Vanasti elasid Eestis eestlased, Soomes soomlased ja Lätis lätlased. Elas teisi ka, aga need teised olid siis ikkagi teised, ja kui nad eestlaste, soomlaste või lätlastega ühte patta pandi, polnud selles midagi imelikku.
Nüüd see nii ei ole. Teised ei saa enam olla teised, sest me oleme avatud, kaasavad ja mitmekesised, miska teisi üldse polegi, kõik on needsamad. Meil on teid vaja, te polegi teie, te olete meie. Me ise oleme hoopis nemad, see tähendab need, keda ei ole.
Millest järeldub, et Eestis ei ela enam eestlased, vaid Eesti inimesed. Kui ütled, et eestlased, siis tingimata keegi solvub. Hakkab suure häälega nutma, rebib oma pearäti, sombreero või soni puruks ja trambib pori sisse. Ja siis padavai kaebama – ÜROsse, Euroopa Liitu ja Euroopa Nõukokku, et Eestis laiutavad natsid ja rassistid ning kõik kohad oma homofoobide junne täis. Lokkab kolonialismi pärand ja fašistlik konservatiivsus, linnades ning teistes asustatud punktides liiguvad ringi vägivaldsed jõugud, kes tirivad inimesi kõrvaltänavaisse, panevad noa kõrile ja käsivad lugeda mõne Liivi või Underi luuletuse. Muidugi eesti keeles.
Seda aga, kes selle koleda e-sõna välja ütles või – ups – koguni kirja pani, tabab progressiivse avalikkuse üksmeelne põlgus ja hukkamõist. Sest et 21. sajandil ei ole mingid n- ega e-sõnad aktsepteeritavad. Miks ei ole – sest et ei ole, põrgu värk, peaks ju selge olema. Kellele ei ole selge, sellele tehakse selgeks. Tuleb aga SALK ja kujundab teie väärtusruumi nii ümber, et ema teid ka enam ära ei tunne.
Niisiis, kallid Eesti inimesed, olgem korrektsed. Toetagem Ukraina inimesi ja saagem hästi läbi Läti inimestega.
