Tsensuurivabalt Ühiskond
Lauri Vahtre

Tsensuurivabalt 21.07.2023

21/07/2023
Jaga

Poliitikud on ikka valetanud. Muide, mitte ainult poliitikud. Me kõik valetame aeg-ajalt. Näiteks siis, kui meeleolu on must nagu öö, aga sõbra küsimuse peale, kuidas läheb, vastame: “Hästi.” Niisiis tasub arvesse võtta, et poliitikud on ka inimesed. Lisaks on neil mõnikord vaja keerutada, midagi ütlemata jätta, äärmuslikul juhul isegi valetada. Ma mõtlen seda tõsiselt. Vahel võib tõesti vaja olla, näiteks et ära hoida hävitavat paanikat. Hiljem saab asja ära klaarida.

Kuid nagu enamiku asjade puhul, on siingi oluline mõõt ja määr. Kui valetamisest saab eluviis ja harjumus, on kuri karjas. Miks? Värskendame mälu. Miks üldse on vaja vahet teha aususe ja valskuse vahel? Aga sellepärast, et meie kõigi ühiseks huviks on, et ühiskond üldse koos püsiks – et inimesed üksteist mingilgi määral usaldaksid ja üksteist toetaksid. Me keegi ei saa hakkama ilma teisteta. Kuniks vale on erand, püsib ühiskond koos. Kui valest saab norm, laguneb ühiskond ära. Üldine valetamine ja usaldamatus on aga loomuvastane olukord, sest inimene on üldjoontes programmeeritud siiski tõtt rääkima ja teiste juttu uskuma. Vastasel korral ei saaks kasutada valedetektorit: valetamiseks peab inimene vaeva nägema, ta läheb pingesse; tõe rääkimine nii ei mõju. Millest järeldub loogiliselt, et täieliku usaldamatuse ja üldise valetamise keskel on inimene sunnitud loomastuma. (Kui see nüüd pole ülekohtune loomade suhtes, kes ju samuti oskavad usaldada, aga jäägu see siinkohal pealegi.)

Ja nüüd jõuame Mart Võrklaevani, kes peab eesti rahvast idioodikarjaks, kellele võib külma rahuga näkku valetada: “Automaksu peamine eesmärk ei ole riigieelarve auku lappida.” See valetamine on Eesti riigi ja eesti rahva suhtes märksa suurem sigadus kui automaks ise. Ole mees, astu lavale ja ütle välja: “Ei midagi isiklikku, aga meil on vaja kinni mätsida oma kinnisidee nimega “maksuküüru kaotamine”, mis käristab niigi kärisevat eelarvet veel sadade miljonite võrra aastas, ja selle tegevuse üheks abinõuks ja õlekõrreks on automaks. Lisaks laste jalgrataste varastamisele.” (St suurperede toetuse kärpimisele.) Siis oleks kogu sellel mõttetusel vähemalt üks hea omadus: asi oleks aus. Inimesed teaksid, et selle poliitiku juttu võib uskuda. Ütleb, et oleme pätid, ja vaat ongi pätid.

Nüüd aga külvatakse valet ja sellega koos arusaama, et valetamine on igati vahva tegevus. Et Eestit juhtivaid poliitikuid ei saa uskuda ja üleüldse kõlbab Toompea poole üksnes sülitada.

Paremat kingitust Putinile annab välja mõelda.

Sarnased postitused

Usk, teadmine ja mõttetus

21/02/2020

Inimene on inimene mitme olulise omaduse poolest, mis iseenesest ei pruugi olla looduses unikaalsed, kuid esinevad inimese puhul tunduvalt tugevamal kujul ja/või unikaalses kombinatsioonis teiste iseärasustega. Neist omadustest tõuseb omakorda esile mittepäriliku informatsiooni osakaal inimese käitumise ja hoiakute mõjutajana. Ehk lihtsustatult öeldes – kultuur laiemas mõttes; kõik see, mida me ei päri, vaid lapsena ja noorena ning tegelikult terve elu õpime ning teada saame.

See omandatud teadmistehulk jaguneb omakorda kaheks. Ühe osa õpime ise katse-eksituse meetodil või näeme oma silmaga, teise osa kuuleme teiste käest. Mõlemad esinevad muuseas ka loomadel. Kuigi loomadel on päritud instinktide osakaal käitumise kujundamisel kahtlemata olulisem – ja see erineb liigiti väga –, omandavad nemadki palju iseseisvalt ja üllatavalt palju ka õpivad vanematelt isenditelt. Oluline on selle juures teatud märguannete omandamine: milline on ohusignaal, milline tähistab toidu leidmist, milline hoiatust vms. Tõsi, mingit osa neist mõistetakse instinktiivselt, kuid osa ikkagi õpitakse.

