Kes poleks kuulnud metafoori „maastik pärast lahingut“? Aga „maastik enne lahingut“? Mitte vist sageli. Praegune olukord nii Eesti kui tegelikult kogu maailma poliitikamaastikul lõhnab aga pigem just selle viimase järele.
Esiteks muidugi sõna otseses mõttes. Maailma tähtsaim küsimus meie jaoks on loomulikult see, kas uus Estonia ehitada Lasnamäele, Paldiskisse või Kiviõlisse (peaasi, et mitte Tallinna kesklinna), aga selle kõrval pinisevad ka sellised pisiküsimused, nagu näiteks kas Venemaa ründab Ukrainat või mitte. Aga teiseks ka kaudsemas mõttes. Kas puhkeb üleüldine sõda natsismi, sallimatuse, homofoobia, vihakõnelejate ja essentsialistide vastu, nii et kivi ei jää kivi peale? Kas saame ükskord lahti valge rassi ülemvõimust ja kolonialismi pärandist, kurat võtaks?
Märke sellesuunalisest liikumisest ju on. Üleüldine vabadus kumab silmapiiril, ees terendab maailm, kus saab ise määrata oma sugu, vanust, rahvust, sugupuud ja veeväljasurvet. (Välja arvatud valged keskealised mehed muidugi, kes peavad lunastama kõik inimkonna patud alates Kaini mõrtsukatööst.) Kohustusi pole, lapsi saama ei pea, millegi ega kellegi eest vastutada pole vaja, oma soove ja ihasid kellegi teise nimel piirata – see on lausa pfui, sellest viisakas seltskonnas isegi ei mõelda. Koguni need, kes ennast ise ja keda ka teised konservatiivideks peavad, sõdivad mõnes eriti südamelähedases valdkonnas, näiteks vaktsiini vastu võideldes indiviidi pühade õiguste eest. Mina! Mina! Mina! kajab vastu kogu läänemaailmast. Ja eks ole sellel ju oma mõtegi. Sest kui Põhja-Koreast või uiguuride maalt karjutakse vastu Meie! Meie! Meie!, siis pole parata, et sümpaatia kaldub esimeste poole.
Ainult et see on kõigest fatamorgaana ja filmitrikk. Lääne minatamine on oma sisemuses samasugune kambapsühhoos kui Põhja-Korea meietamine. Ka indiviidi õiguste taganõudjad koonduvad viivitamatult kampadeks, ka nemad hakkavad otsekohe maailma jagama meieks ja nendeks. Ülepea on Lääne äärmusliberalismile omased kõik kesk- ja vanaaegsed ning neo- ja mesoliitilised inimlikud koledused, lisaks neile aga ka silmakirjalikkus, mida varemalt nii laialdaselt ei harrastatud. Ei nimetatud vihkamist sallivuseks ega enamuse represseerimist vähemuse kaitsmiseks. Nüüd seda tehakse, mis arusaadaval kombel suurendab pingeid, venitab vedrusid ja paneb murenema alustalasid ning nurgakive. Millega jõuame tagasi küsimuse juurde, kas peaksime praegu valitsevat olukorda pidama maastikuks enne lahingut.
Kes tahaks lahingut? Mina igatahes mitte. Seetõttu klammerdun väheste helgete laikude külge, mida sombuses taevas aeg-ajalt näha võib. Siin-seal kukub kokku mõni paduliberalismi torn või stuupa. Taanis nõuavad sotsiaaldemokraadid (kordan: sotsiaaldemokraadid) pagulaste kojusaatmist – ennekuulmatu lugu. „Hoolivuse, avatuse ja kaasamise“ lalin sellest ometigi ei peatu, vaid tugevneb aina. Politoloogid armastavad seda nimetada pingete eskalatsiooniks. Nad armastavad seda sõna kohe väga. Niisuguse verbaalse eputamise taga peitub aga tõepoolest hirmuäratav tõsiasi: pool sajandit võidumarssi pidanud paduliberalism muutub päriselt kurjaks ja ettearvamatuks siis, kui ta tajub, et kõik ei lähegi enam nii libedalt ega lepase reega – et esineb üksikuid väärnähtusi ja rahvavaenlased tõstavad pead.
Mõlemad pooled koguvad jõudu. Tervemõistuslased võivad saavutada siin-seal võite, näiteks otsustatakse Šveitsis, et abielu jäägu siiski ühe mehe ja ühe naise liiduks, mitte näiteks institutsiooniks, mis ühendab pühade peresidemetega terve jalgpallimeeskonna. Kuid sealsamas karjutakse maha ja vilistatakse välja professor, kes üritab tudengitele rääkida Shakespeare’ist, sest Shakespeare on rassist ja meesšovinist. Ning Eesti koolides levib aina jõulisemalt soodüsfooria, mille ohvreid ootavad, nagu ämblikud kärbseid, LGBT ühingu „nõustajad“.
Spordikommentaator nimetaks praegust olukorda võib-olla „sumbuurseks keskväljamänguks“, sõjaväelane rindejooneta geriljasõjaks, kus ei või iial teada, kas pomm lõhkeb su nina ees või selja taga.
Peaks nagu selge olema, et kui me tahame maailma säilitada, tuleks pahempoolse hulluse kantse ükshaaval tagasi võtma hakata. Hakata ülikoolides taas klassikalist haridust andma, lõpetada idiootlik võitlus „kolonialismi pärandiga“, panna teadus taas otsima tõde, mitte tõestama etteantud ideoloogilisi dogmasid jpm. Kuid seda on raske teha, sest puudub väejuhatus, puudub plaan ja strateegia. Isegi eesmärki on raske sõnastada. On vaid üksteisest äralõigatud vastupanukolded, kus kodanikud on malakad kätte võtnud ja tapvale poliitkorrektsusele vastu hakanud. Võib-olla see on lõpp, võib-olla algus.
Arvate, et liialdan? Loodan südamest, et teil on õigus.
