Kui teie teele satuks inimene, kes väidab, et räim on lind ja sipelgas on seen, mis te talle vastaksite? Ilmselt et “mage nali” või “mine maga ennast välja”. Kuid ei, seesinane inimene kinnitab, et mõtleb seda tõsiselt. Mõisted muutuvad aja jooksul, arusaamad liikidest ja klassidest samuti, näe, kunagi peeti nahkhiirt linnuks, angerjat ussiks ja vaala kalaks, nii et selles pole midagi imelikku, kui räim on nüüdsest lind ja sipelgas on seen. Ja viimase aja rahvusvahelised teadusuuringud just seda kinnitavadki.
Seepeale jääksid paljud meist ilmselt nõutuks. Ahsoo, et kohe uuringud. Mis seal ikka, las räim siis olla pealegi lind ja sipelgas seen. Kellel sellest kahju on? Ning ei lähegi palju aega, kui needsamad inimesed selgitavad sellist “paradigmaatilist nihet” ja “vajadust räim ümber mõtestada” juba dotseerival toonil teistele, alles madalamal arengutasemel olevatele kreatuuridele.
Umbes nõnda on meil lood abieluga. Abielu on alati, läbi kogu teadaoleva ajaloo olnud ühiskonna ja kogu maailma mikromudel (või mikrokosmos), mille peaeesmärk on meheliku ja naiseliku alge ühendamise abil luua lastele turvaline ja arendav keskkond. Mitte üheski ühiskonnas ja mitte ühelgi ajalooperioodil ei ole abieluks peetud kahe samasoolise isiku liitu, ehkki puhuti on sellisesse koosellu suhtutud vaikiva sallivusega, puhuti mitte. (Mitte kunagi siiski ka avaliku heakskiiduga.) Kuid mõlemal juhul on rangelt eristatud samasooliste kooselu, mis teenib üksnes partnerite eesmärke ja katab nende vajadusi, ning abielu, mille mõte on elu, ühiskonda ja kultuuri edasi kanda.
Nüüd nõutakse meilt, et tunnistaksime: ka kahe samasoolise liit võib olla abielu. Kuid see on sama hea, kui nõuda, et peaksime räime linnuks. – Aga mõelge, kui valus neil on, öeldakse meile. Nad pole milleski süüdi, nad tahvad abielluda, ja teie (homopelgurid, homovihkajad ja patriarhaalsed võimuhullud-vägivallatsejad) ei luba. Kus on teie inimlikkus?!
Alatu demagoogiline võte. Tõe väljaütlemine ei tähenda sugugi vihkamist või vägivallatsemist. Alatu ja inetu on hoopis inimesi kostitada meeldiva valega, mis on nagu partide toitmine linnatiigil. Tekitab mõnutunde oma headusest ja progressiivsusest, kuid mõjub partidele lõppkokkuvõttes tapvalt. Kui mina nõuaksin endale näitemängus Romeo rolli – sest ma nii kangesti tahan! – , mis oleks adekvaatne vastus? Kas: “Jah, Lauri, sa sobid sellesse ossa suurepäraselt.” Või: “Vaata, Lauri, see ei lähe mitte, sest esiteks sa ei oska näidelda, teiseks oled sa vana ja kolmandaks paks.”
Mulle tundub, et viimane vastus oleks parem nii mulle kui kõigile terve mõistusega inimestele. Mõelge ometi, Oidsalu, Velmet ja teised mõttehiiglased, milline piin see oleks, kui te peaksite kolm tundi vaatama, kuidas ma Romeot kehastan. Te ei elaks seda üle. Ainult et abielu puhul ei ole ette näha mitte kolmetunnist katsumust, vaid 24/7.
Niisiis absurd. Ent mida näeme tegelikkuses? Astub lavale keegi noormees ja teatab, et ta on naine. “Jaa, muidugi naine,” koogutab ja noogutab ajupestud sotsiaalse õigluse sõdalaste mass kaasa. Johnist saab Jenny, kõik on vaimustusest tummad, Jenny läheb rattavõistlustele ja võidab ära kõik pärisnaised. Jennykese õrn enesetunne saab päästetud, ainult et kõigi päris naissportlaste väljanaermise, alandamise ja kõrvalelükkamise hinnaga. Kena kaasamine tõesti.
Nii ka abielu puhul. Kaks inimest, kes pole abieluks võimelised, sest loodus pole neile seda andnud, nõuavad, et me neile valetaksime – et me noogutaksime ja koogutaksime: “Jaa, te olete perekond.” Selle asemel et ausalt öelda: “Kahju, poisid, ei midagi isiklikku, aga teil pole see võimalik.”
Me keegi ei ole otsast lõpuni normaalne, st normikohane. Me kõik peame mingis seoses ja millegi poolest ennast piirama, et mahtuda raamidesse. Sõssid ja ärklejad maalivad sellest asjaolust tohutu tondi ja hirmsa ebaõigluse, ehkki see on kõige tavalisem ning inimesega vältimatult kaasnev nähe. Inimesed on sotsiaalsed loomad, midagi ei ole teha, nad on tugevad just koostöös ja üksteist täiendades, ja see tähendab teatud normide vajalikkust. Mõni peab vähem sööma, kui tahaks, mõni peab vähem naerma, kui tahaks, mõni peab kõhutuult kinni hoidma, sest igal pool ei sobi peeretada. Kõik ei saa mitte kunagi kõike, mis nad tahavad. Inimesi sünnib puuetega, mis on väga kurb, kuid neid puudeid ei saa olematuks mõelda ega seadusega tühistada. Sündinud pimedale pole mõtet kinnitada, et tal on kotkapilk, kääbuskasvu noorukile pole mõtet sisendada, et temast saab tippkorvpallur. Ning 200-kilosele teismelisele on lausa kuritegu sugereerida, et tema kehakaaluga on kõik parimas korras; talle tuleb otse öelda, et nii jätkates ta kaua ei ela.
Lühidalt, abielu mõiste äramuutmine on lihtsalt valetamine. Kusjuures selline, mis ei puuduta üksnes neid, kellele valetatakse, vaid toob kaasa kannatusi ka teistele. Nii nagu naiseks hakanud meessportlaste nunnutamine tähendab päris naissportlaste ilmajätmist normaalsetest võistlustingimustest, nõnda tähendab ka samasooliste kooselu abieluks tunnistamine nende juures üles kasvavate laste ilmajätmist “teisest poolusest”, st valetamist ka lastele, mille tagajärgi nad hilisemas elus põdema peavad.
