda ei peeta oluliseks.

Mis on Isamaa nime kandva erakonna puhul üllatav. Seletuse leidmiseks pöördume uuesti selle juurde, mida parempoolsed soovivad – uuenduslikkust, nooruslikkust, avatust, läänemeelsust. Just see ongi see vorm või kooruke, mida nimetasin alguses. Laari valitsus oli tõesti kõike seda, kuid see oli vaid pealmine kiht. Et seda mõista, tuleb kas mäletada nõukogude aega või olla piisavalt empaatiline, et ajalooraamatute, filmide ja mälestuste abil mõista, millised õieti olid need tõukejõud, mis viisid laulva revolutsioonini ja sealhulgas ka seesinase korduvalt kiidetud Laari valitsuseni.

Neist tõukejõududest kaugelt kõige tähtsam oli väljakannatamatuks muutunud ängistus eesti rahva kadumise pärast, kui võõrvõim, immigratsioon ja venestamine jätkuma peaksid. Laulev revolutsioon toimus eesti rahva, keele ja kultuuri päästmiseks. Et kaoksid eesti keelt mittevaldavad taksojuhid ja poemüüjad, et Kohtla-Järvel enam ei terroriseeritaks eesti lapsi, et väitekirju saaks kaitsta eesti keeles. Et peatataks Lasnamäe. Kuid see on kõigest pool tõde. Teine pool tõde seisneb selles, et ka hilisemad suured reformid (omandireform, erastamine, kõva valuuta, täielik orienteerumine Läände, tasakaalus riigieelarve, NATOsse ja Euroopa Liitu pürgimine jpm) teostati sama eesmärki silmas pidades. Mälestus nõukogudeaegsest lämbumistundest oli veel erk, tolleaegsed otsustajad ei pidanud ei üksteisele ega rahvale pidevalt korrutama, et kõik see – isegi iseseisva riigi taastamine – on lõpuks üksnes abinõu peaeesmärgi saavutamiseks, milleks oli rahva püsimine. Ja mitte üksnes püsimine, vaid püsimine peremehena omal maal, kes sätestab korra, kuidas siin elatakse, ollakse või mis keeles räägitakse. Olles selle juures maksimaalselt tsiviliseeritud ja mõistev rahvusvähemuste suhtes.

Kuid aeg möödus ja taastamisajastu triviaalsused hakkasid märkamatult ununema. Peale kasvas uus põlvkond, kes võib-olla enam ei teadnudki, miks öölaulupidudele koguneti. Küll aga jäid põlvkonna tegusamatele liikmetele meelde mõned märksõnad: tuleb olla avatud ja uuenduslik, tuleb vaadata Läände, tuleb minema pühkida kopitanud stagnandid. Siis saab ministriks, siis saab isegi peaministriks. Et sinna jõuda, tuleb olla osav poliittehnoloog, hea organiseerija, läbinägelik mainekujundaja.

Kõike seda nüüd püüeldaksegi. Siiras teadmatuses, et Laar hakkas peaministriks mingil eesmärgil ja nimelt selleks, et juhtida Eestit niisuguse seisundi poole, mis tagaks rahva püsimise, mitte lihtsalt selleks, et peaministriks hakata. Läände vaatamisega on sama lugu. Laari-aegne Isamaa ei vaadanud Läände mitte sellepärast, et üks ilmakaar oleks teistest parem, vaid sellepärast, et Lääs kaitses läänelikke väärtusi. Aga kui Lääs ise oma traditsioonilisi väärtusi jalge alla hakkab trampima, nagu vihakõneseadused jmt märgid näitavad, siis on meie asi neid väärtusi kaitsma asuda, mitte Läänt papagoilikult matkida. Läänt tasub matkida vaid sel määral, kui Lääs ise oma väärtusi järgib. Selline hoiak nõuab teatud kriitikameelt ja paindlikkust.