Kas tead või usud?

Kõige määratum (või vähemalt üks suurem) erinevus inimese ja looma vahel peitubki selles viimases kategoorias. Hundid, linnud ja ammugi primaadid edastavad üksteisele vägagi palju informatsiooni, kuid lapsepõlvemälestusi nad oma järeltulijatele ilmselt siiski ei heieta. Kui hunt kinni püüda, linna viia ja metsa tagasi tuua, siis ei saa ta oma linnaskäigust teistele huntidele detailset ja haaravat kirjeldust edastada. (Või vähemalt näib see nõnda meie praeguste teadmiste juures loomadest.) Kuid inimene saab. Inimese edastamis- ja vastuvõtuvõime on fenomenaalne.

Siinkohal jõuamegi igikestva ja igipõneva küsimuseni usu ja teadmise – või ka religiooni ja teaduse – vahekorrast. Meie esmane reaktsioon on neid kaht vastandada ja, tõepoolest, vastandlikud nad sageli ongi. Me küsime mingi info levitajalt: „Kas sa tead seda kindlalt või lihtsalt usud?“ Me eristame asju, mida väidab usk, asjadest, mida teadus on tõestanud.

Teaduslikke teadmisi loeme me üldjuhul ülemaks kui usul põhinevaid. Selleks on ka põhjust. Teaduslikud teadmised on meil evolutsioneeruda aidanud, on meie käitumist mõõtmatult ratsionaalsemaks ja tõhusamaks kujundanud. Need teadmised hoiatavad meid radioaktiivsuse ja liigse kolesterooli eest, käivitavad meie autod ning panevad helendama leedlambid. Ent siin peitub ka irooniline seik: meie peamine või üks peamisi eeliseid loomade ees on, nagu öeldud, suuliselt (u 5000 aastat ka kirjalikult) edasi antav informatsioon, see aga saab edasi kanduda üksnes usaldusel informatsiooni edastaja vastu. Ehk siis usul. Ka tänapäevased kliimavõitlejad skandeerivad: „Uskuge teadlasi!“ Pilkehimuline võiks seepeale küsida: „Kumba te siis propageerite, usku või teadmisi?“

Pilge on osalt kahtlemata asjakohane, kuid osalt ka mitte. Paradoksaalne „teadmise uskumine“ kuulub inimloomuse juurde. Lõviosa meie teadmistest ja eeldustest, tänu millele inimesed elus toime tulevad, on omandatud teiste kaudu, teisi usaldades. Kultuur on võimas kapital ja eelis loomade ees. Raha on selle analoog – nii teadmisi kui raha saab akumuleerida, ja teadmiste akumuleerimise on inimkond endale juba miljonite aastate eest võimalikuks teinud. Nii et informatsioon on olnud jõud juba iidamast-aadamast peale, mitte alates 20. sajandist, mil inimkond seda märkas. Informatsiooni hulk, mille me omandame ilma usuta, isikliku kogemuse läbi, on koguhulga kõrval tühine.

Päris pikka aega üritasid kulturoloogid ja psühholoogid kõnealuses vallas näha põhimõttelist erinevust kirjakultuursete ja pärimuskultuursete rahvaste vahel. Vahe kahtlemata ongi olemas, seda on veenvalt näidanud väliuuringud. Pärimuskultuursete inimeste puhul on täheldatud tõsiseid raskusi lihtsate loogikaülesannetega (süllogismid), nagu „kaugel põhjas on kõik karud valged; Novaja Zemlja on kaugel põhjas – mis värvi karud seal on?“ Sellele näiteks vastati, et kui pole ise näinud, ei oska öelda, aga kui mõni vanem inimene ütleks, et valged, siis võiks teda uskuda. (Vt Peeter Tulviste suurepärane raamat „Mõtlemise muutumisest ajaloos“.)

Sellise vastuse taustal võiksime ennast kahtlemata arenenumateks ja ratsionaalsemateks pidada. Oskame rohkem toetuda loogikale ja ilmselt oskame rohkem ka umbusaldada – kriitilise mõtlemise alus – mitte üksnes teiste öeldut, vaid ka iseenda aistinguid (nt risti pandud sõrmeotstega nina puudutades tundub meile, et meil on kaks nina, aga me teame, et tegelikult on üks). Sellest algolemuses väga edasiviivast umbusust on vastuokslikul kombel paraku võrsunud rida loogikavastaseid teooriaid tõe ja tegelikkuse olematuse või vähemalt tunnetamatuse kohta, millel ma siinkohal ei peatu.

