Uudiseid nähtamatult rindelt

Sotsiaalkonstruktivism peab ennast ilmselgelt metateooriaks—tõeseks teooriaks tõe puudumise kohta; teooriaks, mille kohaselt kõik on konstruktsioon, ainult mitte seesinane teooria ise, mis on Tõde — ja selle edendajad end metamõtlejateks, kes oskavad analüüsida kultuuri kandjate ja loojate tegevust, mida viimased ise ei suuda.

SOTSIAALKONSTRUKTIVISMI ÜRGVIGA

Sotsiaalkonstruktivismi ümber on viimasel ajal elavalt mõtteid vahetatud. Teooria ja lausa maailmavaade, mis paljude jaoks on olnud kõigest väheoluline või isegi kentsakas moevool, astub jõuliselt laiema avalikkuse ette. Nagu ikka settivad vaidluses välja teatud sõlmküsimused, millest sõltuvad teised, pindmisemad probleemid. Nii on see ka nüüd.

Näiteks kui lugeda sotsiaalkonstruktivismi klassikute või edendajate pikemaid tekste, võib silmatorkavate eristuste keskel silmist kaduda tõik, et sotsiaalkonstruktivismi alustalaks on kultuuri bioloogilise osise alatähtsustamine, mis kohati ulatub sihiliku mahavaikimise ja isegi eituseni. Paraku on tegemist sellise veaga, mis kogu teooria ekslikuks ja lõppjärgus — n-ö tänavaile kandunult — ka ohtlikuks muudab. Selles staadiumis tulebki kõnelda pigem usust kui teooriast, millest lõpupoole.

Bioloogilise aspekti eiramise tulemusi näeme kõikjal enda ümber: arutu migratsioonipoliitika ja selle tagajärjel kasvanud kuritegevus Euroopas, ammu ilmunud kirjandusteoste tsenseerimine, katsed juurutada lasteaedades “sooneutraalsust” jpm. Selle kõrval toodab teooria või tuleks öelda, pseudoteooria tuletistekstidena aina uusi (pseudo)teooriaid, mis taas mingil moel meie ellu tungivad. Tegemist on edukalt etableerunud majandusharuga, mille juhtkujud toodavad teatud tüüpi tekste, kiidavad üksteist nende eest ja naudivad pisut hägusate, kuid sügavamõtteliste filosoofide oreooli ning sellega kaasnevaid boonuseid.

JUHTUMIUURING: TÄHENDUSTE KEERIS

Kuna sotsiaalkonstruktivismi kaitseks on meil kõige sagedamini sõna võtnud Rein Raud, siis sobib sellise tuletisteksti näiteks võtta tema pikem essee Tähenduste keeris (2017), mida autor alapealkirjas nimetab tervikliku kultuuriteooria visandiks; samuti puudutatakse järgnevalt Raua muid kirjutisi.

Teose avalehekülgedel märgib Rein Raud küll tunnustavalt, et hoogu on võtmas dialoog loodusteadustega, ent seejärel käib välja süüdistuse, et keegi tahab kultuuri taandada ainult bioloogilistele ja sotsiaal- majanduslikele mehhanismidele, ning vastustab sellist katset kategooriliselt (lk 13). Seesugused Freudist ja Marxist inspireeritud üritused on aga jäänud juba üsna kaugesse minevikku ning pole näha, et need tänapäeval kultuuri uurimist või mõistmist häiriksid. Miska jääb selgusetuks, kellega Raud sõdib. Tagapool ta küll tunnistab, et kultuuri mõjutavad teatud bioloogilised ja sotsiaalsed konstandid,1 nagu nauding, valu, iha, vägivald, solidaarsus, selgitus- ja eneseväljendustarve jpm, kuid lisab seejärel: “Ühest küljest on üks või mitu neist seotud iga regulaarselt viljeldud praktikaga, ent piirdumine ainult niisuguse loeteluga [—] oleks asjatu reduktsionism. Tegelikkus on oluliselt keerulisem ja erinevad tegurid mõjutavad üksteist loendamatutel ennustamatutel viisidel” (lk 160). Rohkem Raud bioloogilisi ja sotsiaalseid konstante ei puuduta, ehkki mind näiteks huvitaks, milline on see oluliselt keerulisem tegelikkus ning kuidas nimetatud konstandid suhestuvad muude kultuuri toimimist ja arengut mõjutavate teguritega.