Oponent võiks öelda, et rahvuslus on just selline kivinenud dogma nagu masinlik läände vahtimine ja et kui peame kriitilised olema Lääne suhtes, siis ammugi rahvusluse suhtes. Kuid see vastab tõele üksnes pisut. Loomulikult peavad rahvustunded ja eriti nende avaldused ajaga kaasas käima. Praegu me ei korralda keeleloitse ega õhka „eestlane olla on uhke ja hää“, kuid see ei tähenda, et meie tahtmine või täpsemalt öeldes vajadus eestlane olla oleks kadunud. Me lihtsalt ei märka seda, nagu too idamaa mõttetark, kes leidis, et kuu on tähtsam kui päike – sest kuu paistab siis, kui on pime, päike aga siis, kui on niigi valge.

Rahvusega on sama lugu, me tarbime oma kultuurivälja sama märkamatult kui päevavalgust või õhku. Ka kõige rahvusjahedamad uuendajad teevad seda pidevalt, isegi magades – see ei ole nali – , töödeldes laekuvat infot nende teadmiste, hoiakute, meemide jms tööriistade abil, mille neile on andnud kasvukeskkond, eesti kultuuriväli. Nad suhtlevad kogu oma multikultuursusest hoolimata eeskätt rahvuskaaslastega ja käivad isegi oma rahvast kirumas ikka eestikeelsetel internetikülgedel.

Need asjaolud on esile toodud selgitamaks, miks kasutasin alguses sõnu „kapitaalne arusaamatus“. Näha nn vanas Isamaas üksnes tema uljast ja uuendusmeelset vormi, unustades sisu – rahvuse – on kahetsusväärne arusaamatus. Ilma sisuta vorm ei püsi, seda on üks hingusele läinud erakond juba tõestanud. Isamaa on kas rahvuslik erakond – uuenduslik majanduses, alalhoidlik kultuuris ja kõige enne väljas eestlaste püsimise eest – või ei ole teda olemas. Kui Isamaa peaks üle võtma jõud, kes rahva püsimisest ei hooli, siis lakkab see erakond olemast. Siis muidugi tuleb asutada uus, et mõistlikel inimestel oleks, keda valida.

Ilmunud portaalis Eesti Uudised 16. aprillil 2021

 

Tõde ja konstruktsioon

01/12/2017

Kes meist poleks kuulnud, et igaühel on oma tõde. Või et rahvus, rass ja sugu on
konstruktsioon. Kõik me teame, et see, mis on ühe jaoks lohk, võib teise jaoks olla
muhk, ja mõlemal on õigus.

Me teame, et see, mida meie tajud esitlevad meile tõena, võib olla illusioon (nt fatamorgaana). Või et meie arusaamades rahvuse, rassi ja soo kohta on palju konstrueeritut, kokkuleppelist, ajastuomast, mis mõnel teisel ajalooetapil ei kehti põrmugi ja mida ei saa järelikult pidada igikestvaks tõeks. Klassikaline näide on muidugi naisest kui vältimatult KKK (Kinder, Kirche und Küche) külge aheldatud olendist, sest – ennäe – on võimalik ka hoopis teistsugune naine. Ja lõpuks teame arvukaid juhtumeid, kus ajalooline tõde – kuidas asjad „tegelikult“ toimusid – osutus uute allikate valgusel hoopis teistsuguseks ja miski justkui ei garanteeri, et mõni
järgmine avastus sedagi pilti pea peale ei pööra.

