Kuna olin mingil põhjusel lugenud läbi Linda Kaljundi ja Aro Velmeti kirjandi Eesti ajalooteaduse meelierutavatest uutest suundadest 21. sajandil, võtsin pärast paarinädalast taastumist ette ka samas kogumikus (ikka see Eesti ajalooteadus 21. sajandil)ilmunud Inna Põltsam-Jürjo ja Anti Selarti kirjutise Eesti keskaja uurimist viimastel aastakümnetel.
Kirjutis oli vormistatud suhteliselt loetavalt, mille eest tuleb ilmselt tänada Inna Põltsam-Jürjot, sest Anti Selartist kui soravast sõnaseadjast on siiani vähe teada. Et mitte öelda – kohe üldse ei ole. Küll aga sosistatakse mehest, kes mingisugust kriitikat ei kuula, sest ta on ilmeksimatu.
Mis me siis sellest artiklist teada saame? Kõigepealt ikka seda, et „enne meid“ oli vaid igav liiv ja tühi väli, kus mõttetus tühjusele lapsi sigitas. Eesti keskaeg oli varem täiesti uurimata, õnneks on see viga nüüd kõrvaldamisel: Just sel perioodil (st 1980ndate lõpul ja 1990ndatel) hakkas kujunema Eesti keskaja uurijate pere, mille liikmed valdavalt kaitsesid oma doktoritööd juba uuel sajandil. Kohe räägivad autorid sellele küll vastu, kiites Eesti keskaja uurijate peret selle eest, et see on suutnud säilitada traditsiooni lugeda 16. sajandi esimest poolt Eestis keskaja osaks. Nii et mõni uurija ja koguni traditsioon pidi olemas olema ka enne. Aga kui oli ja on viimati tänini, nagu nt Priit Raudkivi või Tõnis Lukas, siis pole nad ikkagi „pere“ liikmed.
Kusjuures probleem ja vaidlus iseenesest on veidrad. Jah, Lääne-Euroopas kiputakse uusaja algust dateerima varasemaks kui meil kombeks (ning ka IP-J ja AS mainivad kohusetruult varauusaegseid allikaid Liivimaa sõja eelsest perioodist – äraseletatult siis keskajast pärinevaid uusaegseid allikaid, mis kõlab parimas Selarti stiilis), aga mis see meie asi peaks olema? Meie ajaloo loogiline murdekoht on Liivi sõda, mis lõpetas keskaja, ja sellele järgnenud Poola-Rootsi sõda, mis juhatas sisse uusaja. Kas me peame sellise periodiseeringu säilitamiseks Lääne ajaloolastelt luba küsima?
Iroonilise märkuse korras küsiksin lisaks, kas Eesti keskaja alguse kohta on vastav luba küsitud? Keskaeg algas teadupärast Lääne-Euroopas 5. sajandi lõpul, aga Eestis alles 13. sajandil. Vähemalt siiani on see nii olnud, kui uskuda „Eesti ajaloo“ vastilmunud I köidet, ja 13. sajandile eelnenud aega nimetatakse teisiti. Kui „muinasaeg“ üle huulte ei tule, siis (hilis)rauaaeg, aga igatahes mitte keskaeg. Marek Tamm, ae! Kas selline rahvusromantism on kõrgemal pool ikka kooskõlastatud?
Ei-tea-kelle tuules kulgemine ilmneb ikka ja jälle. Loeme, et 1970ndail sai ingliskeelsest ajalooteadusest alguse pööre, ristisõdadena hakati nägema ka Skandinaavias ja Baltikumis toimunut, kusjuures ristisõjaideoloogia ja -teoloogia jäi siin oluliseks keskaja lõpuni. Selle uue vaatenurga juurutamises olla keskne roll Taani ajaloolastel. Küsimärgid kargavad pähe. Kõige suurem neist on see, et kus siin uudis on. Mäletan, et õppisin juba viiekümne aasta eest koolis, et Eesti ja Läti vallutati ristisõjaga. See võis 1970ndail olla uudiseks taevast alla kukkunud ingliskeelsetele uurijatele (kellest minu mäletamist mööda mõni prominentsem ei vallanud isegi saksa keelt), kuid miks peaks see kellelegi või ammugi meile endile olema uudiseks 21. sajandil? Lugege kooliõpikuid, inimesed.