Sellise ebamäärasusega järgib Raud nüüdisaegse sotsiaalkonstruktivismi rajajate Peter L. Bergeri ja Thomas Luckmanni eeskuju. Ka nemad lähevad bioloogiast mööda kui millestki vulgaarsest, millest kultuuri käsitledes justkui tuleks rääkida, aga teisalt nagu ei tuleks ka, sest pole kombekas: “Kuigi võib öelda, et inimesel on loomus, on ikkagi sisukam väita, et inimene ehitab omaenda loomuse, või lihtsamalt, et inimene loob iseennast” (Berger, Luckmann 2018: 87). Märgime, et hilisemad sotsiaalkonstruktivistid ei luba sedagi, vaid on jõudnud (bioloogias juurduva, kaasa antud) inimloomuse enam või vähem raevuka eituseni: “Sotsiaalne kord ei ole osa “asjade loomusest” ja seda ei saa tuletada “loodusseadustest”,” ning täpsustades: “Teisisõnu, kuigi ükski olemasolev sotsiaalne kord ei ole bioloogilistest andmetest tuletatav, tuleneb vajadus sotsiaalse korra kui sellise järele siiski inimese bioloogilisest varustusest” (samas: 91).

Äraseletatult ütlevad klassikud, et inimene küll vajab sotsiaalset korda, kuid on selle loomisel täiesti vaba. Oma idee tõestuseks modelleerivad Berger ja Luckmann olukorra, kus hüpoteetilised isikud A ja B loovad ühiskonna, seadused ja institutsioonid. Nimetatud isikud on pärit eri kultuuridest ning peavad seetõttu oma ühiskonna loomist alustama enam-vähem tühjalt lehelt (samas: 95 jj).

Sellest näitest alates kaotab Bergeri ja Luckmanni klassikaline raamat usaldusväärsuse, sest tegemist on kaugeleulatuva rappaminekuga juba teooria vundamendi juures. Viga seisneb selles, et niisugust olukorda ei esine kunagi ega ole kunagi esinenud. Ehkki Berger ja Luckmann rõhutavad, et nad ei kõnele siin Aadamast ja Eevast, üritavad nad tegelikult just seda: modelleerida ühiskonna sündi “algusest” peale.

Tõsi, loomulikult sätestavad inimesed kokkuleppe korras seadusi ja loovad institutsioone, kuid neile peavad eelnema väärtused, mida seadus ja institutsioon on määratud teenima. Seega möödaminnes tehtud märkusest, et kokkuleppeid nõuab inimese “bioloogiline varustus”, ei piisa. Vaja on veel midagi peale “bioloogilise varustuse” nõudmiste ja see miski peab eelnema kokkulepetele. Just siin asub kriitiline punkt, kus inimese ja looma erinevus — aga ühtlasi ka kultuuri sünnikoht — selgelt ilmsiks tuleb. Ka loomad vajavad oma bioloogiliste vajaduste rahuldamiseks kokkuleppeid — näiteks millises järjekorras rahuldada sugukirge või kustutada janu, kui see pole võimalik kõigil korraga. Kuid loomad (ilmselt) ei tuleta oma kokkuleppeid kõlblusprintsiipidest nagu õiglus või ühine hüve, küll aga inimene. Ja neid väärtusi ei ole inimene omandanud mitte kunagi ega mitte kuskil sõna otseses mõttes kokkuleppimise teel, vaid on need kaasa saanud kasvatusega. Väide, et “inimene loob iseennast”, vastab tõele vaid kõige pindmisemas kihis. Piltlikult öeldes jääb talle täiskasvanupõlves vabadus ise otsustada teatavate (ja ainult teatavate!) make-up’i varjundite ja soengu detailide üle. See tõsiasi on “koodi muutvaid” reforme nõudvaile sotsiaalkonstruktivistidele äärmiselt valus ja vastuvõtmatu ning sellest ka valulikud reaktsioonid. Inimene ei loo iseennast, inimese loob teine inimene.

Sotsiaalkonstruktivistidelt tuleks küsida: kas te usute/nõustute, et nüüdisinimene arenes välja loomariigist, varastest hominiididest? Kui ei, siis pole millestki rääkida. Kui jah, saaks esitada järgmise küsimuse: ning millal tekkis kultuur? Kui eeldada, et loomadel (üldiselt) kultuuri ei ole ja et see iseloomustab (eeskätt) inimest, siis tuleks järeldada, et kultuur tekkis sedamööda, kuidas loomast sai inimene. Kultuuri hakkasid looma loomad, kultiveerides oma loomalikkust inimlikkuseks. Seda teades väita, et bioloogiline tegur pole relevantne või tähendab “asjatut reduktsionismi” — aga miks peaks kõike taandama bioloogiale? on keegi seda teinud? —, näitab sihipärast silmaklapistatust.