Tõde

Kuid nagu kõigi triviaalsuste puhul tavaks, leidub ikka inimesi, kes on valmis need kreeka ja ladina sõnatüvedesse mässima ning absurdini viima. Üks selline absurdsus on väide, et tekstil või reaalsusel on sama palju interpretatsioone, kui on nägijaid-lugejaid-tajujaid, ning et üks interpretatsioon pole teisest parem. Sellise väite esitamine tähendab, et kujundlik, üle vindi keeratud tavatarkus („igaühel oma tõde“) on pööratud sõnasõnaliseks. Igaühel oma tõde, mis on päriselt tõde, ja need ongi juba denitsiooni järgi võrdsed. Järelikult meie kõigi tõed on
võrdsed. Eriti kergekäeliselt tarvitatakse sellist suhtumist ajaloolise tõe suhtes, mille puhul on saavutatud enam-vähem üldine arvamus, et üht, teistest õigemat ajaloolist tõde ei eksisteerigi. Kõik, kes midagi ajaloo kohta väidavad, teevad seda omalt positsioonilt, teatava eesmärgiga jne, mis muudab nende tõe vaid üheks paljudest võimalikest.

Tulemused on umbes samad kui pöörata sõnasõnaliseks ülekeeratud vindiga tavatarkus, et inimene on inimesele hunt või et varga peas müts põleb. See tähendab – mõttetus.  „Tõdede võrdsuse“ mõttetuse demonstreerimiseks on mitu võimalust. Võib näiteks esile tuua tõsiasja, et kõik interpretatsioonid praktikas ei tööta. Näiteks kui te interpreteerite hernesuppi järjekindlalt šampoonina, siis jätab abikaasa teid tõenäoliselt maha. Kui interpreteerite
lähenevat autot kaugeneva autona, võib tagajärg olla veel kurvem – et teie jätate maha nii abikaasa, lapsed kui ka terve maise ilma. Isegi väga tugeva iseloomuga sotsiaalkonstruktivist keedab kohvi ikkagi kohvist, mitte näiteks kruusast, ehkki teoreetiliselt peaks väide „see siin on kohv“ võrdse eduga kehtima kõige kohta, mida keegi arvab heaks kohviks nimetada. Kõigi nende näidete peale leiaks järjekindel konstruktivist siiski enam või vähem vaimuka
vastuväite. Lähenev auto on kellegi teise jaoks kahtlemata kaugenev ning isegi supp võib mingi manipulatsiooni abil osutuda šampooniks, ja see oleks vaid järjekordne tõend, et „kõik on suhteline“. Ja et oponendi vastuseis sellele sedastusele tuleneb lihtsalt subjektiivsest vastumeelsusest või mis veel mõjuvam – tema vaimsest piiratusest, mis ei luba näha suurt pilti ja universumi üldist olemust.

Seepärast tasub tähelepanu juhtida teisele viisile, kuidas näidata tõe suhtelisuse dogma mõttetust. See on täiesti veekindel ja pealegi märksa lõbusam kui targutamine lohkude ning muhkude üle.  Nimelt sisaldab iga lause eeldust, et on olemas tõde, mille suhtes teised tõed on kõigest „tõed“ ehk silmapetted ja eksitused. Iga lause – ka kõige veendunuma tõeeitaja lause. Kõnealune tõde sisaldub selles lauses eneses. Iga lause peab tõeseks iseennast. Kui konstruktivist ütleb, et tõde on üksnes kokkulepe, siis ta väidab midagi. Ta ütleb, et „nii on“. Ja et see, kes arvab, et
ei ole kokkulepe, eksib, sest et „nii ei ole“.

Öeldu tundub paradokslemisena, kuid demonstreerib ilmekalt tõetuseõpetuse olemuslikku skisofreenilisust. Mida arvaksite inimesest, kes karjub teile kõrva: „Sa ei kuule mind! Kas kuulsid?“ Või siis korrutab: „Saa aru, sa ei saa minust aru. Kas said aru?“ Antud juhul siis: „Tõde on kokkulepe! Jäta see meelde, sinu arvamust siin ei küsita – tõde on kokkulepe!“

Võib-olla üritab konstruktivist end välja keerutada, öeldes, et tuleb vahet teha tõe ja „tõesuse“ vahel. Ärge laske end eksitada. Tõesus ei tähenda muud kui tõelevastavust ehk vastavust tõele, mis toob meid alguspunkti tagasi. Tõde on nagu kleepuv kommipaber näpu küljes, millest ei saa kuidagi lahti. Või nagu ajakirjanik, kes astub aknast sisse samal hetkel, kui ta uksest välja visati. Eelduseta, et miski on tõde (või tõene), ei saa moodustada ühtki lauset. Mis ei tähenda veel, et tõde peaks tingimata olemas olema. Meie lihtsalt ei saa elada, mõelda ega suhelda ilma selle
olemasolu eeldamata.

