Tsensuurivabalt 17.01.21

Jaga

 

 

Elukogemus ütleb, et kõige magusamaks läheb kaklus pärast kakluse lõppu. Siis saab alistatud vaenlase surnukehal tantsu lüüa ja kireda. Ja kui surnukeha siiski päris surnud ei ole, kireb toogi omal viisil vastu.

Mõlema poole käitumine on ülimalt inimlik. Kohe nii inimlik, et peaaegu loomalik. Peatähelepanu pälvib siiski võitja, sest prožektorid on suunatud temale, tema suust peab publik teada saama, kes või mis järgmisena ette võetakse – sa rrrraisk! Küll me nüüd teeme! Teeme teie elu nii ilusaks, et kivi ei jää kivi peale. Paneme jõed teistpidi voolama ja kõik vene lapsed paugupealt eesti keeles mõtlema. Ja, ah, oh, kui põhjalikult meie juurime välja kõiksugused urgudesse pugenud vaenu-ussid, kes seal tuumasõda kavandavad. Ja õlitavad neid kette, millega naisi pliidi külge aheldada. Ei lähe läbi! Armastus võidab!

Nõukogudeaegse karastusega inimene seda pröökamist muidugi üleliia südamesse ei võta. Tamtamme on ennegi kuuldud – tormilised, kestvad kiiduavaldused, mis paisuvad ovatsiooniks. Olid vast ajad… Uus inimene pidi kohe-kohe valmis saama, kommunism pidi kohe-kohe mühinal käima minema, piimajõed ja pudrumäed üksnes ootasid märguannet, et meile kaela vajuda ning meid enda alla matta.

Aga vaat ei matnud. See õnn läks meist mööda. Meie õnneks. Kuid kas meil teist korda enam nii palju õnne on? Sugudeta, rahvusteta ja traditsioonideta ideaalmaailm läheneb. Ja muudkui läheneb. Sama fataalselt nagu hävitav komeet Lars von Trieri filmis „Melanhoolia“. Vahepeal küll petlikult kaugenedes, kuid seda vaid selleks, et hoogu koguda ja ikkagi tulla. Anne Boleyni juba mängib mustanahaline, aga talispordivõistlusi veel ära keelatud ei ole. Uskuge mind, seegi tuleb. Sest talisport on padurassistlik. Keerake televiisor lahti ja veenduge ise. Kunagi 1970ndail olla üks neeger Otepääl suuskadele pandud. Pärast mõningast tutvumist meie rahvusspordiga oli tema otsus: „Erakordselt idiootlik tegevus.“ Just! Ja kui juba idiootlik, siis tuleb ära keelata. Sama karmilt kui Musta Luige ülesastumine „Luikede järves“, mis pole küll idiootlik, kuid see-eest äärmiselt solvav. Või kas olete mõelnud, kui närune on see reegel, et valged alustavad? Kohe selline reegel, eks ole, et valged alustavad. Sest kujutage ette, neil on selline privileeg. Siin on kaks võimalust: kas edaspidi alustavad mustad või keelame male hoopis ära. Eelistatav muidugi viimane, sest seni, kuni mängitakse malet, püsib ka võimalus, et mustad kaotavad.

Kui teile tundub, et ma pilkan, siis teile tundub õigesti. Ainult et pidage meeles: mina ei alustanud.

Haritlaste ja loomeinimeste (miskipärast eriti teatri- ja kinorahva, vähem muusikute) seas samm-sammult levivat mõistusekaotust jälgides kaob lootus seda uputust mingite argumentide või veenmise abil peatada. Usk on usk on usk. On usk. Ja jutul lõpp. Ainus, mis usu vastu aitaks, oleks see, kui laseksime vastavatel prohvetitel ja jüngritel eladagi nende endi ideaalmaailmas. Aitaksime neil luua midagi hüperkommuuni taolist, sest vaevalt et seesinast ideaalmaailma tohiks riigiks nimetada. Riik on saatanast, nagu ka haigla ja kool, ütles Foucault, aamen. Ühesõnaga, üks territoorium, kus leidub keskmisel määral loodusvarasid ja muid ressursse, et elu käimas hoida, ja edasi korraldavad nad oma paradiisi juba ise. Või jätavad korraldamata, sest korraldamine tähendab inimese vabade valikute piiramist. Üldiselt – tehku mis tahavad. Võtku vastu nii karm vihakõneseadus, kui hing ihaldab, olgu nii avatud nagu kaks talliust kuubis, elagu hommikust õhtuni nii ilma laulupidude ja sõjaväeta, kui annab. Lastest on muidugi kahju, aga tuleb loota, et suure sallimise käigus pole kellelgi eriti aega neid teha. Sünnitamine ju alandav ka. Lõpuks pole lapsi ka tarvis, sest kõigile tagab õnneliku vanaduspõlve pensioni II sammas, mis ülima individuaalse vabaduse huvides on kõigile rangelt kohustuslik. Keskeltläbi on elu igatahes lill, kõik saavad ka kodanikupalka. Kui tundub, et sellest ei piisa, võib igaüks oma kodanikupalka ise tõsta. Pole probleemi. Roosa põrsas magab kanapoja kaisus ja krokodillid toituvad õuntest.

Kas mõttel oleks jumet?

 

Sarnased postitused