Rein Raua pelg bioloogilise ja sotsiaalse reduktsionismi ees on igati arusaadav, kui mõelda, milliste mõttetusteni on Freudi järelkäijad esimeses ja Marxi järelkäijad teises vallas jõudnud.3 Kuid kas vulgaarsetest ebateooriatest pääsemiseks on vaja pageda omaenda reduktsionismi, mis küll tunnistab poole sõnaga bioloogilisi ja sotsiaalseid tegureid, kuid seejärel tuletab kultuuri ikkagi ainult kultuurist? Kas kujutab keegi ette mingi (rõiva)moenähtuse süvaanalüüsi, mis ei sisalda ainsatki viidet moe sidemetele inimese seksuaalsusega? Ja mingeid võimalikke sildu võiks ikka näha ka kirjanduse ja kunsti juures? Asjatu lootus. Raud esitab oma raamatu lõpus kaks juhtumiuuringut, mis lähevad mööda nii uuritava kultuurinähtuse eesmärgist kui funktsioonist — sest just siin tuleks hakata rääkima n-ö madalatel teemadel, nähtuse juurtest, bioloogiast ja sotsiaaliast. Kui näiteks Tõnu Viik kollektiivseid emotsioone analüüsides osutab jalgpallimeeskonna analoogiale oma olemasolu eest võitleva arhailise inimgrupiga (2016: 72), siis Raud oma Tähenduste keerises hoidub sellistest asjadest järjekindlalt. Ta vaid möönab, et paljude kultuuripraktikate funktsioon on võimaldada mingit teist praktikat, ja oletab, et see on seotud väärtuste edasiandmisega. Viimased jällegi on seotud poliitiliste otsustega. “Ent öelda, et teatud kirjanduse funktsioon on mõjutada tulevasi poliitilisi otsuseid, oleks kindlasti liialdus” (lk 159). Kui mõelda paljude isamaaliste ja võitluslaulikute, kas või Sándor Petőfi peale, siis ei ilmne siin tegelikult mingit liialdust. Nii käitudes lõikab sotsiaalkonstruktivism või vähemalt selle populaarversioon ennast ära võimalusest selgitada või uurida kultuuri teket loomade (karjaloomade, aga ka lindude) käitumise abil, pannes tähele seda, mis meis on loomadega ühist. Seda on palju rohkem, kui “iseennast loova inimese” ideoloogia iial tunnistada tahaks. Näiteks on loomadelgi olemas märgid (alistumine, ähvardus jm), nad võivad käituda altruistlikult, neil on olemas hierarhia, võim, võimuvõitlus, isegi poliitika ja kodusõjad. Kõige selle kohta on olemas mahukas trükisõna. Ebaloogiline oleks arvata, et poolinimesest pärisinimeseks saades ta sellest kõigest midagi — täpsemalt öeldes peaaegu kõike — kaasa ei võtnud. Kahtlemata võttis, arendades ja täiustades seda oma pärisinimesepõlves edasi. Ja iga sündiv laps sai ja saab praegugi kasvatusega kaasa miljonite aastate kogemusel ning nii bioloogilisel kui sotsiaalsel evolutsioonil põhineva väärtuste-, institutsioonide- ja reeglitekomplekti.
See on ka põhjus, miks me oma keeles oleme alati teinud vahet: väikseid lapsi eeskätt kasvatatakse ja suuremaid õpetatakse. Ilmselt sotsiaalkonstruktivismi mõjul, mis näeb lapse arengus peamiselt tähenduste omandamist ja kultuuri ülepea kui “tähenduste keerist” ja mitte väärtussüsteemi, on see oluline erinevus tänapäeval hägustuma hakanud. Lasteaedades töötavad nüüd õpetajad, mitte kasvatajad. Ja käib vaikne võitlus selle nimel, et vanemadki oma lapsi enam kasvatada ei tohiks, sest see tähendab oma stereotüüpide, väärtushinnangute jms taunitava pealesurumist. Kuid ka õpetada hästi ei tohi, sest kõigil faktidel olevat “narratiivne koormus” ja nad olla “diskursiivsed” — seega võib õpetada vaid seda, kust ise infot hankida. Ning seejärel imestatakse, miks sirguvad ühiskonnavõimetud inimesed.

GEENIDE JA MOE KATTUMISKOHT

Osutus bioloogilisele osisele kultuuris ei tähenda sugugi essentsialistlikku kõige taandamist geenidele, nagu sotsiaalkonstruktivistide eeskõnelejad visalt väidavad.4 Loomulikult ei saa bioloogiaga seletada, miks ühel aastal on moevärv tumelilla, aga järgmisel aastal must, mis jääb pidama kogu dekaadiks. Loomulikult leidub valdkondi ja olukordi, kus kultuur loob kultuuri.

Kuid asi polegi üldse dilemmas “geneetiline või kultuuriline?”. See vastandus on liiga lihtsustav. Leidub nähtusi, mille puhul tuleks leiutada hoopis mingi kolmas määratlus, sest nad on nii seda kui teist, otsast lõpuni ja ühekorraga. Või siis võiks seda nimetada bioloogiliseks komponendiks kõige laiemas mõttes — osisega, mille inimesed kõigis kultuurides oma ellu tahes-tahtmata kaasa saavad ja mille juured ulatuvad loomariiki; selle alla mahub ka eespool sotsiaalseks nimetatu.