Kuid teisest küljest ei ole kirjakultuursete ja pärimuskultuursete inimeste erinevus ka nii suur. Siin ajab üks iroonia teist taga. Peame endid ratsionaalseiks ja usume, et me usume teadust, kuid tegelikult me enamasti lihtsalt usume – üldjoontes samal viisil kui Novaja Zemlja karudega kimpu jäänud kašgaar vanema inimese juttu. Läbisegi nii teadust kui täiesti ebateaduslikku jama. Jeanne d’Arci tagasitulekut Greta Thunbergi kujul, soolapuhumist, horoskoope, kliimakatastroofi, relatiivsusteooriat, DNA-analüüse ja arheopterüksi.

Sellised usu läbi edasi antud teadmised folkloriseeruvad nagu muiste ja mullugi, hoolimata kirjakultuurist ja paberile pandud või kivisse raiutud infost. Konstantin Pätsile kasvavad asja eest, teist taga pähe sarved, riigireeturist kommunistile selga inglitiivad. Kuu tagaküljel asub vabamüürlaste baas ja kõigi hädade vastu aitab sooda. Miks? Sest kuskil keegi Autoriteet ütles nii, Laulik pajatas kandlehelide saatel. Ning skandaalisõltuvuses meedia aitas innukalt kaasa.

Kui ajalooteaduse ja ajalooteadmiste, samuti meditsiini puhul on sellised moondumised veel kuidagi mõistetavad, siis hoopis üllatav on näha täppisteaduste folkloriseerumist. Füüsikaseadused olevat sotsiaalselt konstrueeritud, järelikult annab neid ka ümber konstrueerida, ja Einsteini teooria olla Newtoni seadused „pea peale keeranud“. Korrutustabel on rassistlik, järelikult on vajalik mingi teistsugune, mitterassistlik korrutustabel – või tuleb tast koos rassismiga üldse loobuda. Prognoosin ühiskondlikku liikumist, mis väidab, et ruutvõrrandi lahendivalem on „vananenud“ või koguni kunagiste kolonisaatorite salasepitsus maailma valitsemiseks.

Kangastub, nagu oleks Lääne tsivilisatsioon väsinud uskumast enam-vähem tõestatud teadmisi, tõstaks nende vastu mässu ja püüdleks tagasi lõkke äärde, kus vähegi keerulisemad teadmised on juba puhtalt usu asi ega vaja tõestusi. Või nagu toimuks immigratsioonikriisiga paralleelselt teine immigratsioonikriis vaimumaailmas, kus barbaarsete mõtete ja veendumuste hordid vallutavad üksteise järel tsiviliseeritud mõtlemise kantse.

Keda sina usud?

Eelneva jutu mõte oli eeskätt selles, et kui me tahame sellele metsistumisele vastu hakata, siis pole ei sisuliselt õige ega poliitiliselt tark vastandada usku ja teadust. Küsida ei tule mitte „kas sa usud või tead?“ – sest kõik me enamasti usume, mitte ei tea – , vaid „keda sina usud?“.

Tõsi, esmapilgul võib tunduda, et sedakaudu eriti edasi ei jõua – üks usub akadeemik Villemsit, teine nõid Njurat, üks uskumine puha, üks pole teisest parem, viik. Kuid õnneks või kahjuks siiski ei ole viik. Leidub nimelt üks Archimedese vääriline toetuspunkt, mis meid enamasti – ehkki mitte alati – üldise suhtelisuse soost välja aitab. Ja see on küsimus: „Kas tema jutt on iseendaga kooskõlas või väidab ta vastukäivaid asju?“

Selle küsimusega on võimalik elimineerida suur enamik soolapuhujatest, fanaatikutest ja hulludest. Näiteks ei ole vaja eriti tõsiselt võtta inimesi, kes kirjaliku teksti vahendusel püüavad teid veenda, et ühestki tekstist ei ole võimalik üheselt aru saada. Või et täieliku sõnavabaduse tagamiseks tuleb kodanikele X, Y ja Z kehtestada eetrikeeld. Või et rahvas jaguneb rahvaks ja rahvavaenlasteks ning et õhk koosneb molekulidest, mille vahel on õhk. Et fakt sõltub meie eelteadmistest, et vaimselt tervel inimesel võib olla mitu sooidentiteeti, et karistus ei kasvata.

