Hullem kui magamistuppa ronimine on pähe ja südamesse ronimine
Vihkamine on vale vaid ühes suunas, vastupidi võib vihata kartmatult
Kes siis õieti on Putini liitlased Euroopas?
Nobeli meditsiinipreemia laureaat Tim Hunt lõõpis 2015. aastal ühel rahvusvahelisel konverentsil: „Las ma räägin oma hädadest tüdrukutega. Sina armud neisse, nemad armuvad sinusse ja kui sa neid kritiseerid, siis nad hakkavad nutma. Võib-olla peaksime tegema eraldi laborid poistele ja tüdrukutele?“ Järgnes tappev vihalaine ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias.
Hunti kaitseks astusid välja paljud kuulsad naisteadlased, kuid ta pidi ikkagi lahkuma nii oma kohalt Londoni University College’is kui Euroopa Teadusnõukogust. Silmakirjalikke aktiviste ei ohjeldanud ei see, et Hunt oli aastaid võidelnud naisteadlaste võimaluste avardamise eest ega see, et ta enda naine oli silmapaistev teadlane ning feminist.
Ühelt poolt süütu lõõp ja teiselt poolt lämmatav viha ning tagakiusamine. Kas vihakõneseadus oleks Tim Hunti aidanud? Oh ei, vihakõneseadus teinuks süüdlaseks pigem ta enda. Põhjendus võiks olla, et on õhutatud naistevastast sallimatust ja loodud oht vägivallaks.
Tegelikult meil mingit eraldi vihakõne- ega ka vaenukõneseadust tulemas ei olegi, üksnes muudatus karistusseadustikus, mis veidi avardab senist ja täiesti olemasolevat regulatsiooni. Soraise juristid Ginter ja Maripuu leiavad, et meie lahendus on nutikas ega ohusta niisama räuskajat. Võib-olla ohustab, võib-olla mitte, sest väljendit „ühiskonna turvalisuse ohtu sattumine“ võib venitada nagu kummi. „Õhutusele järgnev vägivallategu“ on aga lausa koomiline, sest „pärast seda ei tähenda veel, et selle pärast“, nagu juba vanad roomlased teadsid. Mõeldud on ikka õhutusest ajendatud vägivallategu.
Kuid see selleks. Ka sellisel, võrdlemisi tagasihoidlikul kujul kujul on tegemist üleüldise, progressiivse, kõiki härdaid südameid ja sotsiaalse õigluse sõdalasi ühendava pürgimusega: juurida välja viha. „Viha on viha – ja keegi ei peaks olema sunnitud seda taluma,“ ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen 2020. aasta septembris.
Siin astume õiguskeele vallast väärtushinnagute, mõtteviiside, hoiakute maailma, mis on palju keerulisem, kuid seadus peab selle maailmaga kooskõlas olema, muidu pole tal üldse mõtet.
Viha ei meeldi vist kellelegi ja vähe on kultuure, kus seda kiidetakse. Natukene siiski. Positiivselt on räägitud näiteks sportlikust vihast, kunagi ka proletaarlaste õigustatud vihast. Kuid kõige tähtsam on see, et viha ei saagi ära kaotada. Võidelda saab viha avaldustega, inimesi saab ohjeldada (ja eeskätt saavad nad seda teha ise), kuid mitte tõsiasjaga, et inimesed vahel vihastavad ja vahel koguni vihkavad. Katse seda keelata oleks veel hullem kui magamistuppa ronimine – mille üle armastavad eriti valjult kaevelda need, kes oma magamistoaga ise tänavale ronivad – , sest see oleks pähe ja südamesse ronimine. Mis me veel ära keelame? Kadeduse? Kahjurõõmu? Ahnuse? Alatuse?
On asju, mis lihtsalt on. Raamatus „Mõistuse parasiidid“ kirjutab Gad Saad: „Sõnavabadus ongi just selleks mõeldud, et kaitsta kõige vastikumaid, solvavamaid ja tülgastavamaid väljaütlemisi. Sõnavabadus ei ole selleks olemas, et sina teeksid mulle ainult magusaid komplimente. Aeg-ajalt solvatud saada on hind, mida tuleb maksta vabas ühiskonnas elamise eest.“
(Eristada tuleb siiski solvangut ja laimu. Öelda neegrile „brikett“ on solvang, aga öelda, et ta käib poes vargil – kui pole tõestust – on laim. Laim on patt, seda õpetati meie vanavanaisadele juba Palamuse koolimajas, kus köster Tootsile käratas: „Kuidas sa tohid teist vargaks teha!“)
Ei praktika ega Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu kui ÜRO avaldused, memorandumid ja seletuskirjad jäta mingit kahtlust, kuhu on suunatud (vihase) vihkamisvastase võitluse teravik: mitmesuguste vähemuste, immigrantide, islamiusuliste ja naiste õiguste kaitseks. Gad Saad: „Vihakõne laia mantli varjus on [islami kritiseerimise eest] kohtu alla antud mitmeid silmapaistvaid eurooplasi, nagu eelnevalt nimetatud Hollandi parlamendiliige Geert Wilders, Rahvusvahelise Vaba Ajakirjanduse Ühingu president Lars Hedegaard ja Austria aktivist Elisabeth Sabaditsch-Wolff.“
Vastupidises suunas võib vihata kartmatult. Näiteks küsis Suzanna Danuta Walters 2018. aastal Washington Postis: „Miks me ei või mehi vihata?“ ja vastas: „Meil on täielik õigus teid vihata. Te olete meile liiga teinud. Patriarhaadiga. On ammu aeg mängida feminismitiimi mängu. Ja võita.“ Pole kuulda olnud, et õiguskaitse oleks teda tülitanud „avaliku õhutamise eest vihkamisele soo alusel“.
Ent mis saab siis, kui nt immigrantide ja naiste õigused vastuollu lähevad? Ayaan Hirsi Ali kirjeldab raamatus „Saak“, kuidas naiste õigused eriti islamimaadest lähtuva sisserände survel Euroopas vähikäiku teevad. Loomulikult tabasid tedagi süüdistused „vihakõnes“. Milles ilmneb tõik, et immigratsiooni survel teeb vähikäiku veel midagi, nimelt (sõna)vabadus. Õitsele lähevad aga tsensuur ja ebateadus, salastamine, varjatakse statistikat, tehakse ümber ajalugu. Vihakõneseadused üksnes raskendavad probleemidega võitlemist.
Kaua aega on vähemuste õiguste kaitsjad ratsutanud teesi seljas, et just nõnda – võideldes vihakõnede, rassismi, homofoobia, kolonialismi jne jne vastu – vastandume demokraatia vaenlastega, kaasa arvatud Putin. See on küüniline vale, sest Euroopa nõrgestamine ei tähenda mingit vastandumist, vaid on Putini ja Venemaa huvides. Äsja sai see ka üpris konkreetse tõestuse. Hamasi rünnak Iisraeli vastu oli täis Putini näpujälgi, aga ühtlasi kutsus esile rõõmupeo tuhandete Euroopa sisserändajate hulgas, kelle kohalolu kehastab väidetavalt avatust, sallivust ja humanismi.
Kes siis lõpuks on Putini liitlased Euroopas – kas õilishinged, kes immigrante sisse veavad ja vihakõneseadusi vastu võtavad või nn konservatiivid, kes neile vastu seisavad?
Ilmus Postimehes 12. oktoobril 2023 pealkirjaga “Vihakõneseadus õõnestab demokraatiat seestpoolt”