Või artikuleeritud kõne (mitte segi ajada keelega). Keeli on maailmas palju, kuid kõik inimesed kõnelevad mingit keelt, moodustades häälikuid, sõnu, lauseid. Ka seda oskust ei saa nad kaasa geenidega, vaid taas kõigest võime, mille aktiveerib kasvukeskkond — teised inimesed. Kusjuures kõigis keeltes on midagi nii sarnast, et nad on vastastikku tõlgitavad. Mõnikord raskustega, kuid üldiselt ikkagi tõlgitavad. Selline asi ei tohiks võimalik olla, kui vastaks tõele, et kõik inimesed ja kõik kultuurid loovad ennast ise. Või vähemalt osutab see selgelt, et “ise” loomine toimub kindlates etteantud piirides.

Kõne pole sugugi ainus. On omand, on õiglus, vajadus infot edastada ja soov, et seda mõistetaks sisult kattuvana. Huvi võistluse ja võitluse vastu. Omade ja võõraste vastandus. Laias laastus kõik see, mille Raud kultuuriliste konstantide hulgas üles loeb, et nende juurest siis põgeneda. Kõigi nende põhjaks on ilmselt instinktid (mitte segi ajada refleksidega). Sotsiaalkonstruktivism isoleerib ennast püüdlikult neist kõigist — või täpsemalt nende bioloogilistest juurtest —, millega sisuka analüüsi võimalus kaob. Võimatu on sisukalt kõnelda puu lehestikust, kõnelemata okstest, tüvest, juurtest, pinnasest ja kliimast. Vähemalt juhul, kui eesmärgiks on esitada n-ö terviklik kultuuriteooria, mille avalause kõlab nii: ““Tähenduste keerise” kirjutamist ajendas ennekõike kultuuri(de) uurimise tänane üsna kitsas fookus” (lk 11). Küllap on fookus paljude moodsate “kultuuriuuringute” puhul tõepoolest pilujas, kuid ka Raua fookus jääb endiselt kitsaks, sest eksootiliste näidete kuhjamine seda ei laienda, vähemalt ajaloolase jaoks, kes on nagunii harjunud (kõrg)kultuuri vaatlema laiemal taustal kui kultuur ise. Ja seda just n-ö tüvede ja juurte teadliku eiramise pärast, mistõttu on Raua huviorbiidist välja jäänud ka suur hulk ideid ja uuringuid, mis fookust laiendaksid, eeskätt psühholoogia ja etoloogia vallas. Tõsi, Raud viitab küll mõnele autorile, aga vaid selleks, et märkida: “Kultuuriteoreetikud [—] vaatavad abitult pealt, kuidas reaalteaduste mõisted nii akadeemilises kui populaarses vormis nende uurimisaine lihtsalt olematuks räägivad” (lk 12).

Lõpuks — mis võib tõsimeelse sotsiaalkonstruktivisti tuju päriselt ära rikkuda — tasub uurida sedagi, kas konstrueerimine ise ei ole mitte bioloogiliste juurtega. Tundub igatahes vägagi tõenäoline, sest vajadus konstruktsioone luua ja neis kokku leppida on kõigile kultuuridele niisama ühtselt omane kui kahel jalal kõndimine. Ka viipekeeles üle tuhande märgi omandanud gorilla Koko oskas abstraktseid mõisteid konstrueerida.5 Mis tähendab, et instinktidel põhinevate konstantide juurest iseennast loovate inimeste keskele pagenud õpetlasele vaatab sealgi vastu bioloogiline juur ja bioloogiline pinnas.

MIS SIIS ON KULTUUR
Kultuuri teke ei ole mitte ainult ajalooline, võib-olla seitsme, võib-olla viie miljoni aasta eest alanud protsess, vaid see toimub ka iga päev meie ümber konkreetsete indiviidide kultuuristumisena. Inimesed sünnivad kultuurivõimelise olendina ja kasvavad inimeseks, s.t konkreetse kultuuri liikmeks, kusjuures see konkreetne kultuur kannab endas arvukalt üldinimlikke imperatiive.

On sellist individuaalsel tasemel kultuuri teket — mis on iga indiviidi puhul unikaalne ja sisaldab endas mustmiljon komponenti — võimalik kirjeldada lühidalt ja üldistavalt? Jah, on.

