Viimasel ajal sotsiaalkonstruktivismi ümber miilanud sõnasõda on muuhulgas
ilmsiks toonud, kui kandiliste kaigastega on valmis väitlusse astuma ka kõige
kõrgemalt tituleeritud humanitaarid. Paraku kehtib see ka Rein Raua kirjutise
«Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus» (PM 28.04) kohta. Välisest
soliidsusest hoolimata ei selgita Raua kirjutis eriti midagi, küll aga kummutab
innukalt väiteid, mida pole esitatud.
Rein Raud alustab väitega, et mõned «traditsionalistlikud kultuurikriitikud» viljelevad loogikat, mille kohaselt «asjad saavad ainult päriselt olemas olla või täielikult puududa. Niimoodi on sattunud nende löögi alla mõiste «sotsiaalne konstruktsioon» – kui midagi nii nimetatakse, siis ei olevat seda asja olemas ja sellega nad ei lepi». Raud leiab, et selline olukord on kahetsusväärne ja tekitab piinlikkust.
Hakatuseks tahaks teada, miks on vale arvata, et asjad saavad ainult päriselt olemas olla või täielikult puududa? Kas nad saavad olemas olla kuidagi mittepäriselt? Või natukene puududa? Teisisõnu, kuidas need asjad siis olemas peaksid olema, kui mitte päriselt? Ja kuidas nad peaksid mitteolemasolu korral puuduma, kui mitte täielikult? Vägisi meenub lugu tütarlapsest, kes arvas, et ta on natukene rase…
Vastust pakub Raud pisut tagapool: asjad võivad olemas olla ka konstruktsioonina. Järgneb selgitus: «Konstruktsioon on igasugune inimeste ühistegevuses tekkinud nähtus, mis ei ole objektiivsete loodusseaduste tekitatud. Seega on konstruktsioonid täiesti reaalsed, sest nad mõjutavad meie elu.» Jätame kõrvale pisiasja, et teine lause ei järeldu kuidagi esimesest, mistõttu on sõna «seega» kasutamine õigustamatu. Teine lause on ülepea täiesti mõttetu, kui veidi uurida. Lause esimene pool on muidugi truism. Konstruktsioonid on tõesti reaalsed. Näiteks Saue vallavalitsus on sotsiaalne konstruktsioon ja ühtlasi täiesti reaalne. Arusaamatuks jääb, kellele
Raud seda teatab. On ta kohanud kedagi, kelle arvates Saue vallavalitsust olemas ei ole?
Lõbusaks teeb tõik, et kui vaadelda denitsiooni Raua avalausete kontekstis, siis ilmneb, nagu tähendaks konstruktsioon oma reaalsuses mingit kolmandat eksistentsivormi «päriselt olemas olemise» ja «täieliku puudumise» vahel. Sellist kompromislikku natukene-olemas-olemist. Heatahtlikult lugedes võib ju mõista, et Raud tahab öelda: sotsiaalne konstruktsioon on sama palju olemas ja sama «päris» kui objektiivsete loodusseaduste tekitatud mägi või ookean, aga miks segada siia targutust täielikust ja mittetäielikust olematusest? Aga kui Raud peab silmas vaimseid konstruktsioone (arusaamu), siis nii öelgugi. Siis satume vana hea universaalide vaidluse juurde (kas mõisted on «päriselt» olemas või mitte).
Kas arusaam või asi?
Eelnev viibki meid Raua esitatud selgituse tõsisemate puuduste juurde.
Esiteks jätab ta kogemata või tahtlikult täpsustamata, kas konstruktsiooniks tuleb liigitada ainult maailmas käegakatsutavalt eksisteerivad asjad nagu Eiffeli torn ja Saue vallavalitsus või ka arvamised ja teadmised. Või mõlemad. Raud ise räägib neist igatahes läbisegi ja sama häda käes vaevlevad paljude konstruktivismi reapropageerijate väljaütlemised. Alatihti jäetakse segaseks, kas jutt käib sugudest või soostereotüüpidest, kas rassidest või rassilistest eelarvamustest, kas eesti rahvast ja selle n-ö konstrueerimisest seltsitegevuse edendamise abil või arusaama eestlasest, mille kohaselt ta on pikk, ilus, blond, tark, töökas ja sööb kama.
