Seitungist võis lugeda üht asjalikku ja inimlikku juttu kogu selle jama kohta, mis kuu aja eest lahti läks, aga siis korraga põmdi: Eesti inimesed, olgu nad mis rahvusest tahes, on valmis ukrainlasi aitama.
Kogu lugupidamise juures – see on väga korrektne ja vastab kõigiti eesrindlikule ideoloogiale, ainult et vale. Küsitlustulemused näitavad, vastupidi, et ukrainlaste aitamise küsimuses lähevad eestlaste ja eestivenelaste arvamused teravalt lahku. See on ebakorrektne ja ei klapi eesrindliku ideoloogiaga, aga tõsi.
Jah, jah, jah. Me kõik oleme inimesed, me kõik vajame sootsiumi koostööd ja elementaarset kodurahu, järelikult oleme ka tuttavad kombega asju natuke ilusamaks rääkida kui nad on. Üldjuhul tuleb see kasuks. Mõnikord maailm tõesti liigubki selles suunas, mida me endale sugereerime. Kui meilt küsitakse, kuidas läheb, vastame, et läheb hästi – ehkki endal on veremaitse suus ja surm silme ees. Aga nii öeldes lähebki justkui paremaks.
Ja nõnda edasi ja nõnda edasi.
Aga kuskil on piir ja väikesest ilustamisest saab salakaval vale. Mida vale teha võib, seda näeme praegu Putini poolt ajupestud vene rahva juures. Enamik venelasi ei usu üldse, et Ukrainas käiks sõda, enamik venelasi kiidab seal toimuva heaks – mis seal ka ei toimuks. Vperjod, Rossija. See ei tule mingist pärilikust verejanust, vaid valest, mida neile inimestele on sünnist saati suhu, silma ja kõrva valatud, samuti nende vanematele ja vanavanematele.
See võiks meid ometigi ettevaatlikumaks teha! Näeme oma silmaga, mida suudab vale. Kui me endale valetame, et kõik ongi hästi, siis saame varsti jälle sellise obaduse nagu 2007. aastal. Mis iseenesest lõppes õnnelikult, mõjudes kasulikult ja kainestavalt nii ühele kui teisele poolele, ent kokkuvõttes, kuidas n’d öeldagi – see asi läks napilt. Selles mõttes, et sündmuste konkreetne käik oli ootamatu. Võitluses tähendab üllatusmomendi tekitamine eelist. Võib juhtuda, et tulevikus tekib olukordi, kus tulebki teadlikult minna konfrontatsioonile, ja kellele vaja, kere peale anda, aga seda tuleb siis teha ettevalmistatult, mitte endalt küsides: ups, kuidas me niikaugele jõudsime, kõik pidi ju korras olema.
No ei ole korras ega ole olnudki juba üle 80 aasta. Jah, viimased 30 aastat on asjad liikunud üldiselt õiges suunas, olukord on palju inimlikumaks muutunud kui see veel 1990ndail oli, kuid korras pole veel midagi. Istume endiselt pommi otsas ja kõige ohtlikum teguviis on endale sisendada, et pommi ei ole. On küll ja see tuleb kahjutuks teha. Alustades näiteks avalikult Eesti-vaenulike võõramaalaste väljasaatmisega ja tehes teoks Andres Kraasi suurepärase ettepaneku võtta Vene kodanikelt hääleõigus kohalikel valimistel.