Lapse kujundamine inimeseks algab otsekohe sünnist. Ja mitte tähenduste õpetamise näol, nagu näib arvavat Raud (lk 19), vaid hoopis ühe põhjapaneva mõistepaariga. Kõik maailma emad — ja üldiselt ka isad ning üldse kõik täiskasvanud — kasutavad imikute ning mudilastega suhtlemisel omapärast “digitaalset” keelt, milles on vaid kaks märki. Need on hääletoonid — aeglane ja pehme tähendab hea, tubli, õige jms, järsem ja teravam aga ei tohi! sülita välja! paha laps! jne. Seega alustab laps oma teekonda inimeseks saamise poole kahe mõiste — õige ja vale vahet pendeldades, mida talle tutvustatakse käskude ja keeldude, aga iseäranis just keeldude abil. Ka kümnest käsust on seitse tegelikult keelud. Õigest ja valest, mida võib pidada veel utilitaarseks, on aga vaid kukesamm hea ja kurjani, mis on juba kõlblusmõisted. Millest nähtub, et kultuur juurdub kõlbluses. Mis on muidugi jalgratta leiutamine, sest Piibli mõistujutus hea- ja kurjatundmise puust kui põhjusest, miks inimesed loomariigist välja heideti, on see juba tuhandeid aastaid kirjas.

Miks on see nii? Väga lihtsal põhjusel: kultuuri ülesanne on lepitada egoistlik indiviid ja kari. Inimene on kollektiivne loom, just kari on inimese kui liigi edu pant ja indiviidi turvatunde ning eneseteostuse tagatis. Ilma karjata ei ole ega suuda inimene midagi. Tõsi, leidub ka loomi ja linde, kes samuti otsivad ning leiavad tasakaalu indiviidi ja karja vahel, kuid nemad ei tee seda kõlblusreeglite abil.

Ka Rein Raud tunnistab lühidalt sotsiaalsete suhete tähtsust ning peab sotsiaalset ja kultuurilist kaheks olulises osas kattuvaks inimtege- vuse valdkonnaks, mis teineteisest võrdväärsena sõltuvad. Kuid ta ei saa jätta kinnitamata: “Sotsiaalsed suhted ja võimumehhanismid on inimeseks olemise juures ainult üks aspekt maailma ja reaalsuse mõistmise repertuaaris ja reaalsuse kõikidel tasanditel orienteerumises” (lk 37). Selle asemel et möönda: suhtlemine ja suhted on inimeseks olemise ning reaalsuse mõtestamise vundament.

Rõhutada tuleb, et jutt käib kõlblusest kui sellisest, mitte konkreetsetest reeglitest, mis võivad olla erinevad ja koguni täiesti erinevad. Kuid tasub märgata, et risti vastupidiseid erinevusi kohtab siiski vaid pealiskihis (näiteks kas pühakotta minnes peab pea kaetud või paljas olema); sügavamal on kõik maailma kõlblussüsteemid sarnased. Ja see ei saagi olla teisiti, kui eesmärk, nagu öeldud, on kõikjal üks ja seesa- ma — lepitada indiviid ja kari nii hästi-kurjasti kui see üldse võimalik.

Kultuur on see, kui inimene on näljane ja tal on toit ees, aga ta veel ei söö, sest oodatakse üht laudkonna liiget. Kultuur on see, kui inimesel on põsel mädapunn, aga keegi ei tee seda märkama, sest nii pole viisakas; ja kui laps seda kommenteerib, siis teda keelatakse. Kultuur on see, kui sugukihus vaevlev mees jätab tarvitamata tema võimuses oleva abitu naise, sest kõlblusreeglid ei luba. Kultuur on see, kui mees siseneb restorani enne naist, sest nii on naisel turvalisem.

Lühidalt: kultuuri esmane funktsioon on sundida inimest ennast teadlikult talitsema või midagi tegema. Kõigi nende näidete puhul ei ole kuigi raske jõuda ka reegli süvapõhjusteni, mille üldnimetajaks on karjasisese korra tagamine ja sellega karja edulootuste maksimeerimine, mis omakorda suurendab indiviidi lootusi oma geene edasi kanda. Tähenduste keerised, tähistusaktid, metatasandid ja dekodeerimised käivad sellega kaasas, kuid nende analüüs ei anna meile ega saagi anda sügavamavat arusaama, miks siis inimesed ikkagi istuvad, kõhud tühjad, jahtuva supi ees, ja ei söö. Või miks nad tulevad laulukaare alla ja hakkavad ühe mehe käeviibutuste järele üheskoos häält tegema.

Just sellistest harjumustest, vajadustest, veendumustest koosnebki nähtus, mida me tavakeeles nimetame inimloomuseks.

“SEE KÕIK ON INIMLIK”

Kui väita, et mingi asi on inimlik või inimloomuse vastane, tõstab sotsiaalkonstruktivism mässu: inimesed loovad ennast ise, mingit kaasaantud inimloomust pole olemas. See on praktilise sotsiaalkonstruktivismi nurgakivi ja alustala, ilma milleta poleks võimalik esitada arvukaid nõudeid “muuta oma suhtumist” (naistesse, neegritesse, homoseksuaalidesse, võõrastesse).