Hoopis vastakaid tundmusi tekitab ülevaateartikli autorite puhtsüdamlik ülestunnistus, et Liivimaa käsitlemine ristisõjapiirkonnana on tagantjärele ühtlasi osutunud tegusaks turundusvõtteks, mis on toetanud Eesti keskajauurijate tööde rahvusvahelist levikut. Paraku on „tegusal turundusvõttel“ omad puudused: Samas on see vaatenurk end näidanud ka piirava tegurina ja praeguseks on end üsna selgesti ilmutanud selle kitsaskohad. Isegi 13. sajandil ei olnud kõik Liivimaal toimunu ristisõda või ristiretkede tulemus. Veelgi selgemalt on „Liivimaa ristisõja“ kui kogu keskaja Liivimaa üldnimetaja sobimatus näha hilisematel sajanditel, eriti arvestades sagedast soovi pikendada Baltimaade ristisõdade ajalugu kuni Liivimaa Saksa ordu likvideerimiseni 1560. aastatel. Kelle sagedast soovi? Sellist soovi saab ju omada üksnes mõni asjatundmatu akadeemiline tola, uute ja kohe väga uute vaatenurkade avaja. Kes ülemöödunud sügiseni üldse ei teadnudki, kus Vana-Liivimaa asus. Ja selliste tolade pärast seletavad IP-J ja AS eestikeelsele lugejale nüüd püüdlikult triviaalsusi: kõik ei olnudki ristisõda või ristiretkede tulemus. Oo, kes oleks võinud seda arvata? Sama rabav on uudis, et ka kristianiseerimine hõlmas mitte pelgalt usulisi, vaid samuti õiguslikke ja majanduslikke aspekte. Ennekuulmatu. Jälle oleks keegi nagu taevast alla sadanud.
Otse loomulikult ei saa autorid mööda võitlusest „muistse vabadusvõitluse“ vastu, mis tõusis laiema tähelepanu keskmesse teatavasti „Eesti ajaloo“ II köite ilmumise järel. Suure aplombiga kuulutati vana hea „eestlaste muistse vabadusvõitluse“ asendamine „Liivimaa ristisõjaga“ progressiivseks sammuks, konnaperspektiivi asendamiseks kotkaperspektiiviga. Tegelikult ronis konn lihtsalt teisele mättale ja ajas ennast hästi puhevile, aga konnaks jäi ikkagi – ehk äraseletatult, asendati eesti vaatevinkel (balti)saksa omaga. Sellele juhtis oma kriitikas tähelepanu ka Enn Tarvel (keda artiklis isegi tsiteeritakse) ja kui ma ei eksi, ka Marika Mägi. Minagi kirjutasin „Eesti ajaloo“ II kohta pikema retsensiooni, milles juhtisin tähelepanu arvukatele vasturääkivustele ja segasustele; muu kõrval ka sellele, et teoses, mis ärpleb oma kotkaperspektiiviga, pole ainsatki laiemat kaarti, mis kujutaks Eestit kogu Euroopa või vähemalt Põhja-Euroopa kontekstis. Kogu sellest arvustusest (mis on saadaval ka siinsamas blogis: vt Tünnitäis koos kulbitäiega) on AS ja IP-J välja noppinud üheainsa lause, mis kontekstist väljakistuna kõlab veidi opakalt.
Aga see on tühi-tähi. Eesti keskaja uurimisele näivad koitvat õnnerikkad päevad ja see tuleb sellest, et natsionalistlik piiratus, mis avaldub „etnilises eraldamises“, saab ära võidetud: …laiem vaade Liivimaa ühiskonnale, mis ei keskendu etnilisele eraldamisele, avab kahtlemata uusi ja olulisi uurimisperspektiive. No lõpuks ometi. Ega seda laiemat vaadet siiani kellelgi ju ei olnud, Eesti ajalooteadus pidi messia ära ootama.
