Mul elab Tammeseene külas – teate küll – juba ammu üks vana koolivend. Omamoodi veidrik, aga jääb selles osas kõvasti alla sama küla mehele Seene-Aadule, kes leiutas ajamasina. Masin oli tal, nagu külaleiduritel ikka, kuuri all. Ühel vihmasel päeval läks Seene-Aadu kuuri, sealt tõusis suitsu, kostis paar kõmakat, ja Aadu tuli jälle välja, nägu peas, nagu oleks teeklaasitäie „Agnest“ ära joonud. Ütles, et käis 2069. aasta laulupeol. Koolivend rääkis, et nemad muidugi ei uskunud, aga Aadul oli käes mingi paberilehe moodi asi, mille peal oli kiri. Lugedes liikus kiri ise edasi ja mehed taipasid – mingi hästi õhukene ekraan. Aga lugu, mille ekraan jutustas, olevat koolivenna jutu järgi olnud järgmine.
2019. aastal sai alguse areng, mis muutis tundmatuseni nii Eesti, Euroopa Liidu kui maailma palet. Euroopa Liit keelustas kõige tugevamad hiiremürgid ja see avas paljude inimeste silmad. Üksteise järel võtsid sõna tuntud loomeinimesed ja teadlased, et küsida: „Miks me hiiri mürgitame? Ja kui ei mürgita, siis lõksudega mõrvame? Kas me üldse ei salli teistsuguseid enda kõrval?“
Küsimus puudutas südametunnistusega inimeste hingekeeli. Juba sama aasta sügisel, kui lähenev talv hiiri majadesse peletas, võeti neid hoopis teisiti vastu kui seni. Külalislahkemalt, inimlikumalt. Võõraviha oli asendus sallivusega. Järgneva paari aastaga said hiired kõik õigused: õiguse igal ajal vabalt Eestisse asuda, õiguse saada hiireväärset ülalpidamist ja eluaset, õiguse kõik sugulased õuest enda juurde tuppa kutsuda.
Kõige rohkem tekitasid probleeme muidugi kassid. Nende vaimne piiratus ja madalad tungid häirisid pikka aega hiirte lõimimist eurooplaste igapäevaellu, eksitasid sageli noori ning takistasid nende vaimset ümbersündi. Kasse muidugi koolitati ja neid võõrutati nende ksenofoobiast, enamasti tagajärjekalt. Siiski organiseeris teatav osa eriti mahajäänud mõtlemise ja natslike sümpaatiatega kasse iroonilise liikumise „Kass! Ole hiirtele avatud!“, mille parodeeriv ja seega sügavalt rassistlik olemus igale sõbralikule inimesele kaugelt silma torkas. Natsikasse toetasid kahjuks ka mitmed vähetunnustatud literaadid, vorpides hiirearmastust naeruvääristavaid vaimuvaesed följetone. See liikumine oli eriti tugev mitmes teiseski Ida-Euroopa riigis, mitte ainult Eestis. Nii president kui mitmed ekspresidendid pidid progressiivse inimkonna ees korduvalt väljendama oma häbi eesti rahva pärast, kes soojendab oma rinnal natsikasse. President ilmus parlamenti särgiga, millel oli kiri „Hiir on vaba“ ja väljendas otsesõnu oma vihkamist nende suhtes, kes vihkavad.
Targemad loomeinimesed ja teadlased ei kaotanud õnneks valvsust. Ksenofoobseid natsikasse tabas avalik hukkamõist ja häbimärgistamine, mille tagajärjel nad kõik ennast Kopli lahte ära uputasid. Kuid reliktseid hoiakuid oli tarvis välja juurida ka inimestest ja selleks rajati üleriigiline naabrivalvevõrgustik. Võrgustik reageeris viivitamatult kui keegi hiirt nähes rassistlikult kiljatas, ei lubanud hiiri võrdsetel alustel laste sünnipäevatorti maitsma, keelas lastel hiirtega mängida või nendega seksuaalsesse vahekorda astuda või eelistas kaupluses järjekindlalt Eesti juustu Hiirte juustule. Kõik sellised ilmingud mõisteti resoluutselt hukka ja likvideeriti lõplikult, selle eest hoolitsesid võrgustiku liikmed, „Kõigi hiirte Eesti“ aktivistid.