Nagu teame, on need nõuded erakordselt tundlik ja konfliktne teema. Põhjus on lihtne: mõnd suhtumist on tõepoolest võimalik muuta — näiteks harjuda mõistma, et tomatitaime viljad ei ole siiski mürgised —, mõnd aga paraku mitte. Näiteks teatav tõrge või ettevaatlikkus võõrast kultuurist inimese suhtes (mida kannab juba iseenesest sõna “võõras”) on inimesele kui karjaloomale loomuomane, seda ei saa täielikult välja juurida. Paraku just selliseid muudatusi sotsiaalkonstruktivistid nõuavadki. Tegemist on käesoleva kirjutise alguses markeeritud majandusharu ühe allharuga, mis ühendab mitmesuguseid algatusrühmi, piketeerijaid, loosungite lehvitajaid, pealekaebajaid ja propagandiste. Nad kujundavad samm-sammult hirmuõhustikku, taotledes ei enamat ega vähemat kui võimu, ja korraldavad, et sõbraliku nalja pillanud Nobeli preemia laureaat tembeldataks seksistiks ning vallandataks. Või et hävitataks firma, mille juht jättis palkamata muhameedlanna, kes töö- intervjuul keeldus talle kätt andmast.

Nende hirmuäratavate suundumuste taustal on kummastav jälgida, kuidas Rein Raud kui sotsiaalkonstruktivistliku filosoofia autoriteetne esindaja ja arendaja järjekindlalt ise inimloomuse olematuse kontsept- siooni ja teiste konstruktivismi põhitõdede vastu eksib.

Näiteks kasutab ta väljendeid, et mingi kultuurinähtus on kas toksiline, vastik või lausa “kurjast” (lk 131, samuti Raud 2018b, 2018c). Viimane näide on muidugi kõige ilmekam: Raud jagab kindlakäeliselt kõlbelisi hinnanguid, mis teooria kohaselt peaksid olema puhtalt kultuuripõhised, diskursiivsed. Raud rõhutab mitmel pool ise, et kultuuri ei saa mõõta teise kultuuri mõõdupuudega, kuid mõõdab ometi, pidades oma mõõdupuud nähtavasti mingiks “metatasandi” tööriistaks. Tegelikult pole asi aga metatasandis, vaid selles, et nii on inimlik. Igaüks peab oma mõõdupuud üldiseks.

See viib meid järgmise tüliõunani, milleks on tõde. Kõik on ilmselt tüdimuseni kuulnud, kuidas tõde — ja eriti ajalooline tõde, nagu oleks see mingi eriline tõeliik — polevat olemas: seda ei ole ja kõik on suhteline. Muidugi tekib küsimus, miks Raud siis nii pikalt ja põhjalikult vaidleb, püüdes inimesi (ka mind) veenda oma seisukoha õigsuses ja teistsuguse seisukoha ekslikkuses? Kuidas saab ta pidada üht seisukohta õigeks ja teist valeks, kui tõde on suhteline ja igaühele oma? Vastus on taas: sest nii on inimlik. Me kõik peame oma arvamust/teadmist tõeseks (truism: täpsem oleks öelda, et mida me tõeseks peame, seda me väljendame kui oma arvamust/teadmist) ja püüame seda teistele edasi anda. See pärineb loomariigist: kui lind hoiatab oma parve, et läheneb vaenlane, siis ta soovib, et seda sõnumit täpselt nii mõistetakski ja kiiresti vastavad järeldused tehtaks. Mitte ei jäädaks kädistama objekti, märgi ja tähenduse kodeerimisest ning dekodeerimisest. Näeme, et Raua ja tema oponentide vaidlus on edukalt redutseeritav animaalsele tasandile: mõlemad püüavad edastada seda, mida nad peavad tõeks.

Öelduga on lähedalt seotud ka üldtuntud ja Rauagi esitatud väide, et nagu poststrukturalistlik kirjandusteooria olla veenvalt näidanud — “teksti tähenduse genereerib lugeja” (lk 101). Ja seda loeme tõlgitud teosest, mille tõlkija, toimetaja ja autor päris kindlasti nõu pidasid, kas see või teine lause on ümber pandud õigesti, autori mõtet täpselt edasi andes (!). Sest nii on inimlik. Teatud filosoofilise hoiakuga inimesed võivad lõputult korrutada, et “autor on surnud” (Barthes) — ise nad end sugugi surnuks ei pea ja eeldavad tervemõistuslikult, et nende sõnum jõuab enam-vähem adekvaatselt vastuvõtjani. Kusjuures nõnda see ongi, ainult selle täpsustusega, et toimib analoog-, mitte digitaalside: väikesed häired edasikandumises toimuvad tõepoolest ja tekst kaotab algse mõtte teatud arvu tõlgete järel.