Nagu näete, sisaldavad ka kaks viimast lauset kirjeldatud kommipaberit. Me eeldame, et asjad on täitsa iseseisvalt kuidagi, sõltumata igasugustest kokkulepetest, kuid arukate inimestena teame, et asi on küll asi, aga see, mida temast arvatakse, on iseasi. Seda viimast nimetavad merevahu teaduslikud koordineerijad konstruktsiooniks.

Konstruktsioon

Nagu nägime, on sotsiaalkonstruktivism tõetuseõpetusega lähedalt seotud. Konstruktivistid väidavad selge sõnaga, et „ei tasu otsida ka tõde ja tegelikkust: kõik see, mida me enda ümber näeme, on kinni meie enda mõtlemises ja meie enda loodud tähendussüsteemides ja diskursustes.“ (Tõnis Saarts, Sirp, 3.02.17)

Siin puutumegi kokku selle hämmastava mõtlemishäirega, mis sunnib mõnd inimest väitma, et rasse, rahvaid ega sugusid ei ole „olemas“, tegemist on konstruktsioonidega, st inimeste omavahelise kokkuleppega, kuidas mingit nähtust mõista ja mõtestada. Mõtlemishäirega selle poolest, et juba doktriini lävepakul satume ületamatutele loogilistele vastuoludele.

Vastuolud algavad väitest, et mingit nähtust mõista ja mõtestada võib põhimõtteliselt ükskõik kuidas, piisab vaid kokkuleppest. Kuid mis sellisel juhul üldse on see nähtus ise? Mismoodi mõjub see seedimisele või atmosfääri koostisele? Selleks, et millegi mõtestamises kokku leppida, peab see miski kõigepealt, ilma igasuguse kokkuleppeta, olemas olema, mis aga eeldab, et tal on ka mingid meie arvamustest sõltumatud omadused.

Näiteks on naised keskmiselt lühemad kui mehed. Ortodoksne konstruktivist ütleb nüüd muidugi, et ka „mehed“ ja „naised“ on konstruktsioon, aga Y-kromosoomlaste keskmine pikkus jääb sellegipoolest kõigis sootsiumides väiksemaks kui sama sootsiumi X-kromosoomlaste pikkus. Konstruktivist pistab siinkohal vahele, et sugude piires varieerub pikkus märksa rohkem kui sugude vahel, kuid sellega räägib ta ennast ainult sisse – mis sood? Neid ei pidanud ju olemas olema? Lisaks ei tee varieeruvus põrmugi valeks lauset, et „mehed on (keskmiselt)
pikemad kui naised“.

Lõpuks peab konstruktivist ilmselt möönma, et tema kõneles ikkagi kõigest meie arusaamadest, milline üks õige X-kromosoomlane peaks olema – et me omistame neile seda, teist ja kolmandat, mis on vaid hoiak, arvamus, eelarvamus. Jah, aga kus siin uudis on? Inimesed on teadnud aastatuhandeid, et on olemus ja on arvamus. Triviaalne.

Ühtlasi ilmneb, et tegelda tuleks hoopis küsimusega, kus asub reaalsuse ja kokkuleppe piir ehk kus lõpeb asi ise ja kus algab see, mida temast arvatakse. Ja kui palju arvamuses on seda, mis 1) tuleb vältimatult asjast endast, ning kui palju seda, 2) mille osas me võime kokku leppida nii ja teisiti. Sellist analüüsi kardavad sotsiaalkonstruktivismi maaletoojad nagu tuld, rippudes kinni võluvormeli küljes – „kõik on konstruktsioon“.