Hoopis perspektiivikas näib olevat katse ümber mõista termin „undeutsch“. Siiani tähendas see justkui „mittesakslast“ ja oli eestlase eufemistlik nimetus, nüüd aga ütleb uus perspektiiv, et „mittesakslane“ tähendas vaid talupoega. See on tuletis aksioomist, et rahvusi ei olnud, olid klassid. Ja kui rahvuste nimetusi siiski kasutati, siis peeti nendega silmas ikkagi klasse. Millest tuleks justkui järeldada, et tsunftide põhikirjas otsesõnu väljaöeldud keeld võtta liikmeks mittesakslasi ei käinudki linnaeestlaste, vaid hoopis talupoegade kohta, kes tunglesid linnaväravate taga, et massiliselt kullasseppadeks hakata. Kuid vaevalt oleme jõudnud selle pommuudisega harjuda, kui tuleb järgmine: Keskaja Liivimaa asukoht kristliku maailma äärel, Euroopa perifeerias, ortodoksse Venemaa naabrina on avanud medievistidele paljulubava uurimisperspektiivi, vaatlemaks kahe maailma piiril asumise mõju Liivimaa arengule ja enesekuvandile. Ahsoo, keskaja Liivimaa asukoht avas oma perspektiivid alles 21. sajandil? Ja piiriala seisundit ei märganud ei terve plejaad baltisaksa ajaloolasi, Paul Johansen ega ka eesti ajaloolased nagu Hans Kruus või Herbert Ligi? Tõesti vedamine, et nüüd ometigi on seda asjaolu tähele pandud.
Suur osa ülevaateartiklist meenutab ülepea mingit viisaastaku aruannet, milles kirjutatakse nõukogude võimu arvele isegi ühendatud anumate seadus ja aastaaegade vaheldumine. Lugeja saab teada, et alles 21. sajandil on avastatud, et hansakaupmeeste lai suhtlusvõrgustik, tihedad perekondlikud ja ametialased sidemed läänepoolsete hansalinnadega tekitasid olukorra, kus linnakodanike regionaalne identiteet kujunes välja vaevaliselt. Kuuleme ka, et siiani olla ekslikult arvatud, nagu oleks katoliikluse ja kiriku mõju Liivimaa keskaegsele talurahvale väga piiratud olnud. Ootaks siiski täpsustust, kes selle eksiarvamuse käes vaevles. Kas Vello Helk?
Lõpuks, edevus edevuseks. Eks avage pealegi, kui te muidu ei saa, oma uusi perspektiive, mis olid ajaloolastele teada juba ülemöödunud sajandil. Aga uurimine peab olema aus. Selles osas tekitavad mõned väljaütlemised paraku kõhedust. Eesti uuemas keskaja uurimises nähakse linna eelkõige kui tähtsat ühenduslüli Euroopa kultuuriruumiga, selle kaudu toimus uute kultuurinähtuste vastuvõtt ja levimine nii linnas kui ka maal laiemalt. Tagaplaanile on jäetud sotsiaalsetele ja etnilistele vastuolude käsitlemine, pigem on seatud eesmärgiks mõista multietnilise ja kultuurilise linnaühiskonna toimimist suurtest erisustest ja võimalikest vastuoludest hoolimata, ehk leida eri tausta ja sotsiaalse staatusega üksikisikute, samuti ühiskonnagruppide huvide ühisosa, nende koostoimimise võimalusi ja vajadusi. Või siis: Keskaja uurimise tihenenud rahvusvaheline integratsioon on toonud kaasa hinnangute korrigeerimise keskaja kui ajalooperioodi suhtes, samuti uued rõhuasetused ja meetodid uurimistöös. Keskaja ajaloo poleemilist potentsiaali ja olulisust ühiskondlikus mälus näitas raamatu (st Eesti ajalugu II) ilmumisele järgnenud reaktsioon, mis paljastas lõhe avalikkuse ootuse ja ajalooteaduse nüüdisaegse arengu vahel.
Kui moodi lähevad mingid teemad, mis varem olid vähem populaarsed, pole see veel vale. Nii ajaloo uurimine käibki. Uuritakse seda, mis inimesi parajasti rohkem huvitab. Pole ka midagi katki, kui seatakse eesmärk midagi otsida. Aga seada eesmärk midagi leida? See kõlab natuke liiga sarnaselt ühe teise riigikorra aegsele teaduspoliitikale, mis seadis ajaloolastele eesmärgiks leida tõendeid näiteks eesti ja vene rahva ajaloolisest sõprusest. Nüüd leiame tõendeid keskaegsetes Eesti linnades valitsenud koostöö ja etnilise idülli kohta? Vähe sellest, ajaloolane peab leidma eri ühiskonnagruppide koostoimimise võimalusi? Mis mõttes võimalusi? Ajalooteadus pidi vist ajalugu uurima, mitte arengukavasid koostama. See lause oleks justkui maha kirjutatud Keskerakonna või sotside kohalike valimiste programmist. Kellelgi on midagi ikka kapitaalselt segi läinud.