Samasugune probleem on konkreetsete mõistetega. Kui kritiseerisin sõna “konstruktsioon” kasutusviisi sotsiaalkonstruktivistide poolt, mis mõjub sõna tavatähendust tundvale inimesele eksitavalt, vastas Raud, et termini sisu on muutunud ja osutas Õigekeelsuse sõnaraamatule. Seejärel aga heidab ta Roger Scrutonile ette, et too kasutab teoses Tolad, petised ja tülinorijad (2018) sõna “vasakpoolne” isikute kohta, kes Raua väitel pole üldsegi vasakpoolsed (Raud 2018a). Unustatud on teooriad terminite sisu muutumisest ja mõistetest kui meelevaldsetest konstruktsioonidest. Sest nii on inimlik. Kõik, ka sotsiaalkonstruktivistid lähtuvad praktilises eluvõitluses eeldusest, et sõnadel on üks või mitu “õiget” tähendust ja et teised on valed. Ning isegi kui nad tunnistavad mõistete muutumist, seisavad nad sellele vastu ja peavadki seisma, sest kommu- nikatsiooni üks peamine eesmärk — ehkki on ka muid — on ikkagi sisult kattuva info edastamine, mitte lõbus mulistamine, millest igaüks võib oma tähendusi konstrueerida.

Ja selle teema lõpetuseks, pisut kõrvale kaldudes. Kui kõik tekstid ja tegevused, kõik mõisted ja arusaamad on konstruktsioonid, s.t kokkulepped, siis kas mul oleks luba paluda kokkulepet, et ma olen Poola kuningas? Ma väidan, et tunnen ennast Poola kuningana, ja nõuan, et mind sellena ka koheldaks. Ilma hullusärgiga vehkimata, sest nagu Michel Foucault “veenvalt näitas”, on ka hullumeelsus üksnes konstrukt ja teenib valitsejate huve. Niisiis — miks mind ei taheta pidada Poola kuningaks? Oletan, et sotsiaalkonstruktivist vastab nüüd: jah, kõik on kokkulepe, aga ma lihtsalt ei lepi sinuga kokku, et sa oled Poola kuningas. Küsin: aga miks küll? Vastus: sest sa ei ole. Mille peale võiks laginal naerda: nii et kõik siiski ei ole konstruktsioon, essentsialismikurat lipsas sisse? Ent vastus võib ka olla: sest ma ei soovi. Sel juhul vastan: olgu, aga miks peaksin mina sel juhul pidama ja nimetama meheks mõnd naist, kes väidab, et tunneb end mehena? Ma ei soovi seda. Ja kust võtate te õiguse mind selleks sundida — kui te ise mind Poola kuningaks tunnistada ei taha.

SOTSIAALKONSTRUKTIVISM KUI RELIGIOON

Inimloomuse arvestamise küsimus sotsiaalkonstruktivismis on tegelikult veidi harulisem, ja ühes harus kerkib meie ette rööpjoon enamlusega. Nii nagu enamlikku doktriini, nii on ka sotsiaalkonstruktivismi võimatu “ellu viia” — nagu nägime, isegi doktriini kuulutajad ei suuda selle tõdesid järgida. Nad kuulutavad tõde, et tõde ei ole; nad kirjutavad teksti, et teksti tähenduse loob lugeja; nad väidavad, et “hea” ja “halva” mõiste kasutamine on halb. Kuid teisest otsast võtab sotsiaalkonstrukti- vismi teooria inimloomust vägagi arvesse, iseäranis tõsiasja, et kriitiline mõtlemine on usu kõrval jõuetu.

Sest sotsiaalkonstruktivism on ennekõike religioon (Scruton 2018: 343; Kunnus 2018). Mihkel Kunnust on jahmatanud Rein Raua ühe artikli (2018c) juhtlõik: “Väide, et ühed inimgrupid on teistest mõnedel aladel paremad oma geneetilise koodi tõttu, ei ole siiski teaduslikku kinnitust leidnud” (2018). Mis on täiesti vale. Veel raskem on lugeda Raua kinnitust, et aškenazi juutide legendaarselt “hea pea” on usina õppimise tulemus ja pärilikkusega siin tegemist ei ole. See on religioosse doktrinääri jutt. Kunnus nimetab kõnealust usku “inimsuse religiooniks” ja see on otsene tuletis postulaadist “inimene loob iseennast”.