Kõik see ja palju muudki, austatud lugeja, on poeetiliselt väljendudes hülgemöla, asjalikumalt öeldes mõttetus. See mõttetus võib tunduda väga ahvatlev ja seegi on üks meie inimlikke omadusi – meid (kusjuures meid kõiki) vahel lausa tõmbab loogikavabaduse poole. Kuid püsivalt sellesse seisundisse jääda oleks ohtlik endale ja teistele, mistõttu tasub endalt küsida, miks mõni konkreetne „hülgemöla“ veetleb – miks just praegu ja miks just mind.

Kokkuvõttes uskuge keda tahate, aga mina julgeks soovitada neid, kes on oma jutus loogilised. Nagu vihjatud, alati ei päästa küll seegi, sest leidub väga andekaid ja loogilisi skisofreenikuid. Üksnes nende jutu ja tegevuse fundamentaalne eeldus on vale, ülejäänu on iseenesega kenasti kooskõlas ja pealtnäha usutav. Tavaliselt saavad neist kuulsad filosoofid. Nii et varugem kriitilist meelt ja üritagem uskuda neid, keda tasub uskuda.

Ilmunud Õhtulehes 21. veebruaril 2020

Kas vanaemad päästavad rahva?

27/03/2014

 

See võib tunduda imelik – hakata praeguses pingelises, sõjaohtlikus olukorras arutlema eesti rahva iibe üle. Kuid samas miks mitte. Kui iive on negatiivne ja rahvast iga aastaga vähemaks jääb, siis peaks iga aeg sobima. Kui jääme ootama, millal Vene oht üle läheb, siis jäämegi ootama.

Loomulik iive on juba pikemat aega negatiive enam-vähem kõigis Euroopa rikastes riikides, samuti Jaapanis. Juba see tõsiasi üksi teeb tühjaks väited, nagu oleks eestlaste arvu kahanemises süüdi meie väidetav viletsus, madalad lastetoetused, sotsiaalne ebaturvalisus, mõni konkreetne poliitik, erakond vms. Euroopa viimase kolme-neljakümne aasta kogemus näitab hoopis, et heaolu vähendab iivet, mitte ei tõsta seda, ja kui teraselt jälgida, siis on see fenomen jälgitav juba mitmesaja aasta jooksul.

See on valdkond, kus kultuur ulatab käe inimloomuse ürgpragmaatilisele, et mitte öelda loomalikule poolele. Suure, kui mitte valdava osa kultuurinormidest võib taandada eesmärgile kanda edasi esiteks oma liiki kui tervikut, teiseks oma hõimu või populatsiooni ja lõpuks oma isiklikke geene. Need eesmärgid on meisse kodeeritud väga sügavale, neid järgib iga keel ja kultuur. Kõikjal luuakse laule ja monumente oma elu hinnaga oma hõimu või rahva päästnud kangelastest, kõigist rahvustest emasid-isasid peab lennukis eraldi hoiatama, et häda korral tuleb hapnikumask panne pähe kõigepealt endale ja alles siis lapsele (geenide edasikandmise instinkt nimelt sunnib vastupidi käituma).

Et inimkond, populatsioon ja isiklikud geenid kestaksid, on inimkond sadu tuhandeid aastaid järginud teatud reegleid, mille tuum on äärmiselt – või koguni ehmatavalt – ratsionaalne. Abielusid ei sõlmitud armastusest, vaid need olid sama vajalikud kui igapäevane töö. Otsiti terveid ja tugevaid; et emane oleks võimalikult emane ja isane võimalikult isane, tagamaks järglaste sünni ja nende jõudmise viljakasse ikka. Kuna lapsi suri palju, tuli neid sünnitada palju. Kuid oluline oli ka elujõud, töökus, intelligentsus – kas sinust ka (pere)meest ja isa on? kas sinust ka (pere)naist ja ema on?

Eelnev on triviaalsus. Kuid tegelikult ei lõppenud liigi/populatsiooni/individuaalsete geenide edasikandmise kohustused laste üleskasvatamisega ja see asjaolu on kuidagi unustusse vajunud.

