Ühest igapäevatobedusest, mis on justkui väike asi, aga väikese asja küljes on päris suur asi. Eriti kui mõtlema hakata.
Ammust aega on inimkonda kimbutanud valearvamus, et kui hundist ei räägi, siis teda polegi. Maagilise mõtlemise päevil oli selles kahtlemata oma iva ja sisugi – siis oli nii mõnigi asi teisiti. Räägiti hoopis võsavillemist ning kriimsilmast, kuid eesmärk oli siiski natuke teine. Hunti ei tahetud kohale kohale kutsuda, aga keegi ei üritanud teda olematuks manada. Nii jaburad meie esivanemad – eelarvamustest, soorollidest ja toksilisest maskuliinsusest tulvil, nagu nad olid – siiski ei olnud. Neil oli terve mõistus täitsa olemas. Sellele, kes üritas ümbernimetamisega asjade olemust muuta, öeldi hoopis krõbedalt: näe, püüab siin s*tast saia teha ja meile kringli pähe sisse sööta.
Nüüd, tänapäeval, 21. sajandil, sõsside ja ärklejate ja antirassistide ja kolonialismi likvideerijate päevil, on meil see terve mõistus kadunud. Nimetame ümber – ja kadunud ta ongi. Niisiis – haigekassast saab tervisekassa. Töövõit, seltsimehed. Haigused on liigitatud tagurlikeks, me teeme nüüd nii, et neid ei ole.
Üritasin vastu väita. Meenutasin Orwelli, kelle antiutoopias kandis inimeste terroriseerimise asutus nime „armastuse ministeerium“. Mulle vastati: on ju täitsa imelik, kui tervise eest võitlev institutsioon kannab nii haiget nime kui „haigekassa“.
Või nii. Aga haiglad? Eks sealgi võidelda tervise eest? Need tuleks siis ju ümber nimetada „tervislateks“, „tervlateks“ või midagi sinnakanti? Kindlasti oleks sellest suur abi. Haigused hajuksid võluväel, oleks aina süvenev tervis, mis haarab laiad progressiivsed töörahva massid oma raudsesse haardesse.
Ja sõjavägi. See on meil ammu kaitseväeks ristitud, aga sellest on vähe. Eesti sõjaväe eesmärk on tegelikult rahu (kusjuures: ONGI). Eesmärk on, et sõda üldse ei tuleks, sest vägi on nii tugev. Aga mis me siis häbeneme – nimetame ta rahuväeks. Eeskuju on ju olemas. Oli okupatsioonimuuseum, nüüd on Valamu. Vabandust, Vabamu, kus tutvustatakse homoseksuaalide rasket elu Eestis ja heteroseksuaalide rõõmsat elu Siberis. Tujurikkuja stiilis: „Ema, tead kui vahva, meid küüditati!“ Vabamu ja üldse Eesti muuseumid on muidugi omaette suurem, pikem ja laiem teema.
Ümbernimetamise abil uue reaalsuse kampaania juures on unustatud on kahjuks ka vanglad. Sest mis vanglad – ikka vabalad, sest vangla eesmärk on ju vabadus.
Tere tulemast, kaunis väljamõeldud maailm. Head isu. Kuidas kringel maitseb?