Arusaadav. Rahulik analüüs välistab näiteks võimaluse lajatada, et „rahvus on konstruktsioon“. Tuleks hoopis hakata uurima, mil määral paratamatu, mil määral konstrueeritud. Millega kaoks võimalus suvalist inimest või ideed üleolevalt natslikuks või rassistlikuks tembeldada. Ja paljud tublid merevahuanalüütikud kaotaksid oma võluriided nagu ahned naised Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“.

Iseküsimus on, miks mõni kardab paaniliselt üldistusi, nagu eestlane või neeger. Tegemist on tingitud refleksiga, mis sunnib lauset „rassid on olemas“ kuulma lausena „tapke neegreid“.[1] Refleksid on kasulikud asjad, kuid ratsionaalses arutelus võiks kasutada närvisüsteemi muid võimalusi. Okaspuude ja lehtpuude eristamine ei tähenda üldse soovi üht kahest välja juurida.

Pealegi ei ole üldistustest nagunii pääsu, iga nimisõna on üldistus. Ja iga lause, mis püüab mõistete piire hägustada või olematuks väita, kubiseb ise mõistetest ja nende piiridest.

Võtke varas kinni

Oma väidetes kõige konstrueeritusest teeb sotsiaalkonstruktivism sama kapitaalse loogikavea kui tõe eitaja oma tõega selle kohta, et tõde ei ole. Väide „kõik on konstrueeritud“ peaks laienema ju ka sotsiaalkonstruktivismile endale. Sotsiaalkonstruktivism on nagu varas, kes karjub tänaval „võtke varas kinni!“ ehk teiste sõnadega: tegemist on ideoloogiaga, mis süüdistab küll rahvuslasi, küll konservatiive, küll „uusreaktsionäärlasi“ võimuahnes
konstrueerimises – tegeldes ise just sellega.

Sama metoodikaga tuleks vaadelda ka sotsiaalkonstruktivismi üksikuid postulaate. Tõsimeelne tervemõistlane ei tule võib-olla selle pealegi, et peale asjade olemasolu võib konstrueerida ka nende puudumist. Nagu hallutsinatsioon, mis võib tähendada olematu kaelkirjaku nägemist, aga ka olemasoleva kaelkirjaku mittenägemist. Nii et võib rahumeeli väita: rassi, rahvuse ja soo (samuti ka tõe) konstruktsiooniks kuulutamine on ise puhtakujuline sotsiaalne konstruktsioon, mis tõepoolest teenibki – nagu teooria ütleb – kellegi hegemoonia kehtestamise või säilitamise huve. Kelle? Kelle huvides on konstrueeritud teooria, et (meie) rahvus on
konstruktsioon?

PS. Jään huviga ootama järjekordset oponenti, kes põrutab kõigepealt, et Vahtre ei tea midagi, Vahtre eksib, ja seejärel asub usinalt kaitsma doktriini, mille kohaselt igaühel on oma tõde ja kõik tõed on võrdväärsed. See lisaks kaamosele vürtsi.

1 Siin on viidatud Ahto Lobjakale, kes demonstreeris kõnealust refleksi 2015. aastal Twitteris ja uuesti eriti reljeefselt 2020. aastal vestlussaates Varro Vooglaiuga

 

Ilmunud Postimehes 1. detsembril 2017

Sellest artiklist sai alguse laiem diskussioon, millest suurem osa on koondatud Rein Raua toimetatud kogumikku “Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid”, Tallinn, Salvaja 2018  kogumikku Paraku ei mahtunud sellesse väljaandesse siinse blogipidaja kirjutis “Kas inimene loob iseennast?”, mis ilmus ajakirjas Akadeemia, aga on õnneks leitav ka käesolevast blogist.