Vahe on pehmelt öeldes oluline, sest kui pidada silmas vaid arvamisi/arusaamu – kuidas me sisustame mõisted nagu «naine», «neeger» või «eestlane» – , siis tahaks küsida, kus on siin uudis? Võib-olla mõni veendunud platoonik vaidleks vastu, kuid siinkirjutaja möönab tõrkumata, et kõik mõisted kui mõisted eksisteerivad vaid inimeste omavahelises suhtlemises ja on seetõttu tõesti inimeste loodud. Küngas ja mägi on kahtlemata iseseisvalt olemas, kuid see, kus lõpeb «küngas» ja algab «mägi», on pika aja jooksul kujunenud enam-vähem ühine arusaam. Konstruktivist muidugi ütleks, et kokkulepe. Inimkond on aastatuhandeid reaalsetest üksiknähtustest välja destilleerinud abstraktseid ühisjooni ja loonud suhtlemise hõlbustamiseks mõisted – «kivi», «laud», «loom», siit edasi veelgi abstraktsemad «ausus», «naiselikkus» jne. Nüüd nimetab teooria selle destillaadi konstruktsiooniks, muud midagi. Kusjuures ebaõnnestunult, sest konstrueerimine seostub sünteesimisega, kokkupanekuga, millegi uue – paraku ka väljamõeldise – loomisega; abstraktsioon aga pigem analüüsi ehk lahtivõtmisega, millegi
olemasoleva esiletoomisega.
Siinkohal võiksime jõuda tõeliselt olulise küsimuseni, nimelt kui vabad on inimesed õieti oma konstruktsioonide – kui neid ikka tingimata nii peab nimetama – loomisel. Kui palju võib näiteks «naiselikkuse» mõistele külge pookida suvalisi jooni – on’s nad tõesti kõik laest võetud, nagu äärmusfeminism väidab? – või on siiski midagi, mis tuleb paratamatult, ilmudes «naiselikkuse» mõistesse visa järjekindlusega kõigis kultuurides? Võiks arutleda, kui palju on mõistes «eestlane», «naine» või «neeger» abstraktsiooni, kui palju konstruktsiooni?
Seni on selliste arutelude katsed läbi kukkunud, sest… «ei tasu otsida ka tõde ja tegelikkust: kõik see, mida me enda ümber näeme, on kinni meie enda mõtlemises ja meie enda loodud tähendussüsteemides ja diskursustes». (Tõnis Saarts, Sirp, 03.01.17) Nagu Aro Velmet hiljaaegu lehelugejaile vahendas, on sotsiaalkonstruktivismi loojad Peter L. Berger ja Thomas Luckmann märkinud, et selline arusaam «vastab skisofreenia kliinilisele denitsioonile». Hea, et
nad selle jõudsid välja öelda. Ilmselt isegi Rein Raud ei söandaks süüdistada Bergeri ja Luckmanni sotsiaalkonstruktivismi põhitõdede mittetundmises.
Künkale tekkis maja
Raua esitatud denitsiooni teine viga – võib-olla mitte nii sügavmõtteline, kuid see-eest elulisem – peitub sõna «konstruktsioon» tavatähenduse veel ühes aspektis. Tavakasutuses on konstrueerimine plaanipärane tegevus nagu maja ehitamine, milleks peab olema mingisugunegi projekt. Raua määratluse järgi aga on konstruktsioon rõhutatult igasugune inimeste ühistegevuses tekkinud nähtus, sealhulgas mitte-plaanipärane. Niisiis konstrueeritakse ka kogemata. Näiteks arendavad inimesed oma poliitilist süsteemi, kuni lõpuks on neil demokraatia. Keegi ei rajanud seda teadlikult, aga «kukkus välja».
Ja siis? Ajalugu peamiselt nii kulgebki. Muuseas kujunevad sel viisil ka rahvad ja isegi rahvused. Edendatakse haridust ja ehitatakse seltsimaju, aga välja kukub rahvus. Kuid miks kasutada kohatut sõna? Öelda, et rahvus konstrueeriti, on sama narr – ainult et vastassuunas – kui öelda, et künkale tekkis maja. Kui aga jääda traditsioonilise ja arusaadava kõnepruugi juurde ning öelda, et maja siiski ehitati, aga rahvus tekkis, siis poleks jälle peent teooriat, mille klassikute mittetundmise eest Maarja Vainot, Peeter Espakit või siinkirjutajat hurjutada.
