Täna on juuniküüditamise 80. aastapäev. See on kurb tähtpäev, kuid kõige kurvem selle juures on, et minevikku meenutades on tarvis mõelda tulevikust. Kusjuures üsna murelikult. Mis meie rahvast ikkagi saab?
„Tugev rahvas ei karda väljasuremist.“ Leidnud nn parempoolsete manifestist selle lause, jäin mõtlema, kas ma olen viimasel ajal midagi mõttetumat kuulnud või ei ole. Samaväärset ehk küll, aga veel mõttetumat? Ei suutnudki otsustada. Rumalusi tuleb uksest ja aknast, jõuad sa siin arvet pidada.
Näiteks meeliköitev uudis Ameerikast: demokraadist rahvaesindaja Cori Bush on asunud sõna „ema“ asemel kasutama väljendit „sünnitav isik“ (mitm. „birthing people“) ja nüüd püüab keegi Bideni administratsiooni asjapulk seda juurutada juba riigieelarvet puudutavas dokumentatsioonis. Normaalse mõistuse säilitanud inimeste hämmingut ja pahameelt sellise idiootsuse üle aga tümitatakse vikerkaarevärvilises meedias mõnuga, tegu olla „seksistlike, aegunud ettekujutustega perekonnast“. Kui senaator James Lankford eelnimetatud asjapulgalt uuris, kes või mis on „sünnitav isik“ ja miks ei kõlba enam vana hea „ema“, viitas too mõni päev varem antud selgitusele, et selline sõnakasutus olla „kaasavam“. Selles mõttes, et kui leidub inimesi, kes ei nimeta ennast ei mees- ega naissooliseks, aga on juhtumisi lapse sünnitanud, siis need ei tunne ennast kõrvale jäetuna. Või vähemalt nõnda ma sellest sõnamulinast aru sain. On sünnitanud lapse, aga ei ole ema. Tahab näiteks olla hoopis isa. Või isa sõber. Ahah.
Sellise asja peale tuleb muidugi hullumaja eeskoja tunne, millesse seguneb ka tilgakene võidurõõmu: ma ütlesin ju kohe. Ma ütlesin juba õige mitme aasta eest, et see teie sooneutraalsus viib täiesti paratamatult selleni, et „ema“ ja „isa“ kaotatakse kõigepealt ametlikust keelekasutusest ning seejärel hakatakse neid välja tõrjuma ka tavakeelest. Kuni repressioonideni välja. Täna kaotad töökoha, kui ütled „neeger“, homme siis, kui ütled „ema“. Senine kultuuripärand tuleb aga lihtsalt hävitada, sest see on emasid ja isasid täis. Nii et peljata tuleb märksa mastaapsemat puhastustööd kui 1941. aasta küüditamine.
Mõni algaja poliitik, kes arvab, et „tugev rahvas ei karda väljasuremist“, võib nii suurejooneliste perspektiivide kõrval tunduda tühise amatöörina. Aga kui tungida asja sisusse, siis erilist kaaluvahet pole. Tugev rahvas ei karda väljasuremist – see on umbes sama loogiline ja arukas kui öelda, et õhk koosneb molekulidest, mille vahed on täidetud õhuga. Kui parempoolsed sellest aru ei saa, millest nad siis üldse aru saavad? Ma muidugi ei tea, kas on võimalik mingite otsuste, seaduste, ressursside ümberjaotamise, propaganda vms abil iivet tõusule pöörata. Aga me võiks vähemalt proovida, või kuidas?
„Tugev rahvas“ on sõnakõlks. Ei ole võimalik asja eest, teist taga hakata tugevaks ja loota, et seepeale kaob ka iibeprobleem. Kui viimase olemasolu muidugi üldse tunnistatakse. Mõnikord meenutavad parempoolsete juhtkujud pigem juhme dodomehi „Jääaja“ filmist, kes sellal, kui viimane emane dodo hukka sai, jagelesid meloni pärast. Meloniks on sedapuhku linnapea või vallavanema tool, garneeringuks heleroosad visioonid „peakorterite Eestist“, „targast riigist“ ja robotitest, kes inimeste eest töö ära teevad. Viimati siis lapsed ka. Kindlasti saab üldlaulupeogi kõrgeltarenenud IT abil ilma inimesteta maha pidada. Arvuti laulab, arvuti kuulab, arvuti valab pisara. Eesti rahvas, seltsimehed, on siin täiesti tarbetu, vaata et segav faktor.
Isamaa erakond on ikka olnud rajaleidja, teenäitaja. Kas projektijuhtide meeskond suudab isamaalased tõesti nii uimaseks rääkida, et need valivad nüüd rajaleidjateks pimedad? Et siis Eesti200 sabas dododele järele vantsida?