Loodus on inimsoo varustanud ühe olulise omadusega. Naiste viljakus kaob eas, kus nad on veel täie tervise ja töövõime juures. See päästab nad nurgavoodist – kuid mõistab lapselapsi hoidma. Vähemalt aastatuhandeid on see nii olnud. Vanaema hoiab põnne, et ema saaks põllul rügada ja isa jahil käia. (Teiste liikide juures leiame mitmesuguseid muid variante; suhteliselt levinud on lasteaed, st järglaste kollektiivne kasvatamine: lõvid, kaelkirjakud jpt. Inimkond on sedagi rakendanud ilmselt juba sadu tuhandeid aastaid, kuid ka sel juhul valvab laste järele reeglina keegi vanem inimene.) Veidi liialdades võib nentida: emad pole kunagi ise lapsi kasvatanud, seda eksperimenti teeme me praegu esmakordselt. Ja imestame, miks nii raske on.

Miks just vanavanemad, mitte keegi ega miski muu? Põhjus võib peituda kultuuris. Sedamööda, kuidas inimene loomariigist irdus, muutus talle aina olulisemaks see informatsioon, mida ei antud edasi mitte geenide, vaid õpetuse ja kasvatusega, nt tööoskused, aga ka sotsiaalsed oskused ja kõlblusnormid (mille lõppeesmärgiks on ikka ja jälle liigi/populatsiooni/geenide edasikandumine). Kokkuvõttes kultuur. Mida rohkem sellist informatsiooni akumuleerus, seda suuremaks muutus oht, et see edasiandmise käigus moondub. Nagu suust-suhu liikuv kuulujutt, millel lõpuks tegelikkusega enam seost pole. Seetõttu oli otstarbekas edasiandmiste arvu minimeerida ja korraldada kultuuri kõige põhilisemate osiste, eeskätt kõlbelise maailmapildi kandumine mitte põlvelt põlvele, vaid üht põlve vahele jättes – vanavanematelt lapselastele ja neilt omakorda nende lapselastele. Selline „õmblusmeetod“ põimib kultuurikanga kokku palju tihedamalt ja tugevamalt kui vanemailt-lastele süsteem.

Muidugi on eelöeldu lihtsustus. Vanemad on laste kasvatamisest ja õpetamisest alati osa võtnud; lisaks varieerub ema ja isa roll sõltuvalt lapse soost ja vanuseastmest. Kuid kellel on olnud õnn kasvada vanaema-vanaisa süles ja käekõrval, see mõistab, mida ma silmas pean.

Tänapäeval eelistavad paljud vanavanemad lapselaste kantseldamisele niinimetatud täisväärtuslikku elu, kultuurihuvide rahuldamist, reisimist, sportimist. Miks nad seda vanasti ei teinud ja teatri asemel kirikus käisid? Vastus on ilmne: lapselaste kantseldamine oli nende pensionifond ja matusekindlustus, ilma selleta ei saanud. Rõhuv enamik töid olid füüsilised ja kelle füüsis enam ei kandnud, selle võis ühiskond mõne mäe otsa surema saata või viletsusse mõista (nt külakorda käiv vallasant). Lapselaste hoidmine oli üks väheseid vanurile jõukohaseid töid, pealegi ülimalt oluline.

See ongi kolme põlvkonna lastekasvatusmudel. Läänemaailmas oli see üldine veel 20. sajandi keskpaiku ja hakkas siis taanduma sedamööda, kuidas arenes pensionisüsteem ja paranes vanade inimeste olukord.

Paar inimpõlve tundus kõik ilus olevat. Seeniorid võisid pensionile jäädes õhata: nüüd elu alles algab, ja maailma avastama sõita. Keskealisedki said tänu kodumasinatele ja lasteaedadele esialgu hakkama. Kuni kümme-kakskümmend aastat tagasi jõuti järgmise, sedakorda absoluutselt otsustava teelahkmeni. Viljakas eas mehed ja naised hakkasid endalt küsima: oot, aga miks me üldse lapsi peaks saama? Ilma on ju mugavam? Vanapõlve turvajaks neid vaja ei ole, selleks on pension. Kui nad väiksed on, siis nad kakavad ja kisavad, kui suuremaks saavad, hakkavad pätti tegema. Nad röövivad aega, nad segavad töötamist ja eneseteostust. Iseäranis juhul, kui ma olen naine. Parem ei. Või no olgu, üks. Igaks juhuks.

Lisandusid mõttetused. Lapsed peavad sündima armastusest, mitte vajadusest; naine ei ole sünnitusmasin; laste saamine või mittesaamine on igaühe isiklik asi. (Samas „inimväärne“ vanapõlv on justkui kõigi asi ja seda võib häälekalt nõuda.) Iga vihje, et laste saamine on kohustus, kasvõi moraalne, kutsub esile tohutu solvumise ja pahameele.