Võitlus viirastustega või demagoogia?
Nagu öeldud, võitleb Raud ka väidetega, mida pole esitatud. Võtab näiteks minu konstateeringu, et konstruktivistide hulgast võib kuulda väidet: tõlgendusi on sama palju kui tõlgendajaid ning üks tõlgendus pole teisest parem, ja teatab, et Vahtre eksib, sest tõlgendused polevat omavahel sugugi võrdsed. Järgneb pikk ja dotseeriv tõestus.
Vabandust? Mina pole ju öelnudki, et nad on võrdsed. Otse vastupidi, ma taunin kirglikult absurdset teesi «igaühel oma tõde, üks pole teisest parem», mis juba aastaid saastab infovälju. Kui aga Raud tahab öelda, et sellist absurdi üldse keegi ei viljelegi, siis tehku silmad ja kõrvad lahti. Miskipärast vaevas sama mure Bergeri ja Luckmanni: «Nemad aga väidavad, et kõik tõlgendused on võrdsed (…) [mis on] on retsept teaduse enesehävitamiseks ning, mis on veel palju-palju ohtlikum, fanaatiliseks poliitikaks.» Kui nad poleks surnud, kas asuks Raud siis neilegi selgitama, et nad eksivad?
Mulle on selline väitlusviis vastuvõtmatu. Kui Rein Raud kirjutaks, et teda häirivad inimesed, kes peavad Maad lapikuks, siis mis tundega loeks ta vastulauset: «Raua väide on ekslik – Maa ei ole tegelikult lapik, vaid enam-vähem ümmargune.» See on demagoogia raudvara: omista oponendile rumal väide ja kummuta see aplausi saatel.
Raud puudutab ka rahvuste kujunemist, ütlemata midagi uut. Keegi neist, kellele ta otsekui oponeerib, pole eitanud sihipärast rahva edendamist. Ükski ajaloolane ei arva, et I üldlaulupidu sündis nagu seen mingi metafüüsilise rahvustungi viljana, vaid selle organiseeris ikkagi perekond Jannsen. Ükski ajaloolane ei eita «Tasuja» või «Tõe ja õiguse» kujundavat mõju. See, et riigikord on inimtekkeline ja et Kersti Kaljulaidi võim ei tule Jumala käest, võis kõlada uudselt ehk 18. sajandil. Aga täna? Need, kellele Raud epistlit loeb, on üksnes väitnud, et kõik ei ole konstruktsioon. Mis ei ole veel essentsialism, nii nagu antikommunism ei ole veel natsism ega vastuhakk ajalooga soperdamisele rahvusromantism.
Puändiks jäägu Raua õiendus: «Vahtre eksib ka väites, et sotsiaalne konstruktivism ise oma sotsiaalset konstrueeritust ei tunnista. Vastupidi, ta kriipsutab seda pidevalt alla. Juba 1920ndatel aastatel rõhutas Karl Mannheim, et ainult teiste kõrval ka iseenese pilgu paratamatut ideoloogilisust tunnistades saab meil olla mingitki lootust oma eelarvamustest üle saada.» Uskumatu – teooria, mis loodi 1966. aastal, kriipsutas midagi alla juba 1920ndatel?
Kõikvõimas teooria siis küll. Ent kes see õieti kriipsutab? Pole kuulnud, et oma ideoloogilisust möönaksid tõdede võrdsuse kuulutajad nagu Tõnis Saarts, valitseva moeideoloogiaga sobimatute ajalooseikade «ümberprofileerijad» nagu Marek Tamm, mitmesugused Feministeeriumi amatsoonid, natsitempliga vehkijad või inimõiguste universaalsuse apostlid. Vastupidi, nad peavad ennast ideoloogiaülesteks müüdimurdjateks, silmade avajaiks. Olles selgema ja loogilisema mõtlemisega inimesed oma jamaga lihtsalt surmani ära tüüdanud.
Lühidalt, professor Raud haugub vale puu all. Vale puu all haukuv professor ei ole vaatepilt, mis rõõmustaks.
Ilmunud Postimehes 4. mail 2018