Võib ju väita, et ma näen tonte, aga mida sel juhul peaks tähendama „hinnangute korrigeerimine“ rahvusvahelise integratsiooni survel? Minu jaoks on olemas üks ja ainuke põhjus hinnangute korrigeerimiseks – nimelt uute allikate leidmine, mis sunnivad senistes arusaamades muudatusi tegema. Või siis süttib kellelgi peas hele pirn ja ta mõistatab (senisest paremini) ära, mida tähendab mõni segane rida ammutuntud ajalooallikas. Aga mitte mingisugune rahvusvaheline integratsioon, mis ridade vahelt loetuna ei tähenda midagi muud, kui seda, et peame oma hoiakuid „korrektsemaks“ muutma – et poliitilisest korrektsusest lõhkevale Lääne ajaloolasele meele järele olla. Seda aga nimetatakse konjunktuurluseks. Tembeldada Eesti ajaloo II köidet tabanud kriitika üksnes lõheks „avalikkuse ootuste ja ajalooteaduse nüüdisaegse arengu vahel“ on puhas autism. Kriitikat ei põhjustanud mingid ootused, vaid pahameel moevoolude ees koogutamise üle. Kogu ülevaateartiklit läbib hoiak: kui siiani laiutas meil kolklik pimedus, siis nüüd oleme kenasti ree peal, korrigeerime oma hinnanguid nii nagu vaja ja teeme nüüdisaegset progressiivset teadust.
Priit Raudkivi nimetas sellist teadusetegemist aga enesekolonialismiks, ja tal on õigus. See haakub Maarja Vaino poolt eesti hariduselus toimuva kohta öelduga: hariduskolonialism.[1] Teaduses seega teaduskolonialism. Ja lõpuks kõlab see kokku sellega, mida kirjutasin seoses kunstiteoste nimede muutmisega Kumus.[2] Tuleb tark suur valge mees ja ütleb aborigeenidele, kuidas on õige. Jah, see on kolonialism, ainult et sedapuhku mitte vägivaldne, vaid meie endi poolt sisse veetud ja kehtima pandud. Enesekolonialism.
Siinkohal vabandussõnad nende medievistide ees, kes teevad ausalt oma tööd ja uurivad ajalugu, mitte ei mõtle pingsalt, kuidas leida eri ühiskonnagruppide koostoimimise võimalusi ja olla üldse hästi korrektne. Kinnitan, et jutt ei käi neist.
Enesekolonialismi ühe eriharu, nimelt akadeemilise kadakluse teemal ka lõpetan. Loeme: Liivimaa sõda ja Liivimaa Saksa ordu. Et mitte öelda vanamoodsalt Liivi sõda ja Liivi ordu. Ehkki viimased on põhjalikult kinnistunud, sama tinglikud kui eestlaste muistne vabadusvõitlus, ja igaüks teab, et Liivi sõda ei toimunud mitte liivlastega, vaid Liivimaa pärast, ning et Liivi ordu on lihtsalt lühend selgitavast nimetusest Saksa ordu Liivimaa haru. Liivimaa Saksa ordu kõlab seevastu umbes sama arusaadavalt nagu Pariisi linn London. Aga meie oleme targemad, meie ütleme teisiti. Õigemini, paremini.
Pealegi, miks üldse Liivimaa? Oli ju teisigi rahvaid. Nii et Liivilätieestimaa. Palju täpsem. Õnneks mitte ka täiesti täpne, siin jääb tulevastele kadakatele uusi perspektiive ja parandamisruumi veel küllalt.
[1] https://www.err.ee/1608156898/maarja-vaino-hariduskolonialismist
[2] https://laurivahtre.ee/veel-kumu-uuest-pusinaitusest/
