Kunagi ma käisin ikka riigikogus. 20 aastat tagasi, täpsemalt öeldes 20. novembril 2002 kell 17.40 toimus seal alljärgnev vestlus. Reiljan oli äsja lõpetanud kõne või sõnavõtu, aga kumb Reiljan, ei mäleta. Igatahes arenes keskustelu järgmiselt:
Lauri Vahtre: Mida mõtleb kana, kui kukk teda taga ajab? – Ega ma liiga kiiresti ei jookse? Mida mõtleb Reiljan, kui ta Savisaart kritiseerib? – Ega ma liiga kõvasti ei kritiseeri?
Mart Nutt: Paneme need lood kokku: mida mõtleb Reiljan, kui kukk teda taga ajab?
Jaan J. Lepppik (hilisem isa Sakarias): Või hoopis: mida mõtleb kana, kui Reiljan teda taga ajab?
Tiit Sinissaar: No kana Reiljani eest juba ära ei jookse.
Võite sellest arvata, mida tahate. Kellele ei meeldi, vaadaku üle rubriigi pealkiri. Aga kinnitan, et lugu on autentne. Kutsun lugejat siiski süvenema, sest siin leidub mitu filosoofilist tasandit lihtsast sotsiaalsest konstruktsioonist kuni semiootiliste arabeskideni, mida õnneks pärsib gnoseoloogiline dissonants. Arhüktiline hüoosis on igatahes tabatav, vähemalt pinnakulaarsuse kontekstis.
Kas tänased rahvasaadikud kannatavad võrdluse välja?