Et aga reliktsed nähtused juba eos neutraliseerida, tugevdati kõikidel haridusastmetel hiireõpetust. Õpilased hakkasid vähemalt kord nädalas hiirteks kostümeeruma, et omal nahal kogeda hiireksoleku ebaõiglust ja sellega ikka veel kaasnevaid alandusi. Ülikoolides anti roheline tuli hiireuuringuile (mouse studies), millega sai tuule tiibadesse terve plejaad silmapaistvaid hiirolooge (vt ka M. Mutt, „Hiired tuules“.) Näiteks selgitasid meie hiiroloogid välja, et hiire kõrgeim vorm on rott. Masstiraažis publitseeriti Erni Hiire kogutud teosed. Valmis rida kõrgel kunstilisel tasemel dokumentaalfilme hiirte raskest elust võõras ja vaenulikus keskkonnas, kus iga leivapaluke peidetakse leivakappi, mille sisse augu närimine on alandav ja vaevarikas. Muusikud komponeerisid sädelevalt vaimuka uusversiooni kunagisest laulust Virumaa teemadel, asendades konservatiivsed hiirevaenulikud sõnad asjakohastega: „Munamägi on pilvepiir, pilv on madal ja hall nagu hiir.“ Kõik riigiametnikud pidid kahe kuuga ära õppima piiksumise ja kes seda ei teinud, hindas ennast kriitiliselt ja leidis tee Kopli lahe äärde. Ühiskonna vaimne atmosfäär puhastus kiirelt.
Teostati ka mitmeid semiootilisi reforme. Näiteks kerkis õigustatud küsimus – miks peab Eesti Vabariigi vapil laiutama tervelt kolm ülbet lõvi, kes hoolimata sellest, et nad on leopardid, on ikkagi kaslased? 2043. aastal, Eesti Vabariigi 125. aastapäeval, asendatigi need kolme Miki-Hiirega. Presidendi, peaministri ja riigikogu esimehe ametlikuks kõnetusvormiks kinnitati „Teie Hiirgus“. 2068. aastal aga muudeti ammu ajale jalgu jäänud riiginimi ja meie ühise kodumaa nimeks sai Eesti Hiirevabariik. Hümniks kinnitati sügavate juurtega muusikapala „Hiir hüppas, hiir kargas, hiir lõi trummi ka“. Eeloleva kümnendi jooksul rakendub järk-järgult seadus, mis kohustab kõiki Eesti Hiirevabariigi kodanikke, kellel veel ei ole saba, kandma sellekujulist riietuseset nii avalikus kui privaatsfääris. Saba puudumine võrdsustatakse juba lähiajal natsismi ja rassismi propageerimisega, mis viib samuti vääramatult Kopli lahe äärde. Sotsioloogilised uuringud on ammu kindlaks teinud, et hiirtel ja inimestel pole tegelikult mingit vahet. Kõik me oleme sotsiaalsed konstruktsioonid meie ühises hiirevabariigis. Elagu vabad hiired! Elagu hiirte vabadus! Elagu ülimad hiired – rotid!
Head pidutuju soovides – „Hiirte pidu 2069“ peakomitee
Küsisin koolivennalt, kas ta ise ka usub sellist jama. Tema muigas kavalalt, vaikis tükk aega ja ütles lõpuks: „Piiks-piiks“. Nüüd ma enam ei teagi. Aga mõtlen siiski igaks juhuks, et vast oli kogu see lugu koolivenna halb nali. Ta oli juba kooliajal selline, jõi nõrgematel piima pealt koore ära ja üldse.
Ilmunud Õhtulehes 15. septembril 2019