Tegemist on värskendava ja sotsiaalkonstruktivismi kriitika kognitiivset adekvaatsust oluliselt tõstva tõdemusega, kui kasutada Rein Raua enda terminoloogiat. Sest sotsiaalkonstruktivismi vaatlemine usuna ja selle toetajaid usulahuna seletab nii mõndagi. Näiteks muutub mõistetavaks teooria toetajate vennaskondlik ühtehoidmine, mis tugineb veendumusele äravalitusest, oma kõrgemast positsioonist inimkonna hulgas. See on teooriasse ka otseselt sisse kodeeritud. Mõni sotsiaalkonstruktivist küll kinnitab, et ka tema ise ja tema tekstid alluvad samasugusele analüüsile kui kõik see, mida ta ise teostab (nii ka Raud oma siin käsitletava teose lõpetuseks), kuid see on vaid odav indulgents, millega tähelepanelikku lugejat ära ei osta. Sest sotsiaalkonstruktivism peab ennast ilmselgelt metateooriaks — tõeseks teooriaks tõe puudumise kohta; teooriaks, et kõik on konstruktsioon, ainult mitte seesinane teooria, mis on Tõde — ja selle edendajad end metamõtlejateks, kes oskavad ana- lüüsida kultuuri kandjate ja loojate tegevust, mida viimased ise ei suuda. Tõtt-öelda keeldub mõni sotsiaalkonstruktivist oponentidega isegi rääkimast (“sest uurija ei vaidle oma uurimisobjektiga”) või siis võtab parimal juhul üleolev-armuliku hoiaku. Tema jaoks muutub indiviid subjektseks alles sotsiaalkonstruktivismi usku astumise hetkel; sellest alates saab temaga ka rääkida. Ja nagu religioonile kohane, on sotsiaalkonstruktivismilgi omad paavstid, poliitbürood, preestrid ja hungveipingid, omad fraktsionäärid ja meeleparandajad ning omad pikad ja keerulised “Kogutud teosed”, aga ka apokriivad ja lihtsamatele usukaaslastele mõeldud loosungid.

Nagu sellise usulahu puhul tunnuslik, avab vennaskonnaga liitumine ka vähese mõtlemisvõimega inimesele otsetee kõrgemasse kihti ning annab võimaluse tunda oma vaimset ja kõlbelist üleolekut. See seisneb eeskätt selles, et sotsiaalkonstruktivist näeb tõde, mida allapoole jäänud ei näe. Vennaskonna liige “näeb”, et rahvust konstrueeritakse, aga allpool olijad arvavad, et need kujunevad ise. Vennaskonna liige “näeb”, et mõistetele annavad sisu inimesed ise, aga allpool olijad arvavad, et mõisted on olemas kuidagi neist sõltumatult.

Sarnasus enamlastega on ilmne. Piisab vaid liituda parteiga, et tõusta kõrgemale reaktsioonilistest või pimedatest ühiskonnakihtidest.

LÕPETUSEKS

Kunagi oletasin, et inimõigused on see teema, mis absurdi aetakse. Praeguseks on inimõigused maha käinud ja neist väga palju ei kuule. Arvatavasti on põhjus selles, et uus piketeerijate põlvkond on avameelselt sihiks võtnud ebaõigluse ja ebavõrdsuse, ning see inimõigustega hästi ei klapi. Absurdne on selle juures, et ebavõrdsust ja ebaõiglust juurutatakse võrdsusideaali nimel, konstrueerides kellegi väljamõeldud ideaalset ühiskonda, sest kõik on ju kokkuleppe küsimus ja seetõttu võimalik. Kedagi on vaja rõhuda, et tekiks õiglus. Kellelegi on vaja anda suuremad õigused, et tekiks võrdsus. Võib-olla kunagi nendivad ajaloolased, et Lääne tsivilisatsiooni allakäik muutus pöördumatuks hetkel, kui mõeldi välja ja juurutati ellu värdmõiste “positiivne diskrimineerimine”, mis ühe hoobiga hävitas lääneliku õiguse alustalad. Selle troostitu perspektiivi taga seisab lihtne kolmesõnaline lause: “Inimene loob iseennast.”

Kirjandus

Berger, Peter L., Thomas Luckmann 2018. Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus: Teadmussotsioloogiline uurimus. (Avatud Eesti raamat.) Tõlkinud Katre Pärn, Mirjam Parve, Ragne Schults. Tartu: Ilmamaa

K u n n u s, Mihkel 2018. Kiindumuspoliitika konstruktiivne neomats seisab ilmaliku riigikorralduse eest. — Sirp, 10. aug. 2018

R a u d, Rein 2013. Mis on kultuur?: Sissejuhatus kultuuriteooriatesse. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, Eesti Keele Sihtasutus

R a u d, Rein 2018a. Kodu korrastamine võiks alata endast. — Sirp, 10. aug. 2018

R a u d, Rein 2018b. Mood ja gravitatsioon. — Sirp, 1. juuni 2018

R a u d, Rein 2018c. Veel kord geneetilise ja kultuurilise piirist. — Sirp, 29. juuni 2018

S c r u t o n, Roger 2018. Tolad, petised ja tülinorijad: Uusvasakpoolsed mõtlejad. (Edmund Burke’i selts.) Tlk Hardo Pajula. Tallinn: EKSA

V i i k, Tõnu 2016. Kultuurifilosoofia. — Marek Tamm (koost. ja toim.). Kuidas uurida kultuuri?: Kultuuriteaduste metodoloogia. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Ilmunud ajakirjas Akadeemia nr 10, 2018