Paraku näitavad arvutused, et varsti ületab tööealiste/pensioniealiste suhe kriitilise piiri. Pensioniiga tuleb tõsta, kuid isegi see ei päästa, kui lapsi sünnib alla taastetaseme. Terendab olukord, kus raha enam ei aita, sest raha eest pole kedagi palgata. Pensionipõlve teeb mugavaks ja elamisväärseks siiski teine inimene, mitte rahapaber, mida väljasureva rahva viimased vanaätid parimal juhul tulehakatuseks võivad kasutada. Isegi 500-eurone ei ulata sulle öökapilt veeklaasi.

Loomulikult on võimalik hakata tööealisi võõrsilt sisse vedama. Kuid see on variant, mida ma isegi arutada ei taha.

Osutub, et ainus võimalus iivet positiivseks pöörata on vanaisade ja vanaemade tagasitulek. „Kellele vanaema, kellele ämm“, ütleb vana võllanali ja tõepoolest – kes meist siis ikka tahaks pühapäevahommikul pesuväel kööki tatsates kohtuda rangepilgulise ämmaga? Kuid see on juba järgmise ringi küsimus, oluline kõigepealt teadvustada, et laste arv sõltub otseselt sellest, kui palju abi vanemad laste kasvatamisel saavad. Raha on hea, kuid lapsevanemad vajavad kõige rohkem hoopis aega, ja seda saab anda seeläbi, et hoida ja kasvatada nende lapsi.

Jõuline ja eesmärgistatud panustamine lasteaedadesse ja lastehoidu aitab, seda näitab Prantsusmaa kogemus. Kuid veelgi enam aitaks, kui laste kasvatamisse tuua tagasi kolmas põlvkond. Ilmselt võikski tegu olla mingi segasüsteemiga lasteaiast ja klassikalisest kodusest vanaemast.

Praegu ei aitaks meid demograafilisest august välja isegi see, kui eesti rahvas saavutaks sündimuskordaja 2,1. Lavale peaks astuma inimpõlv, kes võtab kätte ja hakkab saama kolm, neli, viis last naise kohta – et saavutada keskmiseks tasemeks, ütleme, 3,0. Mis oleks juba midagi.

Utoopia? Võib-olla tõesti. Ent fantaseerigem pisut. Ümberringi on palju mehi, kes ei leidnud õiget, ja palju naisi, kes ei leidnud õiget; suur osa neist jäi üldse lasteta, suur osa ühe lapsega. Võib-olla pole päris utoopiline hakata mõtlema mehhanismidele, mis võimaldaks (riigil? omavalitsusel? kodanikuühendustel?) neile öelda: kõik ei ole kadunud! te küll ei saanud isaks ega emaks, aga te võite veel saada vanaisaks või vanaemaks. Kui mitte geneetilises mõttes, siis praktiliselt ja emotsionaalselt – öeldes mõnele noorele perele: sigitage ja sünnitage rahus, küll ma kasvatan, käin jalutamas ja loomaaias, õpetan kuduma, räägin vanapõlve jutte, võtan päevadeks ja nädalateks enda juurde. Teie murdke tööd, arendage ennast ja puhake ka.

Midagi samasugust peaksid ütlema ka need, kellel on lapsed. „Andke minna! Tulevik on tume, ärge pensionifondidega eriti arvestage, ainus lootus on isiklikud lapsed. Kuningas Leari kogemus ütleb, et igal kolmandal on südametunnistus olemas, aga kuna alati on kasulik ka väike varu, siis soovitame kuut. Ärge muretsege, meie hoiame, me juba tahamegi neile edasi anda oma piiramatut elutarkust ja soovime neid kasvatada nii – nüüd me juba oskame –, et nad ei teeks kõiki neid rumalusi, mis teie tegite.“

Loodetavasti lugeja mõistab, et äsjased lõigud on emotsionaalsed vaid pinnapealselt. On üpris ilmne, et ilma kolmepõlve-peremudeli uuendatud versioonita – kuidas see siis konkreetselt ka välja nägema ei hakka – me oma rahvast ei päästa. Küsimus, kuidas, on ellujäämisküsimus. Võib-olla lahendab saabuv kitsikus olukorra ise – kes ei õpi ujuma, upub. Kuid oleks erakordselt kena, kui suudaksime kadumist vältida kuidagi tsiviliseeritumalt.

 

Ilmunud Postimehes 27. märtsil 2014